Читать книгу Portobello kuld - Arthur D. Howden Smith - Страница 5

Järgmisel hommikul veetsin hea mitu tundi Peter Corlaeri seltsis meie kaubapunktide tarviduste eest hoolt kandes ning alles hilisel ennelõunal pääsesin kantseleist, et kapten Farraday laeva pardal ära käia ja tema meestega meie ladude jaoks määratud lasti ülevedu kokku leppida.

Kui ma kübara varnast võtsin, vaatas Darby McGraw mind nõnda haleda pilguga, et saatsin ta kööki kotitäie köögiviljade ja värskelt tapetud kanade järele – teades, kui hea meel madrustel pärast pikka reisi sedasorti toidu üle oleks – ning käskisin tal need sadamasse kanda. Ta oli rõõmus, nagu oleks just priiuse välja teeninud, ning lippas lõokese moodi vilistades minema.

Me kõndisime Pearl Streeti mööda Broad Streetile, kus maabumisala kaldasse lõikub, ning võtsime suuna Whitehall Streeti poole, plaanides sealt minu Bristoli postilaevale sõudmiseks paadimehe palgata, kui Darby juhtis mu tähelepanu East Riveri ankruplatsil seisva suure laeva kõrguvatele mastidele ja taglasepadrikule.

«See on ju fregatt, isand Robert!» hüüatas ta.

Polnud võimalik selle värvitud kahuriluukide ridu ja tüsedaid pardaid valesti tõlgendada; ning korraks lootsin, et kommodoor Burrage on meie häda ette aimanud. Siis aga lõi besaanmasti tipus rippuv plagu lehvima ning ma nägin Hispaania punakuldseid värve.

«Mis te arvate, kas nad tulid piraatidele säru tegema?» sosistas Darby põnevusega.

«Nemad küll mitte,» vastasin naerdes. «See on hispaania laev ja need vennikesed piraatide veristamise järele himu ei tunne, Darby.»

«Mõelda, kui nad ainult kahurist pauku teeks,» ohkas Darby. «Või siis meie nähes mõne vaese patuse raa külge riputaks. Oi, isand Robert, kas poleks vahva?»

«Jäta nüüd,» ütlesin jällegi noormehe iseäralike ihade üle naerdes. «Sa oled verejanuline nagu Kariibi mere piraat.»

«Ausõna olen,» vastas Darby uhkelt. «Minust saaks kõige kangem piraat ilmas, tõesõna – ja fregattide ees ma risti ette ei lööks, olgu nad hispaania või meie kuninga omad; või prantsuse koguni. Kõiki riisuks!»

«Küllap sa riisuksid,» nõustusin. «Aga, Darby, vaata! Seal on veel üks iseäralik alus – paistab fregati tagant.»

Osutasin väikesele räsitud välimusega prikile, purjed räpased ja paigatud ning mustaks värvitud kerel näha valge laik, kus kahurikuul oli parda pilbasteks löönud.

«Ja kui ma ei eksi, on nad piraatidega kokku sattunud,» lisasin. «Vägagi napilt on nad pääsema pidanud.»

Darby silmad läksid suureks nagu kassil pimedas.

«Oh sa, oh sa, vahi seda kuuliauku külje sees! On see alles vedamine olnd. Tahate veel mind narrida, et piraatide nägemisest rääkisin, isand Robert?»

«Kindlasti mitte, Darby. Need sellid on surmale lähemal olnud, kui mõeldagi tahaks,» vastasin ma.

«No õigemat juttu pole inimese kõrv veel kuulnd,» kuulutas meeldiv hääl mu selja taga. «Ja sellest on aimata kõige imepärasemat mõistmist ja kaastundmust, sellepärast et kõigest käputäis kuivamaamehi suvatseb üleüldse selle peale mõelda, kuidas vaene madrus päevast päeva riskima peab, oma isandatelt tänusõnagi ega kiprilt midagi peale sõimu kuulmata. Jumala tõsi, noorhärra. Minu lugupidamine, ja et minagi olen nonde imekombel ära pääsnute mestist, loodan ma, et te minu armetuid tänusõnasid ära ei põlga.»

Pöörasin ringi, et hääle omanikku lähemalt uurida, ning leidsin eest kena avala näoga mehe tema parimates aastates, kehalt priske ja tugeva, aga üheainsa jalaga. Teine, pahem jalg oli tal kõrgelt puusa lähedalt ära lõigatud ning ta toetus pikale väga ilusasti väärispuidust nikerdatud kargule – mahagonist, nagu ma hiljem teada sain. Seda karku käsitses ta täpipealt sama osavalt kui oma kadunud ihuliiget. Kaenlatoe alt läbi aetud köiejupp oli tal ümber kaela, nii et maha istudes ei kukkunud kark tal kunagi käeulatusest välja; ning kargu otsas oli terav raudoga, et ebatasasel maapinnal või libedal tekil kindlamat tuge pakkuda.

