Читать книгу Enne äikest - Artur I. Erich - Страница 5

Külarahvas teadis rääkida, et kui preili Aurelie Jaagupi võõrsilt kaasa toodud naisest kuulis, olevat ta haigeks jäänud ehk šoki saanud, (kuigi sellest viimasest sõnast ei saadud enamasti aru). Kas keegi neist teda ka parastas? Avalikult igatahes mitte. Küllap oleks külarahva silmis isegi parunipreili Jaagupile rohkem sobinud kui too hõljuv ja kõlisev muruneid.

Varsti sõitis Jaagup tüdrukuga Riiga, kust igasuguseid kalleid sisseoste tehti, mis kadedust aina toitis. Kõigele krooniks ostis ta tüdrukule valge ratsahobuse. Ja varsti võis neid pea iga päev kahekesi ratsutamas näha, üks mustal, teine valgel hobusel. Tüdruku mustad juuksed, kuhu alati üks lill oli pistetud, tuule käes lehvimas. See oli ilus vaatepilt.

Parunipreili jaoks oli see aga viimane piisk. Ta oli kindel, et Jaagup tegi seda tema mõnitamiseks. Käis ta ju oma kahtlase tüdrukuga ratsutamas samadel radadel, mida tema oli noormehele näidanud ja kus nad olid suvehakul ise ratsutanud. Ja ta palus oma isa, et too peaks Jaagupit selle teo eest kuidagi karistama. Isa aga püüdis tütart niisama rahustada, öeldes, et ega see poiss poleks ta tütrele kõlvanudki, olgu õnnelik, et nii läks. Ta ei tahtnud valla asisema mehega, kellelt oli mõnikord laenugi võtnud, tüli kiskuda.

Kui aga Aurelie vend Stefan asjast kuulis, sõitis ta otsekohe Rammu majja õigust nõutama.

Parunipoeg polnud kunagi varem üle selle maja ukseläve astunud ja kui ta nüüd seda tegi, oli pererahvas nii üllatunud kui ka kohkunud. Ja nii Jaagup kui ka ta ema jäid küsivalt ootele, et mis siis härral ka asja oli?

Härra Stefani silmad olid aga kohe Maydayle puhkama jäänud ning ta ei saanud tükk aega sõnagi suust.

Ei võtnud perenaise pakutud istetki vastu. Lõpuks siiski ütles ta perenaisele, et mingu teise tuppa, neil siin meestevaheline jutt. Mida Rammu ema ka otsemaid tegi, eks ikka vanast ajast oli mõisakuulekus verre jäänud.

Mayday aga jäi uudistades võõrast vaatama. Tema kohta see käsk ei käinud, ja kui käiski, poleks ta sellest aru saanud.

Ja siis hakkas Stefan rääkima, kuid sootuks midagi muud, kui oli esialgu kavatsenud. Tüdruku ebamäärane ilu oli jutule hoopis teise suuna andnud.

„Ma ei imesta, et sa Aurelie asemel selle tüdruku valisid!” ütles ta, silmad sealjuures tüdrukut pealaest jalatallani mõõtmas, „sellisest kaunitarist ei ütleks isegi Vene tsaar ära!”

Jaagup oleks kui kõrvust tõstetud ega osanud muhelust varjata. Ja kes ei oleks siis meelitatud, kui ta väljavalitu kohta nii kiitvaid sõnu öeldakse.

„Ainult, üks asi vaja meil meeste vahel ikka ära klaarida,” jätkas Stefan.

„Mida?”

„Sina, mees, oled nüüd küll meie suguvõsa võlglane, tead sa ise ka seda?” jätkas Stefan kuraasikalt.

Jaagup raputas pead. Ei teadnud, oma meelest polnud ta mitte kellelegi võlgu. Tal polnud vajagi võlgu teha, tal olid endal jalad tugevalt maas.

„Räägime siis asjad selgeks nagu mees mehega ja katsume süüd heastada!” oli noor mõisnik armuline.

„Räägime,” oli Jaagup nõus, temagi tahtis teada, milles teda süüdlaseks peetakse.

