Читать книгу Veresüü - Asa Larsson - Страница 7

POLITSEIINSPEKTOR SVEN-ERIK STÅLNACKE sõitis Fjällnäsist Kirunasse. Kruusakivid põrkasid vastu autopõhja ja auto taga oli suur tolmupilv. Kui ta üles Nikkavägeni poole keeras, kerkis temast vasakul taevasse tohutusuur jääsinine Kebnekaise mäemassiiv.

Veider, et sellest vaatepildist ei tüdine kunagi, mõtles ta.

Kuigi ta oli juba üle viiekümne, vaimustas aastaaegade vaheldumine teda endiselt. Kõrgtundrast orgudesse voogav karge sügisõhk. Päikese tagasitulek kevadtalvel. Esimesed tilgad räästas. Ja jääminek. Aastatega vaimustus pigem kasvas. Ta oleks tahtnud lausa nädala puhkust võtta, et loodust vaadelda.

Isaga oli sama lugu, mõtles Sven-Erik.

Isa oli oma viimastel eluaastatel, õieti viimasel viieteistkümnel aastal muudkui korrutanud: „See on mu viimane suvi. See sügis oli viimane, mida ma nägin.”

Tundus, et just see hirmutas isa suremise juures kõige rohkem. Et ta ei näe enam kevadet, valget suve, hõõguvat sügist. Et aastaajad tulevad ja lähevad edaspidi ilma temata.

Sven-Erik kiikas kella. Pool kaks. Prokuröriga kohtumiseni oli pool tundi aega. Ta jõuab Annie grilli sisse põigata ja ühe burgeri võtta.

Ta teadis küll, mida prokurör tahab. Preester Mildred Nilssoni mõrvast oli varsti kolm kuud möödas ja nad polnud kuhugi jõudnud. Prokurör oli kannatuse kaotanud. Ja kes sai talle seda ette heita?

Ta vajutas alateadlikult kõvemini pedaali. Oleks pidanud Anna-Marialt nõu küsima, mõtles ta nüüd. Anna-Maria Mella oli tema otsene ülemus. Praegu oli ta lapsepuhkusel ja Sven-Erik asendas teda. Talle tundus imelik Anna-Mariat kodus tülitada. Veider lugu. Kui nad koos töötasid, tundus Anna-Maria nii lähedane. Aga väljaspool tööd ei osanud Sven-Erik talle midagi öelda. Ta tundis Anna-Mariast puudust, kuid oli teda vaid ühe korra vaatamas käinud, kohe pärast poisi sündi. Anna-Maria oli mõned korrad jaoskonnast läbi astunud, aga siis seisis kogu kontori kanakari tema ümber, nii et Sven-Erik hoidis targu eemale. Anna-Maria pidi ametisse naasma jaanuari keskel.

Nad olid tohutul hulgal inimesi küsitlenud. Lootuses, et keegi nägi midagi. Nii Jukkasjärvis, kus preester kooriruumi juurest pooduna leiti, kui ka Poikkijärvis, kus ta elas. Aga ei midagi. Nad olid ka kaugemal küsitlemas käinud. Ikka mitte tuhkagi.

Väga veider. Keegi peksis preestri täiesti avalikult jõe ääres koduloomuuseumi territooriumil surnuks. Mõrtsukas tassis surnukeha täiesti avalikult kirikusse. See juhtus küll keset ööd, ent väljas oli valge nagu päeval.

Politseile oli räägitud, et tegemist oli vastuolulise preestriga. Kui Sven-Erik küsis, kas preestril oli vaenlasi, vastas mitu koguduse aktiivset naist: „Kõik mehed olid ta vaenlased.” Üks naine kirikukantseleist, teravad vaod kinni pigistatud suu ümber, ütles otse välja, et preester oli ise süüdi. Ta olevat juba eluajal ajalehtedes jutuainet pakkunud. Tüli kirikunõukoguga, sest ta korraldas koguduse ruumides naistele enesekaitsekursusi. Tüli vallaga, sest tema juhitud naiste piibliring Magdalena esitas nõudmise, et kolmandik aega valla liuväljadel antaks hokinaiskonna ja iluuisutajate käsutusse. Ja viimati oli ta läinud tülli jahimeeste ja põdrakasvatajatega. Asi puudutas üht emast hunti, kes oli kiriku maadele elama asunud. Mildred Nilsson oli öelnud, et kiriku kohus on hunti kaitsta. Kohalikus ajalehes ilmusid lausa üle kahe lehe suured pildid Mildredist ja tema põhilisest vastasest, allkirjad vastavalt „Hundiarmastaja” ja „Hundivihkaja”.

Poikkijärvi kiriklas Jukkasjärvist teisel pool jõge istus preestri mees. Haiguslehel ja võimetu naise pärandiga tegelema. Sven-Erikule meenus, kui piinarikas oli olnud selle mehega vestelda. „Jälle teie. Kas teil juba küllalt ei saa?” Iga vestlusega oleks nagu löönud öövanuse jääaugu pealt jääd katki. Lein tõusis uuesti pinnale. Äranutetud silmad. Ka lapsi ei olnud, kellega leina jagada.

Sven-Erikul endal oli küll üks laps, Luleås elav tütar, aga see neetud üksindus oli talle tuttav. Ta oli lahutatud ja elas üksi. Aga tal oli vähemalt kass ja tema naine ei olnud ketiga üles poodud.

Kõik poolearuliste ütlused ja kirjad, kus nad end mõrvas süüdi tunnistasid, olid järele kontrollitud. Loomulikult tulemusteta. Katkised inimesed, kes olid ajalehtede pealkirjadest korraks tuurid üles võtnud.

Ja neid pealkirju juba jätkus. Telekanalid ja ajalehed olid täitsa ära pööranud. Mildred Nilsson mõrvati keset suvist uudistepõuda ja sellest oli ju vaevalt kaks aastat möödas, kui Kirunas mõrvati üks teine usuliider, Viktor Strandgård, Väeallika koguduse asutajaliige. Arutleti sarnasuste üle, kuigi Viktor Strandgårdi mõrvar oli surnud. Kuid sellegipoolest tõmmati paralleele: mees-kirikutegelane ja nais-kirikutegelane. Mõlemad oma kirikus jõhkralt mõrvatud. Kirikuõpetajad pidid riiklikus meedias küsimustele vastama. Kas nad tundsid end ohustatuna? Kas nad kavatsesid ära kolida? Kas sügavalt sotsiaaldemokraatlik Kiruna oli preestrite jaoks ohtlik linn? Ajalehtede suvepraktikandid tormasid kohale ja jälgisid politsei tööd. Nad olid noored ja näljased ning neid ei rahuldanud „juurdluse huvides” ja „praeguses staadiumis ei kommenteeri”. Pressi lakkamatu huvi kestis kaks nädalat.

„Enam ei julge kingi ilma raputamata jalga pannagi,” ütles Sven-Erik kriminaalkomissarile. „Kukub veel mõni ajakirjanik välja, astel püsti.”