Читать книгу Varjud - Artur Erich - Страница 4

Mida ma siis nüüd tegin, jahmus Guido. Ärritatult katsus ta korteriust, see oli kinni mis kinni. Ja kuidas saigi see lahti olla, kui ta ise selle just äsja kinni tõmbas. Heas lootuses soris ta igaks juhuks ka oma taskutes, kuigi teadis, et see on mõttetu, sest võtmed olid ju jäänud esikulauale. Nüüd ei saa isegi ust alt kinni keerata! Hea, et snepperlukk olemas on, loodetavasti on sellest abi hommikuni, sest alles siis saabuvad koju isa ja tema Edna ehk Kuklike – nagu Guido ema teda tagaselja nimetada armastas.

Et tont neid võtaks! Pidid nad just täna Riisiperre sõitma! Aga Kuklikese seitsmekümneaastane ema ei arvestanud oma ilmaletulekul, et tema tütremehe pojale see päev ei sobinud. See tähendab, sobiks vägagi hästi, sest nii polnud isal ütlemist, kui ta poeg pärast Lauluväljakul toimuvat kontserti poole öö paiku koju peaks saabuma. Ei, mitte seda, et Guido oleks koju tulnud purjus või mingis joobeuimas, seda ei juhtunud temaga kunagi. Aga Edna oli ergu unega ja võõraspoja öösine kojutulek võis tema und rikkuda. Eugen aga, teadagi, hoolitses oma kaasa unerahu eest ja neil puhkudel võis kaotajaks pooleks kergesti jääda Guido.

Hea, et mulle vähemalt rahakottki taskusse jäi, ohkas noormees siis ja patsutas kergendustundega oma uute teksapükste taskut. Poodiminek jääb nüüd muidugi ära, sest saia ja piimaga, mida ta ostma pidi, ei saanud ju pool päeva ringi jalutada. Ning Guido astus tujutult tänavale.

Sihitult lonkis ta eemale Kuklikese elamust, mille lahtine terrass pärast maja vastuvõtmist kinniseks vastuvõturuumiks oli ehitatud ning mis selle kodu interjööri suuresti mõjutas. See maja oli nüüd ka tema koduks saanud.

Heites pilgu tagasi, muigas Guido. Isal on ikka vahva naine küll, kraapis oma kümne küünega kena varanduse kokku! Sellegipoolest mõtles noormees sageli, et tema päriskodu, mis oli küll vilets ja kaelakukkumisohus majalobudik, oli hingele siiski lähemal kui see uhke elamine siin. Küllap sellepärast, et seal elasid Guido ema Alla ja õde Ene. Aga mida sai tema tol ajal oma lapsemõistusega teha, kui isa, teda kaasa võttes, teise naise juurde kolis.

Ent side ema ja õega ei katkenud.

Kui lähekski Pärnu maanteele, mõtles Guido nüüd, teeks aega parajaks. Ema on küll Saksamaal, aga õega omavahel on teinekord veel lahedamgi üht-teist arutada ja niisamagi juttu ajada.

Guido heitis pilgu käekellale ja korraga meenus talle jutuajamine Enega mõne päeva eest.

„Mida sa ka lähipäevil teed? Plaane pole?” oli Ene küsinud.

„Kuidas pole? Plaanimajandus ju...” muigas poiss. „Olen rakkes nagu ikka. Suvila pole ju veel valmis ja isa... tead küll, kuidas ta peale käia oskab!”

„Näed siis! Aga mina tahtsin sind Pärnusse kutsuda. Mõtlesin nädalaks vanaema majja minna. Siis korrastaks ka hauad ära ja... Aga noh, saan aru. Lähen ehk Lehti ja pisi-Gretaga. Üks mees oleks küll seltsiks ja abiks ära kulunud, kuid pole viga, saame hakkama! Tädi Meeri tahtis ka tulla, aga ei saa, tal ju kohustusi. Helve lapsed, tead küll!”

Seega on Ene Pärnus ja sinna pole mõtet minna, taipas noormees. Mida aga vaba ajaga teha? Sest kokkusaamine Kätliniga oli kokku lepitud alles kella kümneks, et koos vabaõhukontserdile minna.

Läheks, otsiks õige tüdruku kohe üles, ainult et ka siin oli takistus. Tont võtku neid sünnipäevi, ka Kätlin pidi ju päeval koos vanematega mingile tädikesele õnne soovima minema, nii et ka sellest käigust ei tule midagi välja...