„Sina said hakkama väärteoga, mida üks õige mees kunagi teha ei tohiks!”

„Tohoh! Millega siis?” oli Jaagup teise muutunud toonist üllatunud.

„Sina murdsid mu õele antud lubadust ja mina kui Aurelie vend nõuan selle eest hüvitust ehk kahjutasu. Oota, oota…” ei lasknud ta Jaagupil vahele segada, „lase härral ikka lõpuni rääkida!”

Jaagup vakataski käsu peale ja jäi äraootavasse poosi.

„Kui sa oleksid aadlik, siis kutsuksin ma su duellile, kuid sa oled mats ja sinuga tuleb teine lahendus leida. Ja ma mõtlesin seda asja nii, et võime loo ilma suurema pahanduseta maha matta ehk ära unustada, kui sa, nagu juba vanast ajast kombeks, oma nooriku üheks ööks minu voodisse annad ja…”

Nüüd läks Jaagupi hari kalkuni moodi punaseks ja ta röögatas: „Käi oma jutuga otse Kuu peale! Või tema tahab minu pruuti! Ära unusta, et niisugused ajad on koos teoorjusega ammu möödas! Mul on praegu isu sind koos aknaraamidega aknast välja visata!” Ta tegi mõned sammud noore paruni poole, kes aga otsekohe taganes. Ja pole ka ime, sest kiitsakat aadlimeest oleks tugeval Jaagupil lihtne läbi tuuseldada.

„Mis sa nüüd pahandad, ma mõtlesin, et siis oleks asi lahendatud, sa murdsid oma lubadust ja mees peab ikka oma tegude eest vastust andma ja sedasi…”

„Mina pole su õele tuhkagi lubanud! See võis ainult tema enda väljamõeldis olla! Nüüd kao siit, enne kui ma oma tõelise lubaduse täidan ja sa läbi akna välja lendad ja end siis külateed sonkimas leiad!” ei kartnud Jaagup aadliverega kutsumata külalist küünevõrragi.

Kutsumatu külalisega oli vastupidi, tema kartis seda vägilast nüüd küll, jalg kippus vägisi värisema. Tal oli isegi mitu kartust. Kartis, et teine märkab ta jala värinat, mis härrasmehe olekuga kokku ei sobi. Veelgi enam kartis ta Jaagupi laiu õlgu ja suuri rusikaid ja eelkõige ta viha, sest mine tea, mida ta teeb, kui vihasena metsavahel vastu tuleb. Ja kartis ka, et tulevikus ei julge temalt enam rahagi laenata.

„Jäta, mees, kas sa siis aru ei saa, et see oli lihtsalt väike ja pikantne nali, nagu meil buršide vahel käib... kust sina neid teada võid… ega ma seda tõsiselt mõtelnud,” keeras ta nüüd kogu loo naljaks, ja et asi tõepoolest naljakas paistaks, hakkas ise nagu hobune hirnuma.

Ka Mayday, kes oli meeste sõnelust kui võõrkeelset näitemängu hoolega jälginud ja seda isegi nautinud, puhkes nüüd naerma.

Ja kui juba Mayday naeris, ei saanud keegi tõsiseks jääda. Nii hakkas Jaagupki muhelema. Kui nali, siis olgu, nalja võib ju ikka teha. Ta armastas isegi meeste keskel villast visata. Kuigi, kui asjale järele mõelda, siis tema tüdruku kulul ei passiks ikkagi nalja teha. Seda viimast ütles ta ka Stefanile.

Kes seepeale kinnitas, et ehk oligi see tema poolt kohatu ja kui nii, siis ta ka vabandab.

Seda juhtus rannakülas jälle esimest korda, et üks aadlimees, ehkki vaesestunud aadlimees, vabandas lihtsa talumatsi – olgu see kas või meremees –, ees.

Nii ei lahkunud härra Stefan sealt vaenlasena, hoopis võlgnikuna, sest tagatipuks söandas ta ikkagi Jaagupilt veidi rahalist laenu paluda – mitte õe pärast, ärgu seda mitte mõelgugi, see asi oli unustatud –, vaid iseenda õpingute kuludeks. Jaagup oli lahke mees, kui paluti ja tal oli, siis ta ka andis. Kuigi mõnikord jäi mõni võlg ka tagastamata. Kuid eks elu lõpul tehakse taevas niikuinii tasaarvestuse rehkendust.

