Читать книгу Enne äikest - Artur I. Erich - Страница 4

Juba aegade hämarikus ja niikaugele kui hing mäletab, on inimeste vahel valitsenud kadedus. Nii ka üheksateistkümnenda sajandi keskel, millest allpool juttu tuleb.

Ühes Pärnu ja Läti piiri vahelises rannakülas, kus enamus elanikest peost suhu elas, paistis Jaagup oma jõuka eluviisiga silma. See jõukus ei kukkunud aga taevast alla, vaid oli tekkinud ikka töö ja arukuse viljana. Jaagup oli tüürimehe paberitega meremees, kuid tundis end kindlalt ka kuival maal. Ta oli ka kirglik jahimees. Ka ta isa olevat, meresõidu vaheaegadel, jahti pidanud ning karusnahkade müügist saadud rahaga oma talugi vabaks ostnud. Mida Jaagup nüüd, ainsa pärijana, järjest ümber ehitas ja laiendas.

Jaagup oli sama hakkaja kui ta isagi, kes ju oma kätega laeva ehitas ja sellega siis kaugetel meredel seilas. Ja tagasi koduranda saabudes olid tal kaasas kallid karusnahad ja muudki võõramaa kaupa, mis Riia linnas maha sai müüdud. Kuni ükskord tegi ta viimase reisi, kust enam tagasi ei tulnudki. Ta naine ootas küll aastaid – eks oli varemgi mõni reis üle aasta kestnud – enne kui end leseks tunnistas ja kirikus mehele hingepalvet lugeda laskis. Ehk poleks ta seda veel sellelgi kevadel teinud, oleks veelgi oodanud, kui poleks merel üht üksikut luike näinud. See oli kindel märk, mida teadis ju aegadest aega iga randlane. See oli lapselegi teada ja selge, et luiged saabusid parves või paarikesi ja kui paariline hukkub, tiirleb teine ta hukkumise paigas endalgi hinge välja. Üksik luik aga oli Toonela saadik. See polnud legend, üksikut luike olid rannainimesed ennegi näinud ja siis oli teada, et nüüd on meri taas mõne omadest ära võtnud. Üksiku luige nägemine kuulutas alati kurbust. Kui aga nähti luigepaare, kes ju samuti parvest maha jäänud, oli teada, et hea sõnum on teele saadetud, olgu see siis armastajate kokkusaamine või vanade vaenude lepitus.

Jaagup Ramm, milline perekonnanimi oli ta esiisale just rammu tõttu antudki, võttis peale isa kadumist taluohjad enda kätte. Ta oli ka ainuke pärija. Kaks vanemat venda olid juba lapsena mingi taudi järel kabeliaeda viidud.

Talutöid tegid enamasti palgalised, selleks jõukust ju jätkus, kuid peremehe silm, kui ta juhuslikult merd ei kündnud, pidi kõigist ikkagi üle käima.

Rammude kahekordne talumaja, mis nii ranna äärde ehitatud, et lausa imestama pani, tundus rannaküla osmikute kõrval otse häärberina. Ka aknad olid suured ja lasid vaadata, mis parajasti merel toimub. Nende kartulikelder oli kõrgem kui harilik rannaosmik. Suviti tundus see omaette rohelise mäena ja talvel ei keelatud lastel sealt ka kelguga alla lasta. Ime siis, et külarahvas kade ei olnud.

Rammu ema soovitas pojale, et jätku meresõidud kord juba selja taha, talus isegi tegemist ja peremeest vaja. Ehk küll rääkis seda nii suusoojaks, ju teadis tema, meremehe lesk, teistest paremini, et merega on ju sama lugu, mis kuradigagi, annad talle sõrme ja enam lahti ei saa, tahab terve käe.

Ema ootas ka, et poeg mõne tubli neiu naiseks kosiks. Oleks tallegi abiks majapidamises. Eks oodanud emagi, et saaks vanaduse tulekuks veidi hõlpsama elu peale.

