Читать книгу Äikese varjud - Artur I. Erich - Страница 5

Hommikust saadik oli perekond rõõmsalt ärevil. Hommikust saadik tegeles Alla ettevalmistustega kallite külaliste vastuvõtmiseks. Söögitoa suur tammelaud oli lumivalge tärgeldatud linaga juba varakult kaetud, millel maja parim portselan ja kallimad klaasid, mis lasid päikesekiirtel värvimängu mängida. Alla tahtis siiralt oma lemmiksugulasi parimast paremini vastu võtta. Ehk oli selles soovis üks piisake ka uhkustamiskihku? Ja kui oligi, siis teadis seda vaid ta ise, mitte tema perekond.

Alla tegi täna kõik ise. Ta ei usaldanud täna ühtegi teenijat, ka mitte oma tütart, kes oleks heameelega käed külge pannud.

„Miks sa kuuele inimesele laua katsid?” küsis Ene.

„See on minupoolne üllatus,” vastas ema.

„Keda sa siis veel siia kutsusid?”

„Ära ole uudishimulik, küll pärast näed!”

Varsti oligi aeg sealmail, et Enel tuli Ida poole külalistele järele sõita. „Kui ainult piir pole uuesti kinni pandud,” naljatas ta ise.

Alla sülitas kolm korda: „Ära tee ometi selliste asjadega nalja!”

„Palun vabandust, muidugi oli see nali! Kuulsid ju ise raadiost ja nägid TV-s, et inimesed voorivad vabalt siia- ja sinnapoole!”

„Mine juba!” saatis Alla tütre välja. „Siis tulete rutem tagasi!”

Kui ettevalmistused tehtud ja kaks korda veel üle vaadatud, istus Alla elutoa akna alla tugitoolile. Siit avanes parim vaade tänavale. Ta ei tahtnud ometi seda hetke, kui armsad sugulased Eestimaalt tema maja ette jõuavad, käest lasta.

Hansi tuli ja võttis kõrvaltoolil istet.

„Närveerid ikka, mu hiireke? Ma soovitan, et tuleb rahulikult võtta.”

„Hea öelda.”

„Sa näed nii hea välja!” tegi mees talle komplimendi. „Kollane värv hakkab su tumedate juustega nii hästi!”

Alla teadis seda isegi. Tal oli heameel, et juukseid said paar päeva tagasi üle toonitatud. Ja täna hommikul oli ta oma välimuse peale rohkem kui muidu aega kulutanud – hoolsalt end meikinud ja tükk aega kapi ees pluuse valinud. Jah, see kollane mustade roosidega pluus oli tõepoolest kõige sobivam.

Nüüd vaatas ta kriitiliselt oma abikaasat. „Miks sa selle triibulise lipsu valisid, näed sellega välja kui kontorirott, roheline kikilips oleks selle ülikonnaga paremini läinud, sobib ka su hallide juuste ja veel armsamate hallide vurrudega!” hakkas Alla kudrutama.

„Kas arvad, et pean vahetama!” oli mees nõus kõigega, mida naine aga soovitas ja tõusiski kuulekalt.

„Muidugi!” Ent siis märkas Alla pilk juba tütre autot maja ette sõitmas ja hüüatas: „Ei lähe sa enam kuhugi. Nad jõudsid kohale!”

Ja Alla haaras mehe varrukast ning tõmbas ta endaga koos ukse juurde.

Sealt nad tulidki. Ene koos Luule ja pisi-Gretaga, kes üldse enam pisike ei olnud.

Alla ei teadnud, kas joosta trepist alla tänavale tervitama või jääda majesteetlikult ukse juurde seisma. Ta valis teise variandi, ajas vaid käed laiali, et südamlikum välja paistaks. Ja ta oligi südamlik. Kuigi see tundus veidi teatraalne. Kuid Alla ei osanud teisiti käituda, ta armastas teatraalsust ka igapäevaelus, ammugi siis sellistel tähtsatel päevadel ja ülevatel hetkedel.

