Читать книгу Veresüü - Asa Larsson - Страница 6

REBECKA MARTINSSON ASTUS taksopaadist välja ja silmitses Lidö mõisahoonet. Pärastlõunane päike helekollasel valgete nikerdustega fassaadil. Suur siseõu rahvast tulvil. Teadmata kust ilmunud naerukajakad kiljusid pea kohal. Visalt ja ärritavalt.

Et te ikka jaksate, mõtles ta.

Ta andis juhile liiga palju jootraha. Kompensatsiooniks selle eest, et oli andnud vaid ühesilbilisi vastuseid, kui mees temaga vestelda püüdis.

„No nii, läheb suuremaks peoks,” ütles mees ja viipas peaga hotelli poole.

Terve advokaadifirma oli kohale tulnud. Ligi kakssada inimest liikus õuel ringi. Vesteldi väikestes gruppides. Vabandati ja liiguti edasi. Käepigistused ja põsemusid. Suured grillid reas. Mõned valgesse riietatud inimesed katsid grillipeo jaoks pikka linaga kaetud Rootsi lauda. Nad saalisid hotelli köögi ja pika laua vahet nagu naeruväärselt kõrgete kokamütsidega valged hiired.

„Jah,” vastas Rebecka ja hiivas krokodillinahamustriga koti õlale. „Aga eks ole hullematki üle elatud.”

Mees naeris ja startis kohalt, nii et paadinina kerkis veest välja. Üks must kass lipsas hääletult silla pealt maha ja kadus kõrge rohu sisse.

Rebecka hakkas astuma. Saar oli suvest väsinud. Äratrambitud, kuivanud ja kulunud.

Kes kõik on siin käinud, mõtles ta. Lastega pered piknikutekkidega ja heal järjel paadiomanike purjus seltskonnad.

Muru oli habras ja koltunud. Puud tolmused ja janused. Ta kujutas ette, et metsas oli olukord veel halvem. Mustikavarte ja sõnajalgade all vedeles kindlasti hulganisti pudeleid, purke, kasutatud kondoome ja inimeste väljaheiteid.

Hotelli juurde viiv jalgrada oli kivikõva. Nagu ürgse reptiili praguline selg. Ka ta ise oli reptiil. Just maandunud oma kosmoselaevaga. Inimese riided seljas, teel tuleproovile. Inimese käitumist imiteerima. Vaatama, mida nad teevad, ja ise umbes samamoodi tegema. Lootuses, et maskeering ei vea alt.

Nüüd oli ta peaaegu kohal.

Ära põe, manitses ta end. Sa saad hakkama.

Pärast seda, kui ta Kirunas need mehed tappis, jätkas ta oma igapäevast tööd advokaadibüroos Meijer & Ditzinger. Arvas, et temaga on kõik korras. Tegelikult oli asi sellest kaugel. Ta ei mõelnud vere ja surnukehade peale. Kuid nüüd haiguslehele eelnenud ajale tagasi mõeldes ei suutnud ta meenutada, kas ta üldse midagi mõtles. Ta ise arvas, et teeb tööd. Tegelikult aga tõstis ta lihtsalt pabereid ühest virnast teise. Magas halvasti. Ja oli kuidagi hajevil. Hommikuti võttis enda kordategemine ja töölejõudmine terve igaviku. Katastroof tuli vargsi, selja tagant. Ta ei näinud seda enne, kui see ta enda alla mattis. Tal oli käsil lihtne M&A kaasus. Klient küsis ühe ruumirendilepingu tähtaja kohta. Ja tema vastas kurat teab mida. Lepingute kaust oli tal nina ees, aga selle sisu oli talle täiesti arusaamatu. Klient, prantsuse postimüügifirma, nõudis büroolt kahjutasu.

Ta mäletas, mis pilguga ülemus Måns Wenngren teda vaatas. Oma kirjutuslaua tagant, ise näost tulipunane. Rebecka tahtis töölt ära minna, aga sellega polnud mees nõus.

„See jätaks büroost väga halva mulje,” ütles Måns. „Kõik arvaksid ju, et sind lasti lahti. Et me reedame oma töötaja, kes on psühholoogiliselt … kes ei tunne end hästi.”

Juba samal pärastlõunal vaarus ta büroost välja. Seistes sügispimeduses Birger Jarlsgatanil, mida valgustasid kallite autode möödavihisevad tuled ning Stureplani restoranide ja butiikide stiilsed vaateaknad, tundis ta selgesti, et ei suuda enam kunagi Meijer & Ditzingeri tagasi minna. Ta tahtis sealt võimalikult kaugele. Kuid läks siiski teisiti.

Ta jäi haiguslehele. Alguses üheks nädalaks, siis teiseks. Nii kuude viisi. Arst soovitas tal tegelda asjadega, mis rõõmu pakuvad. Kui talle oma töös midagi meeldib, siis jätkaku sellega.

Pärast Kiruna juhtumit oli büroole hakanud üha rohkem kriminaalasju tulema. Rebecka nimi ja pilt jäid küll ajalehtedest välja, kuid büroo nimi esines meedias usinasti. Ja see andis tulemust. Inimesed pöördusid büroo poole sooviga, et „see Kiruna tüdruk” neid esindaks. Neile saadeti standardvastus, et büroo võib neile pakkuda kogenumat kriminaaladvokaati, aga see tüdruk võib abiks olla. Nii saadi jalg suurte meedia huviorbiidis olevate kohtuasjade ukse vahele. Selle aja jooksul tuli neil tegelda kahe grupivägistamise, ühe röövmõrva ja ühe altkäemaksuafääriga.

