Читать книгу Ülima õnnelikkuse kogudus - Arundhati Roy - Страница 6

Anjumi oli viiest lapsest neljas ja sündis külmal jaanuariööl petrooleumlambi valgel (elektrikatkestus) Shahjahanabadis, Delhi müüriga ümbritsetud vanalinnas. Ämmaemand Ahlam Baji, kes ta vastu võttis ja kahe salli sisse mähituna ema käte vahele asetas, ütles: „Poiss.” Tema eksimus oli kõiki asjaolusid arvestades mõistetav.

Kuu aega pärast esimest korda lapseootele jäämist otsustasid Jahanara begum ja ta abikaasa, et kui sünnib poiss, siis panevad nad talle nimeks Aftab. Esimesed kolm last olid tüdrukud. Nad olid oodanud oma Aftabit kuus aastat. See öö, kui poeg sündis, oli Jahanara begum’i elu kõige õnnelikum.

Järgmisel hommikul, kui päike oli tõusnud ning tuba mõnus ja soe, mähkis ta väikese Aftabi lahti. Ta uuris lapse tillukest keha – silmi, nina, pead, kaela, kaenlaaluseid, sõrmi, varbaid – rahuloleva tasase rõõmuga. Kuid siis leidis ta lapse poiste-asjade alla peitunud väikese ja väljaarenemata, kuid ilma igasuguse kahtluseta tüdrukute-asja.

Kas emal on võimalik tunda kabuhirmu omaenese lapse ees? Jahanara begum’il oli. Ta tundis esimese reaktsioonina, kuidas ta süda kokku tõmbus ja luud tuhaks muutusid. Tema teiseks reaktsiooniks oli nähtut uuesti vaadata ja veenduda, et ta ei olnud eksinud. Tema kolmandaks reaktsiooniks oli taganeda enda loodust eemale, samal ajal kui ta sisikond krampi tõmbus ja peenike sitanire mööda ta jalgu alla jooksis. Tema neljandaks reaktsiooniks oli kaaluda, kas tappa nii ennast kui ka last. Tema viiendaks reaktsiooniks oli võtta laps käte vahele ja hoida teda enda ligi, samal ajal kui ta langes läbi lõhe, mis oli tekkinud talle teadaoleva maailma ja nende maailmade vahele, mille olemasolust ei olnud tal aimugi. Selles sügavikus läbi pimeduse keereldes lakkas ta mõistmast kõike, iga viimsetki asja, väikseimast suurimani, milles ta oli olnud senini kindel. Urdu keeles, ainsas keeles, mida ta tundis, oli kõikidel asjadel, mitte ainult elavatel asjadel vaid kõikidel asjadel – vaipadel, rõivastel, raamatutel, pastakatel, muusikariistadel – olemas sugu. Kõik olid kas mees- või naissoost, mees või naine. Kõik, välja arvatud tema laps. Muidugi teadis ta, et temasuguste kohta oli olemas sõna – hijra. Kaks sõna tegelikult, hijra ja kinnar. Aga kaks sõna ei moodusta keelt.

Kas väljaspool keelt on võimalik elada? Loomulikult ei ilmutanud see küsimus end talle sõnades ega ühes selges lauses. See ilmutas end talle hääletus embrüonaalses kisenduses.

Tema kuuendaks reaktsiooniks oli end puhtaks pesta ja langetada otsus avastusest hetkel mitte kellelegi rääkida. Isegi mitte oma abikaasale. Tema seitsmendaks reaktsiooniks oli heita Aftabi kõrvale pikali ja puhata. Nagu kristlaste Jumal pärast Taeva ja Maa loomist. Ainult et Tema puhkas pärast enda loodud maailma korrapäraseks muutmist – Jahanara begum puhkas aga pärast seda, kui tema loodu oli ta korrapärase maailma segi paisanud.

See ei olnud isegi päris tupp, kinnitas ta endale. Avaus ei olnud lahti (ta kontrollis). See oli lihtsalt lisand, lapse-asi. See võib ehk sulguda või paraneda või kuidagi kaduda. Jahanara begum lubas, et palvetab igas pühamus, mida teab, ja palub Kõigevägevamal talle armu anda. Ta teeb seda. Naine teadis, et Ta teeb seda. Ja võib-olla tegigi, kuigi viisil, mida naine täielikult ei mõistnud.

Esimesel päeval, kui Jahanara begum tundis, et suudab majast lahkuda, läks ta koos pisikese Aftabiga hazrat Sarmad Shaheedi dargah’sse, mis asus tema kodust kerge kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ta ei teadnud siis veel hazrat Sarmad Shaheedi lugu ja tal ei olnud aimugi, mis ta sammud nii kindlalt tema pühamu poole suunas. Võib-olla kutsus hazrat Sarmad Shaheed teda sinna. Võib-olla tõmbasid teda ligi selle ümber laagris elutsevad kummalised inimesed, keda ta oli näinud, kui oli sealt varem Meena basaari poole sammudes möödunud, sellised inimesed, keda ta ei olnud pidanud varem isegi oma pilgu vääriliseks, kui nad tema teele just ette ei jäänud. Äkki näisid nad olevat aga kõige tähtsamad inimesed maailmas.

Mitte kõik hazrat Sarmad Shaheedi dargah’ külastajad ei teadnud pühaku lugu. Mõned teadsid sellest osasid, mõned mitte midagi ja mõned mõtlesid sellest välja oma versioone. Enamik teadis, et ta oli olnud Armeenia juudist kaupmees, kes oli rännanud oma elu armastuse kannul Pärsiast Delhisse. Vähesed teadsid, et tema elu armastuseks oli Abhay Chand, noor hindu poiss, kellega ta oli kohtunud Sindhis. Enamik teadis, et ta oli öelnud lahti juudiusust ja võtnud vastu islami. Vähesed teadsid, et tema spirituaalsed otsingud sundisid teda viimaks ütlema lahti ka ortodokssest islamist. Enamik teadis, et ta oli elanud Shahjahanabadi tänavatel alasti fakiirina, enne kui ta avalikult hukati. Vähesed teadsid, et tema hukkamise põhjuseks ei olnud avalik alastiolek, vaid hoopis usust taganemine. Toonane keiser, Aurangzeb, kutsus Sarmadi õukonda ja käskis tal tõestada, et ta on tõeline moslem, kohustades teda lugema ette usutunnistust: la ilaha illallah, Muhammadun rasulu llah – ei ole ühtegi Jumalat peale Allahi ja Muhamed on Tema sõnumitooja. Sarmad seisis alasti Punase fordi kuninglikus õukonnas usukohtunike ja teadjameeste kogu ees. Pilved lakkasid taevas triivimast, linnud tardusid kesk lendu ja õhk kindluses muutus paksuks ja läbitungimatuks, kui ta hakkas usutunnistust ette lugema. Ent ta vakatas peaaegu kohe pärast alustamist. Ta tõi kuuldavale ainult fraasi: la ilaha. Ei ole ühtegi Jumalat. Ta rõhutas, et ei suuda jätkata enne, kui on lõpetanud oma spirituaalsed otsingud ja saab Allahi kogu südamega vastu võtta. Ta ütles, et enne selle saabumist oleks usutunnistuse ettelugemine ainult palve narrimine. Aurangzeb, keda toetasid tema usukohtunikud, käskis Sarmadi hukata.

Oleks aga ekslik järeldada, et hazrat Sarmad Shaheedile ilma tema lugu teadmata austust avaldama läinud inimesed tegid seda ignorantsuses ega pööranud erilist tähelepanu faktidele ja ajaloole. Sest Sarmadi alistamatu vaim, mis oli tugev, kombatav ja tõesem ükskõik millistest ajalooliste faktide kogumitest, ilmutas end dargah’s kõigile õnnistust otsima tulnutele. See pühitses (kuid ei hurjutanud kunagi) vaimsuse vooruslikkust sakramentide ees, lihtsust ülekülluse ees ja kangekaelset ekstaatilist armastust, isegi kui seisti silmitsi võimaliku hävinguga. Sarmadi vaim lubas tema juurde tulnutel võtta tema lugu ja muuta see täpselt selleks, mida nad vajasid.

Kui Jahanara begum sai dargah’ sagedaseks külaliseks, siis kuulis ta (ja jutustas edasi) lugu, kuidas Sarmadil Jama Masjidi trepil pea maha raiuti ning seda vaatas terve ookeanitäis inimesi, kes teda armastasid ja olid kogunenud temaga hüvasti jätma. Kuidas Sarmadi suu jätkas tema armastusluule esitamist isegi pärast seda, kui ta pea oli kehast eraldunud, ja kuidas ta tõstis oma kõneleva pea maast üles sama ükskõikselt, nagu tänapäeva mootorrattur võiks tõsta üles kiivri, ja sammus mööda trepiastmeid üles Jama Masjidi ning läks siis edasi, sama ükskõikselt, otse taevasse. Seepärast, rääkis Jahanara begum (kõigile, kes olid nõus teda kuulama), on hazrat’i tillukese dargah’ (mis on klammerdunud mereliua kombel Jama Masjidi idapoolsete treppide jalamile, täpselt sinnasamasse, kuhu ta veri voolas ja loigu moodustas) põrand punane, seinad punased ja lagi punane. Möödunud on enam kui kolmsada aastat, ütles ta, kuid hazrat Sarmadi verd ei ole võimalik maha pesta. Ta rõhutas, et ükskõik mis värvi Sarmadi dargah’t ka ei värvita, siis muutub see aja jooksul ikka punaseks.

Esimene kord, kui ta end läbi rahvasumma pressis – õlipudelikeste ja amulettide müüjate, palverändurite jalanõude järele valvajate, santide, kodutute, ohverduspühaks nuumatavate kitsede ja salga vaiksete eakate eunuhhide, kes olid asunud elama pühamu kõrvale tõmmatud presendi alla – ja tillukesse punasesse kambrisse sisenes, täitis Jahanara begum’i rahu. Tänavamüra hääbus ja näis kostvat väga kaugelt. Ta istus nurka, laps süles magamas, ja vaatas kuidas nii moslemid kui ka hindud üksi või kahekaupa sisse tulid ning punaseid paelu, punaseid käevõrusid ja paberitükke hauda ümbritseva raudvõre külge sidusid, anudes, et Sarmad neid õnnistaks. Alles siis, kui ta märkas teises nurgas istuvat kuiva paberja nahaga ja valgusest kedratud habemetutiga kaamelt kumavat meest, kes edasi-tagasi õõtsus ja hääletult nuttis, justkui oleks ta süda murtud, andis ka Jahanara begum pisaratele voli langeda. See on minu poeg, Aftab, sosistas ta hazrat Sarmadile. Olen ta siia sinu juurde toonud. Hoia teda. Ja õpeta mulle, kuidas teda armastada.

Hazrat Sarmad tegi seda.