Ja siis korraga venis muie üle Guido suu. On ju veel üks sünnipäevalaps – tema kursusekaaslane Juhan või Juss, nagu teda sõprade keskel kutsuti, ja kes ka Guidot külla oli kutsunud. Ent Guido oli kohe vabandanud, et ei saa tulla. Rumalasti tegin, mõtles ta mõrult. Kõik käivad sünnipäevadel, mina aga ütlen asja ees, teist taga kutsest ära. Ei tea miks? Kas siis tõesti sellepärast, et Mustamäelt, kus elas Juss, oli liiga pikk tee Lasnamäele, kus elas Kätlin? Sest sinna just pidi ta tüdrukule järele minema... Ah ei, sugugi mitte sellepärast, mõistis ta siis, Guido lihtsalt polnud pidutseja tüüp ja labrakatest, sest milleks muuks need tudengite sünnipäevad sageli ikka kujunema kippusid, hoidus ta targu eemale.

Aga seekord ta läheb siiski!

Sellest otsusest muutus tujugi rõõmsamaks ja seades sammud trollipeatuse poole, kujutas noormees vaimusilma ees seda jahmatust ja neid hõiskeid, mis teda koos šampusepudeliga vastu võtavad. Sest Guido otsustas osta Jussi kodulähedasest viinapoest pudeli šampanjat, muidugi kui seda saada oli.

„Ohhoo!” oligi esimene reageering, mida sünnipäevalaps Juss oma kursusekaaslast nähes öelda oskas ning lastes hindava pilgu üle sõbra ülikonna, ei saanud ütlemata jätta häälega, millest võis välja lugeda väikest kadedusevarjundit: „Teksased!”, sest teksaülikond oli enamikule noortest kättesaamatu unistus.

„Palju õnne!” lausus Guido. „See aga on lilleõie asemel!” Ning surudes Jussi kätt, ulatas ta sõbrale šampanjapudeli.

„Poisid!” hüüdis too koos Guidoga tuppa astudes, kus ovaalse sünnipäevalaua taga istusid seitse-kaheksa külalist, kõik poisid ja tüdrukud instituudi samalt kursuselt, ning šampusepudelit kõrgele tõstes naeris: „Kus on, sinna tuleb juurde!” Ja lisas: „Ma mõtlen joodavat!”

Kiiresti tehti Guidole laua taha koht ning juba hetke pärast tõstis ta koos teistega pokaali sünnipäevalapse terviseks.

„Mis sa vaatad?” küsis Juss küllaltki valjusti Guidolt. „Laud on kehv, mis? Pole sedamoodi kui sinu kodus, või kuidas?” oli küsimus veidi provotseeriv.

„Ole nüüd ikka,” tõrjus Guido naerdes. „Laud on ju tipptopp! Mida siis ühel sünnipäeval ikka olema peab!”

„Ühel tudengi sünnipäevalaual, tahtsid sa öelda, pealegi sellise, kes elab stipist,” rahunes Juss, olles ilmselt juba veidi „auru all”. Ta patsutas enda kõrval istuvale Guidole õlale ja lisas: „Aga võtke teatavaks, varsti tulevad soojad viinerid! Pärast aga, ma mõtlen pärast keskööd, ilmub lauale kringel ja muidugi ka kohvi ja veel... olgu!” Ta lõi käega. „Ma parem ei ütle, küllap näete isegi!”

Jutuajamine võttis hoogu.

„Poisid,” vaigistas Juss mõne aja pärast sõpru, „olge veidi tasem! Ma tahtsin küsida, kas olete kuulnud, et meie tuntud nelik liigub jälle ringi?”

„Kes?”

„Mis nelik?”

„Noh, riigikukutajad! Ei, poisid, ma mõtlen tõsiselt. Need neli, kes polnud mitte niisugused pupu-jukud nagu meie! Need, kes kahe aasta eest kinni pandi, on tingimisi vabaks lastud!”

„Mis, pagan...!” rõõmustas keegi. „Ise nägid või?”

„Ei. Mina pole näinud, aga ma usun, et Guido teab täpsemalt. Tema õde Ene...” Juss heitis silmanurgast pilgu Raivo poole, sest talle meenus, mida too läbi elama oli pidanud taibates, et Ene hoolib Leost rohkem kui temast.

Ent Guido raputas pead.

„Pole kuulnudki. Aga see on muidugi hea uudis. Huvitav, kas neid edasi õppida ikka lastakse?”