Osanikud tegid ettepaneku, et Rebecka võiks haiguslehe ajal kohtuistungitel viibida. Neid toimus ju suhteliselt harva. Nii sai ta tööga kontakti hoida. Ja ta ei pidanud isegi ette valmistama. Lihtsalt kohal olema. Vabatahtlikult muidugi.

Rebecka jäi nõusse, sest ta ei näinud valikut. Ta oli büroole häbi teinud, nad pidid kahjutasu maksma ja kaotasid kliendi. Võimatu oli keelduda. Ta oli neile võlgu ning tal ei jäänud muud üle kui noogutada ja naeratada.

Neil päevadel, kui ta pidi kohtus istuma, tuli ta vähemalt voodist välja. Kui muidu köitis vandekohtu ja kohtuniku tähelepanu eelkõige süüalune, siis nüüd oli tsirkuse suureks tõmbenumbriks Rebecka. Ta puuris pilguga lauda ja lasi neil end vahtida. Kohtualustel, prokuröril, tunnistajatel, vandemeestel. Ta peaaegu kuulis nende mõtteid: „Ah et see on siis tema …”

Nüüd jõudis ta mõisahoone ette. Siin oli muru ootamatult roheline ja värske. Vihmutid pidid sel kuival suvel küll hullupööra töötama. Aasta viimased kibuvitsaõied levitasid lõhna, mida kandis edasi merelt tulev õhtune briis. Õhk oli mõnusalt soe. Noorematel naistel olid seljas varrukateta linased kleidid. Veidi vanemad varjasid õlavarsi õhukeste puuvillaste IBluesi või Max Mara kampsunitega. Mehed olid lipsud koju jätnud. Tõttasid oma Ganti pükstes daamidele jooke viima. Kontrollisid grillsöe olukorda ja rääkisid omamehelikult toitlustajatega.

Rebecka vaatas otsivalt rahvasummas ringi. Maria Taubet ei olnud näha. Ega ka Måns Wenngreni.

Ja sealt lähenes talle üks osanikest, Erik Rydén. Naeratus näole.

„On see tema?”

Petra Wilhelmsson nägi mööda rada mõisahoone poole tulevat Rebecka Martinssoni. Petra oli äsja firmas tööle asunud. Ta nõjatus mõisahoone peasissekäigu ees vastu käsipuud. Temast ühel pool seisis Johan Grill, samuti uus, teisel pool Krister Ahlberg, kolmekümnene kriminaaladvokaat.

„Jah, see on tema,” kinnitas Krister Ahlberg. „Meie firma oma väike Modesty Blaise.”

Ta tühjendas joogiklaasi ja pani selle väikese kõlksuga käsipuu peale. Petra vangutas aeglaselt pead.

„Mõelda, et ta on inimese tapnud,” ütles ta.

„Tegelikult isegi kolm,” ütles Krister.

„Issand, mul tuli kananahk ihule! Vaadake!” ütles Petra ja tõstis käsivarre meeste nina alla.

Krister Ahlberg ja Johan Grill vaatasid seda tähelepanelikult. See oli kleenuke ja pruun. Üksikud ülipeenikesed karvad olid suvepäikeses peaaegu valgeks pleekinud.

„Asi pole selles, et ta on naine,” jätkas Petra, „aga ta ei paista üldse seda tüüpi olevat, kes …”

„Ega ei olegi. Ta varises lõpuks psüühiliselt kokku. Pole võimeline tööd tegema. Istub aeg-ajalt tähtsate kriminaalasjade istungitel. Samal ajal kui mina pean kogu töö ära tegema ja kontoris mobiili sees hoidma, juhuks kui neil seal küsimusi tekib. Ja tema naudib kuulsust.”

„Kas ta on kuulsus?” küsis Johan Grill. „Temast ei kirjutatud ju kordagi?”

„Ei, aga meie ringkondades teavad teda kõik. Rootsi juristide seltskond on väike, küll sa näed varsti ise.”

Krister Ahlberg mõõtis parema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe sentimeetri. Ta nägi, et Petra klaas oli tühi, ja mõtles, kas pakkuda end seda täitma. Aga sel juhul oleks ta pidanud Petrakese Johaniga üksi jätta.

„Issand,” ütles Petra. „Huvitav, mis tunne on inimest tappa.”

„Ma teen teid tuttavaks,” ütles Krister. „Me ei tööta küll ühes osakonnas, aga käisime koos kaubandus- ja lepinguõiguse kursusel. Ootame, kuni Erik Rydén on ta oma embusest vabastanud.”

Erik Rydén embas Rebeckat ja tervitas teda. Erik oli võrdlemisi tüse mees ning võõrustajakohustused panid ta kergesti higistama. Tema keha auras nagu raba augustikuus. Pahvak Chanel Pour Monsieur’d ja alkoholi. Rebecka parem käsi patsutas tükk aega mehe selga, nagu beebidega tehakse.

„Tore, et sa tulla said,” ütles Erik oma kõige laiema naeratuse saatel.

Ta võttis Rebecka koti ning ulatas vastu klaasi šampanjat ja toavõtme. Rebecka vaatas võtmehoidjat. Võtme külge oli kunstipärase sõlmega kinnitatud valgeks ja punaseks värvitud puutükk.