Greta jooksis esimesena trepist üles ja juba oligi ta Alla käte vahel. Nii ei näinudki Alla, kuis Luule ja Ene üles tulid.

„Tere! Tere! Kui hea on teid jälle näha!”

„Sind samuti, armas Alla!”

„Kui väga sa oled oma ema nägu, Luuleke! Nii armas sind vaadata! Ja pisi-Greta on ka rohkem sinu kui oma ema nägu, ta on nagu sinu suust kukkunud! Uskumatu, et saan teid siin Berliinis vastu võtta!”

„Aitab nostalgitsemisest,” tuli Ene asjalikult vahele, „anna ka isale võimalust külalisi teretada!”

Nüüd alles tuli Hans Langelein, kes oli diskreetselt tahaplaanile hoidunud, naise sugulasi tervitama. Ta tegi seda viisakalt ja südamlikult.

„Uskumatu tõesti, et nüüd siin oleme!” ütles Luule juba saksa keeles.

„Suur tänu tuleb meil selle eest ütelda müüri vallutajatele,” märkis Hansi. „Aga miks me nüüd trepil seisame, palun, kallid külalised, astuge ometi majja!”

Alla haaras Luule õlgade ümbert kinni ja juhtis ta uksest sisse.

Luulele meenus, et niimoodi olid tema ammusel kooliajal mõned tüdrukud armastanud vahetunni ajal kõndida ja iga kord kutsus siis direktriss või õpetaja nad korrale. Kui ammu see kõik oli...

„Võtke riideid vähemaks! Hansi, sa aita Gretat, mina tegelen siin Luulega!”

„Küll ma saan ise, aitäh!” hakkas Luule mantlit lahti nööpima.

Kuid Alla lükkas ta käed eemale ja tegeles sellega ise. Nii lõpmata hea oli oma lähedase eest, kes pealegi tema lemmikõe tütar, hoolitseda. „Mäletad, Luule, kui sa väikene olid, siis ma nii armastasin sinuga tegeleda. Mängisin sinuga nagu nukuga!”

„Miks ma ei mäleta!”

Kui külalised üleriidest vabastatud, siirduti salongi.

„Kui ilus ja maitsekas kostüüm sul on!” kiitis Alla.

„See on ju sinu enda saadetud, kas sa ei mäleta?”

„Vabandust, tõesti ei mäleta.” Alla siunas end mõttes, et oli liiga edev olnud.

Ta sädistas vahetpidamata. Küsis ja päris ning ootamata vastust, vastas juba ise küsimusele.

Hansi vaatas oma sädistavat naist. Tema mõistis teda. Ainult tema ju teadis, kui väga Alla oma sugulastest puudust tundis. Praegu tundis mees rõõmu oma naise rõõmu üle.

Seda Hansi aga ei teadnud, et Alla rõõm oli isegi kahekordne. Esimesel kohal oli loomulikult suur jällenägemisrõõm. Ent mitte vähem ei teinud talle rõõmu see, et tal oli nüüd, kelle ees oma ilusa kodu ja hea elujärjega uhkustada. Talle oli alati meeldinud külalisi vastu võtta, juba Eestis. Ja siin Berliinis tundis ta tihtipeale sellest puudust. Kuigi haruharva kutsus ta lõunale või õhtusöögile paar Hansi noorpõlvesõpra koos abikaasadega. Kuid nende ees ei saanud ta uhkeldada. Neil oli kõigil sama kaunid kodud ja nad võtsid tema elamist kui loomulikku elustandardit. Mitte ainult seda, need prouad vaatasid ju tema poole veidi üleolevalt, kuna võõrustaja oli ikkagi kommunistlikust riigist siia tulnud. Kuigi nad varjasid neid pilke, tunnetas Alla need ikkagi ära. Ja varjas omakorda, et oli neid läbi näinud. Tegi seda meisterlikumalt kui ta külalised. Alla oli ikkagi näitleja. Alles kaardilauas unustas Alla külaliste üleoleva suhtumise. Kaardilauas pidid nemad talle alt üles vaatama, sest bridžilauas ei olnud sakslannadest temale vastaseid.