•

Aftabi paari esimese eluaasta jooksul püsis Jahanara begum’i saladus vaid tema teada. Sellal kui ta ootas, et poisi tüdrukute-asi paraneks, hoidis ta last enda ligi ja kaitses teda raevukalt kõige eest. Isegi pärast noorema poja Saqibi sündi ei lubanud ta Aftabil endast üksinda eriti kaugele ekselda. Tema käitumist ei peetud ebatavaliseks naise puhul, kes oli nii kaua ja nii suure igatsusega poega oodanud.

Kui Aftab oli viieaastane, siis hakkas ta õppima poistele mõeldud urdu-hindi madrassa’s Chooriwali Galil (Käevõrumüüja teel). Enne aasta möödumist suutis ta lugeda araabia keeles peast suurt osa koraanist, kuigi ei olnud selge, kui paljut ta sellest tegelikult mõistis – sama kehtis ka teiste laste puhul. Aftab oli keskmisest parem õpilane, kuid juba väga noorest east alates oli selge, et tema tõeline anne oli muusika. Tal oli mahe loomulik lauluhääl ja ta suutis jätta viisijuppe meelde vaid pärast nende ühekordset kuulmist. Vanemad otsustasid saata poisi silmapaistva noore muusiku, ustad Hameed Khani juurde, kes õpetas lasterühmadele Hindustani klassikalist muusikat oma kitsas kodus Chandni Mahali linnaosas. Väike Aftab ei puudunud kunagi ühestki tunnist. Üheksa-aastasena suutis ta laulda juba üle kahekümne minuti klassikalist bada khayal’i, kasutades nii Yamani, Durga kui ka Bhairavi meloodiat ja laadi määravaid raagasid, ning panna oma häält ujedalt riivama Poorija Dhanashree raaga bemollis esitatavat rida, justkui lendaks see lutsukivi kombel üle järve pinna. Ta oskas laulda chaiti ja thumri poolklassikalisi muusikažanreid samaväärse osavuse ja väärikusega nagu mõni Lucknow’ kurtisaan. Esiti lõbustas see inimesi ja nad julgustasid Aftabi tagant, kuid peagi hakkasid teised lapsed itsitama ja teda narrima: Ta on Temake, Ta ei ole Tema ega Temake. Ta on Tema ja Temake. Temake-Tema, Tema-Temake. Ta-ta-taa!

Kui narrimine muutus väljakannatamatuks, ei läinud Aftab enam muusikatundidesse. Ent ustad Hameed, kelle lemmikuks oli Aftab muutunud, pakkus, et õpetab teda eraldi, üksinda. Seega muusikatunnid jätkusid, kuid Aftab keeldus kooli naasmast. Selleks ajaks olid Jahanara begum’i lootused enam-vähem haihtunud. Silmapiiril ei terendanud mitte kuskil ühtegi märki paranemisest. Ta oli suutnud poja ümberlõikamist mitme kavala ettekäände abil mõne aasta jagu edasi lükata. Ent noorem Saqib ootas juba enda korda ja Jahanara begum teadis, et ta aeg oli otsa saanud. Lõpuks tegi ta seda, mida pidi. Ta võttis julguse kokku ja rääkis sellest oma abikaasale, varisedes kokku ja nuttes nii meeleheitest kui ka kergendustundest, et tal oli lõpuks ometi keegi, kellega oma õudu jagada.

Jahanara begum’i abikaasa, Mulaqat Ali, oli hakim, fütoteraapia arst, kes armastas urdu ja pärsia luulet. Ta oli töötanud kogu elu ühe teise hakim’i pere heaks – hakim Abdul Majidi heaks, kes oli loonud populaarse šerbeti kaubamärgi, mis kandis nime Rooh Afza („hinge eliksiir” pärsia keeles). Rooh Afza, mille valmistamiseks kasutati khurfa seemneid (portulak), viinamarju, apelsine, arbuuse, piparmündilehti, porgandeid, veidi spinatit, mooniseemneid, lootost, kaht sorti liiliat ja roosiõli, oli mõeldud tervistavaks toonikuks. Kuid inimesed avastasid, et kaks supilusikatäit erksat rubiinikarva siirupit maitses imehästi, kui seda lisada klaasitäiele külmale piimale või isegi tavalisele veele, lisaks pakkus see ka mõjusat vahendit Delhi kõrvetavkuumade suvede ja kõrbetuulte toel linna jõudnud kummaliste palavike vastu. Peagi sai algselt raviotstarbelisest siirupist kogu regiooni kõige populaarsem suvine karastusjook. Rooh Afza muutus kasumlikuks ettevõtteks ja üldtuntud kaubamärgiks. See valitses turgu nelikümmend aastat, saates oma tooteid Delhi vanalinnas asuvast peakorterist nii kaugele lõunasse kui Hyderabadi ja nii kaugele läände kui Afganistani. Siis toimus Lõhenemine. India ja Pakistani vahelisel uuel piiril lõhkes Jumala arter ja miljon inimest suri vihavaenu. Naabrid pöördusid üksteise vastu, justkui poleks nad üksteist kunagi tundnud, nagu poleks käinud üksteise pulmades, nagu poleks üksteisele laule laulnud. Müüridega ümbritsetud vanalinn purunes. Vanad pered põgenesid (moslemid). Uued saabusid (hindud) ja seadsid end sisse linnamüüride äärde. Rooh Afza pidi leppima tõsiste tagasilöökidega, kuid sai peagi jalad taas alla ja avas Pakistanis uue filiaali. Veerand sajandit hiljem avas ettevõte pärast Ida-Pakistanis aset leidnud genotsiidi järgmise filiaali uhiuues Bangladeshi riigis. Ent lõpuks jäi Hinge Eliksiir, mis oli elanud üle sõjad ja kolme uue riigi verised sünnid, alla Coca-Colale, täpselt nagu enamik teisigi asju siin maailmas.

Kuigi Mulaqat Ali oli hakim Abdul Majidi ustav ja hinnatud töötaja, siis ei olnud sealne palk piisav, et võimaldada perel ainult selle toel toimetulekut. Seetõttu võttis Mulaqat Ali töövälisel ajal oma kodus vastu patsiente. Jahanara begum panustas pere sissetulekusse selle summa toel, mida teenis valgete puuvillaste Gandhi mütside valmistamisega ja nende hulgimüügiga keskses Chadni Chowki linnaosas äritsevatele hindu poepidajatele.

Mulaqat Ali oli uurinud välja, et ta põlvnes otse Tšingis-khaanist, mongolite valitsejast, tema teisena sündinud poja Tšagatai kaudu. Tal oli joonistatud pragunenud pärgamendile välja detailne sugupuu ja tema omanduses oli ka väike metall-laegas täis rabedaid kollakaks tõmbunud dokumente, mis tõestasid Mulaqat Ali arvates tema väiteid ning selgitasid, kuidas Gobi kõrbest pärit šamaanide järglastest, igavese sinitaeva kummardajatest, keda peeti kord islami vaenlasteks, olid saanud Indiat sajandeid valitsenud suurmogulite dünastia esiisad ja kuidas Mulaqat Ali enda perest, sunniitidest suurmogulite järeltulijatest, olid saanud šiiidid. Aeg-ajalt, ehk kord paari aasta tagant, avas ta oma laeka ja tutvustas dokumente mõnele küllatulnud ajakirjanikule, kes ei kuulanud teda pahatihti hoolikalt ega võtnud tema juttu tõsiselt. Kõige parem, millega pikk intervjuu võis päädida, oli nädalavahetuse erinumbris ilmuv kelmikas meelelahutuslik lühilugu vanast Delhist. Kui tekst ulatus üle kahe lehekülje, siis võis juhtuda, et avaldati ka väike Mulaqat Ali portree, selle kõrval mõne suurmogulite ajastule iseloomuliku roa lähiülesvõte, kaugvõte burkasid kandvatest moslemi naistest, kes istusid kitsastel räpastel tänavatel tunglevates velorikšades, ja muidugi kohustuslik linnulennuvaade tuhandetele moslemi meestele – kõigi päid katmas valged taqiya’d –, kes olid täiuslikes ridades Jama Masjidis palves maani kummardunud. Mõned lugejad pidasid niisuguseid pilte tõestuseks, et India oli pöördunud edukalt sekulaarsuse ja uskudevahelise tolerantsuse teele. Teised tundsid kergenduse maiku, et Delhi moslemielanikkond näis olevat oma kirkas getos eluga rahul. Kolmandad pidasid neid aga tõestuseks, et moslemid ei soovi integreeruda ja on ametis järelkasvu kasvatamise ja organiseerumisega ning peagi hakkavad nad kujutama ohtu hinduistlikule Indiale. Selle arvamuse poolehoidjate mõjuvõim kasvas ärevust tekitava kiirusega.

Hoolimata sellest, mis ajalehtedes ilmus või ei ilmunud, võttis Mulaqat Ali aadliku tuhmunud armulisusega oma tillukestes eluruumides alati külalisi vastu kuni vanadusnõtruse saabumiseni. Ta kõneles minevikust väärikusega, kuid mitte kunagi nostalgiaga. Ta kirjeldas, kuidas tema esivanemad olid kolmeteistkümnendal sajandil valitsenud impeeriumi, mis ulatus riikidest, mis nimetavad end nüüd Vietnamiks ja Koreaks, kauge Ungari ja Balkani maadeni, Põhja-Siberist Indias asuva Dekkani kiltmaani, suurimat impeeriumi, mida maailm oli eales näinud. Ta lõpetas intervjuud tihti ühe oma lemmikluuletaja Mir Taqi Miri urdukeelsete luuleridadega:

Jis sar ko ghurur aaj hai yaan taj-vari ka

Kal uss pe yahin shor hai phir nauhagari ka

Täna uhkelt krooni kandev pea

homme leinavalu tundma peab

Enamik tema külalistest – uue upsaka valitseva klassi emissarid, kes olid vaevu oma nooruse ülbusest teadlikud – ei mõistnud täielikult neile esitatud luuleridade mitmetähenduslikkust; see oli nagu vahepala, mida loputati kurgust alla vaid sõrmkübarasuuruse tassitäie siirupjalt paksu ja magusa teega. Nad mõistsid muidugi, et see mälestas langenud impeeriumi, mille rahvusvahelised piirid olid kahanenud sedavõrd, et ümbritsesid nüüd vaid vanalinna lagunenud müüride vahelist räpast getot. Ning jah, nad mõistsid, et see oli ka Mulaqat Ali enda piiratud olukorra haletsev kommentaar. Neil jäi aga märkamata, et luuleread kujutasid ka kavalat vahepala, reetlikku samosa’t, leinaloori mässitud hoiatust, mida esitas võltsi alandlikkusega erudeeritud mees, kes oli enam kui kindel oma kuulajate olematus oskuses mõista urdu keelt – keelt, mis järkjärgult getostus, täpselt nagu enamik selle kõnelejatestki.