Juhuks kui purjus külastaja peaks võtme vette pillama, mõtles ta.

Nad vahetasid mõned fraasid. Milline ilm. Sinu jaoks tellisin, Rebecka. Rebecka naeris ja küsis, kuidas läheb. Hästi, pagan võtaks, just eelmisel nädalal näkkas üks suurklient, biotehnoloogia valdkonnas. Ja ees ootab ühinemine Ameerika ettevõttega, nii et tööd jagub. Rebecka kuulas naeratades. Siis saabus veel üks hilineja ja Erik läks oma võõrustajakohust täitma.

Üks kriminaalosakonna advokaat tuli tema juurde. Mees tervitas, nagu oleksid nad vanad tuttavad. Rebecka otsis peas palavikuliselt tema nime, aga see oli kui pühitud. Mehel oli sabas kaks alluvat, üks nais- ja teine meessoost. Meessoost alluval olid blondid juuksed ja näol purjetaja päevitus. Ta oli lühemat kasvu ja laiaõlgne. Kandiline etteulatuv lõug, kalli kampsuni üleskääritud käiste alt paistmas tugevad käsivarred.

Nagu üleslöödud multikategelane Popeye, mõtles Rebecka.

Tüdruk oli samuti blond. Kallid päikeseprillid hoidsid juukseid pealael. Naerulohud põskedes. Tema lühikeste varrukatega pluusiga sobiv kampsun rippus Popeye käsivarrel. Nad tervitasid.

Tüdruk sädistas nagu laulurästas. Tema nimi oli Petra. Popeye nimi oli Johan ja tal oli mingi perekonnanimi ka, aga Rebeckale ei jäänud see meelde. Viimase aasta viga. Varem oli tal peas info salvestamiseks eraldi lahter. Nüüd ei olnud seal enam mingeid lahtreid. Infokillud maandusid läbisegi ja enamasti väljapoole. Ta naeratas ja surus neil parajalt tugevasti kätt. Küsis, kelle all nad büroos töötavad. Kuidas neile meeldib. Mis teemal nad lõputöö kirjutasid ja kas neil on kohtupraktika tehtud. Temalt ei küsinud keegi midagi.

Ta loovis inimeste vahel edasi. Kõik seisid, joonlauad töövalmis. Valmis üksteist mõõtma. Endaga võrdlema. Palk. Elukoht. Nimi. Tutvused. Suvehobid. Üks ehitas Nackasse maja. Teine otsis suuremat korterit, nüüd kus teine laps oli sündinud, soovitavalt Östermalmil.

„Ma olen täiesti kutu,” kuulutas majaehitaja õnneliku naeratuse saatel.

Üks hiljuti vallaliseks jäänu pöördus vestluses Rebecka poole.

„Muide, ma olin mais sinu kodukandis,” ütles ta. „Suusatasin Abisko ja Kebnekaise vahel, kell kolm öösel tuli üles ärgata ja kooriku peal sõita. Päeval oli nii märg, et lihtsalt vajusid läbi. Siis ei olnud muud teha kui kevadpäikest nautida.”

Õhkkond muutus äkitselt piinarikkaks. Kas sellel mehel oli vaja Rebecka kodukanti mainida? Kiruna pressis end nende vahele nagu tont. Kõik vuristasid äkitselt tuhande teise koha nime, kus nad käinud olid. Itaalias, Toscanas, vanemate juures Jönköpingis, Legolandis, kuid Kiruna oli visa kaduma. Rebecka läks edasi ja kõik hingasid kergendatult.

Vanemad juristid olid puhanud oma suvilates läänerannikul, Skånes või saarestikus. Arne Eklöf oli matnud oma ema ja rääkis Rebeckale avameelselt, kuidas kogu suvi oli möödunud varajagamise tähe all.

„Kuradi värk ikka,” ütles ta. „Kui issand annab surma, siis saatan annab pärijad. Kas soovid veel?”

Arne osutas Rebecka klaasile. Rebecka keeldus. Mees vaatas teda peaaegu vihaselt. Nagu oleks ta keeldunud ka edasisest usalduslikust jutuajamisest. Mis ei olnudki ilmselt nii vale. Arne seadis sammud joogilaua poole. Rebecka seisis ja vaatas talle järele. Inimestega rääkimine nõudis pingutust, aga üksi tühja klaasiga seista oli õudusunenägu. Nagu vaene potilill, kes ei saa isegi vett küsida.

Ma võiksin tualetti minna, mõtles ta ja vaatas kella. Võin sinna jääda seitsmeks minutiks, kui järjekorda pole. Kolmeks minutiks, kui keegi ukse taga ootab.

Ta otsis pilguga kohta, kuhu klaas asetada. Just sel hetkel ilmus tema kõrvale Maria Taube. Ulatas talle pokaali Waldorfi salatiga.

„Söö,” ütles ta. „Sind on valus vaadata.”

Rebecka võttis salati vastu. Mariat nähes kerkis talle silme ette mälestus möödunud kevadest.

Ere kevadpäike Rebecka räpase akna taga. Aga ribakardinad on alla lastud. Maria tuleb ühel argipäeva hommikupoolikul teda vaatama. Rebecka imestas tagantjärele, et ta üldse ukse lahti tegi. Selle asemel et teki all peidus olla.