Poeg sellele veel ei mõelnud. Ta jagas end endiselt kodu ja mere vahel. Ja nautis neid mõlemaid. Oli kui kahe isanda teener. Ta rõõmustas, kui laeva ankur hiivati, ärasõit algas ja kauged rannad ees terendasid – ning oli ka õnnelik, kui taas koduranda jõudis.

Jaagup oli kena, valgete lokkis juustega pikk ja tugev noormees. Ramm, mis ramm, ütlesid need, kes nägid teda laeva lossimas. Suurt palki, mis jõukohane kolmele mehele, tõstis ta üksinda laeva. Ega naljalt keegi temaga ka kakelda tahtnud. Jaagup ise polnudki tülinorija poiss.

Pole siis ime, et vägilase moega meest mitmedki külaneiud ihkasid. Rääkimata nende talu jõukusest, mis iga aastaga kasvas.

Jaagup, kes oli oodatud igal külasimmanil, ei tahtnud end veel abieluköidikutega siduda. Kuid neidudega tantsida ja niisama vallatleda armastas ta küll. Ta armastas nalja ja naerda, kusjuures ta põselohud nii sügavale vajusid, et sinna oleks uba sisse mahtunud. See meeldis tütarlastele eriti, kel mitmelgi hinges lootus, et just temast saab noormehe väljavalitu ja Rammu perenaine. Ja kui ta laev kodusadamas randus, oli seal mitugi linalakka neidu teda ootamas. Neile kõigile jagus tulijal kingitusi, ei rohkemat. Tuli edasi oodata ja loota.

Isegi piitskõhn parunitütar oli Jaagupile silma heitnud, kui ta kord mõisahärra poolt tellitud karusnahad ära viis. Preili Aurelie, nii oli parunipreili nimi, tegi noormehega juttu, küsis ta merereisi kohta ja näitas avalikult välja, et on poisist huvitatud. Poisil polnud tüdruku vastu küll tundeid, kuid haritud tüdrukuga oli niisamagi huvitav vestelda. Temalgi, maailma näinud meremehel, oli samuti mõndagi oma merereisidest pajatada. Nii said nad nagu juhuslikult jälle kokku. (Kuigi nende ristumisteed olid kõik kavala preili kavandatud.) Mõis asus rannakülast oma seitse-kaheksa versta sisemaal, mis aga ratsutamiseks just paras tee. Ja preili Aurelie väitis, et armastab just piki randa ratsutada, seepärast ta üle metsatee siia jõudiski. Ja siin oli ka mõnus hobuselt maha hüpata, rannakail jalutada ja merd vaadata.

Külarahval ei jäänud ükski nende kohtumine märkamatuks. Ja seda pandi Jaagupile ehk veidi pahakski, kuid päris hukka ei mõistetud.

Hullemaks läks pahameel alles siis, kui Jaagupki endale ratsahobuse ostis (raha tal ju oli), et preiliga koos ka pikemaid retki ette võtta. Niisugust asja ei olnud rannakülas enne nähtud. Hobuse selga võis ju hüpata, seda küll, kui näiteks setukat karjamaalt koju toodi, see oli teine asi. Eks ole iga poisike hobusega sõitnud, jah, kuid mitte sadulaga, sadul kuulus peenema rahva elustiili, ja sadulasse istudes oli Jaagup ka külarahvast eemaldatud. Nii nägi seda külarahvas.

Et mõisapreili Jaagupit rohkemaks kui tavaliseks kaaslaseks pidas ja veelgi rohkem lootis, ei teinud noormees välja või ei saanud sellest arugi.

Mõisapreili seevastu oli isalegi oma tunnetest rääkinud. Kes esialgu oli kangesti vastu, sest millisele aadlikule see tollel ajal meeldinuks, et tütar alamklassiga sõbrustab. Kuigi Jaagupi varanduslik seis andis talle rohkem plusspunkte kui mõni puruvaene parunivõsu. Ka nende oma mõis oli pärast parunessi surma, kes oskas mõisa hallata ja kelle isa rahadega see üleval seisis, üsnagi laokile jäänud. Parunipoeg Stefan tudeeris Riias juba kümnendat aastat ja selle lõppu ei paistnud veel tulevat, aga raha kulus sinna aina rohkem.

