Читать книгу Äikese varjud - Artur I. Erich - Страница 4

Nüüd oli see tõepoolest juhtunud! Kui see ei olnud miraaž? Kui see ei olnud silmapete? Kui see ei olnud viirastus? Oli ehk ainult soovunelm, mis hetkel tundus tõelisena? Aga siis pidid ka inimesed, kes kõik siia kokku tulnud, ju samuti viirastused olema. Ent pruukis neile vaid otsa vaadata, et aru saada – nad ei ole varjud ega viirastused, nad on tõelised lihast ja luust inimesed, kes seda hetke ammu igatsusega oodanud.

Täna oli aga suust suhu kõlanud see uudis, mis oli nii vägev, et kõik jätsid oma igapäevased toimetused sinnapaika ja ruttasid müüri äärde, et oma silmaga vaadata, kas tõesti see juhtub!

See juhtus tõesti!

Oli 9. november 1989, Anno Domini.

Tõkkepuud, mis olid kakskümmend kaheksa aastat kinni seisnud ja piirivalve poolt rangelt valvatud, tõsteti üles. Tee oli vaba!

Rahvas juubeldas. Kes nuttis, kes naeris, inimeste emotsioonid on ju erinevad.

Esimesed julgemad sammusid juba Lääne poolele. Piirivalvurid ja Stasi mehed seisid sealsamas, püssid käes, ega tõstnud neid palge, nad ei püüdnudki inimesi takistada. Uskumatu! Seejärel joosti juba tormi. See oli kui kevadine jääminek jõel, või karjalask, kus loodus nõuab oma.

Roniti ka müürile. Kõike võis korraga teha, keegi ei takistanud.

Võhivõõrad kallistasid üksteist. Aga kas nad olid siis võõrad? Nad olid ju ometi kõik sakslased, kaasmaalased, kes võõra terrori, pealesunnitud ideoloogia ning halli inetu müüriga vägivaldselt lahutatud.

Berliinlaste nägudes peegeldus nii rõõmu kui joovastust. Mõnes üksikus näos võis märgata veel kahtluse varju. Kui see on siiski silmapete? Või Stasi järjekordne alatu trikk, et inimeste meelsust teada saada? Ida-Berliini sakslased olid juba õppinud kartma ka omaenese varju ja nad olid kogenud, et mõni vale samm võib saatuslikuks saada. Kuid kõhelda polnud enam mahti, ja vabaduskihk ületas kartuse...

Berliinlaste juubeldamist vaatas veidi eemalt pealt üks eestlastest koosnev turismigrupp. Nii mõnigi neist oleks juba juubeldajatega ühinenud, kui grupijuht poleks meelde tuletanud, et neil on rangemast rangemalt keelatud igasuguste meeleavaldajatega ühineda.

Nüüd aga sattusid nad just sündmuste keskmesse. Nad olid juba Saksamaa pinnal, kui Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsus ja poliitbüroo tagasi astusid. Oleks see päev või paar varem juhtunud, poleks neid vist reisile lubatudki. Siis oleks see reis jäänud sama kättesaamatuks, kui oli suvest saati juba Ungari, mil Austria ja Ungari vaheline piir lahti tehti ja suur hulk inimesi Austriasse pages, mistõttu kardeti sinna nõukogude turiste lasta. Miks peab küll üks omateada vägev ja õitsev riik kartma, et inimesed sealt ära põgenevad? Seda küsimust ei esitanud keegi, sest vastus oli siililegi selge.

Nüüdseks oli mainitud eestlaste turismigrupp reisinud läbi seitsme imeilusa Saksamaa linna. Berliin oli reisi lõpp-punkt ja sealt pidi algama juba tagasisõit.

Ju tahtis saatus, et ka Luule saaks koos õetütre Gretaga osa sellest ajaloolisest päevast.

See oli Luule esimene välisreis. Ja poleks tema õde Lehti ja õetütar Greta, rääkimata tema töökaaslastest, teda veennud, poleks ta reisile minna tahtnudki. Ta oli liialt tagasihoidlik, liialt kodukeskne, liialt vähenõudlik, ta ei sobinud reisima, arvas ta ise. Ent sellist võimalust, et sulle lausa pakutakse tuusikut Saksa Demokraatlikku Vabariiki, ei tule iga päev, rääkis ta õetütar Greta. Ja nii nagu enamasti, jäi seegi kord Greta tahtmine peale.