Aga ei. Ta läheb välisukse juurde. Ise vaevu uksekella helinast teadlik. Teeb hajameelselt turvaluku lahti. Keerab vasaku käega võtit, vajutades paremaga lingile. Mõistus on justkui välja lülitatud. Umbes nagu siis, kui leiad end lahtise uksega külmkapi eest ja imestad, mida sa üldse köögis teed.

Hiljem mõtleb ta, et võib-olla elutseb tema sees üks väike tark tegelane. Üks punaste kummikute ja päästevestiga plikatirts. Ellujääja. Ja see väike tüdruk tundiski need kerged kontsaklõpsud ära.

Tüdruk Rebecka kätele ja jalgadele: „Rahu, see on Maria. Ärge öelge talle! Las teeb ukse lahti!”

Maria ja Rebecka istuvad köögis. Joovad musta kohvi. Rebecka ei räägi peaaegu midagi. Nõudepüramiid hapneb tööpinnal, esikupõrandal vedelevad hunnikus ajalehed, reklaamid ja muu post ning kortsus läbihigistatud riided ta seljas räägivad nagunii enda eest.

Siis hakkavad käed värisema. Ta on sunnitud kohvitassi lauale panema. Käed vehklevad arutult nagu peata kanad.

„Mulle ei tohi rohkem kohvi anda,” püüab ta naljatada.

Ta naerab, aga see kõlab rohkem nagu kõlatu klirin.

Maria vaatab talle silma. Rebeckal on tunne, et Maria teab. Et Rebecka seisab vahel rõdul ja vaatab all olevat asfalti. Ja et vahel ei suuda ta isegi poodi minna. Elab sellest, mida kodus on. Joob teed ja sööb otse purgist hapukurki.

„Mina ei ole psühhiaater,” ütleb Maria, „aga ma tean, et söömata ja magamata teed sa asja veel hullemaks. Ja sa pead hommikuti riidesse panema ja õues käima.”

Rebecka peidab käed köögilaua alla.

„Sa arvad vist, et ma olen lolliks läinud.”

„Kullakene, minu suguvõsa kubiseb närvihaigetest naistest. Nad minestavad ja hüsteeritsevad, kannatavad paanikahäirete ja hüpohondria all. Ja kas ma oma tädist olen rääkinud? Kord istub psühhiaatriahaiglas sees ega saa ilma abita riidessegi. Nädal hiljem avab Montessori lasteaia. Ma olen sellega nii harjunud.”

Järgmisel päeval pakub üks omanikest, Torsten Karlsson, Rebeckale oma maamajakest laenuks. Maria oli Torsteni abi äriõiguse alal, enne kui ta osakonda vahetas ja koos Rebeckaga Måns Wenngreni alluvuses tööle hakkas.

„Teeksid mulle sellega teene,” ütleb Torsten. „Siis ma ei pea murdvargaid kartma ega ainult kastmise pärast sinna sõitma. Õieti peaksin selle maha müüma. Aga see on pagana tülikas ettevõtmine.”

Rebecka oleks pidanud muidugi ära ütlema. Ilmselgelt. Aga enne kui tema jõudis suu lahti teha, oli see punaste kummikutega tüdruk juba jah öelnud.

REBECKA SÕI KOHUSETUNDLIKULT Waldorfi salatit. Ta alustas poolikust kreeka pähklist. Aga suhu jõudes paisus see suureks nagu ploom. Ta näris ja näris. Valmistus neelama. Maria vaatas teda.

„Kuidas sa ennast tunned?” küsis ta.

Rebecka naeratas. Keel tundus kare.

„Mina ei tea.”

„Aga täna õhtul siin olla on ikka okei?”

Rebecka kehitas õlgu.

Ei ole, mõtles ta. Aga mis mul üle jääb? Sunnin end kodust välja minema. Muidu istun varsti inimpelgurina ihuüksi kusagil onnis, kõiksugu ametnikud jahivad mind, mul on elektriallergia ja trobikond tuppa tegevaid kasse.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Mul on tunne, et inimesed vahivad mind, nii kui ma mujale vaatan. Räägivad minust, kui mind juures pole. Niipea kui ma lähenen, vahetatakse teemat. Saad aru? Umbes nagu „Tennis, anyone?”-paanika, nii kui mina nähtavale ilmun.”

„No aga ongi ju,” naerab Maria. „Sa oled ju meie büroo oma Modesty Blaise. Ja nüüd toimetad seal Torsteni maamajas ja lähed aina eraklikumaks ja imelikumaks. Pole ime, et sinust räägitakse.”

Rebecka naeris.

„No aitäh, kohe palju kergem hakkas.”

„Ma nägin, et sa tervitasid Johan Grilli ja Petra Wilhelmssoni. Mida sa miss Spinningust arvad? Ta on kindlasti väga tore, aga ma lihtsalt ei või, kui kellelgi on tagumik kusagil abaluude all. Minu taguots on nagu teismeline – hoiab eemale ja seisab oma jalgadel.”

Nad jäid vait ja vaatasid kauguses sõitvat mootoriga vana purjekat.

„Ära muretse,” ütles Maria. „Varsti jäävad kõik purju. Ja tuigerdavad sinuga juttu rääkima.”

Ta pööras end näoga Rebecka poole, kummardus talle väga lähedale ja küsis pehmel keelel:

„Mis tunne on inimest tappa?”