Mulaqat Ali kirg luule vastu ei olnud lihtsalt hobi, mis oli lahutatud tema tööst hakim’ina. Ta uskus, et luule võib ravida peaaegu iga ihuhäda või vähemalt tervenemisele kaasa aidata. Ta kirjutas patsientidele välja luuletusi samamoodi, nagu teised hakim’id ravimeid. Ta suutis leida oma aukartustäratavast repertuaarist luuleread, mis sobisid kõhedust tekitava täpsusega igale haigusele, igale olukorrale, igale tujule ja igale poliitilises kliimas aset leidnud delikaatsele muutusele. See komme jättis mulje, nagu oleks elu tema ümber olnud tähendusrikkam ja ka silmatorkamatum, kui tegelikult oli. See lisas kõigele õrna seisaku, tunde, et kõik oli juba varem toimunud. Et kõike oli juba kirjutatud, lauldud, kommenteeritud ja ajaloo lehekülgedele talletatud. Et mitte miski uus ei olnud võimalik. Ehk põgenesid noored inimesed tema juurest just sellepärast tihti itsitades, kui tundsid, et nende poole oli teel mõni luulerida.

Kui Jahanara begum abikaasale Aftabist rääkis, siis ei olnud Mulaqat Alil ehk esimest korda elus olukorra jaoks sobivaid luuleridu. Tal kulus natuke aega, et esialgsest šokist üle saada. Pärast seda hurjutas ta aga naist, et too ei olnud talle sellest varem rääkinud. Ajad on muutunud, ütles ta. Käes on modernismi ajajärk. Nad lähevad ja otsivad New Delhist arsti, kaugel vanalinna mohalla’de sosinatest ja kuulujuttudest. Kõigevägevam aitab neid, kes end ise aitavad, ütles ta naisele veidi noomivalt.

Nädal aega hiljem, seljas parimad pidurõivad – õnnetule Aftabile oli surutud selga traditsiooniline mehelik metall-hallidest pükstest ja tuunikast koosnev komplekt, nende peal must tikanditega ehitud vest, peas taqiya ja jalas jutti-kingad, mille ninad keerdusid gondleid järele aimates ülespoole –, asusid nad hobu-tanga’s teele Nizamuddini linnaosa poole. Nende väljasõidu näivaks eesmärgiks oli vaadata üle potentsiaalne pruut, kes oli mõeldud nende nõole Aijazile – Mulaqat Ali vanema venna Qasimi noorimale pojale, kelle isa oli kolinud pärast Lõhenemist Pakistani ja töötas Roof Afza Karachis paiknevas filiaalis. Tõeline põhjus seisnes aga selles, et neil oli lepitud kokku kohtumine dr Ghulam Nabiga, kes nimetas end seksuoloogiks.

Dr Nabi pidas end uhkusega otsekoheseks ning täpse ja teadusliku loomuga meheks. Pärast Aftabi läbivaatust ütles ta, et poiss ei olnud meditsiinilises mõttes hijra – mehe kehasse vangistatud naine –, kuigi praktikas võis seda sõna kasutada. Ta ütles, et Aftabi puhul oli tegu haruldase hermafrodiitsuse vormiga, mille puhul olid olemas nii mees- kui ka naissoo tunnused, kuigi väliselt näisid meessoo tunnused domineerivat. Ta ütles, et võib soovitada kirurgi, kes kaotaks tüdrukute-asja, õmbleks selle kinni. Et ta võib kirjutada välja ka tablette. Aga ta lisas, et probleem ei olnud ainult pindmine. Kuigi ravist oleks kindlasti abi, siis olid ikkagi olemas hijra kalduvused, mis ei pruukinud kunagi kaduda. (Ta kasutas kalduvuste kohta sõna fitrat.) Ta ei saanud täielikku õnnestumist garanteerida. Mulaqat Ali, kes oli valmis õlekõrrest haarama, oli ülevas meeleolus. „Kalduvused?” ütles ta. „Kalduvused ei ole probleem. Kõigil on ühed või teised kalduvused … kalduvusi saab alati kontrolli all hoida.”

Kuigi dr Nabi külastamine ei pakkunud kohest lahendust sellele, mida Mulaqat Ali pidas Aftabi vaevaks, siis oli sellest Mulaqat Alile palju abi. See andis talle koordinaadid, mille järgi end positsioneerida, mille abil suunata õigele kursile luuletu mõistmatuse ookeanil ohtlikult kreeni vajunud laev. Ta suutis muundada pärast külaskäiku oma hingepiina praktiliseks probleemiks ning suunata tähelepanu ja energia millelegi, mida ta hästi mõistis: kuidas koguda piisavalt raha operatsiooniks?

Ta piiras majapidamiskulutusi ning koostas nimekirju inimestest ja sugulastest, kellelt võis raha laenata. Samal ajal asus ta tööle kultuuriprojekti kallal, millega juurutada Aftabisse mehelikkust. Ta andis pojale edasi oma armastuse luule vastu ja keelas tal thumri ja chaiti muusikažanrite laulmise. Ta oli õhtuti kaua üleval ja jutustas Aftabile lugusid nende sõdalastest esiisadest ja nende vaprusest lahinguväljadel. Need jätsid Aftabi külmaks. Ent kui ta kuulis lugu, kuidas Temudžin – Tšingis-khaan – oma kauni naise, khaanitar Börte armastuse võitis, kuidas rivaalitsev hõim naise röövis ja Temudžin põhimõtteliselt ihuüksinda terve armee vastu võitles, et naist tagasi saada, kuna armastas teda nii väga, siis tundis Aftab, et oleks tahtnud olla khaanitar Börte.

Sellal kui õed ja vennad koolis käisid, veetis Aftab tunde kodu tillukesel rõdul ning silmitses allpool asuvat Chitli Qabari – tillukest pühamut, mis oli pühendatud laigulisele kitsele, kellel olid olnud legendi järgi üleloomulikud võimed – ja sellest mööduvat rahvast tulvil tänavat, mis ühendas Matia Mahali turgu. Ta õppis kiiresti ära naabruskonna kadentsi ja rütmi, mis koosnes peaasjalikult urdukeelse sõimu joast – nikun su ema, mine niku oma õde, vannun su ema türa nimel –, mida katkestas viis korda päevas Jama Masjidist ja mitmest teisest väiksemast vanalinnamošeest kõlav kutse palvusele. Nõnda visalt päevast päeva mitte millegi konkreetse üle valvust pidav Aftab nägi, kuidas kibestunud varahommikune kalamüüja Guddu Bhai, kes parkis oma läikivate värskete kalade müügikäru keset turuplatsi, venis sama kindlalt nagu idast tõusev ja läände loojuv päike Wasimiks, pikakasvuliseks sõbralikuks pärastlõunaseks nan khatai küpsiste müüjaks, kes kahanes siis omakorda Yunusiks, väikeseks kõhetuks õhtuseks puuviljamüüjaks, kes kosus ja paisus aga hilisõhtul Hassan Mianiks, Matia Mahali parima lamba-biryani tüsedaks müüjaks, kes serveeris riisirooga oma hiigelsuurest vaskpajast. Ühel kevadhommikul nägi Aftab üht pikakasvulist kitsapuusalist naist, kelle suu oli värvitud eredaks ja kes kandis kuldseid kõrge kontsaga kingi ja rohelist sametist salwar kameez’i – pükse ja tuunikat –, ostmas käevõrusid käevõrumüüja Mirilt, kes töötas lisaks ka Chitli Qabari hooldajana. Mir pakkis oma käevõrude tagavara igal õhtul hauakambrisse, kui ta pühamu ja oma poe sulges. (Tal oli õnnestunud tagada, et nende töötunnid kattuksid.) Aftab ei olnud näinud kunagi kedagi, kes oleks sarnanenud sellele pikakasvulisele ja värvitud suuga naisele. Ta kiirustas järsust trepist alla tänavale ja järgnes talle vargsi, kui naine kitsesõrgu, juukseklambreid ja guajaave ostis ning oma sandaalide rihma ära parandada lasi.

Aftab tahtis olla see naine.

Ta järgnes naisele mööda tänavat kogu tee Turkman Gate’ini ja seisis siis kaua sinise ukse ees, mille taha naine oli kadunud. Mitte ühelgi tavalisel naisel ei oleks lubatud selliselt riietatuna Shahjahanabadi tänavatel liikuda. Tavalised naised kandsid Shahjahanabadis burkasid või katsid vähemalt oma pead ja kõiki muid kehaosi peale käe- ja jalalabade. Naine, keda Aftab oli jälitanud, võis riietuda ja liikuda ringi nii, nagu ta seda tegi, ainult sellepärast, et ta ei olnud naine. Ent Aftab tahtis olla see naine, ükskõik, mis ta täpselt oli. Ta tahtis olla see naine rohkem, kui tahtis olla khaanitar Börte. Ta tahtis mööduda selle naise kombel helkides lihunikeäridest, kus kitsede nülitud rümbad lihaseintena rippusid, ta tahtis mööduda muieldes juuksurisalongist Meeste Uus Elustiil, kus meestejuuksur Iliyas kõhna noore lihuniku Liaqati juukseid lõikas ja need Brylcreemiga läikima lõi. Ta tahtis sirutada välja värvitud küüntega sõrmed ja käevõrusid täis randme ning kergitada õrnalt kala lõpuseid, et näha, kui värske see oli, enne kui hakkas hinda alla tingima. Ta tahtis kergitada üle loigu astudes veidike püksisääri – ainult nii palju, et näidata oma hõbedast jalavõrusid.

See ei olnud Aftabi tüdrukute-asi, mis oli kõigest kasutu jätke.

Aftab hakkas jaotama oma aega muusikatundide ja pikakasvulise naise Gali Dakotanis asuva sinise uksega maja ees passimise vahel. Ta sai teada, et naise nimi oli Bombay Silk ja et seal oli veel seitse temasugust: Bulbul, Razia, Heera, Baby, Nimmo, Mary ja Gudiya, kes elasid kõik koos sinise ukse taga asuvas traditsioonilises suures haveli’s, ning et neil oli ustad – guru, õpetaja –, keda kutsuti Kulsoom Biks ja kes oli neist kõigist vanim ning oli seega majapidamise peaks. Aftab sai teada, et nende haveli’t kutsuti Khwabgah’ks – Unenägude Majaks.

Esiti aeti teda sealt minema, sest kõik, sealhulgas Khwabgah’ elanikud, tundsid Mulaqat Alit ega tahtnud temaga pahuksisse sattuda. Ent hoolimata noomitustest ja karistustest, mis teda ootasid, naasis Aftab päev päeva järel kangekaelselt oma valvepostile. See oli ainus koht maailmas, kus ta tundis, et õhk tegi talle ruumi. Kui ta sinna jõudis, siis näis õhk nihkuvat, liikuvat kõrvale justkui sõber, kes tema jaoks koolipingil ruumi teeb. Paari kuu vältel, kui Aftab Khwabgah’ elanike jooksupoisiks oli, tassides nende kotte ja muusikainstrumente, kui nad linnatuuridel käisid, ja masseerides pärast tööpäeva nende väsinud jalgu, õnnestus Aftabil lõpuks Khwabgah’sse pääseda. Lõpuks jõudis kätte päev, kui tal lubati sisse minna. Ta sisenes sellesse tavalisse lagunenud majja sammul, nagu astuks läbi paradiisiväravate.

