Читать книгу Varjud - Artur Erich - Страница 5

Miski häiris Alla und. Ta tegi silmad lahti ega saanud kohe arugi, mis temaga äsja juhtus. Oli see tõesti vaid pelk unenägu? Oo jaa – kahjuks polnud see reaalsus.

Äsja alles oli ta rannas – oma lapsepõlve armsas Pärnu rannas – luidete vahel jooksnud. Aga kellega? Juba meenus!

See oli Eugen, ta noorusarmastus ja esimene abikaasa. Oo, kui meeldiv oli see unenägu! Kas sellepärast, et kõik tundus tõeline? Või ehk sellepärast, et ta oli ikka veel noor ja kõik halb – aga ka meeldiv – oli veel olemata? Ehk aga hoopis sellepärast, et ta oli jälle koos Eugeniga, kes teda tõeliselt oli alati erutanud. Nad armatsesid luidete vahel juba siis, kui nad polnud veel abielust kõnelenud. Tolle aja kohta oli see häbitu, kuid Alla ei hoolinud sellest. Tema talitas ikka nii, nagu talle meeldis, polnud teiste asi. Igaüks elas oma elu. Muidugi hoolitses ta selle eest, et ema ega õed sellest teada ei saaks. Ehkki Olli, kes pistis oma nina igale poole, vaatas teda vahel saunas kahtlustava pilguga. Kas tõesti reetis tema täiuslik keha, et oli juba mehe armu tunda saanud? Mõnikord käis ka muremõte läbi pea – mis siis, kui ta järsku rasedaks jääb? Kuid nagu linnuke, peletas ta need mõtted lõõritades eemale ja nautis armurõõme edasi.

Eugen ei teinudki teda rasedaks, kogu nende pika ja tormilise abielu jooksul. Seda tegi hoopis Hansi, kellega tal oli sakslaste ajal lühike ja hoopiski mitte nii kirglik suhe.

„Alla! Tõuse juba ükskord!” häiris taas nagu Jeeriku pasun tema und ja unistusi.

„Hull mutt!” siunas Alla. „Ei lase ligimesel väljagi magada.”

Nüüd prõmmis kirutu juba ukse taga: „Ärka üles, kui sa surnud ei ole!”

„Seda peaksid sa ise juba ammugi olema!” tänitas Alla vastu. Hea oli niiviisi oma emakeeles sajatada, millest ämm sõnagi ei taibanud. Muidugi võis Alla hääletoonist seda ikkagi aru saada, ent varsti üheksakümneviieseks saaval vanainimesel oli väga kõva kuulmine. Ta kandis küll kuuldeaparaati, ent läbi ukse ei kuulnud ta ka sellega.

„No tõuse, tõuse! Külalised tahavad kohe hommikusööki!”

„Külalised tahavad,” osatas Alla, need on sulle tähtsad, jah! Aga omaenese miniat kohtled kui teenijat, mõtles ta juba veidi kurvameelselt, sest tihtipeale tundiski ta end ümmardajana. Ja mõnigi kord käis peast mõte läbi, et ehk sellepärast oligi Hansi teda nii väga siia tahtnud ja kõiksugu keerdkäike ja instantse kasutanud, et naist enda juurde Saksamaale tuua. Ämm oli muldvana ja aeg oleks ammugi puhkusele jääda. Ja pansion, mida perekond juba kolmkümmend aastat pidanud oli, vajas peale teenija ka perenaist.

Alla tõusis voodist. Ehk küll oleks meelsasti veel maganud. Ta oli alati tahtnud hommikuti kaua magada ja see oli tal terve elu ka õnnestunud, tänu oma näitlejaametile. Õhtuti võis Alla kaua üleval olla, see ei olnud probleemiks. Olen öökulli tüüpi – tavatses ta end õigustada.

Kas toimis ta ikka õigesti, kui siia vabasse maailma kippus, kus ta end nagu kuldses puuris tundis olevat?

Alla ihaldas siia peamiselt tütre pärast, et too kommunistlikust ühiskonnast pääseks ja oma seadusliku isa juurde elama asuks. Tema ise oli ju Eesti ajal vabas maailmas saanud elada ja teadis, milline määratu vahe seal oli. Aga juhtus hoopis niiviisi, et tema ümberasumise paberid said enne korda kui tütre omad – Alla oli ju Hansiga nüüd seaduslikus abielus. Kuid et Enegi tema uue abikaasa tõeline tütar on, seda ei suutnud nad vene võimumeestele kuidagi selgeks teha, või pigistasid need meelega silmad kinni ega tahtnudki aru saada. Kurjad keeled rääkisid, et Ene ärasõit osutub päris võimatuks, seepärast, et ta on noor, lõpetab varsti ülikooli ja temast loodeti veel truualamlikku kodanikku saada.