Luule lihtsalt ei saanud Gretale ära öelda. Luule armastas teda nagu oma tütart juba väiksest peale, kui Gretat veel pisi-Gretaks kutsuti. Ja pealegi vajas Greta tema abi, sest Greta ei osanud saksa keelt ja nii pidi Luule talle ka tõlgina abiks olema.

Kuigi Luule oli ammugi pensioniealine, kutsuti teda sageli lasteaeda kedagi asendama. Luule ei öelnud kunagi ära. Ta armastas seda tööd ja teda armastasid nii lasteaialapsed kui ka kaastöötajad. Ja tänutäheks tema pühendumisele antigi talle turismituusik. Ka Gretal õnnestus samale reisile tuusik hankida. Enamasti oli ikka nii, et mida Greta tahtis ja endale pähe võttis, seda ta ka sai.

Nüüd olid nad siin Berliinis, ajalookeerises, ja liikusid kui sisemise käskluse peale samm-sammult müürile lähemale.

Alles eile Potsdamis, pärast imepärase Sansoussie lossi ja pargi imetlemist, külastasid nad ka kurikuulsat Cecielenhofi maja, kus giid näitas neile vaimustusega lauda, mille ääres sõlmiti viimase sõja rahuleping, mis Saksamaa pooleks jagas. Tegelikult sai seal Saksamaa pooleks rebitud, teadis enamus. See oli eile. Ja kas tõesti juhtus täna ime, ja need kaks poolt saavad uuesti kokku!

„Ärge kaugemale minge! Jääme siia!” manitses ja keelas grupijuht närviliselt. Kuid keegi ei kuulanud teda enam. Kui juba võimalus on, kuis siis mitte ihaldatud Lääne poolt oma silmaga näha!

Mõned agaramad hakkasid siin ja seal juba vasaraga müüri taguma, ja said kohe pealtvaatajate ovatsioonide osaliseks. Julgeolekumehed vaatasid ükskõikselt pealt, keegi ei keelanud.

Juba tervitasid võhivõõrad inimesed ka Luulet ja Gretat. Emmatigi. Mehed ja naised, lapsed ja vanad, kõik tundsid ühtsust ja ülevust. Nad naersid kui lapsed. Õnnelikud inimesed ongi ju nagu lapsed.

Kallistati ja lasti taas lahti, et uutele inimestele kallistusi jagada. Peale saksa keele kõlas sel ajaloolisel päeval veel muidki keeli.

Kõik sinatasid üksteist. Kõik käitusid, nagu oleks nad sugulased.

„On see võimalik! Sina siin!” hüüdis üks naisterahvas puhtas eesti keeles ja langes Luulele kaela. Ta ei piirdunud enam kallistusega, vaid suudles teda kui õde kahele põselegi.

Alles siis sai Luule tormakale embajale otsa vaadata, kui too temast korraks lahti lasi ja siis ta tundis teda loomulikult ka ära.

Kallistajaks osutus ei keegi muu kui Alla tütar Ene, tema täditütar.

„Ene! Sina siin!”

„Et mina, berliinlane, siin olen, pole miski ime,” naeris Ene vastuseks, „aga et sina, Luule!?”

„Ja mitte mina üksi, Greta on ka!”

„Kes?”

„Noh, sina mäletad teda ju ainult pisi-Greta nime all,” rääkis Luule ja vaatas ringi, „kuhu see tüdruk nüüd kadus?”

„Siin rahvasummas võib ära kaduda küll. Uskumatu, et te siin olete! Kuidas te siia tulite, kuidas te just selleks päevaks siia oskasite tulla?”

„Oleme turismireisil. Ja muidugi on see paljas juhus, et kõike seda saame kaasa teha… näe, seal ta ongi!” viipas Luule käega ja juba tormaski Greta nende juurde.

„Ene! Mina tundsin sind kohe ära!”