Rebecka ja Maria ülemus Måns Wenngren seisis veidi eemal ja jälgis neid.

Väga hea, mõtles ta. Hästi tehtud.

Ta nägi, kuidas Maria Taube ajas Rebecka Martinssoni naerma. Maria käed käisid õhus siia-sinna, kord peopesad ülal, kord all. Õlad kerkisid ja langesid. Ime, et ta suutis oma klaasi kontrollida. Küllap tänu noobli perekonna aastatepikkusele harjutamisele. Ja Rebecka lasi end lõdvemaks. Måns tõdes, et Rebecka nägi päevitunud ja tugev välja. Ise peenike nagu piibuork, aga seda oli ta ju alati olnud.

Månsi õla taga seisis Torsten Karlsson ja uuris grilltoiduvardaid. Neid vaadates hakkas kõhus näpistama. Indoneesiapärane lambaliha, Cajuni maitseainetega seafilee, hiidkrevetid, kariibipärane kala ingveri ja ananassiga, kana salvei ja sidruniga või aasiapäraselt – jogurtimarinaadis ingveri, garam masala ja kurkumiga, lisandiks mitu erinevat kastet ja salatit. Valged ja punased veinid, õlu ja siider. Torsten teadis küll, et teda kutsuti büroos Katuse-Karlssoniks. Ta oli lühike ja tüse, mustad juuksed harjasena püsti. Månsil seevastu riided kuigi tihedalt keha ümber ei hoidnud. Temale ei läinud naised iial ütlema, et ta on armas ja ajab neid naerma.

„Kuulsin, et hankisid endale uue masina,” ütles Torsten ja napsas bulgurisalatist ühe oliivi.

„Mhmh, E-klassi kabriolett, algses korras,” vastas Måns masinlikult. „Kuidas tal läheb?”

Viivuks arvas Torsten Karlsson, et Måns küsis tema enda auto käekäigu järele. Ta suunas pilgu sinna, kuhu Måns vaatas, ning nägi Rebecka Martinssoni ja Maria Taubet.

„Ta elab ju sinu maamajas,” jätkas Måns.

„Ta ei saanud ju oma väikeses ühetoalises nelja seina vahel istuda. Mulle tundus, et tal polnud kuhugi minna. Miks sa tema enda käest ei küsi? Ta on ju sinu abi.”

„Sest ma küsin praegu sinu käest,” nähvas Måns.

Torsten Karlsson tõstis allaandmise märgiks käed.

”Tead, ma ei tea,” ütles ta. „Ma ei käi seal peaaegu üldse. Ja kui käin, siis me räägime muudest asjadest.”

„Ah soo, millest siis?”

„Noh, trepi tõrvamisest, rootsipunasest värvist, akende kittimisest. Ta teeb kogu aeg tööd. Üksvahe oli ta kinnisideeks kompost.”

Månsi pilk manitses teda edasi rääkima. Pilk oli huvitatud, peaaegu lõbustatud. Torsten Karlsson tõmbas sõrmedega läbi oma mustade harjasjuuste.

„Oh jumal,” ütles ta. „Kõigepealt hakkas ta ehitama. Kolmeosaline aia- ja majapidamisjäätmete kompost. Ostis ühe rotikindla kompostikasti. Ja ehitas lisaks ühe kiirkomposti. Ta peaaegu sundis mind kirja panema, kuidas rohtu ja liiva kihiti laotada … täielik teadus. Ja mäletad, kui ta pidi Malmösse sellele kontsernide maksustamise kursusele sõitma?”

„Jaa.”

„Siis ta helistas mulle ja ütles, et ta ei saa sõita, sest kompostis oli midagi valesti, liiga vähe lämmastikku või midagi sellist. Ta olevat kusagilt lähedalt lasteaiast olmejäätmeid toonud ja kompost läks liiga märjaks. Nii et ta pidi koju jääma, sest komposti tuli segada ja puurida.”

„Puurida?”

„Jah, ma olin sunnitud sinna sõitma ja komposti ühe vana jääpuuriga puurima, sel nädalal, kui ta kursusel pidi olema. Ja siis leidis ta metsast eelmiste omanike kompostihunniku.”

„Ja siis?”

„Seal oli ikka kõike. Kassikorjuseid, katkisi klaaspudeleid ja muud prügi … Siis ta hakkas seda puhastama. Leidis kuuri tagant ühe vana reformpõhjaga voodi. Kasutas seda suure sõelana. Tõstis labidaga komposti voodi peale ja raputas, nii et puhas muld pudenes läbi. Vaat siis oleks pidanud mõne kliendi sinna viima ja neile üht meie noort lootustandvat juristi tutvustama.”

Måns jõllitas Torsten Karlssonile otsa. Ta nägi vaimusilmas õhetavate põskede ja sassis juustega Rebeckat mullahunniku otsas metsikult raudvoodit raputamas. Torsten koos tumedates ülikondades klientidega suurisilmi pealt vaatamas.

Nad puhkesid korraga naerma ja naersid peaaegu ohjeldamatult. Torsten pühkis käeseljaga silmanurka.

„Kuigi nüüd on ta maha rahunenud,” ütles ta. „Ta pole enam nii … ma ei tea … kui ma viimati seal käisin, istus ta raamatu ja kohvitassiga trepi peal.”

„Mis raamat see oli?” küsis Måns.

Torsten Karlsson vaatas teda veidra pilguga.