Kuid mingi okas jäi sellest külastusest ikkagi Jaagupi hinge.

Preili Aureliega kohtus Jaagup nüüd küll ainult juhuslikult ja preili vastas ta tervitusele vaid kõrgi peanoogutusega.

Esimesed päevad ja nädalad olid Maydayl võõral maal, mis nüüdseks ta koduks saanud, põnevad, ta tahtis kõiki näha ja kõigiga tutvuda ja rõõmustas iga uue avastuse üle.

Vestelda sai ta küll vaid Jaagupiga, sest teised ei osanud hispaania keelt. Palju Jaagupki seda valdas, kuid aru nad teineteisest said ja Jaagup aitas tüdruku sõnu ka teistele tõlkida.

Mayday sai ruttu mõned eestikeelsed sõnad suhu ja hakkas varsti ka aru saama, kui teda kõnetati.

Jaagup nimetas oma pruuti Maikeseks ja teised lihtsalt Maiks. Tagaselja hüüdsid kadedad tüdrukud teda Mai-täi. Jaagupi kõrvu see õnneks ei ulatunud, muidu oleks temaga pahandus tulnud. Ta hoidis ja kaitses seda tütarlast kui kanaema.

Kui kõik oli üle uudistatud ja esmane põnevus vaibunud, hakkas Mayday igavust tundma.

Seda oli kõigil võõrastav vaadata, et talus, kus kõigil käedjalad alati tööd täis, üks inimlaps korraga igavust tunneb.

Kui tüdruk läks lauta Rammu ema talitamist uudistama, siis näitas vanem naine talle, kuis üht või teist talitust sooritada. Rääkis eesti keeles ja näitas kätega ette nagu tummale. Kuid Mayday ei haaranud ühestki tööst kinni, vaatas veidi teiste tegevust, naeratas ja kõndis hõljudes minema.

Tüdrukule meeldis eriti vaadata, kuis perenaine piimapanged kaevu laskis, et piim külmas vees jahtuda saaks. Kiikas siis nagu laps sügavat veesilma, kust ta oma silmnägu vastu peegeldus. Ja kui keegi kaevust vett hakkas vinnama, jooksis ta otsekohe vinna hääle peale kohale.

Ema kurtis pojale, et uus majuline – teisiti ei osanud teda nimetadagi – ei pane ühelegi tööle käsi külge, et võtku poeg ometi selles asjas midagi ette. Ja poeg vastas, et Maikene pole tööga harjunud ja tal pole seda vajagi, las töö jääb tööliste teha.

„Teeks ta siis käsitöödki, nagu peenemad inimesed, ega needki päev läbi tööta igavle.”

„Las ta teeb seda, mida ise tahab,” jäi poeg kindlaks ja viis tüdruku väljale ratsutama.

Ema pigistas suu veelgi kriipsumaks, aga poeg oli peremees ja eks ole siis tema enda asi, kui tahab muiduleivasööjat talus pidada.

Peaasi, et Mayday end hästi tunneks, soovis Jaagup ja püüdis igati tema meelt lahutada.

Ilusa ilmaga armastas Mayday mererannas lonkida ja kivilt kivile hüpata. Tihti kõndisid ta sabas ka mõned uudishimulikud külajõnglased, kes aga silmapilk jooksu pistsid, kui Mayday neid kõnetada püüdis. Kodudes aga rääkisid lapsed sellest nagu suurest seiklusest ja püüdsid tundmatut keelt järele ahvida.

Paar korda oli noorpaar, või kes nad ikkagi olid, ka külasimmanil käinud. See meeldis eriti Maydayle. Ta armastas tantsida. Ja ehkki siin tantsiti teistsuguse muusika järel ja teistsuguseid tantse, meeldis talle ka võõras tantsimisviis.