„Nalja teed või?” pahvatas Juss. „Need mehed on nüüd eluks ajaks märgitud, õppimisega on neil lõpp. Hea, kui eladagi lubatakse.”

„Jätke niisugused jutud sünnipäeval,” arvas Raivo.

„Ei,” ütles nüüd üks tüdrukutest. „Mis selles siis halba on, kui me asja arutame? Kas sind siis ei panegi mõtlema, millist elu me sundkorras elama peame?”

„Ja mis mina sinna parata saan?”

„Sina ei saa, aga näe leidub neid, kes vähemalt üritavadki. Nagu meie nelik. Ainult et tegutsesid ettevaatamatult ja teenisid sellega pika puhkuse Siberis.”

Jutt võttis süngema pöörde.

„Mina mõtlen meestele, keda Kawe keldris mõnitati,” arvas üks poistest.

„Ja mina vene lennukite pommidele, mis mu kodulinna purustasid. Ka minu vanemate kodu põles maha,” sõnas nüüd vaikse häälega heledasilmaline tüdruk üle laua.

„Jah, aga seal Kawe keldris...”

„Mis kuradi keldris?” tõstis nüüd parajasti klaasi kummutav noormees häält.

„Tule taevas appi! Kus sina küll elanud oled! Kas sa siis pole kunagi kuulnud moonutatud laipadest seal põranda all? Enkavedeelastel oli seal isegi elektritool, algeline muidugi. Aga kui voolu sisse lasid, hakkas kogu keha värisema ja kui voolu pähe lasid... Mu vanaisa rääkis, et...”

„Ah, jäta juba!” nõudis Juss. „Lõppude lõpuks on täna minu sünnipäev, me oleme Mustamäel ja mitte Kawe keldris! Räägime neid süngeid jutte parem mõni teine kord!”

„Sul on ka õigus! Ega siis meie poiste julgust või ka alahinnata.”

„Lubage ma avaldan siiski veel ühe mõtte,” ei saanud Raivo jätta, tal paistis tõepoolest midagi tõsisemat südamel olevat.

„Olgu! Eks avalda siis,” nõustus Juss.

„Vaadake, poisid, ma soovitan teil nendega kohtudes ettevaatlik olla! Ja kui tahate täpsemalt teada, siis Leod olevat ühe kahtlase tüübiga koos nähtud, nii et...!”

„Ah,” lõi Juss naerdes käega. „Jäta see udujutt! Nii võib meist igaühe kohta öelda.”

„See pole udujutt! See on fakt!”

„Fakt!” kordas Juss pisut pahaselt. „Kui sa selle sõna tähendust ei tunne, siis ära ka kasuta!”

„Mis asja sa norid! Tunnen küll ja kui tahad, võin sullegi seletada! Fakt on nimelt suhteliselt sama, mis tõde! Tões on aga alati osake absoluutset teadmist, ta koosneb suhteliste tõdede summast! Nii et ka fakti tuleb õigesti hinnata! Jäid rahule?”

Juss pani käe muiates Raivo õlale. „Hea küll, tarkpea! Sina jääd alati peale! Võtame parem nende terviseks!”

„Seda võib,” oldi üksmeelselt nõus.

Sumin kasvas, klaasid kõlisesid.

„Terviseks!”

„Olgu neil jõudu!”

„Jah. Ja mingu neil hästi! Ikkagi vahvad poisid!”

Guido tundis, et viin hakkas pähe. Poleks tohtinud šampuse peale viina võtta. Aga kus sa pääsed! Joo teist nagu limonaadi, pärast aga... Hea küll, enam ta ei võta!

Mõne tunni möödudes aga ei mäletanudki Guido enam, mitu klaasikest ta siiski veel tõstis ja nüüd juba ainult sünnipäevalapse terviseks. Juss oli kaval nagu armeenlane, oskas veenda. Käis aga peale, et kui ei võta, ei ole sõber, ei pea lugu! Ja et keegi ei tahtnud lugupidamatust avaldada, siis tuli klaasi tõsta. Tõsi, Guidol õnnestus küll mitu korda Jussi ära petta, sest ta tõepoolest ainult tõstis, ent kui lähenes Kätliniga kokkusaamise aeg, tundis Guido lauast tõustes, et pea käis ringi.