Kuid sellest võivad nad suu puhtaks pühkida, mõtles Alla, kes tundis ja teadis oma tütre meelsust ja tegevust. See tüdruk ei läinud kompromissile. Kust ta küll sellise iseloomu oli saanud? Ja selle kõige pärast tundiski Alla muret, eriti nüüd, kui valvas emasilm ei suutnud enam tütart jälgida ega õigel ajal hoiatada. Ta lootis ainult Guidole, et tema oma õel silma peal hoiab. Seda ta toonitas ka igas oma kirjas.

Alla elas juba kolmveerand aastat Berliinis oma mehe juures ja ta ei julgenud ega poleks tahtnudki kellelegi tunnistada, et igatses koju. Hansi oli hea abikaasa, ta hoolitses oma naise eest ja armastas teda. Kuid Alla tundis – ja seda oleks igaüks taibanud – et esimesele kohale jäi ikkagi tema raugast mutike. Seda võis iga jumalapäev näha juba sellestki, et kui mees koju jõudis, suudles ta esmalt muti põske, siis alles abikaasat. Ja armastav mutike kohtles poega nagu ainuomandit. Eks too vist oligi seda. Olgu pealegi, mõtles Alla dušikraani lahti keerates, et lasta veepiiskadel oma keha hellitada.

Alla tuju paranes märgatavalt. Kõige enam oli ta siia jõudes imetlenud seda roosavärvilist vannituba. Sellist kümbluskohta polnud ta varem isegi filmis näinud. Ja nüüd kuulus see vannituba talle. Seda kasutasid ainult tema ja Hansi. See mullivann oli nagu väike bassein, kuhu mahtus ka kahekesi. Kuid Allale meeldis ikkagi üksinda vannivahus mõnuleda. Alla hoidis vannituba justkui oma silmatera ning pesi selle peegelseinu igal õhtul. Hea, et ämm siia tema pühamusse ei pääsenud. Tema kasutas allkorruse vannituba.

Alla suu kõverdus muigeks, kui ta võrdles õe Meeri vannituba enda omaga. Kui Meeri oli uude korterisse kolinud, kust kraanist jooksis ilma kütmata sooja vett, siis oli ta isegi kadestanud õe harukordset vedamist. Ja siis tundus ka õe väike krohvitud seintega vannituba luksuslikuna. Nüüd, tagantjärele mõeldes, oli see ju nagu kroonu pesuruum tema luksusliku kümblusruumi kõrval.

„Oo jaa, juba sellepärast tasub siin elada!” ütles Alla taas kuuldavalt ja seebitas end lõhnava seebiga. Meel muutus jälle rõõmsaks ja ta ei saanud kohe teisiti ning hakkas Krahv Luxembourgist üht viisikest trillerdama.

Kuna ämm mürgeldas taas tema magamistoa ukse kallal, laulis Alla üha kõvemini.

Kui ta lõpuks riides oli ja isegi end veidi jumestanud, astus ta rahuloleva naeratusega magamistoast välja.

Paistis, et ämm oli äsja siin ukse taga istunud, sest kanapee, mis seisis koridoris, oli veel soe.

Alla suundus kööki, mis asus alumisel korrusel, et pansioni külalistele hommikusaia soojendada ja muna keeta.

Viis kandikut lumivalgete linakestega oli ta juba õhtul lauale asetanud.

Külastajate teenindamine käis varem ikka teenija kohustuste sisse. Kuid too nõudis järjest suuremat palka. Ja ämm ähvardas, et kui ta pakutavaga nõus ei ole, siis otsigu endale uus teenistuskoht. Seda see nipsakas teenija tegigi. Siitpeale polnud enam õnnestunud uut ümmardajat palgata. Sest kõik tööotsijad kohtusid kõigepealt Hansi emaga ja kohe, kui nad vanadaami suuri nõudmisi kuulsid, kadus neil huvi seda kohta vastu võtta. Ometi kõneldi siin Lääne-Berliinis üha teravnevast tööpuudusest. See jäi Allale mõistatuseks. Hea et passija veel välja polnud vihastatud ja too neli korda nädalas pansionaadis käis, kraamis ja keetis. Ülejäänud päevadel valmistas toitu ämm ise. Ta ei usaldanud sellist vastutusrikast tööd idast tulnule. Ei aimanud vist, et Alla polnud iialgi armastanud pannidega askeldada. Ta ei teadnud paljugi minia elust. Hansi ei rääkinud oma emale sedagi, et Alla oli endine näitlejanna. Ütles naerdes, et ämm on selle uudise jaoks liiga konservatiivne.