Sinine uks avanes sillutatud ja kõrgete müüridega ääristatud siseõuele, mille ühes nurgas asus käsipumbaga kaev ja teises granaadipuu. Kannelüüridega sammastega ümbritsetud sügava veranda taga paiknes kaks tuba. Ühe toa lagi oli sisse varisenud ja selle seinad olid murenenud kivihunnikuks, mille üks kassiperekond oli oma koduks muutnud. Teine tuba oli suur ja üpris heas seisus. Selle kooruvaid kahvaturohelisi seinu ääristasid neli puit- ja kaks metallkappi, mida katsid filmistaaride pildid: Madhubala, Waheeda Rehman, Nargis, Dilip Kumar (kelle nimi oli tegelikult Muhammad Yusuf Khan), Guru Dutt ja kohalik Johnny Walker (Badruddin Jamaluddin Kazi), koomik, kes suutis ka maailma kõige kurvemal inimesel naeratuse suule tuua. Ühe kapi uksele oli kinnitatud tuhmunud täispikk peegel. Nurgas seisis kulunud välimusega vana tualettlaud. Laes rippus mõranenud ja katkine kroonlühter, kus põles vaid üks pirn, ja pikkade labadega tumepruun ventilaator. Ventilaatoril olid inimlikud, naiselikud jooned – ta oli uje, tujukas ja ettearvamatu. Tal oli ka nimi, Usha. Usha ei olnud enam noor ja vajas tihti, et teda keelitataks ja pikavarrelise luua otsaga torgitaks, enne kui ta tööle hakkas, hööritades end nagu aeglane postitantsija. Ustad Kulsoom Bi magas haveli ainsas voodis, selle kohal rippus tema papagoi Birbali puur. Birbal kriiskas, nagu hakataks teda tapma, kui Kulsoom Bit öösiti tema kõrval ei olnud. Ärkveloleku ajal oli lind suuteline kuulirahe kombel räuskama, sellele eelnes alati poolülbe, poolflirtiv Ai Hai!, mille ta oli oma majakaaslastelt ära õppinud. Birbali lemmiksolvanguks oli seesama väljend, mida oli kuulda ka kõige sagedamini Khwabgah’s: Saali Randi Hijra (õde nikkuv hoor-hijra). Birbal teadis selle kõiki variatsioone. Ta oskas seda pomiseda, lausuda koketeerivalt, naljaga, kiindumusega ja siira kibeda vihaga.

Kõik teised majaelanikud magasid väljas verandal, nende magamisasemed olid päeval kokku keeratud nagu hiiglaslikud rullpadjad. Talvel, kui siseõu muutus külmaks ja niiskeks, pressisid nad end kõik Kulsoom Bi tuppa. Tualeti sissepääs asus teisel pool kokku varisenud tuba. Kõik käisid end kordamööda käsipumba juures pesemas. Ülemisel korrusel asuvasse kööki viis absurdselt järsk ja kitsas trepp. Köögiaknast paistis Püha Kolmainsuse kiriku kuppel.

Mary oli Khwabgah’ elanike hulgas ainus kristlane. Ta ei käinud kirikus, aga kandis kaelas väikest krutsifiksi. Gudiya ja Bulbul olid mõlemad hindud ja külastasid aeg-ajalt neid templeid, kuhu neid sisse lasti. Ülejäänud olid moslemid. Nad külastasid Jama Masjidi ja neid dargah’sid, mille sisekambritesse neid lubati (hijra’sid ei peetud ebapuhtaks nagu bioloogilisi naisi, sest nad ei menstrueerinud). Khwabgah’ kõige maskuliinsem isik aga menstrueeris. Bismillah magas üleval köögiterrassil. Ta oli väikest kasvu kiitsakas tumedanahaline naine, kelle hääl meenutas bussipasunat. Ta oli võtnud vastu islami ja kolinud paar aastat varem Khwabgah’sse (need kaks asja ei olnud omavahel seotud), kui ta abikaasa, Delhi transpordiameti heaks töötav bussijuht, oli ta kodus välja visanud, kuna naine ei olnud sünnitanud talle lapsi. Muidugi ei olnud mehele kunagi pähe torganud, et nende lastetuse põhjustajaks võis olla hoopis tema. Bismillah (varasemalt Bimla) valitses kööki ja valvas Khwabgah’t soovimatute sissetungijate eest samasuguse raevukuse ja halastamatusega nagu mõni professionaalne Chicago mafiooso. Noortel meestel oli ilma tema selgesõnalise loata Khwabgah’sse sisenemine rangelt keelatud. Isegi alalisi kliente, nagu Anjumi tulevast klienti – Inglise Keelt Tundvat Meest –, hoiti eemal ja nad pidid oma salakohtumised ise korraldama. Bismillah’ kaaslaseks köögiterrassil oli Razia, kes oli kaotanud mõistuse ja mälu ega teadnud enam, kes ta oli või kust ta tuli. Razia ei olnud hijra. Ta oli mees, kellele meeldis kanda naisterõivaid. Sellegipoolest ei tahtnud ta, et teda peetakse naiseks, vaid meheks, kes tahtis olla naine. Ta oli loobunud juba ammu inimestele (sealhulgas hijra’dele) nende mõistete erinevuse selgitamisest. Razia veetis oma päevi katusel tuvisid söötes ja suunas kõik vestlused valitsuse salajasele rakendamata jäänud plaanile (dao-pech, ütles ta selle kohta), mille ta oli avastanud ning mis oli suunatud hijra’dele ja temasugustele inimestele. Plaani kohaselt pidid nad elama kõik koos ühises elamurajoonis ja saama riiklikku pensioni ega pidanud enam teenima elatist sellega, mida ta kirjeldas sõnaga badtameezi – halb käitumine. Razia teiseks vestlusteemaks olid riiklikud pensionid kodututele kassidele. Millegipärast triivis ta mälutu ankurdamata mõistus alati vääramatu kindlusega valitsuse salaplaanide juurde.

Aftabi esimeseks tõeliseks sõbraks Khwabgah’s oli Nimmo Gorakhpuri, kes oli kõigist noorem ja oli ainsana lõpetanud keskkooli. Nimmo oli jooksnud ära oma kodust Gorakhpuris, kus ta isa töötas peapostkontoris kõrge ametnikuna. Kuigi Nimmo jättis endast palju vanema mulje, oli ta tegelikult Aftabist ainult kuus või seitse aastat vanem. Ta oli lühikest kasvu ja pontsakas, paksude lokkis juuste, saablit meenutavalt kumerate oivaliste kulmude ja ääretult paksude ripsmetega. Ta oleks olnud ilus, kui teda ei oleks vaevanud kiire karvakasv, mis muutis ta põsed meigikihi all kergelt sinakaks isegi siis, kui ta oli habet ajanud. Nimmo kinnisideeks oli Lääne naistemood ja ta kaitses raevukalt oma moeajakirjade kogu, mille oli hankinud pühapäevaselt kasutatud raamatute basaarilt, mida peeti Khwabgah’st viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Darya Ganjis. Üks raamatumüüjatest, Naushad, kes ostis ajakirju Shantipathis paiknevaid välissaatkondi teenindavatelt prügivedajatelt, pani need Nimmo jaoks kõrvale ja müüs neid talle kopsaka allahindlusega.

„Tead sa, miks Jumal hijra’d lõi?” küsis Nimmo ühel pärastlõunal Aftabilt, kui ta kulunud nurkadega 1967. aasta Vogue’i lehti lappas, peatudes pikemalt lehekülgedel, kus kujutati teda nii väga kütkestavaid blondide juuste ja paljaste jalgadega daame.

„Ei, miks?”

„See oli eksperiment. Ta otsustas luua midagi, elava olendi, kes ei suuda kogeda õnnelikkust. Niisiis lõi ta meid.”

Tema sõnad tabasid Aftabi füüsilise löögi teravusega. „Kuidas sa saad seda öelda? Olete kõik siin õnnelikud! See siin on Khwabgah!” teatas ta kasvava paanikaga.

„Kes siin õnnelik on? See kõik on pettus ja teesklus,” ütles Nimmo lakooniliselt ega vaevunud ajakirjalehelt pilku tõstma. „Mitte keegi ei ole siin õnnelik. See ei ole võimalik. Arre yaar, mõtle selle peale, mis asjade pärast on sinusugused normaalsed inimesed õnnetud. Ma ei mõtle sind, vaid sinusuguseid täiskasvanuid – mis neid õnnetuks teeb? Hinnatõus, laste koolipääs, meeste peks, naiste truudusetus, hindu-moslemite tänavarahutused, India-Pakistani sõda – välised asjad, mis rahunevad lõpuks. Kuid meie jaoks on hinnatõus ja laste koolipääs ja meeste peks ja naiste truudusetus kõik meie sees. Tänavarahutused on meie sees. Sõda on meie sees. India-Pakistan on meie sees. See ei rahune kunagi. See ei saa rahuneda.”

Aftab tahtis talle meeleheitlikult vastu vaielda, öelda, et ta eksib täielikult, sest tema, Aftab, on õnnelik, õnnelikum kui on olnud kunagi varem. Ta on elavaks tõestuseks, et Nimmo Gorakhpuri eksib, kas pole siis nii? Aga ta ei öelnud midagi, sest see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud paljastama end mittenormaalse inimesena, milleks ta ei olnud aga veel valmis.