Sellal kui ma teda pilguga mõõtsin ja tema rääkis, hüples ta minu juurde enesekindlusega, mis avaldas Darbyle rohkemgi muljet kui mulle.

«Oled sa tollelt prikilt?» pärisin uudishimulikult.

«Just nii, noorhärra, olen küll; üks noid vaeseid patuseid, kes eluga pääsesid ainult tänu käsitamatule Kõigevägevamale, kellest kunagi ette ei tea, nigu kirikuhärrad jutlustavad, keda ta vääriliseks või väärituks arvab. Barbadoselt tulime, prikil nimeks Constant. Ise olen ma Silver, sir – ristinime järele John.

A meeskonnakaaslased kutsuvad mind muidu Praehärjaks, sellepärast et ma hirmus hea kokk olen. Ja küllap mul sellestki jutustada oleks, kuidas ma tolle asja ära õppisin, noorhärra. Jajaa! Ei ole see esimene kord, kui ma vaeste ausate meremeeste kiuste meresid rüüstavate piraatide käe läbi kannatama olen pidand.»

Ta tasandas häält.

«Seda vildakat keret näete mul, eks? Näen, ütlete. Jajaa, ühe jalaga mees torkab silma küll. A mis te arvate, kuidas ma oma pahemast koivast ilma jäin? Ei tea, ütlete – ja ega ses pole veidrat miskit, sellepärast et varem me ju kohtund pole.

Las ma siis räägin teile, sir. Teil on nooruke ja lahke nägu ja ma näen, et õnnetu meremehe häda teile huvi pakub – no ja sellele vahvale noormehele teie seltsis ka – Iirimaalt, eks ole, poiss? Ära arvasin, ära arvasin!

A millest ma nüüd jutustasingi? Aijaa, tuleb meelde küll. Jalast ilmajäämisest rääkisin teile – ja hea meel pealegi, et mul käpad terveks jäid. Et miks siis, küsite? No ühe jalaga saab mees veel hakkama, sest millekski peale kõndimise see ei kõlba.

A käsi? Mõelge ise, kipper! Kätt pole, tööd teha ei saa, võidelda ei saa, hädavaevalt saad süüagi. Just sellepärast ma ennast õnneseeneks pean.»

Mehe isepära tõmbas mind ligi ning võin ausalt tunnistada, et oleksin temalt õigupoolest edasi pärinud ka siis, kui Darbyt minuga kaasas poleks olnud; aga justnimelt Darby tõi ta algse teema juurde tagasi.

«Oled sa piraate näind?» pahvatas poiss õhinal.

John Silver ajas end kargu najal sirgu ja nookas mornilt räsida saanud priki poole.

«Näind?» kordas ta. «Sõltub, poiss, sõltub. Jajaa, sõltub.

Mõtled seda korda? Ei, kui nüüd piinlikult täpne olla, siis seekord ma neid ei näind. Siis, kui ma jalast ilma jäin, oli lugu teine – ja siis, kui Flint mu maroonis.»

«Sa oled siis Flintiga tuttav?» segasin ma vahele.

Ta raputas pead.

«Tuttav? Oh ei, noorhärra; ei ole mina ühegi seandse närakaga tuttav. Näind ma neid olen – ja ma võin teile öelda, et ühest korrastki oli küll. Ja kannatasin ma nende küüsis hirmsal moel; a küllap on Issand otsustand, et mulle enam rohkem hädasi vaja pole, sellepärast et sellel korral päästis ta mu tõbraste käest ära.»

«Kas nad ründasid teid Sandy Hooki kandis?» pärisin.

«Sandy Hooki kandis?» kordas ta. «Ehk tõesti, noorhärra. Me ei pand suuremat tähele, kus me olime. Ainus mõte oli terve nahaga sadamasse jõuda.»

«Aga näha on, et nad teile pihta said?» urgitsesin edasi.

«Oh, see?» vastas ta. «Jajaa, aga – Kui te mu küsimist pahaks ei pane, sir, on’s teisigi aluseid New Yorgi sadama kandis rünnatud?»

Osutasin napilt veerand miili jagu prikist ülesvoolu ankrus loksuvale kapten Farraday laevale.

«Sel Bristoli postilaeval õnnestus alles eile hommikul kapten Rip-Rapi purjed silmapiiri taha jätta,» ütlesin talle.

Tema kulmud kiskusid süngelt ninajuurele kokku, ilmsesti mõttetöö käigus.