„Mina oleks su kah ära tundnud, oled ju nii Jaaride pere moodi!” tõendas Ene ning kaelustas täditütart.

„See on küll suur ime, et me siin kohtume!” ei saanud Luule ikka muud kui imestada.

„Poleks iial sellist imet lootnud, et näeme sind siin!” ütles Gretagi.

„Ega imed kuhugi kadunud ole! Seda tõestab juba see avatud müür!” viitas Ene müüri poole, kuhu inimesi aina juurde vooris. Ja kõik tahtsid just Lääne poole minna.

„See pidi kord ikkagi juhtuma,” arvas Greta, „aga et meie oma turismireisiga just õigel ajal õigesse kohta sattusime, see on ütlemata vahva!”

„Kauaks siia jääte?”

„Homme on viimane päev.”

„Siis oleme homme vähemalt kogu aeg koos!”

„Ei tea, kas see õnnestub,” kahtles Luule. „Kas meid lubatakse…”

„Mis keeldu siin enam olla saab, tee on vaba ja inimesi lausa voorib edasi-tagasi!”

Luule ent jäi endiselt kõhklevaks. „Ei tea, meil on ikkagi piirangud… ja instrueerimisel pandi südamele, et…”

„Keegi ei teadnud siis, mis juhtub, aga kui piir on ametlikult lahti, siis võime meiegi Lääne poole tulla,” oli Greta Enega ühel nõul. „Mis nad meile ikka teha saavad!”

„Mina arvan sedasama. Ja pealegi tahate ju ise ka mu ema ja isa näha! Homme tulete meile, tulen teile ise autoga järele! Nõus?”

„Nõus!” lubas Greta mõlema eest, „kui juba siin oleme ja piir on lahti, oleks lausa patt mitte tulla!”

Nii pidi Luulegi nõustuma, kuis saigi see teisiti olla.

***

Samal ajal käis Alla oma kodus rahutult ringi. Ta teadis sündmuste käiku, ja see tegi muidugi rõõmu, kuid samas külvas ka ärevust. Tema abikaasa Hansi oli talle oma kontorist helistanud ja käskinud raadio lahti teha. Alla kruttis selle forte peale ja nüüd kõlasid uudised üle kogu maja. Nii tema ise kui ka vähesed külalised, kes parajasti pansionis viibisid, said kuulda ülevaadet ajaloolistest sündmustest.

Juba sadaski talle nii õnnitlusi, rõõmu, rõõmupisaraid ning kommentaare.

„Uskumatu, et see ikkagi juhtus!”

„Milline rõõm!”

„Et minagi jõudsin selle päeva ära oodata!”

Mitmed külalised ruttasid hotellist välja, et minna Brandenburgi värava juurde, et jõuda ajaloolisi sündmusi oma silmaga näha.

Alla ei mõelnudki sinna tormata. Parem sellisest kohast eemale hoida, ei tea ju, millega see lõppeda võib. Tema oli sotsialistlikus riigis elanud, ja tema ei uskunud, et need oma ohjad veel lõdvaks lasevad.

Aga ta tundis Ene pärast muret. Enet polnud kodus. Ja kuuldes raadiost suurt uudist, helistas ta kohe hotelli, kus tütar töötas. Kuid sealt teatati, et Ene läks loomulikult koos teiste kaastöötajatega kurikuulsa Berliini müüri lõhkumist uudistama.

Oli nüüd vaja sel uudishimulikul tüdruku sinna minna, pahandas Alla endamisi, kuid siiski poolkuuldavalt. Nii et teenijanna, kes parajasti hotellitoast väljus, talle küsivalt otsa vaatas ning kui pereemand ei vastanud, ka küsis: „Kuidas palun?” „See pole sinu asi, kui majaproua iseendaga räägib,” vastas Alla eesti keeles. Teenijanna jäi talle nõutult järele vaatama. See polnud ju esimene kord, kui proua tundmatus keeles kõneles. Küllap unustas ta ära, et eesti keelt oskas peale tema veel vaid ta tütar. Alla aga tegi seda meelega. Talle meeldis inimesi, eriti oma alluvaid, mõnikord segadusse ajada. See oli nagu omamoodi mäng. Ja seda oli ta tihti oma kadunud ämmaga mänginud. Ämmaga oli see veel eriti huvitav, sest ämmal oli pealegi kõva kuulmine, mistõttu pidi ta tihti oma kuuldeaparaati õigele lainele kruttima. Ja kui Alla ei tahtnud talle vastata, siis tuli vaid oma huuli liigutada, ja kui ämm hakkas seepeale oma kuuldeaparaati reguleerima, oli õige aeg toast välja hiilida.