„Ei märganud vaadata,” ütles ta. „Räägi temaga.”

Måns võttis kähku lonksu punast veini.

„Ma lähen ütlen tere,” ütles ta. „Aga sa ju tead. Ma pole suurem asi vestleja. Eriti veel naistega.”

Ta püüdis naerda, kuid seekord Torsteni suunurk ei liikunud.

„Küsi tema enda käest, kuidas tal läheb.”

Måns hingas pahinal läbi nina välja.

„Jaa-jaa, ma tean.”

Mulle sobivad rohkem lühiajalised suhted, mõtles ta. Kliendid. Taksojuhid. Kodupoe kassapidajad. Nende puhul ei ole vanu konflikte ega pettumusi kusagil pealispinna all mererohuna puntras.

Hilissuvine pärastlõuna Lidö saarel. Õhetav õhtupäike laotab lamedate kaljude kohale kuldse loori. Saarestiku kruiisilaev liigub tasahilju mööda laevateed. Pillirookõrred vee ääres kallutavad end üksteisele lähemale ja sosistavad omavahel. Külastajate jutt ja naer kanduvad mööda vett edasi.

Õhtusöök oli jõudnud sinnamaale, et lauale ilmusid sigaretipakid. Enne magustoitu anti aega veidi jalga sirutada ja laua ääres jäi rahvast hõredamaks. Kampsunid ja jakid, mis olid enne ümber vöökoha või õlgade seotud, tõmmati jahedatele käsivartele. Mõned tegid veel kolmandat või isegi neljandat korda asja Rootsi laua juurde ja vestlesid kokkadega, kes pöörasid süte kohal särisevaid grillvardaid. Mõned olid juba väga purjus. Pidid tualetti minnes mõisahoone trepikäsipuust kinni hoidma. Vehkisid kätega ja pillasid sigaretituhka riietele. Rääkisid liiga valjusti. Üks osanik tahtis kangesti aidata ettekandjal magustoitu lauale viia. Ta vabastas neiu autoriteetselt ja härrasmehelikult suurest kandikust, millel olid vaniljekreemiga tarteletid ja suhkruglasuuriga punased sõstrad. Tarteletid libisesid murettekitavalt kandiku serva. Ettekandja naeratas pingutatult ja vahetas grilli juures seisvate kokkadega pilke. Üks neist jättis töö pooleli ja kiirustas ettekandjaga kööki ülejäänud kandikute järele.

Rebecka ja Maria istusid all kaljunukkidel. Kivist õhkus sinna päeva jooksul salvestunud kuumust. Maria kratsis randme siseküljel olevat sääsepunni.

„Torsten sõidab järgmisel nädalal Kirunasse,” ütles ta. „Kas ma rääkisin juba?”

„Ei.”

„Koostöö aktsiaseltsiga Janssongruppen Revision. Nüüd, kus Rootsi kirik on riigist lahutatud, on tegu huvipakkuva kliendigrupiga. Plaanis on müüa Rootsi kirikukogudustele juriidiline pakett, mis sisaldab raamatupidamist ja auditit. Pakkuda kõikvõimalikku abi, olgu siis teemaks „kuidas vabaneda fibromüalgia-Beritist” või „kuidas sõlmida majanduslikult kasumlikke lepinguid ettevõtjatega”, ühesõnaga täiskomplekt. Ma ei tea, aga ma arvan, et kaugemas perspektiivis on plaanis ka mõne maakleriga koostööd teha ja vallutada varahaldus. Igatahes sõidab Torsten Kirunasse ja üritab meid sealsele kirikunõukogule pähe määrida.”

„Ja siis?”

„Sa võiksid temaga kaasa minna. Tead ju küll teda. Tal oleks ainult hea meel.”

„Ma ei saa Kirunasse sõita,” pahvatas Rebecka.

„Ma arvasingi, et sa seda ütled. Aga miks mitte?”

„Ma ei tea, ma …”

„Mis on kõige hullem, mis juhtuda võiks? Isegi kui sa kohtad kedagi, kes su ära tunneb? Ja sa ju ometi igatsed vanaema maja järele?”

Rebecka surus hambad kokku.

Ma ei saa sinna sõita, mitte mingil juhul, mõtles ta.

Maria vastas, nagu oleks tema mõtteid lugenud.

„Igatahes ma lasen Torstenil sinult küsida. Kui kardad, et voodi all on koll, siis on parem lamp põlema panna, kõhuli visata ja järele vaadata.”

Tants mõisahoone kiviterrassil. Kõlaritest tuleb Abba ja Niklas Strömstedt. Hotelli avatud köögiakendest kostab portselani kõlinat ja veesolinat, keegi loputab nõusid enne nõudepesumasinasse panemist voolava vee all. Päike on oma punased loorid vette laotanud. Puude otsas ripuvad laternad. Trügimine välibaari ees.

Rebecka läks alla kivist kaile. Ta oli veidi aega oma lauanaabriga tantsinud ja seejärel jalga lasknud. Nüüd pani pimedus käe talle ümber ja tõmbas ta enda vastu.

Kõik läks ju hästi, mõtles ta endamisi. Nii hästi, kui minna sai.

Ta istus kalda äärde puupingile. Lainete mulksumine vastu betoonsilda. Seisnud adru, soolase merevee ja diisli hais. Mustal pinnal peegeldumas üksik lamp.