Tänavale jõudes ei taibanud noormees korraga, kummale poole tuleb minna, temale oli Mustamäe kant siiski veel võõras. Õnneks nägi ta eemalt rohelise tulega taksot enda poole sõitmas ja viibutas rõõmsalt. Saada sellisel kellaajal vaba taksot, see oli tõepoolest õnn.

Takso peatuski, ütles küll, et sõidab linna poole, ent kuulda saades noormehe soovi – minna Lasnamäele – keeldus kategooriliselt. Aga Guido oli rõõmus sellegipoolest – ta sai kätte õige suuna. Tähendab linn asus sealpool, kuhu sõitis takso.

Taksojuhid ei usaldanud viimasel ajal eriti meessoost reisijaid, pealegi kui nende sihtpunktiks oli Lasnamäe. Oli ju sealkandis nii mõnigi taksojuht oma päevasest teenistusest loobuma pidanud, eriti aga tegi neid valvsaks nädalapäevad tagasi Lasnamäe ehitatavate majade juurest leitud takso, mille juht lamas surnuna, pussnuga seljas...

Nii tuligi Guidol jala astuma hakata. Ta ei mäletanud isegi enam, kui kaua ta niiviisi kõndinud oli, igatahes oli selge, et Kätliniga kokkulepitud aeg oli ammu möödas ja Guido kirus ennast mõttes selle ennatliku sünnipäevale mineku pärast. Eelkõige aga muidugi ettevaatamatuse pärast, mille tagajärjel korterivõti tuppa jäi. Nüüd ei pääse ka ööseks koju! Peab minema otse Lauluväljakule ja üksi. Nähtavasti tuleb tal seal aega veeta hommikuni, sest hommikul pidi isa tingimata tööl olema, tädi Edna aga valmistas talle enne kohvi, nii et kodus pidid nad igal juhul varakult olema!

Mõte kohvile pani tunnetama, et kurk kuivas. Kuidas küll oleks nüüd ära kulunud kohvi või pudel õlut! Ah mis, ka klaasi vee eest oleks tänulik! Aga praegusel kellaajal pole siinkandis ei seda ega teist saada. Räägitakse, mõtles Guido, et välismaal, seal olevat baare, mis on öö läbi lahti ja kus iga kell võib janu kustutada...

Niiviisi mõtteid mõlgutades ei märganudki noormees, kuidas korraga miilitsaauto tema kõrval peatus.

Aknaklaas lasti allapoole. Paar teravaid silmi mõõtis hindavalt Guido teksaülikonda.

„Kuhu noormees läheb?” esitati venekeelne küsimus.

Guido ehmus pisut. Küsimus tuli ootamatult, pealegi ei tulnud talle kuidagi meelde, kuidas on vene keeles Lauluväljak ning ta tegi seda oma keeles.

„Ma lähen Lauluväljakule.”

Nüüd hakkasid autosistujad lõbusasti naerma.

„Kontserdile, tähendab? Sinnapoole meiegi. Tahad, viskame ära? Istu peale.” Ning juhi kõrval istuja lisas: „Sinu õnn, et sa näid korralik noormees olevat, mõne teise oleksime vaat et hulkumise pärast miilitsasse toimetanud!”

Guido tänas üllatunult ega lasknud ennast kahte korda paluda. Kähku avas ta auto tagaukse ning märkas juba istudes, et mõlemad mehed, nii autojuht kui ka tema kõrval sõitja, kandsid miilitsavormi.

On alles vedamine, rõõmustas noormees ning mõeldes loosungile „sinu miilits kaitseb sind”, muigas endamisi. Nood siin ju mitte üksnes ei kaitse, vaid viivad ka kohale!

Mõnusalt laskus ta seljatoele, sulges silmad ega vaevunud eriti mõtlemagi. Korraga avas ta silmad ja jahmus.

„Kuhu me sõidame?”

„Ära muretse, noormees!” rahustas miilits. „Mul on vaja korraks kodunt läbi minna, kontserdipiletid jäid koju. Võin sullegi vaba pääsme anda, kui soovid!”

Guido noogutas rõõmsalt.

Nad sõitsid piki agulitänavat, kus majad olid vanad ja kaua värvimata ning näis, nagu otsiksid mehed sobivat peatuspaika.

„Pea kinni!” käsutas samas autojuhi kõrval istuv miilits.

Nad peatusid madala puumaja ees, mida poolenisti ümbritses kõrge plank. Miilits ronis autost välja, vaatas ükskõikselt ringi, avas värava ja kadus selle taha. Hetke pärast ilmus ta uuesti nähtavale.