«Kapten Rip-Rapi, ütlete! Tont võtaks, noorhärra, see on ju hirmus uudis. Nõndamoodi siis! Napimalt poleks me saandki pääseda. Ja kena kuulda, et teistel samapalju õnne oli. A ma julgeks oletada, et kuninga laevad on neil nüüdseks kannul?»

«Ei, Bostonist lähemal pole ühtegi,» vastasin.

«Siis võtab ju vähemasti nädala, enne kui need närukaelad ette võtta saab.»

Ta vangutas murelikult pead.

«Tont võtaks, see ei ole üldse hea. Meil oli tõesõna õnne, et eest ära pääsesime. Nad olid meil pimedani sabas ja ma julgeks öelda, et nad lasid jalga rohkem madalike hirmus kui muu pärast.»

«Nii et nad jälitasid teid eile?» küsisin.

«Just nõnda, noorhärra. Eks ma seda ju rääkisingi? Eila keskpäevase klaasi paiku põrutasid nad kohale, ja eha aegu olid nad kahurite jaoks piisavalt lähedal ja üritasid meil masti maha võtta. A kuul tabas hoopis parrast, nigu näete, ja me pääsesime nende kurjadest plaanidest hoolimata terve nahaga.»

Üks paadimehi sõudis piki kallast meie poole ning ma viipasin, et ta pööraks kai alla, millel me seisime.

«Peab nüüd minema hakkama,» ütlesin ma. «Palju õnne, isand Silver, pääsemise puhul. Mis tahes ohtudega sa ka minevikus rinda pistnud poleks, eile olid küll õnnega koos.»

Ta noogutas pead ning tõstis käe kõrva äärde.

«Aitüma teile, noorhärra. Oodake, sir, las ma püüan otsa kinni. Nõndamoodi! Tõstame selle korvi ka sinnasamma pingi peale? Ja kas see kena noormees ka teiega kaasa tuleb? Ei?

Ehk lubate mul siis veel natike teie lahkust kuritarvitada ja ta veerandtunnikeseks enda seltsi võtta, et ta mulle linnas paar kohta kätte näitaks, kus ma ära käima pean. Muidu ma ju ei küsiks, sir, a nigu näete, olen ma poolenisti sant, ja see on mulle võõras sadam, sellepärast et muidu sõidan ma Lääne-India saarte vahet.»

«Ole aga lahke,» vastasin ma. «Darby, juhata isand Silver, kuhu iganes ta minna tahab.»

Darby tedretähniline nägu lõi nõnda lobedalt piraatidest pajatava ühejalgse meremehe seltsi kauemaks jäämise ootuses särama.

«Oijaa, isand Robert,» ütles ta. «Teen kõik, mis tarvis.»

«Küllap ta teeb,» kinnitas Silver. «Lahkema näoga poissi ei ole ma elu sees näind. Ma alati räägin, noorhärra, lahke näoga käib lahke süda ka kokku.»

Paadimees oli juba valmis meid kaist eemale lükkama, kui äkiline mõte mul talle ootamiseks märku andma sundis.

«Muide, isand Silver,» hüüdsin ma, «mulle tuli just pähe, et Darby ei pruugi osatagi kõiki sinu soove täita. On sul plaanis kellegagi kohtuda?»

Ta näis korraks kõhklema löövat.

«No kellegi kindlaga just mitte, sir,» vastas ta viimaks. «Mul oleks tarvis Vaalapea võõrastemajas ära käia, kui te seandset paika teadma juhtute.»

Noogutasin.

«See on siinsamas lähedal Läänekvartalis. Darby oskab sulle näidata.»

Ta hõikas jällegi tänusõnu ning luukas tema kõrval naeruväärse uhkusega sörkiva Darby seltsis kargu najal väledalt minema.

Anne’i pardalt leidsin eest paraja segaduse. Kapten Farraday, nagu arvanudki olin, polnud eile pärastlõunal maale minekust saati naasnud ning oli kahtlemata ametis mitmesuguste kangete jookide peatäie väljamagamisega George’i võõrastemajas. Tüürimees oli hommikul kaldale teda otsima läinud ja küllap temagi kasutas võimalust kipri eeskuju järgida. Laeval käsutas tüürimehe abi, seesama Jenkins, kes oli pääsenud hirmsa Rip-Rapi ja Flinti verise käe läbi uputamisest. Ta oli kurvameelne hapu näoga idainglane, kes Peter Corlaeri sarnaselt ainustki liigutust raisku ei lasknud, ning temaga koos lastikirjadest läbi närida oli tüütu. Võtsin vastu pakkumise temaga koos lõunat süüa, ning õhtupoolik oli juba käes, kui oma tööga lõpuks ühele poole saime, homseks lihtrite saatmise kellaaja kokku leppisime ning tekile naasime.