Kuigi Hansi ema käis Allale hirmsasti närvidele, eriti sellepärast, et Hansi teda nii väga austas, pidi ta nüüd tunnistama, et tundis mõnikord ämmast isegi puudust. Temaga kemplemine oli kui sportlik mäng, ei teadnud kunagi ette, kes kellele lõpuks ära teeb. Nad mõlemad olid ju äärmiselt tugeva karakteriga naised.

Ämma kamandamisega, kuigi see närvidele käis, oli ta lõpuks ikkagi nii ära harjunud, et tundis sellest isegi puudust. Tundis vist niivõrd puudust, et võttis selle kamandamise ämmalt üle. Nii vähemalt mainis kord Ene.

Pada sõimab katelt, ütles seepeale Alla tütrele. Ene oli ju ise vägagi oma vanaema moodi, nii oma korraarmastuse kui ka välimuse poolest. Iga aastaga muutus Ene ikka rohkem oma isa suguvõsa sarnaseks. Kahju küll, et tütrel puudub ema sarm ja ümarus, mõtles Alla. Enel olid liiga sirged näojooned, miski polnud korrapäratu, täpselt nagu tema isalgi, kuid neil puudus sarm. Nii kritiseeris Alla endamisi oma tütart, ainult endamisi, isegi Ene isale ta seda ei tunnistanud. Ega poleks tohtinudki. Hansi ju armastas oma tütart väga, otse jumaldas teda, mis mõnikord Allat veidi armukadedakski tegi. Aga ta surus selle tunde endas maha, ikkagi meeldiv, et Hansi, kes kaua oma tütre olemasolustki ei teadnud, ega ta lapsepõlvele kaasa elada saanud, tütre kohe omaks võttis. Ent ikkagi oli kahju, et Ene tundus olevat rohkem sakslane kui eestlane. Kuigi ta armastas väga Eestit ja igatses sinna tagasi. Aga millal see päev ükskord koidab? Ta andis ka lubaduse, vähemalt rääkis nii emale, et abiellub ainult eestlasega. Aga siit Saksamaa pinnalt võid eesti mehi ju tikutulega otsida? Paistis, et Ene ei otsinudki. Ootas juhust või saatust. Parem vaadaku üks saksa mees välja, soovitas Alla. Ega saksa mehel midagi viga ole, hoolitseb su eest kindlasti paremini kui eestlane, kinnitas Alla. Näed ju ise, kui hea mees Hansi on, nii galantne ja armastav. Tuhvlialust ka ei tahaks, naeris seepeale Ene. Mispeale Alla pidi tütart noomima, et nii ometi ei sobi oma isa kohta öelda, isegi tagaselja mitte, lisas siis muigamisi.

Ene ei võtnud endale abiellumist murekski. Alla küll võttis. Ene oli juba tükk aega vanatüdruku seisuses, üle neljakümnene naine, varsti on hilja lapsigi saada. Ja karta oli, et Alla silmad oma lapselapsi ei näegi. Guidol oli küll kaks tütart, kuid neid ei olnud Alla oma ihusilmaga näinud, nad elasid okupeeritud kodumaal. Pealegi ei voolanud neis tema enda veri, Guido oli ju tema kasulaps, kuigi Alla seda kunagi ei tunnistanud.