Aftab mõistis alles neljateistkümneaastaseks saades täielikult, mida Nimmo oli öelduga mõelnud – Nimmo oli selleks ajaks Khwabgah’st ära jooksnud koos ühe osariigi transpordiameti bussijuhiga (kes hülgas ta peagi ja naasis oma pere juurde). Aftabi keha asus äkki tema vastu ägedasse võitlusse. Ta kasvas pikaks ja muutus lihaseliseks. Ja karvaseks. Paanikasse sattudes püüdis ta eemaldada näo- ja kehakarvad Burnoliga – põletuste raviks mõeldud kreemiga, mis jättis ta nahale tumedad laigud. Seejärel katsetas ta Anne Frenchi karvaeemalduskreemi, mille näppas õdedelt (talle saadi peagi jälile, sest ta haises nagu avatud kanalisatsiooniauk). Ta kitkus isetehtud pintsettidega – need meenutasid pigem tange – oma kohevaid kulme, kuni neist jäid alles peenikesed ebasümmeetrilised kaared. Tal arenes välja aadamaõun, mis hakkas üles-alla volpsama. Ta ihkas, et saaks selle kõrist välja rebida. Järgmisena saabus kõige südametum karistus – asi, mille osas ei saanud ta midagi teha. Ta hääl murdus. Tema mahe hele hääl asendus madala jõulise mehehäälega. See tekitas temas vastikust ja ehmatas teda iga kord, kui ta kõnelema hakkas. Ta muutus vaikseks ja rääkis ainult viimases hädas, kui oli enne kõik muud võimalused ammendanud. Ta lakkas laulmast. Kui ta muusikat kuulas, siis võis igaüks, kes sellele tähelepanu pööras, kuulda kõrget vaevukuuldavat putukalikku pininat, mis näis pärinevat justkui tema pealael asuvast nõelatorkesuurusest avast. Mitte mingisugune veenmine, isegi mitte ustad Hameedi veenmine, ei suutnud Aftabist enam ühtegi laulu välja meelitada. Ta ei laulnud enam kunagi, välja arvatud nendel kordadel, kui ahvis pilkavalt järele hindi filmilaule sündsusetutel hijra kogunemistel või kui nad sööstsid (oma tööülesandeid täites) tavaliste inimeste pidude sekka – pulmapidude, sündide tähistamiste, soolaleivapidude sekka –, tantsides ja lauldes oma metsikutel karedatel häältel, jagades õnnistusi ja ähvardades peokorraldajatele piinlikkust valmistada (oma moonutatud suguelundite paljastamisega) ja rikkuda sündmuse meeleolu needuste ja mõeldamatute nilbuste demonstreerimisega, kui neile selle mittetegemise eest ei makstud. (Seda Razia mõtleski, kui ütles badtameezi, ja sellele viitas ka Nimmo Gorakhpuri, kui ütles: „Oleme šaakalid, kes toituvad teiste inimeste õnnelikkusest, oleme Õnnelikkuse Õgijad.” Ta kasutas selle kirjeldamiseks fraasi Khushi-khor.)

Kui muusika oli Aftabi hüljanud, siis ei olnud tal enam ühtegi mõjuvat põhjust, miks jätkata elamist seal, mida enamik tavainimesi pidas pärismaailmaks – hijra’d kutsusid seda Duniya’ks, Maailmaks. Ühel ööl varastas ta natuke raha ja mõned õdede kenamad riided ja kolis Khwabgah’sse. Jahanara begum, kes ei olnud kunagi tuntud tagasihoidlikkuse poolest, marssis südilt kohale, et poeg koju viia. Aftab keeldus lahkumast. Ema läks lõpuks koju, kui oli sundinud ustad Kulsoom Bid lubama, et Aftab peab kandma vähemalt pühapäeviti tavalisi poisterõivaid ja et ta saadetakse koju külla. Ustad Kulsoom Bi püüdis lubadusest kinni pidada, kuid selline elukorraldus kestis vaid paar kuud.

Nõnda astuski Aftab viieteistaastasena vaid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus ta perekond oli sajandeid elanud, läbi tavalise ukseava teise universumisse. Oma esimesel õhtul Khwabgah’ püsielanikuna tantsis ta siseõues kõigi lemmikfilmist pärit lemmiklaulu järgi – filmist „Mughal-e-Azam” pärit laulu „Pyar Kiya To Darna Kya” järgi. Järgmisel õhtul anti talle väikese tseremoonia käigus üle roheline Khwabgah’ dupatta ning ta pühendati reeglitesse ja rituaalidesse, mis tegid temast ametliku hijra kogukonna liikme. Aftabist sai Anjum, ustad Kulsoom Bi jünger Delhi gharana’s, ühes riigi seitsmest regionaalsest hijra’de gharana’st, millest igaühte juhtis nayak, pealik, kes allus omakorda ülempealikule.

Kuigi Jahanara begum ei külastanud poega Khwabgah’s enam kunagi, jätkas ta sinna iga päev sooja toidu saatmist. Ainus koht, kus ta Anjumiga kohtus, oli hazrat Sarmad Shaheedi dargah. Nad istusid seal mõnda aega koos, peaaegu meeter kaheksakümne pikkune Anjum, pead tagasihoidlikult katmas litritega ehitud dupatta, ja tilluke Jahanara begum, kelle juuksed olid hakanud musta burka alla halliks tõmbuma. Vahel hoidsid nad salaja käest kinni. Mulaqat Ali ei suutnud aga olukorraga nii kergelt leppida. Tema murdunud süda ei paranenud kunagi. Kuigi ta jätkas intervjuude andmist, siis ei kõnelenud ta kunagi ei privaatselt ega avalikult Tšinghis-khaani dünastiat tabanud õnnetusest. Ta otsustas katkestada pojaga kõik suhted. Ta ei kohtunud kunagi Anjumiga ega rääkinud temaga. Vahel möödusid nad teineteisest tänaval ja nende pilgud kohtusid, kuid nad ei tervitanud teineteist mitte kunagi. Mitte kunagi.

Aastate jooksul sai Anjumist Delhi kõige kuulsam hijra. Filmitegijad võitlesid tema eest, valitsusvälised organisatsioonid piirasid teda, välismaised korrespondendid kinkisid tema telefoninumbrit üksteisele professionaalse teenena koos teiste telefoninumbritega, mis kuulusid Birdi haiglale, Phoolan Devile, end üles andnud dacoit’ile, jõuguliikmele, keda tunti Bandiitide Kuninganna nime all, ning naisele, kes väitis end olevat kadunud Awadh’i riigi begum, valitsejanna, kes elas Delhi-äärses metsas vanades varemetes koos teenijate ja kroonlühtritega, nõudes tagasi oma olematut kuningriiki. Intervjuudes julgustati Anjumit kirjeldama väärkohtlemist ja julmust, mida ta oli pidanud vestluskaaslaste oletuste kohaselt taluma enne kodust lahkumist oma traditsioonilistest moslemitest vanemate, õdede-vendade ja naabrite käe all. Nad olid kõik eranditult pettunud, kui Anjum rääkis, kui palju olid ema ja isa teda armastanud ning et hoopis tema oli olnud julm. „Teistel on hirmsad lood, sellised, millest teiesugustel meeldib kirjutada,” tavatses ta ikka öelda. „Miks te ei võiks minna ja nendega rääkida?” Aga loomulikult ei töötanud ajalehed niimoodi. Tema oli väljavalitu. Lugu pidi olema temast, isegi kui seda tuli veidi kohendada, et lugejate isude ja ootustega paremini sobituda.

Kui Anjumist sai Khwabgah’ püsielanik, siis tohtis ta lõpuks riietuda nendesse rõivastesse, mida ta ihkas kanda: ta sai panna selga litritega ehitud õhkõrnad kurta’d ja jalga kottis patiala salwar’id, tõmmata selga sharara- ja gharara-kleidid ning ehtida end hõbedaste jalavõrude, klaasist käevõrude ja rippuvate kõrvarõngastega. Ta lasi ninasse augu teha ja kandis selles uhket kalliskividega ehitud ninarõngast, ääristas silmad kohliga ja kattis laud sinise lauvärviga ning maalis endale läikivpunase huulevärviga kuulsa näitlejanna Madhubala lopsaka vibukujulise suu. Ta juuksed ei kasvanud väga palju, kuid olid siiski piisavalt pikad, et ta sai need kinni siduda ja nende külge punupatsi kujul juuksepikendused panna. Tal oli tugev nurgeline nägu ja muljet avaldav konksnina, täpselt nagu ta isalgi. Ta ei olnud ilus selsamal moel nagu Bombay Silk, aga ta oli seksikam, intrigeerivam ja nägusam viisil, mis on omane osale naistele. Tema omapärane välimus ja vankumatu pühendumine ülepakutud ja ülivõrdes naiselikkusele muutis naabruskonna bioloogilised naised – isegi need, kes ei kandnud neid täiesti katvaid burkasid – tuhmiks ja hägusaks. Ta õppis kõndides puusade õõtsumist teadlikult rõhutama ja suhtlema iseloomuliku hijra käteplaksu abil, mis kõlas nagu piitsalöök ja võis tähendada mida tahes: Jah, Ei, Võib-olla, Wah! Behen ka Lauda (Sa igavene õe türa), Bhonsadi ke (Sina perseaugust sündinu). Ainult teised hijra’d suutsid dekodeerida, mida konkreetselt sel ajahetkel selle konkreetse käteplaksu all konkreetselt mõeldi.

Anjumi kaheksateistkümnendal sünnipäeval korraldas Kulsoom Bi tema auks Khwabgah’s peo. Sinna kogunes hijra’sid kõikjalt linnast, mõned tulid isegi väljastpoolt linna. Anjum kandis esimest korda elus sari, punast disko-sari ja tema ülakeha kattis selga paljastav choli. Sel ööl nägi ta unes, et oli värske pruut oma pulmaööl. Kui ta ärkas, siis avastas ta aga enda meelehärmiks, et tema seksuaalne erutus oli väljutanud end mehe kombel tema kaunisse uude rõivaesemesse. See ei olnud esimene kord, kui midagi sellist oli juhtunud, kuid millegipärast – võib-olla sari pärast – ei olnud ta kogenud veel kunagi niivõrd teravat alandust. Ta istus siseõues ja ulgus nagu hunt, pekstes oma pead ja jalgevahet, kisendades ise endale põhjustatud valust. Ustad Kulsoom Bi, kelle jaoks ei olnud niisugused hüsteeriahood sugugi võõrad, andis talle rahustit ja viis ta oma tuppa.

Kui Anjum maha rahunes, siis kõneles ustad Kulsoom Bi temaga vaikselt viisil, mida ta ei olnud kunagi varem kasutanud. Ustad Kulsoom Bi ütles Anjumile, et tal ei olnud mitte mingit põhjust millegi üle häbi tunda, sest hijra’d olid äravalitud, Kõigevägevama armsamad. Sõna hijra, ütles ta, tähendab Keha, milles elab Püha Hing. Järgmise tunni aja jooksul sai Anjum teada, et Pühad Hinged kujutavad mitmekesist seltskonda ja et Khwabgah’ maailm on täpselt sama keeruline, kui mitte keerulisemgi, kui Duniya. Hindud, Bulbul ja Gudiya, olid läbinud mõlemad Bombays formaalse (ääretult valusa) religioosse kastreerimistseremoonia, enne kui nad olid tulnud Khwabgah’sse. Bombay Silk ja Heera oleks soovinud ehk sama teha, kuid nad olid moslemid ja uskusid, et islam keelas neil nende Jumala poolt antud sugu muuta, ent nad said oma piiratuses siiski kuidagi hakkama. Baby, nagu Raziagi, oli mees, kes tahtis jääda meheks, kuid olla igas muus mõttes naine. Enda kohta ütles ustad Kulsoom Bi, et ta ei nõustu Bombay Silki ja Heera interpretatsiooniga islamist. Tema ja Nimmo Gorakhpuri – kes kuulusid eri põlvkondadesse – olid käinud operatsioonil. Ustad Kulsoom Bi ütles, et tunneb ühte arsti, dr Mukhtarit, kes on usaldusväärne, oskab suud kinni hoida ega levita oma klientide kohta kuulujutte igal Vana-Delhi gali’l ja kucha’l – teel ja tänaval. Ta ütles Anjumile, et ta peaks selle üle mõtlema ja siis otsustama, mida tahab. Anjumil kulus otsuse langetamiseks tervelt kolm pikka minutit.