Mind siia toonud paat oli juba ammu tagasi läinud, seega lasi ta pootsmanil minu kaldale tagasi sõudmiseks meeskonna kokku panna. Parda ääres oodates tegin juttu sel hommikul saabunud kahest laevast.

«See prikk nägi teie sõber Rip-Rappi üsna lähedalt,» ütlesin ma.

«Jah,» vastas Jenkins mornilt. «Üpris kummaline, et Barbadose laev suhkrut ja rummi New Yorki veab. Muidu jätavad nad selle jänkide hooleks.»

«Tõsi,» tunnistasin, «aga eks erand kinnitab reeglit.»

Hispaania fregati tekilt ülesvoolu kõlas hõbedane viletriller.

«Hirmus kahju, et see meie laevu pole,» tähendasin ma. «Rip-Rapile kuluks ära samaga mõõta.»

Jenkins suutis näoilmet kriipsuvõrragi muutmata kirjeldamatut põlastust väljendada.

«Need on hispaanlased ju!» mühatas ta. «Tea, mis nad üleüldse siin teevad?»

«Võib-olla kandis tuul nad ookeani ületades põhja poole,» pakkusin.

Jenkins mühatas veelkord.

«Purjedki on neil seesimata. Silmaga näha, et plaanitsevad midagi.»

«Plaanitsevad? Mida?» pärisin ma.

Ta kehitas õlgu.

«Ei tea, ei oska öelda. Aga hispaanlastelt pole kunagi midagi head oodata, isand Ormerod, võite mürki võtta.»

Enne, kui vastata jõudsin, teatas pootsman, et paat on klaar ja ootab mind redeli all, ning ma jätsin Jenkinsiga rutakalt hüvasti, sest see alatine morn meel hakkas pikemalt tema seltsis viibides üsna tüütama.

Kui meie paat Bristoli postilaeva pardast eemale sõudis, tuiskas hispaania laeva tagant välja pikk paat ning võttis meiega sama kursi, tosinkond tursket selli aerudel. Ahtris neid käsutava ohvitseri kõrval istus üksik mantlisse mähitud kuju. Mõlemad paadid jõudsid Broad Streeti kai juurde pea üheaegselt ning ma hüppasin maha, viskasin sõudnud madrustele paar münti ja asusin minekule, et ette kanda isale, kes kindlasti minu kauase äraoleku üle ärritunud oli. Aga ma ei jõudnud paari sammugi astuda, kui keegi mees mind kaiotsalt hõikas.

«Señor! Härrrra!»

Ma pöördusin fregatilt tulnud paadi vanema poole ning sain kaela hispaaniakeelse vadina valingu, millest ma sõnagi ei mõistnud. Kui ma nõnda ka ütlesin, astus veel keegi lähedalasuva laohoone seinal konksu otsas rippuva laterna valgussõõri. See oli too lodjal nähtud mantlisse mähitud isik, ning ohvitseri või muu asjamehe asemel paljastas valguskuma noore naise, kelle nõtke siredus oli ka teda katvate raskete mantlivoltide alt ilmne. Ainsast hispaaniakeelsest sõnast tema poolt piisas paadivanema vaigistamiseks.

«Sir,» ütles ta siis sama puhtas inglise keeles kui minagi räägin, «oskaksite ehk mind Vaalapea võõrastemajja juhatada?»

Peale kokutamise ei mõistnud ma midagi vastata. Ta oli sel päeval juba teine võõras, kes küsis Vaalapea järele, mida isa oli eelmisel õhtul kurikuulsaks kahtlase rahva kogunemiskohaks nimetanud; ja päris kindlasti ei tundunud neiu sedasorti isikuna, kel võinuks sealt leitava roppuse ja patueluga midagi pistmist olla. Ei saanud ma eneselt ka küsimata jätta, kuidas selline kena neiu ometi hispaania fregati pardale sattus.

Pehmes laternavalguses ta hispaanlannana küll ei paistnud. Tumeda peaga, seda küll, juuksed läikivad mustad, aga tema silmad olid sama sinised kui Darby McGraw’ omad ja ninaots õige pisut ülespoole. Suu oli tal lai, pisut kaardus nurkadega, mis naerdes iseäralikult üles kerkisid ja nuttes otse südantlõhestaval moel alla vajusid. Ea poolest oli ta vaevu enam kui laps ja temast õhkus ehedat süütust, mis tema esitatud küsimusega sugugi kokku ei klappinud.

Sale jalg kopsis kannatamatult vastu sillutist, sellal kui ma teda uurisin.

«Nonii, sir,» ütles ta külmalt, «kõnelete te inglise keelt sama hästi kui hispaania keeltki?»