Seekord oli kõik teisiti. Seekord olid külalisteks armsad sugulased, kes saatuse toreda kingitusena või imejuhuse tõttu said talle külla tulla.

Armsad külalised vaatasid huviga ringi.

„Kui ilus ja hubane maja teil on!” kiitis Luule. „Ja kui avar see veel on!”

„See maja on eelmisest sajandist, aga oleme seda moodsaks saanud renoveerida!” rääkis Alla majaomaniku uhkusega. Ometi oli tal nüüd, kelle ees oma üleolekut näidata. Eestis ei saanud ta seda kunagi teha. Eestis oli alati vanem õde Olli kõige tähtsam ja õdedest kõige paremal järjel ja kõige rikkam ning enda arvates ka kõige targem. Arvas seda tänapäevani. Aga praegu oli vanem õde kaugel Ameerikamaal ja nüüd oli tema kord end ülemana tunda. Ta oli seda ära teeninud, arvas ta ise.

„Kas tahate, et näitan teile kohe maja, või istume enne ja võtame klaasikese šerrit?”

„Vaataks heameelega majas ringi!” arvas Greta.

Ja siis nad kõndisid maja kõik kolm korrust läbi ja Alla avas iga ukse, et külalised tema pansionist täieliku ülevaate saaksid. „Minu pansionist,” rõhutas ta seda siis, kui kõneles emakeeles. Saksa keeles kasutas ta siiski mitmuse vormi, et Hansile meele järgi olla. Tema ju teadis, kuidas meestega tuli ümber käia.

Alumisel korrusel oli kaks söögisaali, nii oli kadunud ämm neid ikka nimetanud. Väiksemas serveeriti külalistele hommikusööki, ja suuremat suure tammelauaga ruumi, kasutati siis, kui juhtus palju külalisi olema ja muidugi ka perekonna vastuvõttudeks. Tänagi oli laud juba külaliste ootel kaetud. Veel oli alumisel korrusel massiivse mööbliga ämma tuba, mida Alla oleks tahtnud küll mööblist tühjaks tõsta, kuid nii Ene kui ka Hansi olid selle vastu. Nii seisiski see kasutult nagu mõni muuseumieksponaat ja nii seda Alla nüüd teistele ka tutvustas. Siis tõusid nad mööda vaibastatud treppi teisele korrusele. Seal olid pansionikülaliste toad, ka neid tahtis Alla sugulastele näidata ning nii koputas ta igale uksele, ja kes juhtus toas olema, neile seletas ta ära, et sugulased Eestimaalt tulid külla ja tahtsid kõik tema toad üle vaadata. Ka Ene tuba asus seal, see oli nurgapoolne, kõige suurem tuba.

Kolmandat korrust näitas Alla erilise rõõmuga. Siin olid tema ja Hansi privaatruumid. Oma magamistuba ja vannituba näidates säras ta samuti kui kunagi hästi kordaläinud esietendusel. Ta oli kindel, selliseid ruume ei olnud kallid sugulased veel kunagi näinud ja seda nad ka ahhetamise saatel ütlesid. Alla ise oli õnne tipul.

Kui nad lõpuks salongis tagasi olid, laskuti mugavatesse tugitoolidesse ja majaperemees pakkus klaasikest šerrit.

„Rääkige nüüd ometi oma elust-olust! Tahan kõike kuulda, sest ega te kirjades ju kõigest pole tohtinud kirjutada.”

„Las nad ikka natuke toibuvad, ära käi kohe peale,” tegi Ene emale märkuse.

Alla heitis tütrele etteheitva pilgu, ikka tahab muna targem olla kui kana.

„Tõstame klaasid ja ütleme külalistele kõigepealt tere tulemast!” ütles majaperemees, loomulikult saksa keeles.