Alla soovitas Enel Balti-Saksa seltsist osa võtta, seal sai eesti keeles rääkida ja ta lootis, et seal võiks ehk mõni parunite järeltulija tema tütrele silma jääda. Kuid seda ei juhtunud. Alla meelest õppis Ene ka liiga palju. Tegeles õppimisega rohkem kui mehe otsimisega, laitis ta omas mõttes. Ja liiga palju õppinud inimesed muutuvad liialt targutavaks ja püüavad ka teisi õpetada, arvas Alla. Nii juhtus see ka Enega. Saksamaale jõudes hakkas ta kohe keelt õppima, mis oli muidugi hea. Siis läks ta ülikooli ja võttis majandusalaseid kursusi, see oli isa meelest suurepärane. Olles need lõpetanud, hakkas ta hotellindust õppima, mis oli vanaema meelest hea, sest siis saab pojatütar tulevikus pere pansioni õigesti ja hästi juhtida. Kuid vanaema unistus ei täitunud, Ene tahtis oma rikkalikke teadmisi mõnes suuremas hotellis proovida. Ja ta leidiski koha ühes Berliini lukshotellis, mis asus peatänaval ja mida külastasid eriti tähtsad persoonid nii Euroopast kui Aasiast. Ene oli hea töötaja ja tõusis ametiredelil aina kõrgemale.

Alla käis närviliselt majas ringi. Mõtted ei andnud asu. Kõndides sai ka paremini end koguda. Tema ringlemist märkasid ka tema alluvad ja hoidusid perenaisest aupaklikult eemale. Mine tea, kes talle jalgu võib jääda.

Alla peatus trepimademel – siia seinale oli üles riputatud tema ämma võimukas portree. Mitmeid kordi päevas pidi ta siit mööduma ja iga kord tundus, et ämm vaatab teda etteheitva pilguga. Kindlasti poleks ta rahul, et Alla on pansioni tegevust palju muutnud. Eestkätt rohkem teenijaid palganud. Aga et tema pilt nii nähtaval kohal rippus, sellega võiks ta küll nõustuda. Alla ei saanud tänase päevani aru, miks tema ise sellega nõustus, miks ei hakanud ta Hansile vastu ega püüdnud talle aru pähe panna, nagu ta muudes küsimustes enamasti tegi.

Samal kohal oli varem rippunud Hansi ja tema esimese abikaasa, keda Hansi ema nii väga austas, pilt, mis Allat hirmsasti riivas. Ja kui Alla oma mehele ütles, et aeg oleks see pilt maha võtta, ei nõustunud mees, kuna see oleks tema ema tundeid riivanud. „Ootame, kui emake on lahkunud, siis teeme seda,” lubas Hansi. Hansi ema kuid viivitas oma lahkumisega. Ju on tal mõni eluülesanne ikka veel täitmata, arvas mõni tuttav, kes imetles vanaproua pikaealisust. Tema ülesanne on oma uue minia närvidel käia ja talle saksa kombeid õpetada, arvas Alla endamisi.

Kui lõpuks ikkagi Hansi ema päevad loetud said ja eluülesanded täidetud, võttis Alla kohe peale matuseid selle pildi seina pealt maha. Ta lausa ootas Hansi reageeringut ja lõbustas end juba mõttes sellega, mida ta mehe vastuseisu peale ütleb.

Kuid abikaasa reageeris hoopis teisiti, kui ta arvanud oli. „Kui kena sinust, mu kallis, et sa seinale ruumi tegid. Lasin just muti maali raamida ja see koht sobib suurepäraselt. Ema oli ju selle pansioni asutaja!”

Ja Alla siunas end tänapäevani, et ta ei vaielnud õigel ajal Hansile vastu. Hiljem see enam ei sobinud. Pealegi jäi ka Ene oma isaga otsekohe nõusse ja ütles: „See on tõesti väärikas koht vanaema pildile!”

Ja nii seiras ämm oma range pilguga nüüdki veel Alla tegevust. Kuigi nüüd oli Alla ise tõeline pansioni perenaine. Hansi jättis selle rõõmuga Alla pärusmaaks. Mispeale Alla palkaski paar teenijat juurde. Ta isegi plaanis lasta majale ka juurdeehitusi teha, aia arvelt oleks see olnud võimalik, siis alles andnuks see tõelise hotelli mõõtmed välja. Kuid siin kohtas ta tütre vastuseisu. Ene väitis, et nii kaotaks pansion oma isikupära ja koduse mugavuse, mida kliendid just siit ootasid ja hindasid. Ja tütrele sekundeeris isegi Hansi (vabandades muidugi oma naise ees), et Ene ju teadis ja tundis asja, oli ta ju aastaid hotellindust tudeerinud. Sellele vaatamata uuris Alla teiste teadmata ikkagi ümberehitamise võimalusi ja mõtles, et kui ta tublisti eeltööd teeb, küll siis ka tütar ja mees sellega nõustuvad. Ent siis selgus, et majal oli ajalooline väärtus ja seda ei lubatudki ümber ehitada. Nii jäi kõik endiseks.

