Читать книгу Ülima õnnelikkuse kogudus - Arundhati Roy - Страница 4
ОглавлениеNõiduslikul tunnil, kui päike on kadunud, kuid valgus veel mitte, irduvad vanas surnuaias kasvavate baanianite okstelt lendkoerte väed ning triivivad suitsupilve kombel üle linna. Kui tiiburlased lahkuvad, naasevad koju varesed. Nende kojulennu kisa ei täida aga täielikult vaikust, mille jätsid endast maha kadunud varblased ja vanad valgeselg-kaeluskotkad, kes hoolitsesid enam kui sada miljonit aastat surnute eest, kuid on nüüd ise hävinud. Kaeluskotkad surid diklofenakimürgistusse. Diklofenak, lehmade aspiriin, mida anti loomadele lihaste lõdvestajana valu vaigistamiseks ja piimajõudluse suurendamiseks, töötab – töötas – valgeselg-kaeluskotkaste puhul närvigaasina. Iga surnud piimalehm või -pühvel, kellele oli ravimit manustatud, muutus kaeluskotkaste mürksöödaks. Sellal kui lüpsiloomadest said efektiivsemad piimamasinad, sellal kui linnades söödi üha rohkem jäätist – koorekaramelli, pähklite, šokolaaditükkidega –, sellal, kui seal joodi üha rohkem mango-lassi’sid, hakkasid kaeluskotkaste kaelad longu vajuma, justkui oleksid nad väsinud ega suudaks enam ärkvel püsida. Nende nokkade vahelt nõrgusid alla hõbedased süljehabemed ja linnud kukkusid üksteise järel okstelt surnuna maha.
Vähesed märkasid vanade sõbralike lindude lahkumist. Oli nii palju muud, mida innukalt oodata.