Dr Mukhtar oli julgustavam, kui seda oli olnud dr Nabi. Ta ütles, et saab Anjumi meeste-asjad eemaldada ja püüda tema olemasolevat tuppe parandada. Ta soovitas ka tablette, mis muudaksid ta hääle taas kõrgemaks ja aitaksid rindadel kasvada. Soodushinnaga, rõhutas Kulsoom Bi. Soodushinnaga, nõustus dr Mukhtar. Kulsoom Bi maksis Anjumi operatsiooni ja hormoontablettide eest, Anjum maksis talle raha aastate jooksul tagasi, mitmekordselt.

Operatsioon oli raske, sellest toibumine veel raskem, kuid lõppude lõpuks kujutas see kergendust. Anjum tundis, nagu oleks tema verest eemaldatud udu ja ta sai lõpuks ometi selgelt mõelda. Dr Mukhtari tupp osutus aga pettuseks. See töötas, aga mitte niimoodi, nagu see oleks pidanud arsti sõnul töötama, isegi mitte pärast kaht lisaoperatsiooni. Ta ei pakkunud aga, et maksab raha tagasi, ei tervikuna ega ka osaliselt. Vastupidi, ta liikus edasi ja elas mugavat elu, müües meeleheitel inimestele võltse ja standardile mittevastavaid kehaosi. Ta suri jõuka mehena, kellel oli Laxmi Nagaris kaks maja, üks mõlemale pojale, ja tütar, kes oli abiellunud Rampuris rikka ehitusfirma omanikuga.

Kuigi Anjumist sai nõutud armuke, oskuslik naudingupakkuja, siis jäi see orgasm, mida ta oli kogenud oma punast disko-sari kandes, tema elu viimaseks. Ja kuigi need kalduvused, millest dr Nabi oli Anjumi isa hoiatanud, jäid alles, siis muutsid dr Mukhtari tabletid Anjumi hääle tõesti kõrgemaks. Need piirasid küll hääle kõla, tegid selle tämbri karedamaks ja andsid sellele omapärase kriipiva varjundi, mis jättis vahel mulje, nagu kõlaks ühe hääle asemel kaks teineteisega vaidlevat häält. See peletas inimesi, kuid ei hirmutanud hääle omanikku nii, nagu teda oli hirmutanud tema Jumalast antud hääl. Kuigi see ei rahuldanud ka teda.

Anjum elas oma kokkulapitud keha ja osaliselt täitunud unistustega Khwabgah’s enam kui kolmkümmend aastat.

Ta oli nelikümmend kuus aastat vana, kui teatas, et tahab lahkuda. Mulaqat Ali oli surnud. Jahanara begum oli enamjaolt voodihaige ja elas koos Saqibi ja tema perega nende Chitli Qabaris asuva vana maja ühes pooles (maja teine pool oli üüritud välja veidrale tagasihoidlikule noormehele, kes elas kesk põrandale, voodile ja kõikvõimalikele teistele vabadele horisontaalsetele pindadele laotud kasutatud ingliskeelsete raamatute virnu). Anjum võis peret aeg-ajalt külastada, kuid mitte seal peatuda. Khwabgah oli koduks uuele elanike põlvkonnale, vanadest olid alles vaid ustad Kulsoom Bi, Bombay Silk, Razia, Bismillah ja Mary.

Anjumil ei olnud mitte kuskile minna.

•

Ehk ei võtnud just sellepärast keegi ta juttu tõsiselt.

Teatraalsed avaldused lahkumisest ja peatsest enesetapust olid üpriski tavalised vastureaktsioonid raevukatele armukadeduspuhangutele, lõpututele intriigidele ja pidevalt muutuvatele lojaalsussuhetele, mis olid Khwabgah’ igapäevaelu osaks. Taas soovitasid kõik arste ja tablette. Dr Bhagati tabletid pidavat kõike ravima, ütlesid nad. Kõik võtavad neid. „Ma ei ole nagu kõik,” ütles Anjum ja see sütitas järgmise sosinalaine uhkuse lõksude teemal (Poolt ja Vastu) ja mida ta küll endast ometi arvas.

Mida ta endast siis arvas? Eriti ei midagi, samas päris palju, olenevalt millise nurga alt vaadata. Jah, tal olid ambitsioonid. Ja need olid jõudnud otsaga algusesse tagasi. Nüüd tahtis ta naasta Duniya’sse ja elada nagu tavaline inimene. Ta tahtis olla ema, ärgata oma kodus, panna Zainabile selga koolivorm ning saata ta koos õpikute ja lõunasöögikarbiga kooli. Küsimus oli aga, kas seesugused ambitsioonid olid temasuguse inimese jaoks mõistlikud või mitte.

Zainab oli Anjumi ainus armastus. Anjum oli tüdruku leidnud kolm aastat varem ühel neist tuulistest pärastlõunatest, kui usklikel taqiya’d peast lendavad ja õhupallimüüjate õhupallid kõik ühele poole kaldu kisuvad. Tüdruk oli üksi ja ulgus Jama Masjidi treppidel nutta, kujutades oma suurte hirmunud silmadega haledalt kõhna väikest hiirekest. Anjum oletas, et laps oli umbes kolmeaastane. Tal oli seljas tuhmunud roheline salwar kameez ja räpane valge hijab. Kui Anjum lapse kohal kõrgus ja tema poole sõrme sirutas, et laps saaks sellest kinni võtta, tõstis tüdruk hetkeks pilgu, haaras tema sõrmest kinni ja jätkas ilma vakatamata valju nuttu. Hijab’is hiirekesel polnud aimugi, millise tormi päästis see hooletu usaldav žest valla selle sõrme omanikus, kellest ta oli kinni haaranud. Tõsiasi, et see tilluke olend oli otsustanud Anjumi ignoreerida ja mitte karta, summutas (vähemalt hetkeks) seda, mida Nimmo Gorakhpuri oli nii kaua aega tagasi kutsunud India-Pakistaniks. Anjumi sees sõdivad vastaspooled vaikisid. Ta keha tundus lahke kostitajana, mitte lahinguväljana. Kas see oli nagu suremine või hoopis sündimine? Anjum ei osanud öelda. Tema kujutlustes oli sellel neist ühe täiuslikkus, neist ühe terviklikkuse tunne. Ta kummardus ja võttis Hiire sülle ja hoidis teda hellalt käte vahel, ümisedes kogu aja oma vaidlevate häältega. Isegi see ei hirmutanud last ega häirinud tema töinamist. Anjum seisis lihtsalt mõnda aega, näol rõõmus naeratus, olend käte vahel nutmas. Siis asetas ta lapse tagasi trepile, ostis talle ereroosat suhkruvatti ja püüdis tema tähelepanu mujale juhtida, jutustades talle ükskõikselt täiskasvanute asjadest, lootes nõnda aega veeta, kuni keegi, kellele laps kuulub, talle järele tuleb. Vestlus osutus aga ühepoolseks, Hiir ei paistnud endast eriti midagi teadvat, isegi mitte oma nime, ega paistnud tahtvat rääkida. Kui ta oli suhkruvatiga ühele poole jõudnud (või kui see oli temaga ühele poole jõudnud), siis kattis ta nägu ereroosa habe ja ta sõrmed olid kleepuvad. Töinamine taandus nuukseteks ja lõpuks vaikuseks. Anjum istus tema kõrval trepiastmetel tunde ja ootas, et keegi lapsele järele tuleks, küsis möödujatelt, kas nad teadsid kedagi, kes on lapse ära kaotanud. Kui kätte jõudis õhtu ja Jama Masjidi suured puituksed kinni tõmmati, tõstis Anjum Hiire õlgadele ja tassis ta Khwabgah’sse. Seal sai ta noomida ja talle öeldi, et selles olukorras oleks olnud õige informeerida mošee juhtkonda, et leitud on kaduma läinud laps. Anjum tegi seda järgmisel hommikul. (Peab küll ütlema, et vastumeelselt, jalgu järele vedades, lootes kõige kiuste, sest oli selleks ajaks juba lootusetult armunud.)

Järgmise nädala jooksul kuulutati lapse leidmisest mitu korda päevas mitmest mošeest. Mitte keegi ei ilmunud Hiirt endale nõudma. Möödusid nädalad, aga ikka ei tulnud keegi teda otsima. Ning nõnda jäi Zainab – Anjum pani talle selle nime – vaikimisi Khwabgah’sse, kus talle langes osaks suurem hulk armastust suurema hulga emade poolt (ja teatud mõttes ka isade poolt), kui üks laps oleks osanud tahta. Tal ei kulunud oma uue eluga harjumiseks eriti palju aega, mis vihjas, et ta polnud oma vanasse ellu liigselt kiindunud. Anjum uskus, et laps oli hüljatud, mitte ei olnud kaduma läinud.

Mõne nädala pärast hakkas ta kutsuma Anjumit emmeks (sest Anjum oli hakanud ennast niimoodi kutsuma). Teisi elanikke kutsuti (Anjumi juhendamisel) apa’deks („tädi” urdu keeles) ja Maryt lihtsalt tädi Maryks, kuna ta oli kristlane. Ustad Kulsoom Bist ja Bismillah’st said badi nani ja chhoti nani. Vanem ja noorem vanaema. Hiir imas endasse armastust nagu liiv merevett. Ta moondus kiiresti nipsakaks nooreks daamiks, keda iseloomustasid lärmakad, selgelt küünisrotilikud kalduvused (mida oli vaid vaevu võimalik kontrolli all hoida).

Emme pea muutus aga samal ajal iga päevaga üha pehmemaks. Ta ei olnud osanud mõeldagi, et ühel inimesel on võimalik kedagi teist nii palju ja nii täielikult armastada. Esiti uues ametis olles suutis ta oma tundeid avaldada ainult askeldaval ja ülepingutatud viisil, nagu laps oma esimese lemmiklooma puhul. Ta ostis Zainabile tarbetult suure hulga mänguasju ja rõivaid (vahulisi puhvvarrukatega kleite ja Hiinas valmistatud kriuksuvaid kingi, mille kontsa ehtisid vilkuvad tuled), vannitas last ning riietas ja võttis teda riidest lahti liigpalju kordi, õlitas ta juukseid ja punus patse ja tegi need jälle lahti, sidus juuksed kokku ja jälle lahti ühesuguste ja siis jälle erinevate paeltega, mida hoidis rullikeeratuna vanas plekk-karbis. Ta toitis last üle, viis teda naabruskonnas jalutama ja kui märkas, et Zainabile meeldisid loomad, hankis talle küüliku – kelle tappis tema esimesel Khwabgah’s veedetud ööl üks kass – ja siku, kellel oli usujuhile sobilik täishabe ning kes elas siseõuel ja lennutas iga natukese aja tagant, näol tuim ilme, oma läikivaid kitsepabulaid igasse ilmakaarde laiali.