„Juua tahad?” küsis miilits Guidolt.

Kurk tõepoolest kuivas ning Guido noogutas.

„Ma ei hakka kopsikuga edasi-tagasi jooksma,” seletas miilits kärsitult. „Kui tahad, tule ise. Aga tee kähku, autojuhil on kiire.”

Guido ronis autost välja. Teda saatis autojuhi tuim pilk.

Olen mina alles... sõitles Guido samas ennast, tülitan südaööl võõraid inimesi! Selle januga oleks ju vabalt Lauluväljakuni kannatanud. Ent kuidagi piinlik oli nüüd juba autosse tagasi minna.

Värske õhk lõi pea selgemaks. Paari kiire sammuga järgnes ta miilitsale ja tõmbas planguvärava enda järel kinni...

***

„Miks te selle noormehe siia tõite? Selline kontingent ei kuulu meie teenindamisele!” Valvearst tõstis silmad noormehelt ning vaatas etteheitvalt sanitari poole.

Noormees kanderaamil oigas vaikselt.

„Tean, doktor, aga ta ütles, et on peaarsti sugulane.”

Teade mõjus.

„Doktor Karmi?!” arsti hääles kõlas imestus.

„Nii ta ütles... Doktor, ta vajab ju abi!”

„Kuidas? Aga loomulikult,” muutus arst närviliseks, ning iseenda esialgsest reageeringust häirituna kummardus kanderaami kohale. Kergitas siis pisut linaäärt haige jalgadel ja võpatas.

„Kiiresti operatsioonituppa! Ma tulen kohe.” Kanderaam koos haigega liikus kummirataste vuhisedes koridori lõppu. Liftiuksed avanesid. Ning juba minuti pärast lebas Guido operatsioonilaual pimestavalt valge laekupli all ning valuliselt oiates nägi enda ümber askeldamas valgetes kitlites inimesi. Ta tahtis midagi küsida, aga terav valu kusagil rinnapiirkonnas lämmatas hääle. Ning siis kaotas ta teadvuse...

„Kas kõik on korras?” küsis Räni Karm haiglasse jõudes oma noorelt assistendilt. Ja ajades selga valget kitlit, lisas: „Ma loodan, et öö möödus rahulikult?”

„Jaa... see tähendab, tegemist ikka oli, aga kõik sai korda,” noogutas noor arst. „Ma tegin mõned õmblused ja... ühesõnaga, ärge muretsege, küll ta paraneb!”

„Kes? Mis juhtus?”

Doktor Saluvee tõstis imestunult silmad. „Kas siis õde Marve teile ei teatanudki? Üks teie sugulane, Guido Avik, ta toodi hommikupoole ööd väga raskes seisundis siia... Ei, ei, ärge muretsege, ma hoolitsesin isiklikult tema eest!” Öösel valves olnud arst toonitas eriliselt sõna „isiklikult”.

„Guido Avik? Mitmendas ta on?”

„Kolmandas kirurgias, doktor. Lasksin ta panna selle teenelise seltsimehega, mulle ei tule ta nimi praegu meelde, ühte palatisse. Üks moment, doktor Karm, enne kui te haiget vaatama lähete, pean ütlema, et meil tuli, nagu sellistel puhkudel kord ette näeb, juhtunust ka miilitsasse teatada... Näib, et noormees on mingisse kaklusse segatud, ta ei räägi palju...”

Räni Karm surus käe närviliselt kitlitaskusse. Oli ju Guido tema naise tädipoeg, uudis oli ebameeldiv.

„Hästi, ma lähen teda kohe vaatama,” noogutas peaarst murelikult kabinetist välja kiirustades...

Guido ärkas. Ta nägi enda kohal valget lage ning sellel klaasist lambikuplit. Tema voodi kõrval seisis statiiv, mille külge olid kinnitatud läbipaistvad pudelid mingisuguse vedelikuga – ta oli haiglas.

„Ärkasite?” naeratas nooruke valges kitlis õde tema kohale kummardudes. „Ma olen õde Marve.” Õe käes vaikus süstal.

„Mis te minuga teete?” ehmus Guido.

Õde naeratas: „Olge rahulik, anname natuke elujõudu! Olete palju verd kaotanud.”

„Kas sellesama... tilgutiga või? Mis seal on?”

„Glükoosilahus C-vitamiiniga.”