Måns oli tulnud talle tere ütlema vahetult enne seda, kui kõigil oli aeg lauda istuda.

„Kuidas läheb, Martinsson?” küsis ta.

Mida ma peaksin vastama, mõtles Rebecka.

Månsi muie ja komme kutsuda teda perekonnanimega oli nagu suur stoppmärk: usaldusel, pisaratel ja siirusel ei olnud siin kohta.

Nii et pea püsti, jalad kindlalt maha ja lühike aruanne sellest, kuidas ta Torsteni maamaja aknaraame linaõlivärviga maalerdas. Kiruna sündmuste järel tundus talle, et Måns hoolib temast. Aga kui Rebecka ei olnud enam võimeline tööd tegema, oli mees järsku kadunud.

Siis ei ole sa keegi, mõtles Rebecka. Kui sa pole võimeline tööd tegema.

Ta kuulis kruusateel samme ja tõstis pilgu. Alguses ei eristanud silm nägusid, kuid hele hääl kõlas tuttavalt. See oli too uus blond töötaja. Mis ta nimi oligi? Petra.

*

„Tere, Rebecka,” ütles Petra, nagu oleksid nad tuttavad.

Ta seisis liiga lähedale. Rebecka võitles oma sisehäälega, mis soovitas püsti karata, Petra eemale tõugata ja minema joosta. Aga nii ju ei tehta. Seega istus ta edasi. Jalg, mis oli üle teise tõstetud, paljastas ta. Liikus ebamugavustundest üles-alla. Tahtis jooksu panna.

Petra vajus ohates tema kõrvale istuma.

„Issand, Åke tantsis minuga praegu kolm tantsu järjest. Tead ju isegi – kui töötad nende alluvuses, siis peavad nad sind justkui enda omandiks. Ma lihtsalt pidin korraks minema hiilima.”

Rebecka mühatas nõusolevalt. Natukese aja pärast ta ütleb, et peab tualetti minema.

Petra pööras end Rebecka poole ja pani pea viltu.

„Ma kuulsin, mida sa eelmisel aastal läbi elasid. See oli kindlasti kohutav.”

Rebecka ei vastanud.

Eks me näe, mõtles ta õelalt. Kui saak ei taha urust välja tulla, tuleb teda millegagi meelitada. Nüüd järgneb ilmselt väike omapoolne usaldusavaldus. Ulatad teisele oma pisikese ülestunnistuse ja vahetad selle nagu raamatumärgi teise saladuse vastu.

„Minu õel oli viis aastat tagasi ka üks õudne kogemus,” jätkas Petra, kui Rebecka vaikis. „Ta leidis naabri poja kraavist uppununa. Poiss oli kõigest neljane. Pärast seda muutus ta …”

Ta lasi ebamäärasel käeliigutusel lause lõpetada.

„Ah siin te siis istutegi.”

Tuli Popeye. Kummaski käes džinn toonikuga. Ulatas ühe Petrale ja teise pärast põgusat kõhklust Rebeckale. Tegelikult oli ta selle endale toonud.

Džentelmen, mõtles Rebecka väsinult ja asetas klaasi enda kõrvale.

Ta vaatas Popeyed. Popeye vaatas himukalt Petrat. Petra vaatas himukalt Rebeckat. Popeye ja Petra maiustavad kõigepealt temaga. Ja siis lähevad paarituma.

Küllap Petra tundis, et Rebecka kavatseb põgeneda. Et tema võimalus on kohe möödas. Tavajuhul oleks ta lasknud Rebeckal minna ja mõelnud, et võimalusi tuleb veel. Kuid kõik need dringid ja söögi juurde joodud vein olid tema otsustusvõimet ähmastanud.

Ta kummardus Rebeckale lähemale. Tema nägu oli klaar ja rõõsa, kui ta küsis:

„Kuidas siis oli inimest tappa?”

Rebecka marssis otse läbi purjus inimsumma. Ei, ta ei tahtnud tantsida. Tänan, ei, ta ei soovinud baarist midagi. Kott õlal, suundus ta alla silla poole.

Ta oli Petra ja Popeyega hakkama saanud. Mananud näole järelemõtliku ilme, naelutanud pilgu kaugele pimedale laevateele ja vastanud: „Kohutav muidugi.”

Mida veel oleks võinud öelda? Nii, nagu asi tegelikult oli? „Mul pole aimugi. Ma ei mäleta.”

Võib-olla oleks pidanud neile rääkima oma haletsusväärsetest vestlustest terapeudiga. Rebecka istub ja muudkui naeratab, kuni ei suuda enam naeru pidada. Mida ta teha saab? Ta ju ei mäleta. Terapeut isegi ei naerata, sest see pole põrmugi naljakas. Lõpuks otsustavad nad pausi teha. Rebecka võib millalgi edaspidi tagasi tulla.

Kui ta ka tööga enam toime ei tule, ei võta ta sellegipoolest terapeudiga ühendust. Ta ei suuda. Näeb vaimusilmas stseeni, kus tema istub ja kurdab, et ta ei saa oma eluga hakkama, ja terapeut manab näole osalt kaastundliku ja osalt mis-ma-ütlesin-ilme.