Khwabgah oli paremas seisus, kui oli olnud aastaid. Kokkuvarisenud tuba oli renoveeritud ja selle peale oli teisele korrusele ehitatud ruum, mida jagasid Anjum ja Mary. Anjum magas koos Zainabiga põrandal madratsil, tema pikk keha keerdunud linnamüüri kombel kaitsvalt ümber väikese tüdruku. Õhtuti laulis ta lapse vaikselt magama, kuigi see meenutas pigem sosinat kui laulu. Kui Zainab kasvas piisavalt suureks, et hakata asjadest aru saama, hakkas Anjum jutustama talle unejutte. Esiti olid need lood väikesele lapsele täiesti sobimatud. Need olid Anjumi mõnevõrra kohmakad katsed teha tasa kaotatud aega, sisestada end Zainabi mälestustesse ja teadvusesse, paljastada end ilma igasuguse kunstlikkuseta, et nad saaksid täielikult teineteisele kuuluda. Selle tulemusena kasutas ta Zainabit omamoodi sadamana, kus lossida oma pagasikoormat – oma rõõme ja tragöödiaid, oma elu katarsilisi pöördehetki. Ent selle asemel, et Zainabi uinutada, põhjustasid paljud lood talle õudusunenägusid või ei lasknud tal mitmeid tunde uinuda, kuna muutsid ta kartlikuks ja pahuraks. Vahel nuttis ka Anjum ise tüdrukule lugusid jutustades. Zainab hakkas magamaminekuaega pelgama ja pigistas und teeseldes õhtuti silmad kõvasti kinni, et ei peaks järjekordset lugu kuulama. Aja jooksul mõtles aga Anjum (koos mõne noorema apa abiga) välja toimetusreeglid. Lood muudeti edukalt lapsesõbralikuks ja lõpuks hakkas Zainab nende igaõhtust rituaali isegi ootama.

Zainabi lemmikuks oli viadukti lugu – Anjumi kirjeldus sellest, kuidas ta oli koos sõpradega kõndinud ühel ööl hilja Lõuna-Delhis asuvast Defence Colonyst terve pika tee tagasi Turkman Gate’ini. Seltskond oli koosnenud umbes viiest või kuuest inimesest, kellel olid kõigil seljas piduriided ning kes nägid pärast D-kvartalis elava jõuka kaupmehe juures terve öö pillerkaaritamist välja jalustrabavad. Pärast pidu otsustasid nad natuke jalutada ja värsket õhku hingata. Noil päevil oli linnas olnud veel olemas selline asi nagu värske õhk, rääkis Anjum Zainabile. Ent kui nad jõudsid Defence Colony viadukti keskele – toona oli see linna ainus viadukt –, hakkas vihma sadama. Ja mida saab küll keegi teha, kui viaduktil olles vihma sadama hakkab?

„Peab edasi kõndima,” ütles Zainab seepeale täiesti mõistlikul täiskasvanulikult toonil.

„Täpselt nii. Kõndisime niisiis edasi,” ütles Anjum. „Ja mis siis juhtus?”

„Siis tahtsid sa minna soo’le!”

„Siis tahtsin ma minna soo’le!”

„Aga sa ei saanud peatuda!”

„Ma ei saanud peatuda.”

„Pidid edasi kõndima!”

„Pidin edasi kõndima.”

„Seepärast tegime häda oma ghagra’sse!” hüüdis Zainab, sest oli selles vanuses, kui kõigi lugude peamiseks mõtteks või ehk isegi kogu mõtteks oli sittumine, kusemine ja peeretamine.

„Täpselt nii ja see oli maailma parim tunne,” ütles Anjum, „olla vihmast läbimärg sellel suurel inimtühjal viaduktil, kõndida läbi hiiglasliku reklaamplakati alt, millel märg naine end Bombay Dyeingi firma rätikuga kuivatas.”

„Ja rätik oli sama suur kui vaip!”

„Sama suur kui vaip, jah.”

„Ja siis sa küsisid sellelt naiselt, kas sa võid tema rätikut laenata, et end kuivatada.”

„Ja mida naine vastas?”

„Ta ütles, Nahin! Nahin! Nahin!”

„Ta ütles, Nahin! Nahin! Nahin! Ja saime siis läbimärjaks ja kõndisime muudkui edasi …”

„Garam-garam (soe) soo mööda su thanda-thanda (külmi) jalgu alla jooksmas!”

Zainab jäi sel hetkel peaaegu alati magama, suul naeratus. Iga väiksemgi viide raskustele ja õnnetustele tuli Anjumi lugudest eemaldada. Zainab jumaldas seda, kui Anjum moondas end nooreks seksikaks sireeniks, kes oli elanud muusikat ja tantsu täis sädelevat elu, kandnud oivalisi kleite, küüned värvitud, teda ümbritsemas trobikond imetlejaid.

Nõnda hakkas Anjum just seesugustel viisidel Zainabile meelehead pakkudes oma elu lihtsama ja õnnelikumana taaslooma. Kuid seesama taasloomine hakkas muutma ka Anjumi ennast lihtsamaks ja õnnelikumaks inimeseks.

Viadukti loost oli jäetud välja näiteks fakt, et see leidis aset 1976. aastal, Indira Gandhi poolt väljakuulutatud ja kakskümmend üks kuud kestnud eriolukorra haripunktis. Peaministri ärahellitatud noorem poeg Sanjay Gandhi, kes juhtis Noorte Kongressi (valitseva partei noortele suunatud tiiba) ja valitses enam-vähem kogu riiki, kohtles seda justkui oma isikliku mänguasjana. Kodanikuõigused olid ajutiselt peatatud, ajalehed allusid tsensuurile ja elanikkonna kontrollimise loosungi all saadeti tuhandeid mehi (peamiselt moslemeid) laagritesse, kus neid sunniviisiliselt steriliseeriti. Uus seadus – sisejulgeoleku säilitamise seadus – võimaldas valitsusel arreteerida keda tahes. Vanglad olid täis ja Sanjay Gandhi väike järgijaskond oli saadetud tavaelanikkonna hulka tema käsku ellu viima.

Viadukti loo toimumise ööl ajas politsei laiali selle peo – pulmapeo –, kuhu Anjum ja tema kolleegid olid kohale ilmunud. Peo korraldaja ja kolm külalist arreteeriti ja viidi politseifurgoonides minema. Mitte keegi ei teadnud põhjust. Arif, selle furgooni juht, kes oli Anjumi ja tema seltskonna kohale toonud, püüdis oma reisijaid autosse toppida ja põgeneda. Selle häbematuse eest löödi puruks ta vasaku käe sõrmenukid ja parema jala kederluu. Tema reisijad tiriti Matadori furgoonist välja, neile virutati jalaga tagumikku, nagu oleksid nad tsirkuseklounid, ja neil kästi jalga lasta, joosta kogu tee koju, kui nad ei taha, et neid prostitutsiooni ja siivutuse eest arreteeritaks. Nad jooksid näljaste vaimude kombel hirmust pimesi läbi öö ja piitsutava vihma, nende jumestus jooksmas palju kiiremini, kui seda suutsid nende jalad, nende läbiligunenud riided piirasid nende samme ja pidurdasid nende kiirust. Muidugi oli see hijra’de jaoks harilik alandus, ei midagi ebatavalist ega midagi võrreldes nende kannatustega, mida teised inimesed pidid nende kohutavate kuude jooksul taluma.

See ei olnud midagi, aga oli siiski miski.

Vaatamata Anjumi toimetustele olid viadukti loos säilinud mõned tõeelemendid. Näiteks sadas sel ööl tõesti. Ja Anjum kuses tõesti joostes. Defence Colony viaduktil oli tõesti olnud Bombay Dyeingi firma rätikuid reklaamiv tahvel. Ja reklaamil kujutatud naine oli keeldunud tõesti kategooriliselt nendega oma rätikut jagamast.

•

Aasta enne Zainabi kooliikka jõudmist hakkas ta emme teda selle sündmuse jaoks ette valmistama. Ta külastas oma vana kodu ja toimetas oma venna Saqibi loal Mulaqat Ali raamatute kogu Khwabgah’sse. Teda võis tihti näha mõne avatud raamatu ees (mitte koraani) rätsepaistmes istumas, huuled vaikselt liikumas, kui ta näpuga lehel järge ajas, või silmad kinni edasi-tagasi õõtsumas, kui ta just loetud teksti peale mõtles või oma mälu soodes sumpas, et leida sealt midagi, mida ta oli kord teadnud.

Kui Zainab sai viieaastaseks, viis Anjum ta ustad Hameedi juurde, et ta saaks alustada laulutundidega. Esimesest hetkest alates oli aga selge, et muusika ei olnud tüdruku kutsumus. Ta niheles õnnetult tundide ajal ja tabas valesid noote nii eksimatult, et see kujutas juba omaette oskust. Kannatlik, heasüdamlik ustad Hameed raputas pead, justkui häiriks teda mõni kärbes, ja täitis suu leige teega, hoides samal ajal harmooniumi klahve all, mis tähendas, et ta soovis, et õpilane uuesti prooviks. Nendel harvadel juhtudel, kui Zainab suutis jõuda kuskile õige noodi lähedusse, noogutas ustad Hameed rõõmsalt ja ütles: „That’s my boy!” – ta oli õppinud fraasi ära Cartoon Networkis näidatavast „Tom ja Jerry show” multikast, mida ta armastas ja koos lastelastega vaatas (nad õppisid ingliskeelses koolis). See oli tema kõrgeim kiiduavaldus, olenemata õpilase soost. Ta ei kinkinud seda Zainabile sellepärast, et tüdruk oli selle ära teeninud, vaid austusest Anjumi ja mälestuse vastu, kui kaunilt oli naine (või õigemini poiss, kui ta oli olnud veel Aftab) laulnud. Anjumi pealael olevast avast pärinev kõrge putukalik pinin ilmus taas kuuldavale, olles seekord diskreetseks abiliseks, mis püüdis Zainabi isemeelset häält korrigeerida ja õigel kursil hoida. Sellest ei olnud kasu. Küünisrott ei osanud laulda.