Valges kitlis tumedapäine õde võttis ettevaatlikult Guido tekil lebava käe oma pihku ja silmitses seda: „Veresooned on teil korralikud, saame hakkama.”

Ta võttis voodipäitsist käterätiku, murdis selle mitmekordseks kokku ja asetas Guido käsivarre alla toeks. Ning märgates noormehe ebalevat pilku, naeratas: „Te ei karda ometi?”

Guido ei vastanud, ent pigistas huuled kõvasti kokku ja kui süstal tema veenil kohta otsis, pööras pea kõrvale.

„Korras! Püüdke nüüd kätt mitte väga liigutada, nõel on sees... Tulen teid veidi aja pärast vaatama.” Lahkudes pöördus õde Marve veel kord Guido poole ja lisas rahustavalt: „Ma asetasin tilkinfusiooni nii, et te saaksite seda jälgida, siis on ehk veidi lõbusam...” ja kordas: „Ma tulen varsti, ärge muretsege!”

Guido saatis õde pilguga. „Või siis õde Marve,” kordas ta endamisi ja pööras rahulikult pilgu statiivi poole. Guido kartis igasuguseid protseduure, mis olid seotud süstlaga, olgu see siis veenist vere võtmine või lihasesse vitamiini või muu ravimi süstimine. Sellist protseduuri polnud ta aga veel läbi teinud ja Guido üritas õe korraldust täita ja mitte muretseda.

Siis libises Guido pilk naabervoodile, kui korraga avanes palatiuks.

„Onu Räni!”

„Nagu näed! Tere, mu poiss!” Räni Karm astus voodi juurde, tõmbas tabureti lähemale ja istus. „Oled mul päris sõja läbi teinud, mis?” Räni Karm surus hetkeks noormehe vaba kätt. „Kuidas sa end tunned?”

„Keskmiselt,” pomises Guido hädiselt naeratades.

„Jalad valutavad?”

„Jaa...”

„Sind ei tohiks küll praegu segada... ole rahulik...”

Räni Karm kergitas ettevaatlikult tekiäärt ja silmitses jalgu, mille valgete marlisidemete vahelt oli läbi imbunud hele veri.

Verejooks ei ole ilmselt veel täielikult lakanud, mõtles ta endamisi ja küsis: „Kuidas see juhtus?”

„Ei tea...”

„Olid purjus?”

„Ei olnud!” kiirustas Guido vastama. Ja tunnistas: „Tegelikult ma...” Guido vakatas ja heitis pilgu naabervoodile.

„Häbened palatikaaslast? Tema magab veel uinutite mõju all. Nii et võid julgelt alustada!”

Siis aga korraga, nagu märgates alles nüüd nõela Guido käelabas, mõtles ümber: „Lama pealegi edasi, ma tulen veidi hiljem, siis kui sa toitelahuse juba kätte oled saanud. Siis vestleme kõigest pikemalt, nõus?”

„Jah.”

„Ja ära närveeri, küll sa mul varsti püsti tõused!”

„Jah,” pomises Guido uuesti ja taipas ukseklõpsatusest, et arst oli lahkunud.

Kui Räni Karm mõne aja möödudes uuesti palatisse ilmus, lebas noormees kinnisilmi, otsekui magades. Vaevalt sai aga Räni Karm end ümber pöörata, kui kuulis tasast häält lausumas: „Ega ma ei maga, onu Räni, ma niisama...”

Arst noogutas. „Tore. Siis on sul ehk mahti ka minuga pisut juttu ajada... Mis su käel viga on?”

„Õde Marve... ma ei tea isegi... käelabale lõi kõrge verevalum, ta pani kompressi.”

„Seda juhtub,” noogutas arst. „Tuleb kanüül panna! No mis sa siis mulle räägid?” Ta istus.

Guido tõsistes silmades väreles kõhklus. Arst asetas oma käe rahustavalt Guido omale ja kinnitas: „Räägi julgesti! On parem, kui ma kõigest teadlik olen. Ja räägi algusest peale ning ausalt. Uurija tuleb nagunii kohale ja...”

„Uurija?” jahmus Guido. „Miks?”

„Kord on selline.”

Guido silmis välgatas kõhklus. „Jah,” pomises ta. „Ega siis... Aga tegelikult olen ma üks igavene tohman küll!” ohkas ta. „See kõik oleks võinud olemata olla, kui ma vähegi ettevaatlikum oleksin olnud... see tähendab tähelepanelikum!” Guido sattus veidi segadusse ja purskas: „Onu Räni, mu isal pole ju õrna aimugi, mis minuga juhtus ja kus ma olen... Kas ei saaks talle sellest teatada?”