Küllap siis poeg oma isa mõjutaski, nii arvati, kes see muu ikka oma õe kaitseks välja astus. Mis sest, et talupoja soost noormees, peaasi et asine on. Ja veelgi tähtsam, et õde abielluks nii, et tooks kasu tervele perele ja ka mõisale.

Kui siis Jaagup oma järgmisele merereisile läks, tuli teda mõisapreili Aureliegi saatma. Sõitis mustal täkul otse kõrtsi ette ja sidus täku lasipuu külge. Sealt jalutas ta kaile. Ja enne äraminekut suudles Jaagup preilitki põsele. Suudles nii, nagu oli ikka oma saatjaid lahkumisel suudelnud, ei rohkem ega vähem. Vaid preili Aurelie nägi seda teistmoodi. Nägi nii, nagu näha tahtis. Ta pidas seda kihlasuudluseks.

Külarahval oli kõik juba ammugi selge. Kui juba Jaagupi isa oli taga räägitud ja sakste sabarakuks nimetatud, siis nüüd oli Jaagup päris paheliseks tembeldatud. Eriti pahased olid abiellumiseas tüdrukud, kelle lootus Jaagupit kord enda omaks saada kuhtus iga korraga, kui nähti ratsanikku mere poole traavimas.

Muidugi on Jaagup raha peal väljas, ega ta muidu seda kahvatut piitsavart naiseks võtaks, kui oma külas ilusaid punapõskseid ja ümmarguste vormidega neide jalaga segada, nii rääkisid kadedad seljataga, unustades nagu meelega fakti, et mõis oli ju ise laostumise ääre peal.

Preili Aurelie oli aga eneses kindel ja tegeles juba oma kaasavaraga.

Seekord kestis Jaagupi reis kauem kui tavaliselt. Isegi nii kaua, et mitmed neiud olid ta parunipreiliga käimise või õigemini ratsutamise juba unustanud ja unistasid juba jälle ise Jaagupi omaks saada.

Ja kui tema laev kord siiski randus, jõudis uudis kui kulutuli üle küla laiali. Nii olid kodusadamas ikkagi küla valgepäised ja punapõsksed neiud teda ootamas. Sealt puudus ainult preili Aurelie, kes ainukesena ei teadnud veel, et igatsetud noormees tagasi jõudis.

Ega küla neiud üksi vastutulijad olnud, siin oli ka teisi ootajaid, nii vanu kui lapsi. Laeva tulekut eemalt oodata, mis rannale lähenedes aina suuremaks ja tõelisemaks muutus, see oli rannarahval läbi aegade üks suuremaid ja rõõmsamaid sündmusi olnud. Rõõmsam kindlasti kui laeva ärasaatmine, kuhu samuti rahvast kogunes. Viimases oli aga peidetud nukrust, sest iialgi ei võinud teada, mismoodi tujukas meri neid sel korral kohtleb.

Ehk oli heagi, et parunipreili ootajate seast puudus, sest tema aadliveri oleks võinud soontes tarretuda, kui ta sellist ebameeldivat üllatust näinud oleks.

Rannaküla tüdrukud olid aga saatuse tujukuse ja tormidega läbi elu ära harjunud. Kõik tuli üle elada.

Aga seda, mis neid nüüd ees ootas, polnud keegi neist kartagi osanud.

Jaagup tuli koju koos naisega. Õigemini tüdrukuga, sest too paistis veel üpris noorukesena.

Uskumatu! Ainult Jaagup võis sellise tembuga hakkama saada, et tuua võõras naine siia rannakülla, kus juba niigi palju ilusaid tüdrukuid, et vali siit talust või võta sealt. Ja pealegi üks preiligi teda ootamas, tuli nüüd mõisapreiligi tüdrukutele meelde.

Hea vähemalt seegi, et tüdrukud ise oma näoilmet ei näinud, mis oli kõigil nagu käskluse peale grimassiks vajunud.

Kuidas nad kohe aru said, et tüdruk on Jaagupile naise eest? Kas Jaagupi hoiakust? Või vaatest, kuis ta tüdrukule hella pilgu heitis? Või ütles ta kellelegi seda otse, kui see keegi uudishimulikult pärima hakkas? Selle kohta ei osanud keegi enam midagi öelda.