Klaasid kõlisesid kokku.

„See on nii uskumatu, et oleme siin Berliinis teie imekenas kodus!” ütles Luule ja vaatas huviga ringi. Ta pilk tabas seinal suursuguste maalide kõrvalt üht tuhmunut, kuid tuttavat linnavaadet, mis oli küll kalli raamiga ümbritsetud.

Luule tõusis püsti ja läks pilti uudistama.

„Tunned ära?” tuli ka Alla tema kõrvale.

„Muidugi, sinu kodu ju Pärnu maanteel.”

„Jah, iga päev, kui seda vaatan, oleks kui kodus ära käinud,” ütles Alla unistavalt. Ja tema hääletoon rääkis ise enda eest.

Luule tahtis just öelda, et see maja ja ka teised majad selle naabruses on juba tükk aega tagasi buldooseriga maha lammutatud, kuna nad jäid viadukti ehitamisele jalgu, kuid nähes Alla silmi, millest õhkus harrast koduigatsust, ei raatsinud ta seda öelda.

Ta eemaldus pildi juurest ja kordas enneöeldut: „Küll on tore teid kõiki näha!”

„See on lausa õnnistus!” kiitis Alla. „Ma olen seda päeva alati oodanud ja igatsenud!” lisas ta teatraalselt. „Kuigi Ene on nüüd siin ja mul on väga armas abikaasa, tunnen ikkagi puudust oma sugulastest.”

„Tädi Olli ja Dorrit ja Laine on ju ka vabas maailmas!” lohutas Luule.

„Nojah, nemad küll. Neid näen ehk paari aasta takka, aga see ei rahulda,” ohkas Alla ja paiskas siis spontaanselt ja oma emakeeles: „Ma tahaksin, et te jääksitegi siia!”

Kõik kolm naisterahvast jäid üllatunult Allale otsa vaatama.

„Kas see on ettepanek ärakargamiseks?” küsis Greta huviga.

„Loomulikult! Mis te sinna enam lähete, kui kord vabasse maailma pääsesite. Minu kodu on teie kodu!” sädistas Alla. Ja kui Hansi talle küsivalt otsa vaatas, tõlkis ta mehele selle kutse. „Ega sinul ju selle vastu midagi pole?”

„Loomulikult mitte, mein Schatz.”

„Näete siis, Hansi soovitab seda samuti! Teil oleks see praegu imelihtne. Mäletate, kui palju Ene selle ärakargamisega vaeva nägi. Palus võõraid itaallasi abiks ja sai ikkagi hakkama! Teile aga pakub saatus ise kandiku peal seda võimalust!”

„Aitäh pakkumise eest!” tänas Greta nii Allat kui saatust, „see on sinust väga kena… ainult et kodus on meil ju perekonnad, kes meid ootavad. Ma ei saaks ema maha jätta…”

„Mida sina selle kohta ütled, Luule?”

„Ma olen samal arvamusel nagu Gretagi. Aga aitäh sellegipoolest. Imetore on sind jälle näha ja loodame, et see ei jää viimaseks korraks. Nüüd, kui Berliini müüri enam siin vahel ei ole, nüüd on lootust, et…”

„Jaa-jaa!” segas Alla vahele, „ehk saab Eestigi jälle vabaks. Mäletan, et üks Soome nõid ennustas, et Balti riigid vabanevad kommunistliku režiimi alt varsti pärast Berliini müüri lagunemist. Mäletan, et ta nimetas isegi kuid, oli see nüüd kolm või seitse, või kes seda enam mäletab. Jääb ainult oodata!” Ja Alla ruttas seda sõnumit ka mehele tõlkima.

„Me olime ju MRP aastapäeval terve rahvaga Balti ketis ja nõudsime Eestile vabadust,” rääkis Greta, „see oli sõnulseletamatult võimas tunne!”