Ei, Rebecka vastas Petrale nagu normaalne inimene, et see oli kohutav tunne, aga elu peab ju edasi minema, kõlagu see kui tahes banaalselt. Vabandas seejärel ja lahkus. Kõik läks kenasti, ent viis minutit hiljem valdas teda viha ja nüüd … Nüüd oli ta nii vihane, et võinuks puu koos juurtega maast välja tõmmata. Või vahest seljaga vastu mõisahoonet toetuda ja selle nagu pappkasti ümber lükata. Neil kahel blondil vedas, et neid nüüd enam kail ei olnud, muidu oleks ta nad vette lükanud.

Korraga seisis Måns tema taga. Siis juba kõrval.

„Mis on? Kas juhtus midagi?”

Rebecka ei aeglustanud sammu.

„Mina lahkun. Üks kutt köögis ütles, et ma võin plastpaati laenata. Ma aerutan üle.”

Måns tõi kuuldavale rahulolematu häälitsuse.

„Hull oled või? Sa ei tohi pimedas aerutama minna. Ja kuidas sa edasi saad? Jää ometi siia, mis sul hakkas?”

Rebecka jäi vahetult enne silda seisma. Pööras ümber ja hüppas Månsile peale.

„Mis sa ise arvad?” hüüdis ta. „Minult küsitakse, mis tunne on inimest tappa. Kust kurat ma teadma peaksin? Ma ei kirjutanud sel hetkel parajasti oma tunnetest luuletust. Ma … see lihtsalt juhtus!”

„Miks sa minu peale vihane oled? Ega mina ei küsinud.”

Rebecka hääl taltus äkki.

„Ei, Måns, sina ei küsi midagi. Selles ei saa sind keegi süüdistada.”

„Mida kuradit,” vastas mees, kuid Rebecka oli juba järsult ringi pööranud ja sillale marssinud.

Måns kiirustas talle järele. Rebecka oli oma koti paati visanud ja sidus köit lahti. Måns otsis sõnu.

„Ma rääkisin Torsteniga,” ütles ta. „Ta tahab sind endaga Kirunasse kaasa kutsuda. Ma ütlesin talle, et ärgu kutsugu.”

„Miks siis?”

„Miks? Ma mõtlesin, et see on viimane asi, mida sul vaja on.”

Rebecka ei vaadanud vastates mehe poole.

„Ma tohin ehk ise otsustada, mida mul vaja on ja mida mitte.”

Talle hakkas kohale jõudma, et lähedalolijad kikitasid kõrvu. Pealtnäha tantsisid ja vestlesid, aga kas jutuvada polnud mitte vaiksemaks jäänud? Lootsid vist järgmiseks töönädalaks jutuainet hankida.

Måns paistis samuti seda märganud olevat ja tasandas häält.

„Vabandust, et ma hoolin.”

Rebecka hüppas paati.

„Ah või hoolid! Kas sellepärast ma peangi kõigil neil kohtuistungitel passima nagu napakas?”

„No nüüd aitab,” sisistas Måns. „Ise ütlesid, et sul pole midagi selle vastu. Ma arvasin, et see aitab sul tööga kontakti hoida. Roni paadist välja!”

„Nagu mulle oleks valikut jäetud! Kui järele mõtled, saad isegi aru!”

„No kurat võtaks, ära siis enam osale. Tule nüüd paadist välja, lähme tagasi ja homme räägime, kui sa oled kaineks saanud.”

Rebecka tegi paadis sammu. Paat kõikus. Korraks käis Månsil peast läbi, et Rebecka ronib sillale ja virutab talle. See veel puuduks.

„Kui ma olen kaineks saanud? Sa … sa oled ikka uskumatu!”

Rebecka pani jala vastu silda ja lükkas. Måns tahtis juba paadist kinni haarata, aga kujutas siis ette, kuidas see välja näeks. Kuidas ta viimse hetkeni paadininast kinni hoiab ja siis vette kukub. Meie advokaadibüroo onu Melker. Paat liugles eemale.

„Eks mine siis Kirunasse!” hüüdis Måns pealtkuulajatest välja tegemata. „Minu poolest tee, mis tahad.”

Paat kadus pimedusse. Ta kuulis aerude kolinat tullides ja aerulabade pladinat vees.

Ent Rebecka hääl kostis endiselt lähedalt ja oli nüüd tooni võrra kõrgem.

„Ehk ütled mulle, mis saaks praegusest olukorrast veel hullem olla.”

Månsile meenutas see hääl kunagisi tülisid Madelenega. Kõigepealt Madelene tagasihoitud viha. Månsil polnud õrna aimugi, mida ta jälle valesti oli teinud. Siis riid, iga kord nagu sajandi torm. Ja siis see tooni võrra kõrgem hääl, mis peagi murdus nutuks. Seejärel leppimine. Kui olid valmis seda hinda maksma ja patuoinaks hakkama. Madelenega oli tal käitumisjoonis käepärast: ta nimetas end sitapeaks ja Madelene nuuksus tema rinna najal nagu väike laps.

Ja Rebecka … Mõte tegi õigete sõnade otsingul kohmaka nokastanud sammu, aga oli juba hilja. Aerutõmbed kadusid aina kaugemale.

Põrgusse, ta ei hakka talle järele hüüdma. Unustagu ära.

Äkitselt seisis Ulla Carle, üks büroo naisosanikest, tema selja taga ja küsis, mis juhtus.

„Lase mulle kuul pähe,” ütles Måns ja hakkas üles hotelli poole astuma. Ta võttis suuna välibaarile, mille kohal säras värviliste laternate rida.