„Otse loomulikult,” rahustas arst haiget. „Aga nüüd ma kuulan sind!”

Guidot valdas ärevuse ning mingi ebamäärase lüüasaamise tunne. Räni Karmi silmad aga jälgisid noormehe kõhklevat ilmet ning ta julgustas: „Ära närveeri! Sa ikka mäletad, kuidas see juhtus?”

Guido noogutas.

Ning alustades oma pihtimusega rääkis ta hooletusest korteriukse kinnitõmbamisel ja sellest, et ta aja parajaks tegemise eesmärgil Mustamäele kursusekaaslase sünnipäevale läks...

„Selge. Jätka!”

Nüüd jutustas Guido, kuidas ta sünnipäevalt lahkudes oli alustanud lootusetut linna poole marssimist, kui korraga miilitsaauto tema kõrval peatus.

„Algul läks kõik normaalselt,” jutustas Guido edasi, „siis aga...”

„Sind väsitab rääkimine? Peame siis vahet, meil pole kiiret.”

„Ei, ma ainult... noh, ühesõnaga, siis see kõik algaski... Ta kutsus mind vett jooma, vähemalt sain ma nii temast aru...”

„Oota! Räägi konkreetsemalt! Kes kutsus?”

„See miilits, kes autos istus. Siis ma ju veel ei teadnud, et ta pätt on... Mul oli tõepoolest kohutav janu... mõtlesin isegi, et küll on lahke mees, lubab Lauluväljakule viia ja pakub juua ka veel... Hiljem tuli meelde küll, kuidas ta mu teksaste kohta päris, et kust ma need sain ja palju maksin.

Mõtlesin, et äkki kahtlustab spekulatsioonis... tead ju küll, kuidas meil spekulantidesse suhtutakse! Ütlesingi seepärast ausalt, et ema Saksamaalt saatis... Nojah, ma siis läksingi temaga koos vett jooma... See tähendab, ma arvasin, et mulle antakse juua... Anti aga hoopis...”

„Tuupi? Jah?”

Guido noogutas. Ta jutustas, kuidas kohe pärast hoovivärava sulgemist talle rusikahoop silmade vahele laksatas.

„See hoop võttis mul silme eest mustaks, pani vaaruma... Mis vaaruma, ma prantsatasin täies pikkuses maha. Tema aga, see miilits, hakkas nüüd mind jalgadega taguma, ise muudkui karjus, et „neetud fašist”, ja hakkas mul teksaseid jalast tirima. Punnisin küll vastu nagu jaksasin, tema aga võttis taskust veinipudeli, lõi selle kaela vastu hoovivärava raudtala puruks, kallas veini mulle pähe ja tahtis katkise pudelipõhjaga mu näo kallale tulla. Enda teada ma pätte küll suurt ei karda, aga siis tuli äkki niisugune hirm naha vahele. Mõtlesin, et teevad veel pimedaks ja hoidsin meeleheitlikult käsi silmade ees. Siis hakkas jalgu peksma... Nii ta need teksad koos pintsakuga kätte saigi!” Guido muigas mõrult. „Haisesin vist veini järele küll nagu sikk! Läbi valu suutsin siiski mõelda, et kuidasmoodi ma küll trussikute väel läbi linna lähen, et mis sest, et on öö ja tänavatel inimesi liikumas peaaegu pole, mind võidakse siiski kainestusmajja toimetada...” Noormees pigistas hambad risti ja osutas sidemes jalale.

„Onu Räni, kas ma jään nüüd invaliidiks?”

„Ära räägi rumalusi, mu poiss! Ma jõudsin su haiguslooga juba tutvuda – luud-liikmed on sul terved, välja arvatud parempoolsed kaks roiet. Aga ütle mulle, kas su jalgu noa või pussiga ka löödi?”

„Ei! Või vähemalt ei näinud ma mingit terariista.”

„Siis on haavad kõik pudelipõhjaga... nagu ma doktor Saluvee käest juba kuulsin.”

„Just! Muudkui aga lõi ja lõi... ise aga karjus, et „enam sa, raisk, siit ei tõuse.” Eks ta vist kartis, et äkki ma jooksen talle järele ja näen auto numbrit... kindlustas ennast... Ma vist lamasin seal oimetuna üksjagu aega, enne kui taipasin, et mind oli paljaks röövitud...” Paistis, et rääkimine valmistas Guidole raskusi, ta jäi äkki vait.