Nüüdki seiras ta ämma pilti seina peal ja mõtles, et mõnikord tundis ta ämmast isegi puudust. Nagu praegugi. Oleks ämm veel elus, poleks ta lubanud tal niiviisi majas närviliselt ringi käia ega närveerida. Ämmal olid oma tuntud ja läbiproovitud meetodid närvide rahustamiseks, kõige tõhusam neist oli kaardimäng. Neist kaardimängudest tundis Alla kõige enam puudust, ämmaga oli lõbus mängida, isegi siis, kui ta sohki tegi, oli huvitav selle jälile saada ja omakorda mõne valekäigu teha. Mängu juurde kuulus loomulikult ka šerri, mis ju mõlemale mokka mööda oli.

Selle meenutamine viiski Alla nüüd baarikapi juurde, et endale üks närverahustav naps valada. Kuid täna see ei aidanud.

„Kuhu see tüdruk ometi jääb?” muretses Alla juba valjusti. Ta tahtis uuesti Hansile helistada ja mõtles, et milleks peab ta mees iga jumala päev oma kontoris viibima, asjaajamised kulgevad seal ilma temata isegi, aga tema tahab ise ikka kõigel silma peal hoida. Alla võttis juba telefonitoru pihku, kui raske välisuks kõmatas. Ilma selle tuttava helita ei saanud keegi siia majja siseneda.

Alla ruttas ukse juurde – ja seal nad olid, Ene ja Hansi kahekesi koos. Tema kaks kõige kallimat inimest.

Kuid oma rõõmu ta neile küll välja ei näidanud. Selle asemel hakkas ta neid noomima: „Andis teid ikka oodata! Seda ei mõtle keegi, et mina ka võin muretseda!”

Ent täna ei teinud mees tema noomitusest väljagi. Ta andis naisele tervitusmusi, mida ta kunagi ei unustanud ja ütles: „Milline päev! Milline erakordne ja ajalooline päev! Sakslased on jälle üks suur rahvas. Piir on lahti, mu hiireke!”

„Ma ju tean, kuulen kogu aeg raadiot. Loodetavasti sina ei trüginud seda vaatama?”

„Hakkasin juba minema,” tunnistas mees arglikult, „aga tütreke tuli juba vastu ja meelitas mu koju.”

„Niigi palju oli sul mõistust peas,” andis ema mokaotsaga tütrele tunnustust, kuid samas külvas ta etteheidetega üle: „Ja sina pead igale poole oma nina ka toppima! Aga kui see oleks olnud vaid provokatsioon! Kui Stasi nuhid oleks sind seal kinni võtnud, ei taha kohe mõeldagi, millised tagajärjed sellel oleks võinud olla!”

„Ole rahulik, kõik oli seaduslik. Ma nägin oma silmaga, et Demokraatliku Saksamaa päevad on loetud. Kõik piiripunktid on avatud, mitte keegi ei keela ossidel siiapoole tulla ega meid Ida poole minna, ja inimesed lõhuvad juba müüri maha!”

„Ikkagi olen ma sinu peale pahane!” ei andnud Alla nii kergelt alla. „Miks sa mulle ei helistanud, niipaljukest respekti peaks oma ema vastu ikkagi olema!”

„Kui ma oleks helistanud, siis oleksid sa mind ju kohe keelama hakanud, ma ju tunnen sind,” tunnistas tütar.

„Ja õigusega. Ma ju närveerisin.”

„Küll sa üle saad,” oli tütar rahulik.

„Eriti veel, kui Eneke sulle ühe suure uudise räägib,” ei saanud Hansi ütlemata jätta.