Ja Luule täiendas: „See oli inimkett läbi kolme Balti riigi! Kõik hoidsime üksteisel käest kinni ja…”

„Me nägime seda TV-s, jah, see oli väga ülev, mina nutsin seda vaadates ja ütlesin Hansile, kas lõpuks hakatakse tõesti tunnistama, millist ülekohut kaks suuriiki väikestele riikidele tegid. Ja Hansi arvas, et see aeg tuleb kindlasti. Ükskord saab see võlg tasutud.”

„Jah, sellest on enamus eestlasi alati unistanud ja nüüd tundub, et see unistus hakkab tõelisuseks muutuma!” kinnitas Greta.

„Ma tean…” alustas Alla paatoslikult, kuid vakatas, sest uksekell helises meloodiliselt ja ta hüppas energiliselt üles, vabandades: „Lähen avan ukse!”

„Sa ei pea seda ju ise tegema, milleks meil teenijad on!” tegi tütar taas märkuse.

„Ma tean, aga praegu lähen ja avan just isiklikult!” vastas Alla ning läkski juba.

Vahepeal püüdis Hansi vestlust üleval hoida, küsides üksikasjalikult nende reisi kohta ja kahetses, et pole ise enam kolmkümmend aastat neisse linnadesse saanud. Nüüd aga, kui müür on vallutatud ja varsti ka maha lõhutud, nüüd sõidavad nad Allakesega kindlasti neid paiku vaatama.

Siis ilmus Alla salongi tiibuksele ja ta ei olnud üksi. Tema kõrval seisis soliidses eas elegantses ülikonnas härrasmees.

Hansi tõusis püsti. „Tere tulemast, härra Ulmwald, meie tagasihoidlikus kodus!” Nad kätlesid.

Alla põsed õhetasid ja ta silmad pildusid kelmikaid sädemeid. Kes oskas neist sõnumit välja lugeda, see ka luges: näete, millise toreda üllatuse ma teile korraldasin! Ainult mina saan sellega hakkama!

Ene ja Greta vaatasid varjamatu uudishimuga uut tulijat, kumbki neist ei teadnud temast midagi arvata. Sugulane ta küll ei olnud.

Luule ent tundis mehe juba esimesest pilgust ära ja ta muutus surmkahvatuks. Seda ei märganud tema õnneks aga keegi, sest Luule istus seljaga akna poole. Aga ta ise hoomas oma näo muutunud värvi ja tajus ka südamelöökide ägenemist. Miks Alla selle kohtumise korraldas? Miks Alla teda vähemalt ette ei valmistanud?

„Lubage tutvustada, neile, kes härra Ulrich Ulmwaldi veel ei tunne!” presenteeris Alla uut külalist.

Ulrich vaatas ühelt teisele, siis sammus Luule poole ja kummardas ta ees: „Tere, Luule!”

Luule oli segaduses ja püüdis kramplikult seda mitte välja näidata. Ta tõusis püsti ja ulatas mehele käe. „Tere, Ulrich!”

Ja Ulrich surus Luule kätt. Ehk hoidis seda veidi kauem oma käes kui sünnis, mõtles Luule sellest hiljem. Aga see oli ka kõik.

„Kui hea meel on sind jälle näha! Ma tänan teid, proua Alla, südamest, et selle kohtumise korraldasite!” kummardas ta siis Alla poole.

„Ma ei saanud teisiti! Kui kuulsin eile, et mu tütar on juhuslikult Luule ja Lehti tütre Gretaga kohtunud, siis mõtlesin, et ka teie väärite jällenägemist!” sädistas Alla kui linnuke. „Ja siin on minu tütar Ene ja see nooruke on minu õetütre Lehti tütar Greta!”

„Väga rõõmustav!” surus uus külaline mõlema daami kätt. „Nii palju kauneid daame ühekorraga!”

„Minu meelest on teie eesti keel imetlusväärne!” oli Ene meeldivalt üllatunud. „Justkui räägiksite oma emakeelt?”

„Eesti keel on mu teise kodumaa keel,” tunnistas Ulrich, „õigemini esimese kodumaa, elasin ju Eestis oma esimesed üheksateist aastat ja olen seda maad alati oma südames omaks pidanud.”