«E-ei,» suutsin kuuldavale tuua. «Aga – aga lood on nõnda, preili, et Vaalapea teiesuguse daami jaoks küll sobiv paik ei ole.»

Ta tõmbas silmad pilukile.

«Ma vist ei saa teist päris aru,» vastas ta. «Ma lähen sinna oma isaga kokku saama.»

«Vaevalt küll teda rõõmustaks, kui te sellisel kellaajal sinna lähete,» vaidlesin ma.

Ta lasi kuuldavale heliseva naerupahvaku.

«Räägite, nagu oleksite tema mõtteviisiga hästi tuttav,» tunnistas ta. «Aga Birgiti kloostri nunnad kinnitasid mulle kogu aeg, et ma patuse ilma peale lähen, ja senimaani pole mulle veel kusagil pattusid silma hakanud. Nõnda siis otsustasin ma täna õhtul pisut seiklusi maitsta, et kõik need sellel hirmsal räpasel laevarisul veedetud nädalad tasa teha, ja lasin Don Pablol, kes tekivahis oli, mulle paadi valmis panna – ise murdis ta muudkui käsi ja ahastas, et toon talle veel õnnetuse kaela.»

Hakkasin isegi tema imepärase tuulepäisuse peale naerma. Issakene, kujutasin ette, kuidas noored don’id fregati pardal end tema järele sõgedaks igatsevad.

«Aga sel pole ometi midagi pistmist teie tänaõhtuse retkega Vaalapea võõrastemajja,» meenutasin talle. «Tõsijutt, peaksite selle mõttegi peast heitma.»

«Seda otsustan juba mina,» torkas ta ootamatult kõrgilt vastu. «Ja kui mu isa seal on, ei juhtu minuga midagi.»

«Kui ta ikka on,» ütlesin. «Ma kardan, et teil on tema meelispaigust vale arusaam.»

«Oh ei,» ütles ta kindlalt. «Kuulsin, kuidas ta sellest rääkis. Aga teil võib ehk õigus olla, sir, ja ma ei ole nõnda tänamatu, et lahke võõra head nõu tühja lasta. Las Juan läheb võõrastemajja sisse, kui me sinna jõuame, ja mina jään õue. Aga kuhugi ma ometi kõndima pean, sest mu jalad kibelevad merel õõtsumisest, ja homme mõõnaga lahkume jälle. See on mul nõnda paljude nädalate peale ainus võimalus kuivale maale astuda.»

«Kui lubate, võin teile Vaalapea juurde teed näidata,» pakkusin ma. «Lähen sinnakanti niikuinii.»

«Otse loomulikult, sir, see on teist ütlemata kena,» vastas ta. «Suured tänud teile.»

Ning ta andis hispaania keeles käsu, mis Juaniks kutsutud allohvitseri koos ühe tema mehega varjudest välja tõi. Nood võtsid meile sappa, kui me piki sadamaladude rivi edasi sammusime.

«Reis on teil pikk?» tegin ma juttu.

«Võib nii öelda küll,» hüüatas ta. «Siit Floridasse, ja sealt edasi Havanna ja Kariibi ranniku linnade poole.»

«Üsna pea pole teil tarvis seikluste vähesuste üle kurta,» ütlesin ma. «Vähe on mehi, neidudest rääkimata, kes nõnda kaugele satuvad.»

«Oh, sir, see mõte meeldib mulle kangesti! Ma olin õnnest üsna joobnud, kui isa mulle kloostrisse järele tuli ja mind õdede käest ära tõi. Enne kui ma laevateki jalge alla sain, ei suutnud ma uskudagi, et nüüd tõepoolest prii olen.»

«Aga te pole ju ometigi hispaania verd!» ütlesin. «Mitte et ma niisama uudishimust päriksin – »

Tema naer kõlas kellukeste helinana.

«Muidugi mitte; rahvakeeli öeldes olen ma samavõrd iiri verd kui sead Wicklow’ küngastel, kus ma sündisin.»

Ja korraga oli ta jälle tõsine.

«Teie poliitiliste veendumustega ma tuttav pole, sir, aga ehk ei sünni sest suuremat kurja, kui ütlen, et mu isa on Hannoveri tõusiku vastaste leerist ning kuningas Jamesi ja prints Charlie eest võidelnud. Ja et tema oma kuningal talle ametit pakkuda pole, teenib ta Hispaania krooni.»

«Ei ole inglasel sugugi tore mõelda kõigi nende vaprate džentelmenide peale, kes on sunnitud võõra maa kuningaid teenima,» tunnistasin. «Aga ma loodan, et teil Kariibi saartel meeldima hakkab.»