Jaagup, kes oli küll uhke oma kena tüdruku peale, tundis siiski kergelt vimma, kui küla noormehedki tema tüdrukuga tantsida tahtsid. Mayday ei väsinud iialgi ega tahtnud ainsatki tantsu vahele jätta.

Samal ajal aga pidi mõnigi külatüdruk pingil tantsitajat ootama.

See kõik kasvatas kadeduseokkaid ja idandas vimma.

Pikapeale hakati isegi Jaagupile, kes ju alati heasüdamlik ja abivalmis, kõõrdi vaatama ning teda seitsmes surmapatus kahtlustama ehk ombama, kui ranna kõnepruuki kasutada.

Kes see Mayday talle üldse oli? Jaagup tutvustas teda kui enda pruuti, kuid keegi polnud kuulnud, et neid oleks kirikus maha hõigatud.

Jaagup tegi pattu ja elas tüdrukuga koos nagu naisega, teati rääkida. Kes rääkis, seda ei küsitud ega uuritud. Ehk kuulutasid seda külarahvale Jaagupi maja ebatavaliselt suured aknad, kust hea välja vaadata, aga ka väljast sisse sama suurepäraselt sai kiigata.

Igatahes läksid jutud liikvele ja looklesid mööda rannateed kiiresti edasi, kuni jõudsid otsaga pastoraadini välja.

See viis kirikhärra Tahleni aga kimbatuse sisse. Ühest küljest oli ta kohustatud igasugusele signaalile reageerima ja eksiteele läinud inimlapsi hukka mõistma, teisest küljest ei soovinud ta ühegi oma koguduse heldema toetajaga, kes ju Jaagup Ramm oligi, konflikti minna.

Lõpuks ikkagi leidis ta – või anti see talle kõrgemalt poolt – kuldse kesktee. Nii otsustas ta juba samal päeval, et teeb visiidi Rammude majja, kuid mitte kui hukkamõistja ja noomija, vaid kui lihtne hingekarjane, kes kutsub võõra tüdruku – olgu ta ükskõik mis usku ja hoidku, et ta koguni pagan ei oleks – oma kiriku rüppe ja liikmeks.

Rammu pere oli just lauda õhtust sööma istunud. Ja kui pastor sisse astus, kutsuti kõrge külalinegi lauda. Teenijarahvas, kes muidu pererahvaga ühes lauas sõi, tõusis kõik vaikselt ja läks mujale istuma. Ei tea ju, kas kõrge külaline on harjunud teenijatega koos einetama.

Nii sai pastor ka söögipalve pidada. Sealjuures märkas ta kõikenägev silm, et võõras tütarlaps kenasti kaasa palvetas.

Pastor Tahlen oli haritud ja ilma näinud mees ja oskas mitmeid keeli. Nüüd kõnetas ta Maydayd hispaania keeles. Ja nad said kenasti jutule. Ja mitte ainult seda, pastorile imponeeris võõramaalt tulnud tüdruk, kes polnud üldse rumal ega paistnud ka kerglane, nii nagu keelepeksjad olid teda iseloomustanud. Ja pastor tundis, et tema ülesanne muutub aina keerulisemaks ja ta palus mõttes kõrgemalt poolt abi.

See abi ei lasknud end kaua oodata. Jaagup, kes õpetaja ja tütarlapse juttu oli jälginud, tabas paraja pausi, et juba emakeeles hingekarjase poole pöörduda. Nii sai ta emagi aru, millest kõneldi. Mayday küll mitte. Või tabas ta jutu sisu ehk õhust ja toonist juba ära.

„Me pidimegi lähemal ajal, ehk juba nendes päevades, kirikhärra jutule tulema,” alustas Jaagup ikka ääriveeri ja pikaldaselt, nii nagu kirikhärraga kombekas oli rääkida. „Nüüd ehk saate meile määrata päeva, millal sobiks tulla?”

„Olen iga päev kella neljast kuueni koguduse päralt,” teatas õpetaja seda, mis niigi teada. „Ja mis teil siis mureks on?” ei läbenud ta ka küsimata jätta.