Ilmnes, et Zainabi tõeliseks kireks olid loomad. Ta oli vanalinna tänavate hirmuvalitseja. Ta tahtis vabastada kõik poolkiilad ja poolsurnud valged kanad, kes olid surutud lihunikeärides räpastesse üksteise otsa laotud puuridesse, vestelda iga kassiga, kes tema eest läbi sähvatas, ja viia koju kõik kodutute kutsikate pesakonnad, kelle ta avatud kanalisatsioonikanalites jooksvas veres ja rapetes püherdamast leidis. Ta ei kuulanud, kui talle öeldi, et koerad olid moslemite jaoks ebapuhtad – najis – ja neid ei tohtinud puutuda. Ta ei kohkunud tagasi suurte turtsakate rottide ees, kes tõttasid mööda sedasama tänavat, millel ka Zainab pidi iga päev kõndima, kuid ta ei paistnud kuidagi harjuvat sellega, kui nägi punti seotud kollaseid kanajalgu, otsast saetud kitsesõrgi, püramiidiks laotud kitsepäid pimedate jõllitavate siniste silmadega ja pärlvalgeid kitseajusid, mis tarretise kombel suurtes metallkaussides võdisesid.

Lisaks oma lemmikloomast kitsele, kes oli tänu Zainabile elanud ilma tapale minekuta üle rekordilised kolm id ul-adha püha, ohverduspüha, hankis Anjum talle ka ilusa kuke, kes vastas oma uue perenaise tervitavale kallistusele tigeda nokahoobiga. Zainab nuttis valjult, rohkem südamevalust kui haiget saamisest. Nokahoop taltsutas teda, kuid tema armastus linnu vastu ei kahanenud. Iga kord, kui talle tuli peale Kukearmastus, mähkis ta käed ümber emme põlvede, pöörates aeg-ajalt pead, et muside vahel igatsevalt ja armastavalt kuke poole vaadata – et tema armastuse objektil ja musisid saaval isikul poleks mingit kahtlust, mis toimus ja kellele need musid tegelikult mõeldud olid. Mingis mõttes peegeldas Anjumi arutus Zainabi suhtes proportsionaalselt Zainabi arutust loomade suhtes. Mitte ükski tema õrnadest tunnetest loomade vastu ei takistanud tal aga aplalt liha söömast. Vähemalt kaks korda aastas viis Anjum ta Purana Qilas, Vanas fordis, asuvasse loomaaeda, et külastada sealseid ninasarvikuid, jõehobusid ja Zainabi lemmiktegelast, pisikest Borneolt pärit beebigibonit.

Paar kuud pärast seda, kui Zainab võeti vastu KGB-sse (Kindergarten, sektsioon B), Daryahanjis asuvasse lasteaeda Noored Pungad –tema ametlikeks vanemateks märgiti Saqib ja tema naine –, tuli tavaliselt tugeval Küünisrotil rinda pista pikema haiguste perioodiga. Haigused ei olnud tõsised, kuid olid visad kaduma ja kurnasid last, iga haigus muutis teda järgmise suhtes haavatavamaks. Malaariale järgnenud gripile järgnes kaks eraldiseisvat viiruslikku palavikku, üks leebe, teine muret tekitav. Anjum hoolitses murelikult kasutul viisil lapse eest ega pannud tähele nurinaid, et on jätnud unarusse oma Khwabgah’ kohustused (mis olid selleks ajaks peamiselt administratiivsed ja juhtivad), ning põetas Küünisrotti nii ööl kui ka päeval üha kasvava salajase paranoiaga. Ta jõudis kindlale arusaamisele, et keegi, kes tema (Anjumi) head õnne kadestas, oli Zainabi ära neednud. Tema kahtlusenool osutas kindlalt Saeeda poole, kes oli suhteliselt uus Khwabgah’ liige. Saeeda oli Anjumist palju noorem ja oli Zainabi kiindumusavalduste teiseks lemmiksihiks. Ta oli lõpetanud kooli ja oskas inglise keelt. Mis veel tähtsam, ta oskas rääkida uue aja keelt – ta oskas kasutada termineid cis-mees ja N-stM-ks ja M-stN-ks ning viitas endale intervjuudes kui transinimesele. Anjum pilkas aga kõike seda, mida nimetas mõnitavalt trans-frantsiks, ja nõudis kangekaelselt, et temale viidatakse kui hijra’le.

Nagu paljud teisedki noorema põlvkonna esindajad, nii suutis ka Saeeda hõlpsasti kanda vaheldumisi traditsioonilist salwar kameez’i ja Lääne rõivaid: teksaseid, seelikuid, õlapaelteta kaela ümber seotud pluuse ja kleite, mis jätsid paljaks ta kaunilt lihaselise selja. Kõik, mis tal kohalikust hõngust ja vana maailma võlust puudu oli, tegi ta enam kui tasa moodsa maailma mõistmise, seaduste tundmise ja oma seotusega võrdõiguslikkuse rühmitustega (ta oli kahel konverentsil isegi kõnelejana üles astunud). Kõik see tõstis ta Anjumiga võrreldes hoopis teise liigasse. Lisaks oli Saeeda tõuganud Anjumi ka meediakajastuses esikohalt. Välismaised ajalehed olid nooremat põlvkonda eelistades vana eksootika hüljanud. Eksootika ei sobinud Uue India kuvandiga – tuumariigi ja rahvusvahelise rahastuse tärkava sihina. Ustad Kulsoom Bi, vana kaval rebane, oli nende muutuste osas tähelepanelik ja mõistis nendest Khwabgah’le kasvavat kasu. Niisiis oli Saeeda, kel puudus küll staažikus, tihedas rebimises Anjumiga, sest polnud teada, kummast neist saab Khwabgah’ uus ustad, kui ustad Kulsoom Bi peaks otsustama võimust loobuda – ta ei paistnud sellega aga kiirustavat, täpselt nagu Inglismaa kuningannagi.

Ustad Kulsoom Bi oli ikka veel Khwabgah’ peamine otsuste langetaja, kuid ta ei olnud selle igapäevastes toimetustes enam aktiivselt tegev. Nendel hommikutel, kui artriit talle muret valmistas, aidati ta siseõuel charpai’le, lamamisalusele, et ta saaks päikese käes peesitada, tema kõrval laimi- ja mangohoidised ning ajalehtedele laiali puistatud nisujahu, et nõnda jahumardikatest lahti saada. Kui päike liialt kõrvetama hakkas, naasis ta tuppa, et lasta oma jalgu masseerida ja kortse sinepiõliga määrida. Ta riietus nüüd mehe kombel, kandes pikka kollast tuunikat, kurta’t, – kollast seetõttu, et oli hazrat Nizamuddin Auliya jünger – ja ruudulist sarongi. Ta keeras oma õhukesed, vaevalt peanahka katvad valged juuksed kuklasse tillukesse krunni. Mõnel päeval tuli talle külla tema vana sõber Haji Mian, kes müüs veidi kaugemal tänaval sigarette ja paan’isid, kaasas nende kõigi aegade lemmikfilmi „Mughak-e-Azam’i” helikassetid. Nad teadsid mõlemad filmi iga laulu ja iga dialoogi rida peast. Seepärast laulsid nad ja kõnelesid koos kassetiga. Nad uskusid, et mitte keegi ei suuda enam kunagi niimoodi urdu keeles kirjutada ja et mitte ükski näitleja ei suuda enam kunagi korrata Dilip Kumari väljenduslaadi ja esitusmaneeri. Mõnikord mängis ustad Kulsoom Bi imperaator Akbari ja tema poega, prints Salimi, filmi kangelast, ning Haji Mian Anarkalit (Madhubalat), orjatüdrukut, keda prints Salim oli armastanud. Mõnikord vahetasid nad rolle. Nende ühine etendus kujutas tegelikult – enam kui miski muu – kadunud hiilguse ja sureva keele peiesid.

Ühel õhtul oli Anjum üleval oma toas ja oli asetamas parasjagu Küünisroti kuumale otsaesisele külma kompressi, kui kuulis siseõuelt lärmi: tugevnenud hääli, jooksvaid samme, karjuvaid inimesi. Tema esimene instinkt oli oletus, et puhkenud on tulekahju. Seda juhtus tihti: tänavate kohal rippuval hiiglaslikul katmata elektrikaablite sasipuntral oli kombeks ootamatult leekidesse lahvatada. Ta kahmas Zainabi sülle ja jooksis trepist alla. Kõik olid kogunenud ustad Kulsoom Bi toas teleri ette, nende nägusid valgustas värelev telerivalgus. Üks reisilennuk oli lennanud kõrghoonesse. Pool sellest ulatus ikka veel majast välja, rippudes õhus nagu ohtlik katkine mänguasi. Hetke pärast lendas naaberhoonesse teine lennuk ja muutus tulekeraks. Khwabgah’ tavaliselt jutukad elanikud vaatasid hauavaikuses, kuidas kõrged hooned liivasammaste kombel kokku varisesid. Suits ja valge tolm kattis kõike. Isegi tolm nägi teistsugune välja – puhas ja võõrapärane. Tillukesed inimesed hüppasid kõrghoonetest välja ja liuglesid alla nagu tuhakübemed.

See ei olnud film, ütlesid Televisiooni Inimesed. See juhtus päriselt. Ameerikas. Linnas nimega New York.

Khwabgah’ ajaloo pikim vaikushetk katkes lõpuks sügavmõttelise küsimusega.

„Kas nad räägivad seal urdu keelt?” tahtis Bismillah teada. Keegi ei vastanud.

Toas valitsev šokk tungis Zainabisse ja ta ärkas oma palavikulisest unest ainult selleks, et sukelduda otsemaid järgmisesse. Ta ei teadnud midagi telerikordustest ning luges seetõttu kokku kümme lennukit, mis lendasid kümnesse hoonesse.

„Kokku kümme,” teatas ta kainelt oma uues Noorte Pungade inglise keeles ja surus siis oma priske palavikulise põse tagasi selle õigele kohale Anjumi kaela vastas.

Zainabi peale pandud needus oli muutnud kogu maailma haigeks. See oli tugev sifli jaadu, must maagia. Anjum heitis salajase kõrvalpilgu Saeedale, et näha, kas ta tähistas häbematult oma edu või teeskles süütut. Kaval nõid tegi näo, nagu oleks ta sama šokeeritud kui kõik teised.

Detsembriks oli Delhi vanalinn ujutatud üle afgaani peredest, kes põgenesid nende taevas hooajaväliste sääskedena pininal laulvate sõjalennukite ja terasvihmana langevate pommide eest. Muidugi oli suurtel poliitikutel (kelle hulka kuulusid vanalinnas kõik poepidajad ja usujuhid) olemas oma teooriad. Ülejäänud inimeste puhul ei saanud aga keegi päris täpselt aru, kuidas olid nad seotud Ameerika kõrghoonetega. Kuidas nad saidki seda teada? Kes teadis peale Anjumi, et selle holokausti Vaimseks Juhiks ei olnud mitte Osama bin Laden, Terrorist, ega George W. Bush, Ameerika Ühendriikide President, vaid palju võimsam, palju salakavalam jõud: Saeeda (endine Gul Mohammed), Khwabgah’ elanik, Gali Dakotan, Delhi, 110006, India.

Selleks et mõista paremini poliitikaid, mis kehtisid Duniya