«Oh, ega me sinna kauaks ei jää,» vastas ta reipalt. «Minu isa on insenerivägede ülem ja tema kohuseks on mandril ja mujal kindlustuste ülevaatamine. Lähema aasta jooksul sõidame Hispaaniasse tagasi. Aga ennäe, sir! Kas pole see silt mitte vaalapea nägu?»

«Jah,» ütlesin ma. «See ongi võõrastemaja.»

Ainus pilk selle heledalt valgustatud akendele ja madalast uksest sisse-välja saalivatele kõrilõikajaliku ilmega tüüpidele veenis mu kaaslast, et olin paiga olemuse kohta tõtt rääkinud. Ta tõmbus tänava teise serva ning tema suunurgad vajusid nukralt alla.

«Isver, milline jube urgas!» pomises ta. «Miks padre küll siia tulema pidi? Tähtsais asjus, ütles ta; aga – »

Ning ta vangutas ebamäärase kahtlusega pead.

«Ma küll ei tahaks end teile peale suruda, preili,» ütlesin ma, «ent siiski muretsen ma, et teie hispaanlased ei oskaks end vist arusaadavaks teha. Soovite ehk, et ma ise teie isa järele päriks?»

Ta kaalus ettepanekut, alahuul hammaste vahel.

«Tõesti, sir,» vastas ta viimaks, «ma ei näe teist võimalust kui teile üha enam ja enam tänu võlgu jääda.»

«Ja kuidas ma tema – »

«Ay de mi!» hüüatas ta naerma pahvatades. «Kui rumal minust unustada, et teie jaoks olen ma kõigest keegi merelt tulnud neiu. Küsige kolonel O’Donnelli järele ja öelge, et tema tütar ootab väljas.»

Ja kui ma ukse poole astusin, lisas ta lõbusalt:

«Kaugeltki mitte iga tüdruk ei leia võõra maa pinnale astudes eest teda aidata ihkava cavalier’i. Mida küll ema Seraphina säherduse sündsusetuse peale ütleks? Oi, ma näen seda silme ees! «Õndsad pühakud meid hoidku, Moira! Kas sul sugugi häbi ega kombeid ei ole? Sada Ave Mariat ja ristitee palvet enne õhtusööki.»»

Tema hääl helises mul endiselt kõrvus, kui purjus madruse teelt nügisin, võõrastemaja uksesilluse alt läbi mahtumiseks pea kumarasse tõmbasin ning sinihämusesse laudu täis kiilutud kõrtsituppa astusin, mis suitsust ja kolkunud õllest lehkas ning vanduvatest ja meremehelaule jõuravatest rämedatest häältest värises.

Just ühe sellise laulu refrään viis lõpuks mu mõtted väljas ootavalt iiri tüdrukult kõrvale – metsik, möirgav lauluviis, verest nõretav ja räme:

Kiigates nurka, kust see kostis, leidsin sealt ühejalgse madruse John Silveri, kes tagus tinakruusiga lauaplaadil rütmi ja laulis ette teda ümbritsevale kambale, mille keskel tema kõrval istus Darby McGraw, leekpunane juuksesasi nagu mereröövlite lipp, hele hääl üle kaaslaste kõmisevate basside kuulda – peale vaadates nõnda nurjatu kamp kui ma elu sees näinud olin. Eriti torkas mulle silma kaame pekise näoga mees, kelle vilavat pilku varjasid rasvased mustad juuksesalgud, ning suur turske tõrvase patsiga pähkelpruun sell, kes ilmselgelt laulu samavõrra nautisid kui vaene täisjoodetud Darby.

Silver märkas mind üsna samal hetkel, kui mina teda nägin, ning kambajõmmidele paar sõna poetanult tõusis ta püsti ja luukas üle toa, Darbyt kättpidi järele vedades. Tema laial lahkel näol oli piinlikkussegune naeratus.

«Et tulite talle järele, isand Ormerod?» hõikas ta, et end üle lärmi kuuldavaks teha. «Ja häbi peaks mul ka olema, ütlete, hea põhjusega sellejuures. A ei ole mina seandne mees, kes toreda poisi patuteele viiks; aint ühe hea maheda õlle jootsingi Darbyle ja puhusin temaga natuke merest juttu, küllap ta veel mitu ööd sellest und näeb. Ma poleks vast pidand teda siia tagasi laskma, sir, a kui ta tunnike tagasi oma punase peanupu ukse vahelt sisse torkas, no ei olnd mul südant teda ära saata. Häda pole tal midagi, ja kruus-paar õlut peaks teie pahameelt lahutama, sir; eks?»

«Ma ei tulnud tema järele,» vastasin, «aga kui ma juba siin olen, eks ma viin ta siis koju. Kust te mu nime teada saite, Silver?»

Ta tegi kavalat nägu.