Ämm ilmus vingus näoga uksele.

„Said ikka lõpuks ka voodist välja!” nähvas ta hommikutervituse asemel. „Tuleks õhtul varem magama minna, siis oleks kergem üles tõusta ja oma kohustusi täita!” lisas ta sõbralikumalt.

„Ei ole see mul võimalik,” vastas Alla süütu naeratusega ja täiendas öeldut kiusliku mõnuga: „Pean ju öösel ka oma kohustusi täitma. Või arvad sina, et pean oma himurale mehele voodis selja keerama?”

Vanainimene tegi juba suu lahti, nii et lumivalged proteesid ähvardavalt välkusid, kuid mõtles järele ja sulges selle taas.

Alla aga luges teise mõtteid: tõelised daamid sellistest asjadest ei räägi.

Olles vaikimisega oma solvumist juba küllalt näidanud, hakkas ämm kamandama: „Liiguta nüüd ometi kiiremini, külalised on kohe söögisaalis!”

„Ära unusta, mutikene, et teen seda kõike vabast tahtest. Olen Hansi abikaasa, mitte teenija.” Ta asetas saiad, munad ja kohvikannud kandikuile ning võttes ühe neist graatsiliselt kätte, marssis puusi hööritades köögist välja.

„Võta teine kandik veel, nii vähendad oma jalavaeva!” hüüdis ämm talle järele.

Kuid Alla ei teinud kuulmagi, nagu oleks hoopis ta ise kurt, mitte ämm. Kaht kandikut korraga oleks ta jõudnud küll võtta, aga siis poleks ta suutnud enam nii kergelt ega hõljuvalt kõndida. See oli veel ainuke lõbu selle tüütu tegevuse juures.

Nende korter asus läbi kolme korruse. Ülemine korrus oma kahe toa ja avara esikuga oli abielupaari valduses. See oli nii olnud juba Hansi esimese abielu ajal. Keskmisel korrusel asus viis tuba, mida üüriti pansioni külastajaile. Allkorrusel asus vanaproua tuba, suur söögisaal, nagu vanaproua seda nimetas – tohutu massiivse tammepuust lauaga keset tuba ning kolme väiksemaga akna all, kus külastajatele hommikusööki serveeriti. Veel asus seal avar vastuvõtusaal – kui jällegi ämma kõneviisi pruukida.

Allale meeldis neist treppidest üles ja alla käia. Siis tundis ta end suure maja tõelise perenaisena ja pealegi oli treppidel liikumine kasulik, oli kui võimlemine, mis tal viimasel ajal unarusse jäänud.

Söögisaali suurt lauda kasutasid pansionaadi külastajad vaid siis, kui pansionis olid kõik toad välja üüritud. Ja muidugi kasutati seda ka perekonna isiklike sõprade võõrustamiseks. Enamasti tarvitasid mõne päeva üürnikud aknaaluseid väikseid laudu, kuhu mahtus mugavalt paariviisi istuma.

Tänagi istus eile saabunud keskealine härrasmees akna lähedal ja luges ajalehte.

„Tere hommikust!” sädistas Alla ja asetas kandiku külalise ette. „Kuidas magasite uues kohas?”

„Aitäh küsimast, suurepäraselt. Siin on nii kena ja rahulik koht. Voodi oli samuti suurepärane!”

Alla langetas korraks pilgu, nagu kombekal saksa naisel tavaks, kui keegi on nimetanud voodi nime. Siis aga ütles naeratades: „Mul on hea meel kuulda, et teile minu pansionis meeldib!” Ta tarvitas tahtlikult minavormi, et võõras ei peaks teda harilikuks teenijannaks. „Kas jääte pikemalt meile?”

„Kaks ööpäeva vaid,” kahetses külaline, ja seletas: „Olen siin konverentsil.”

„Ah nii,” naeratas Alla oma võluvaimat lavanaeratust ja tahtis veel midagi lisada, kuid märkas ukseaval ämma end kurja pilguga vaatamas ning kartes, et too võib teda ehk mehe ees teenijana kohelda, soovis head isu ja eemaldus.

Kuna teised külastajad polnud veel söögisaali tulnud, võttis Allagi ühe värske ajalehe ja hakkas seda köögis lugema. Ämm aga ei andnud talle asu.