„Mis siis veel? Kas Honecker hakkab terve Saksamaa füüreriks ehk?” küsis Alla pilkavalt.

„Ei, seda küll karta ei ole! Aga uudisega pead veidi ootama. Ma räägin seda alles õhtusöögilauas. Kõht on muide hirmus tühi!”

„Ma ei tea, kas ongi teile midagi süüa anda,” torises Alla edasi, „ja kas te üldse õhtusööki väärt olete!”

„Kuidas siis teisiti, mu kaunitar!” alpis Hansi oma naisega, „laud on sul ju kaetud ja hõrgutav praelõhn võttis meid juba uksel vastu. Ma otsin tänase tähtsa päeva pühitsemiseks ühe väärika pudeli veini ka välja!”

„Too, faati, juba šampanjat, see sobib kõige paremini!” soovitas Ene.

Alla ei pärinud rohkem, küll nad räägivad oma uudist ise, näha ju, et see kipitab kui pipar mõlemi keelel, ja otse nõuab välja saamist.

Ja alles siis, kui šampanjaklaasid olid Saksamaa ühinemise terviseks kokku kõlisenud ja esimesed sõõmudki maitstud, alles siis pahvatas Ene välja: „Sa ei oska, ema, uneski aimata, keda ma müüri ääres kohtasin?”

„Pean ma midagi mõistatama? On see mingi mälumäng või?”

„Ei! Ma tean ju, sa ei arva seda ära isegi homme hommikuks ja homseks on nad siia külla kutsutud!” narritas tütar oma ema.

„Külla kutsutud! Keda sa siia, ilma minuga nõu pidamata oled külla kutsunud?” leidis Allal juba uue põhjuse kulme kergitada.

„Ära nüüd torise ega pahanda kogu aeg ja kuula enne ikka ära!” noomis omakorda tütar.

„Pahandamiseks on mul täielik õigus, ilma minuga arutamata ei kutsuta minu majja kedagi!” jäi Alla oma õigustele resoluutseks. Nüüd, kus ämma enam kamandamas ei olnud, oli majaperenaine ikkagi tema ja isegi oma lihane tütar ei tohiks siin mingit isetegevust korraldada.

„Aga kui nad on sinu sugulased?”

„Minu sugulased? Sa mõtlesid ikka isa sugulasi!” küsis Alla, minnes üle eesti keelele, ega abikaasal polnud vaja kõigest aru saada. „Keda sa silmas pidasid?”

„Mõtlesin just sinu, tähendab meie sugulasi!”

„Ära nüüd narrita, räägi välja!” muutus Alla kannatamatuks.

„Kohtasin täna Luulet ja Gretat ja võtsin endale julguse, et kutsusin nad homseks meile!”

„Luulet ja Gretat, mis jutttu sa ajad! Kuidas nad siia saaksid tulla? See pole ju võimalik! Pealegi on Greta ju ammugi surnud.”

„Pidasin silmas Greta tütretütart, Lehti tütart, keda vanasti pisi-Gretaks kutsuti, jah, ära vaata mind selliste suurte silmadega, ma olen täie mõistuse juures ja räägin tõtt! Ja ma kohtasin neid täna Berliini müüri juures! Ja kui ma poleks sinna läinud…”

„Mu Jumal küll, on see võimalik! Ene, vannu mulle, et sa ei tee minuga lihtsalt nalja!”

„Ei tee, emmeke, nii halb tütar ma sulle küll ei ole. Homme näed sa oma silmaga Luulet ja Gretat!”

„Uskumatu! Tule, ma kallistan sind selle uudise eest!” ruttas Alla tütart embama ja aina küsis ja päris nii eesti kui saksa keeles, et ka abikaasa tema rõõmust osa saaks: „Kuidas nad ometi Berliini said tulla? Kuidas sina nad ära tundsid, pole ju paarkümmend aastat neid näinud, inimesed muutuvad ju? Kauaks nad jäävad? Kuulsid ikka, Hansi, minu armsa õe Greta tütar ja tütretütar tulevad homme siia!” Ja ka Hansi ei jäänud naise kallistusest ilma.