Aga et see tüdruk kaunitar oli, seda teadsid korrapealt kõik vastutulijad, sest nägid seda ju oma ihusilmaga. Võõral tüdrukul olid õlgadeni pikad mustad lokkis juuksed, säravad mustad silmad ja nii pehme tõmmukas sametine nahk, et seda oleks tahtnud kohe käega katsuda. Ja tema kõnnak ei sarnanenud millegi poolest maatüdrukute raskele astumisele, see oli pigem hõljumine või siis tantsisklemine. Temast hoovas samasugust ebamaist hurma, mis oli võõramaa puuviljades, mida meremehed mõnikord reisidelt kaasa tõid.

Kõik vaatasid võõrast tüdrukut kohmetunult. Tüdruk ise polnud üldse kohmetu, vaatas oma säravate silmadega uudistades kokku tulnud rannarahvast ja iga pealiigutusega kõlisesid ta kuldsed kõrvarõngad nagu kellukesed.

Ka Jaagup polnud kohmetu. Tal polnud sellist kommetki. Ta viipas kõigile sõbraliku tere. Surus siis oma rasked reisikastid kummagi õla alla, ulatas väikese sõrme tütarlapsele ning nii nad kodu poole sammusid, üks raske sammuga, teine hõljudes. Tee polnud ju pikk. Rammu maja oli rannale kõige lähemal.

Uudishimulikud pilgud saatsid neid koduväravani. Siis mindi pikkamööda laiali, kuid enne muidugi arutati iga maja juures äsjast sündmust iga nurga ja kandi pealt põhjalikult läbi.

Siis ei teatud veel, ega osatud kartagi, et see äsja saabunud mustasilmne kaunitar pöörab rannaküla elu sootuks pea peale. Kõik teadsid küll rääkida, et Jaagupi naine oli imeilus. Ja tüdrukud teadsid ka seda, et vihkavad teda, ehkki seda avalikult ei tunnistanud.

Veel üks jutt hakkas varsti ringlema, mitte küll kohe esimesest päevast, ent üsna pea siiski. Räägiti, et Jaagupi kaasa olevat pärit ühelt kaugelt lõunamaa saarelt ja ta kuulunud isegi šamaani perre. Algul räägiti, et ta oli šamaani lemmiktütar ja pärast muutus tütar juba šamaani naiseks. Oli kuidas oli, kuid kindel oli see, et šamaan ei olevat talle ärasõiduks luba andnud. Ja kui siis tütar või naine, või kes ta siis oli, ikkagi keelust hoolimata Jaagupiga kaasa läinud, olevat nõid neile laeva needusi järele hüüdnud. Ja nüüd on neile ja nende tulevastele põlvedele (kui nad selle manamise peale üldse enam järeltulijaid saavadki), igavene needus peale pandud.

Kust see jutt välja võis imbuda, ei hakanud keegi juurdlema. Tüdruk ei osanud siis veel maakeeles rääkida (kuigi ta õppis selle varsti imeruttu ära). Rammu ema, kui ta üldse seda poja käest kuulnud oli, poleks eluilmaski sellest iitsatanud. Tal oli niigi häbi oma poja teo pärast. Või rääkis seda koguni Jaagup ise veidi vindise peaga välja, ehk isegi suurustas sellega mõne ees. Kust see jutt alguse sai, jäi teadmatuks, ent liikuma see sai ja igiliikurina ajast aega kestma ka jäi.

Rammu ema ei olnud pojale randa vastu tulnud. Ta oli laevale vastu minemise kombe juba siis minetanud, kui oli asjata ja palju kordi oma mehe laeva oodanud.

Kuid seda nägi ema maja suurtest akendest väga hästi, kui ta poeg mingi võõramaise tüdrukuga käsikäes maja poole tuli. Ja ta veri tarretus soontes.

Ta ajas taluteenija, kes parajasti leivad ahjust välja tõstis, eemale ja hakkas ise leibadega tegelema, et mitte tulijatele otsa vaadata.