„Tahtsime, see tähendab, et paluksime, et te meid nagu kord ja kohus kantslist maha kuulutaksite, et saaksime paari heita!”

See teade rõõmustas kõiki lauasolijaid. Mayday naeratas oma kaunist naeratust, küllap ta ikkagi nii palju sõnadest ja žestidest aru sai. Emagi rõõmustas, kuigi sellist naist poleks ta pojale eluilmaski soovinud, kuid kui ta juba siia oli toodud, siis olgu ka kristlikult paari pandud, nii saaks jutuveskid ehk lõpuks ka seisma pandud. Ja kõige rohkem rõõmustas pastor. Nüüd polnudki vaja Jaagupile epistlit lugeda, kõik läheb Jumala tahtmise järel korda ja pealekaebajatel pole ka põhjust tema peale nuriseda, need võivad arvata, et see oligi tema teene.

Jaagup oli ise ka rõõmus, et kõik niiviisi sujus. Kuigi, kui päris aus olla, polnud seda mõtet nagu veel olnudki ega Maydayga arutatud, kuid hingekarjase tulek lihtsalt tuletas seda meelde, et asi tuleb lõpuks kunagi ikka ära teha.

„Teil polegi vaja pastoraadist läbi tulla, panen teid kirja ja juba pühapäeval kuulutan teid esimest korda maha! Kirikusse te muidugi tulete?”

„Kindlasti!” ütlesid poeg ja ema kui ühest suust, kusjuures poeg käskis tüdrukul seda sõna korrata, mis viimasel päris kenasti välja tuli.

Siis alles meenus pastorile, et ta polnud tütarlapse käest seda kõige tähtsamat küsinud. Nüüd pöörduski ta uuesti neiu poole:

„Kas sul ristimistunnistus on?”

Tüdruk raputas pead.

„Aga ristitud ikka oled?”

„Jah,” kinnitas tüdruk rõõmsalt.

„Kas ka leeritatud?”

Nüüd kehitas Mayday õlgu. Ta ei teadnud selle tähendustki.

Nii püüdis õpetaja talle leeritamist igast küljest selgitada, kuid tüdruk raputas ikkagi pead.

„Mida me siis teeme,” arutles pastor küll endamisi, kuid ikkagi hispaania keeles, et asjaosalinegi sellest midagi taipaks. „Jumalat sa ju usud ja…”

„Ma usun jumalaid!” kinnitas tüdruk entusiastlikult.

Ja hingekarjasele jäi vist tähele panemata, või jättis ta kuuldu meelega kahe kõrva vahele, et tütarlaps oli kasutanud mitmusevormi, või ei osanud ta siiski niipalju seda keelt, kuid nii või teisiti, ta oli oma otsuse teinud.

„Siis, armas laps, tule järgmisel pühapäeval peale jumalateenistust käärkambrisse ja ma anna sulle lühikese leeriõpetuse, nii saad sa ülejärgmisel pühapäeval esimese armulaua ja nelja nädala pärast laulatan ma teid nagu kord ja kohus!”

Ja sedasama rääkis ta üle ka eesti keeles, et nii peremees kui vanaperenaine sellest aru saaksid.

Jaagup oli õnnelik, et probleem, mida ta järjest edasi oli lükanud, nüüd kena lahenduse leidis ja ta ei hoidnud oma tänu vaka all.

Mayday oli samuti rahul ja elevil, et juba tuttavaks saanud ja üksluisesse ellu nüüd uut ja põnevat oodata oli.

Perenaine ei öelnud midagi, ju kadus täna ta viimne lootus, et too võõramaalane ehk, sama järsku kui ta nende ellu ja tallu ilmunud oli, üks kord jälle ka lahkuks.

Pastorit ennastki valdas rahulolu, tema missioon oli täidetud ja sealjuures heategugi tehtud, kuigi veidi ehk kõrgemalt poolt antud volitusi ületades. Nüüd pole ka teistel koguduse liikmetel talle midagi ette heita, hundid söönud ja lambad alles.

Järgmisel päeval sõitsid noored taas Riiga, pulmakleiti ostma ja veimevakka muretsema.