Eestlannade silmad vaatasid lugupidavalt baltisakslast. Ja Hansi noogutas mõistvalt peaga, kuigi ta ei saanud täpselt teemast aru, mõistis ta ikkagi, et räägiti Eestimaast.

„Kahjuks ei oska mu lapsed Walther ja Hedwig eesti keelt, nende ema on ju sakslanna ja peale mu isa surma ei ole meie majas eesti keeles kõneldud.”

Majaperemees Hans pakkus külalisele valida, kas šerrit, viskit või konjakit. Ulrich valis viimase.

Ta võttis klaasi oma pikkade sõrmede vahele ning ütles ka toosti: „Luule ja minu taaskohtumise terviseks!” Ta tõstis oma klaasi esiteks Luule poole, vaadates talle sügavalt silma, ja siis ka kõigi teiste suunas.

Kõik ühinesid toostiga.

Kas see on ikka sama mees, kellest me viiskümmend aastast tagasi lahku läksime? küsis Luule mõttes iseenda käest. Kelle pärast ta nii palju südamevalu oli tundnud ja kelle pärast teda ka Siberisse viidi. Kuigi Luule ei süüdistanud selles kunagi Ulrcihit, torkas see mõte praegu ikkagi pähe.

Ta vaatas Ulrichit. Ja nägi võõrast meest. Kuigi mingi sarnasus endise ja noore Ulrichiga ikkagi ju oli. Mees kandis nüüd suurte raamidega prille, need sobisid talle, tema juuksed olid endiselt heledad, ehk veidi hallisegused, ta nägi oma aastatest noorem välja. Aga viiskümmend aastat oli nende vahel ja seda ei saanud olematuks teha. Viiskümmend aastat erinevat elu, mis koosnes kuudest, nädalatest, päevadest, sekunditest, südamelöökidest… Mida teadsid nad enam teineteise elust? Ei rohkemat kui vulisev oja piiskadest, mis iga päev merre voolanud.

Elu oli neid erinevalt kohelnud.

Tarvitses vaid Ulrichile otsa vaadata, kui nägid, et see mees oli harjunud julgelt ja ootusrikkalt oma ette vaatama, just nii nagu vaba inimene vabal maal. Luulele oli elu õpetanud üle õla kiikama, hädaohtu haistma, kahtlustama, kartma, ta oli suurema osa oma elust elanud hirmu ja terrori maal, ühe osa sellest elust ka vangilaagris.

Mida oligi neil teineteisele peale „tore sind jälle näha” öelda?

Ent veel rohkem kui jällenägemisrõõmu, tundis Luule ebamugavust. Milleks oli Alla Ulrichi siia kutsunud?

Alla aga säras. Ta oli õnnelik, et nägi oma armsaid sugulasi ja tundis rõõmu, et oskas Luulet ja Ulrichit kokku viia. Ta ei märganud Luule ebamugavust.

Küll aga märkasid seda Greta ja Ene.

„Kuidas teie reis on läinud?” küsis Ulrich.

Kas tõesti Ulrichit muu ei huvita? mõtles Luule. Meest nagu ei huvitakski noorpõlvesõbratari elukäik, ta ei küsi, kas Luule on abielus, kas tal on lapsi. Aga ehk teadis mees temast juba Alla suu läbi, leidis ta Ulrichile kohe ka vabanduse.

Nüüd aga püüdis Luule mehe eeskujul sama sundimatult seltskondlikku juttu vesta.

„Reis on suurepärane! Imeilusad ja armsad Saksamaa linnad. Lõpmata ilus loodus, mulle meeldisid mägised teed ja et iga mäe tipus oli ikka mõni kaunis loss. Ja ilm soosis ka, siin on veel varasügiseselt soe, meil Eestis sadas juba oktoobris esimene lumi maha, kuigi, jah, see sulas juba järgmisel päeval ära.”