«Eks ikka Darby käest, sir – ehkki sadamas oleks igamees võind mulle sama öelda, sellepärast et te selline tore lahke südamega noorhärra olete. A palun vabandust otsekohesuse pärast, sir, saan ma teid kuidagi aidata?»

«Vaevalt küll,» ütlesin talle. «Ma otsin kedagi kolonel O’Donnelli.»

Panin tähele, et üle tema avala sõbraliku näo jooksis üllatusvirve. Ta piilus toas ringi.

«Pole millaski seandsest džentelmenist kuulnd, mis pole ka üllatav, sellepärast et ma ise enne tänast hommikut pole kordagi siia sattund; a ma juhtusin paari vana laevakaaslasega kokku, kes mulle linna tutvustasid, ja äkisti saab nende käest miskit teada. Oodake kübe, isand Ormerod, ma vaatan, mis teha annab.»

See näis üsna mõistliku pakkumisena, sest oli ilmne, et kõrtsitoas kedagi kolonel O’Donnelli mõõtu meest ei viibinud, seega noogutasin nõustuvalt; ja kui Silver minema luukas, rahvast täis laudade vahelt osavasti läbi trügides, pärisin Darby käest tema vahepealsete tegemiste järele. Minu parajaks üllatuseks tõmbus poiss turri ja minu küsimustele vastuseks peale üksikute sõnade midagi ei poetanud. Ainult korra näitaski ta huvi üles, kui ma märkisin:

«Oli see teil alles üks hirmus laul, Darby.»

«Oli küll!» hüüdis ta. «Oi, lauldes on suisa tunda, kuidas sul mõõga pealt verd tilgub.»

«Ja kes need teised olid, kellega sa koos laulsid?»

Endine morn ilme laskus ta näole nagu eesriie.

«Oh, meremehed kõigest.»

«Sinu tuttavad?»

«Ei, isand Silveri omad.»

«Mis nende nimed on?»

«Ei tea.»

«Oh, ole nüüd, Darby!»

«No ühte kutsub ta Bill Bonesiks ja teist Mustaks Koeraks – mitte et see nimi küll midagi tähendaks.»

Silver oli koos ühega ettekandjatest ruumi tagaotsas olevast uksest lahkunud, ning nüüd tuli ta kargu najal luugates jälle sisse, tema järel keegi pikk kandilise lõuaga mees uhkes mustas ja hõbedases mundris, kelle kullatud pidemega mõõk tähtsast isandast kõneles. Selle mehe Silver ka tahumatu viisakusega minu juurde juhatas.

«Ena vedamist, isand Ormerod,» hõikas ta kuuldekaugusele jõudes. «Üks sõber oli kuulnd, et kolonel ülakorrusel on. See siin ongi too noorhärra, kellest ma teile kõnelesin, aus isand. Minu lugupidamine mõlemale härrale, alati teie teenistuses.»

Ning ta kalpsas kargu najal jälle oma nurka, kus ta semud teda rõõmuhüüetega vastu võtsid.

Kandilise lõuaga mees mõõtis mind põhjalikult pilguga, ütleksin vaat et suisa kahtlustava pilguga. Tema käitumine oli närviline ning silmis mingisugune rahutu helk.

«Niisiis, sir?» ütles ta. «Ma saan aru, et te soovisite minuga kõneleda?»

«Kui te kolonel O’Donnell olete – »

Ta noogutas napilt.

« – pean ma teile edasi andma, et teie tütar ootab õues,» lõpetasin ma.

Ta oli silmnähtavalt rabatud.

«Minu tütar? Aga kes teie olete, sir, et tema eest kõnelete?»

Ma olin ärritunud ning ei kõhelnud seda välja näitamast.

«Ta küsis minult siiapoole teed, kui kaldale tuli,» sähvasin ma, «ja kuna ma sugugi ei uskunud, et tahaksite teda siia kõrtsituppa lasta, pakkusin end tema teenistusse teid välja kutsuma.»

Nüüd oli tema sarnasus neiuga näha, sest tema suunurgad vajusid samamoodi allapoole. Ta pomises midagi vandesarnast hispaania keeles.

«Näib, et olen teile tänu võlgu,» ütles ta vastutahtmist. «Ta on alles laps ja ilmaelust pole tal aimugi, ja mina pean talle nii isa kui ema eest olema.»

Ma kummardasin ning astusin kõrvale, talle väljumiseks teed tehes.

«See meremees kutsus teid isand Ormerodiks, eks ole?» jätkas O’Donnell. «Ehk lubate, sir, vanemal härrasmehel teile auväärse käitumise eest tunnustust avaldada.»

Ta kõne võttis pisut ülespuhutud tooni.