Jaagup peletas koera kaugemale, kes võõrast naist nähes haukuma hakkas ja astus naisega tarre. Ta teretas südamlikult ema, nagu oli seda alati merelt tulles teinud. Kes tahes-tahtmata pidi siis tulijate poole pöörduma, kuid ilma naeratuseta, sest suu oli kui iseenesest kriipsuks tõmbunud. Nüüd nägi ta tüdrukut väga lähedalt ja pidi enesele tunnistama, et too tõepoolest kaunitar on. Hetke, ühe ainsa hetke, mõistis ta koguni poega. Kuid ega ilu järele taluperenaist valita, vaidles ta samas ise endale vastu.

Poeg tutvustas pruuti oma emale, öeldes, et ta nimi on Mayday.

Ja siis jahmus Rammu ema niivõrd, nagu ta vist elu seeski jamatanud polnud.

Sest Mayday tegi midagi niisugust, mida keegi polnud Rammu emale teinud – ta tegi emale sügava kummarduse. Ja hetke vältel tundis ema end ülendatuna, nagu oleks ta paruni- või siis pastoriproua. Sel hetkel ei valitsenud ta enam oma nägugi ja suukriips kerkis nurkadest kõrgemale, kuni moodustaski ebaleva naeratuse. Aga kui ta sellest ise aru sai, siis tõmbas ta end rangesse olekusse tagasi.

Kuid Mayday oli selle hetke tabanud ja rohkem ta ei vajanudki. Ta kõndis rõõmsalt majas ringi, tervitas sõbralikult teenijarahvast ja tundis end nagu kala vees.

Nii oli Jaagupil aega emale teatada, et kui ta Maydayd esmakordselt nägi, seal kaugel lõunamaa saarel, siis teadis ta kohe, et see on ainuke tüdruk terves maailmas, keda ta endale naiseks tahab. Ja ka tüdruk hakkas teda armastama ja siin nad nüüd ongi, võtku ema heaks või pangu pahaks!

Ema pani muidugi pahaks, kuigi ta seda otse välja ei öelnud. Ehkki poeg nägi seda ema kokkupigistatud huultest isegi ära.

Väike lootus kerkis siiski ema hinge, et kuigi tüdruk on nii ilus ja habras, ehk on tast siiski tööinimest ja peaasi, et aitaks tal majapidamist ohjes hoida.

Poeg ütles emale, et järgmisel päeval viib ta tüdruku ise põldudele ja näitab talle nende maa piirid kätte. Ja soovitas emale, et võtku ta nüüdsamas loomi talitama minnes tüdruk kaasa, siis tutvuks too ka talu pudulojustega. Ütles seda tagamõttega, et ema niiviisi tüdrukuga paremini tuttavaks saaks.

Ema siis läkski tüdrukuga koos lauta, kes kõndis sealgi nagu hõljudes. Vaatas veidi pealt, kui vanem naine lehmi lüpsis, kuid lehmad muutusid teda nähes rahutuks, ju ei meeldinud neile kuldsete kõrvarõngaste kõlin. Järsku jooksis tüdruk tuppa, tõi kruusi ja lasi lehmanisast endale kruusitäis vahutavat piima. Sai piima välja küll, pidi ema nentima. Siis mängis ta veidi lammastega, õrritas neid nagu koeri ja naeris laginal nende määgimise peale. Kõige rohkem paelusid teda aga hobused. Ema vaatas silmanurgast pealt, kuidas ta hobusesabad palmikusse punus ja kordamööda iga hobuse selga istus. Hobused võtsid ta ruttu omaks.

Täna oli tal loomadega tutvumine, ehk teine päev hakkab ise ka talitama, lootis ja lohutas perenaine ennast.

Kuid seda ei juhtunud. Oli näha, et tüdruk polnud üldsegi harjunud tööd tegema, polnud seda vist kunagi oma elus teinudki. Ka majatöödele ei püüdnudki ta kätt külge panna, kuigi vaatas uudishimulikult teiste toimetusi pealt.

Järgmisel päeval läksid noored põldude vahele ja metsa jalutama. Koer hüples kaasas, talle oli tüdruk juba meeldima hakanud.