„Väsitasin su ära? No muidugi! Puhka nüüd, ma tulen hiljem tagasi.”

„Ei, ei,” hingeldas Guido, „ei väsitanud. Ja ega mul palju enam rääkida polegi... Kuidagimoodi ma sealt hoovist poolpaljalt ja verisena välja komberdasin ja astuma hakkasin. Tundsin ennast õudselt nõrgana ega teadnud isegi, kuhupoole astuma hakata, ma ju ei taibanud sedagi, kus kandis ma olin, kõik oli võõras... Teadsin ainult, et koju pole mõtet minna, isa ja tädi Edna pidid alles hommikul tulema, Ene sõitis Pärnusse... oleks pidanud ikka koos temaga minema, kui ta kutsus... nojah, Kätlini juurde ma aga tema isa pärast sellises olekus minna ei julgenud... Ja ometi oli just tema see, kes mu päästis! Ühesõnaga... Tänav oli inimestest tühi ja vaikne, mina aga muudkui komberdasin edasi, kuni tänavale kokku varisesin. Imekombel ilmus siis teab kust üks mees, kes mu tsikli korvi tõstis, kinni kattis ja koju viia lubas. Segaduses ütlesin talle Kätlini aadressi... Ma ei tea isegi, kuidas ma lõpuks tema korteri ukse taha maabusin, aga uksekella ma enam helistada ei jõudnud, vist kaotasin teadvuse... Korraga kuulsin naerukihinat ja tüdruku häält ütlemas: „Issand, üks joodik on meie korrusele roninud...” Ja seejärel tema hirmunud sosinat: „Issand, ta on ju puha verine, kaome siit!” Ja ma ei suutnudki öelda, et ma pole joodik ning pidin leppima ainult nende eemalduvate sammude müdina kuulamisega... Ja just siis, kui ma pidin uuesti teadvuse kaotama, avanes Kätlini korteri uks. Tema isa töötab nimelt kusagil tehases ja läheb juba kella viie paiku kodunt minema. Ta märkas mind kohe, ma olin ju blokeerinud oma kehaga tema korteri ukse ja selle avamisel kaldus mu pea kolksatades tema esikupõrandale. Kuuldes mütsatust oli ka Kätlini ema kohal ja ma kuulsin, kuidas ta sosinal halisema hakkas: „Issand, see on ju Guido! On ta surnud?”

„Ei.” Vastas Kätlini isa. „Too paar lina, poiss lamab ju vereloigus. Ma kutsun kiirabi.”

Ja siis kostsid minuni veel tema sõnad, mis ta naisele tuppa minnes ütles: „Mul polnud aimugi, et see poiss nii palju joob, koridor lausa haiseb, päris häbi kohe!” Minul aga polnud jõudu talle midagi selgitama hakata. Aga kiirabi kutsus ta välja ja minu palve peale toimetati mind siia, sinu haiglasse.”

„Minu haiglasse,” kordas Räni Karm muiates. „Pole see minu oma rohkem kui sinu.”

Nüüd keeras Guido pea padjal küljeli ning lõpetas mõrult: „Ongi kogu lugu!”

Räni Karm vaikis viivu. „Kui see kõik on tõsi ja nii, nagu sa rääkisid, siis oli sul küll õnne! Ja küll sa mul paraned, vähemalt pulmadeks kindlasti. Oled hea arsti hoole all!”

„Jaa, ma tean, sa oled maailma parim, mu ema ütleb seda alati! Sellepärast ma end siia tuua palusingi.”

Räni Karm muheles. „Ära räägi tühje sõnu, kuigi – kes meist hea arst olla ei tahaks! Aga su raviarst pole mitte mina, vaid doktor Saluvee, tema võttiski su vastu ja andis esmaabi. Tänaseks lõpetas ta oma valvekorra, nii et homseni pead minuga leppima.”

„Eks ma siis lepin,” muigas Guido.

Peaarst patsutas noormehe kätt. „Aga nüüd jätan ma sind tõepoolest rahule, uurija helistas, ta tuleb pärast lõunat. Nii et puhka veidi!”

Guido noogutas nõusolevalt.

Kätlin polegi mind vaatama tulnud, jõudis ta arsti lahkudes veel mõelda ja tundes, kuidas suur väsimus teda üleni endasse haaras, sulges silmad...