«Ma olen teataval määral meie Vana Maailma kõrgema seltskonnaga tuttav ja mul on au omada kammerhärra tiitlit monarhi õukonnas, kes – ehkki tema nime Inglismaa valdustes nimetada ei või – saab ühel päeval enese õiguspärase omandi anastaja käest tagasi võitma. Usun, et enamat pole mul tarvis öelda.»

«Mõistan, sir,» vastasin ma. «Meenutaksin ehk, et preili O’Donnell ootab?»

Ta pühkis minust kärsitu mühatusega mööda ning meie Darbyga järgnesime talle tänavale, Darby tema toredat mundrit, varrukatest paistvaid viienaelaseid pitse ning mõõga ilustistega pidet uurides jälle õhinasse sattunud. Meie kolmiku ilmudes lipsas preili O’Donnell oma isa juurde ning haaras tema kuuerevääridest.

«Oh, padre,» hüüdis ta nõnda tugeva iiri aktsendiga, et tema sõnad vaevu mõistetavad olid, «ära ole minu peale kuri, et ma laevaelust tüdisin ja maakamarat jalge all tunda tahtsin, ja sinu äraminekust saati nõnda üksildane olin, et oma kajutis istudes, kus mul polnud midagi teha peale palveraamatu lugemise, nutu äärele jõudsin!»

Kolonel leebus – sest kes olekski suutnud sellele vastu panna – , haarates neiu teatraalsevõitu liigutusega embusse.

«Kuss, kuss, Moira,» noomis ta hellalt, «see polnud sinust sugugi tark, ja hispaania mail tooks selline käitumine sulle häda kaela. Vaata et sa enam nõnda ei tee. Ma jätan su Juani hoolde; ja nüüd vabadust maitsnult pead sa pardale naasma, sest mul on veel üht-teist teha. Ah jaa, ja sa pead seda džentelmeni tema rüütellikkuse eest sündsasti tänama. See on isand Ormerod, kullake! Tema isa on siin linnas tähtis kaupmees.»

Preili O’Donnell tegi mulle nõtkelt kniksu ning talle kummardusega vastates murdsin pead, kust kolonel minu kohta nõnda täpseid teadmisi hankinud oli. Kui me kohtusime, tundus ta minust mitte midagi teadvat.

«Teid tänada ma küll ei oska,» ütles neiu mulle kelmika helgiga silmis, «sest oma tänulikkuse väljendamiseks mul sõnu ei jagu. Ilma teieta oleksin end viimase veerandtunni jooksul üpris narriks teinud.»

Kolonel O’Donnell köhatas etteheitvalt.

«Olgu see sulle õpetuseks, tüdruk. Veelkord tänu teile, isand Ormerod. Palun tervitage minu poolt oma isa. Kena õhtut, sir.»

Oli selge, et ta tahab minust lahti saada, ning ma ei hakanud vastu vaidlema.

«Kena õhtut, sir,» vastasin ma. «Ja meeldivat reisi teile, preili. Kui teid veel kuidagi aidata saan, palun öelge.»

«Ei, isand Ormerod, siin lähevad meie teed lahku,» vastas neiu tasa ning asus isa käevangu.

Hetk hiljem kiirustasime meie oma teed, Darby McGraw vadistades minu kõrval, sest neiu helge ilu näis tema tusameele lahutanud olevat.

«Oi, milline tore armas neiu see oli, isand Robert!» hüüdis ta. «Kas kuulsite, kuidas tema kõne helises? Ja kas nägite tema sinavaid silmi, nagu järvevett leebest päikesest paitatud haljaste niitude rüpes? Ta on nagu kodumaa enese hingus; ja oi kui kahju, et ma seda enam kunagi ei näe, sest mind lubati piraadiks teha.»

«Ära aja lolli loba,» vastasin ma järsult.

«Lolli?» kordas ta. «See on üpris kange sõna, isand Robert. Aga kuulge nüüd, te ju ütlete vanale isandale minu heaks paar sõna, eks?»

Lubasin talle seda, ennekõike küll tema lõugade lõksumise vaigistamiseks; ja ta kargas kõrgele õhku nagu noor sälg, kes on esimest korda elus kaeru maitsta saanud.

«See peenike noor daam oskab su ära teha,» jätkas ta. «Oi, kui ta sulle korra otsa vaatab… Ilma naljata, tema pärast oleks ma nõus piraadiametigi sinnapaika jätma.»

«Me ei näe teda enam kunagi, Darby,» ütlesin ma. «Paari nädala pärast on ta teispool Kariibi merd ja meie rügame endiselt siin New Yorgis.»

Ta heitis mulle kavala pilgu.

«Tõsi ta on, ja peab paavstist nutikam mees olema, et tulevikku näha, isand Robert,» ütles ta.