Читать книгу Kauka jumal - August Kitzberg - Страница 7

NOOR-MÄRT (tuleb särgiväel toast, paneb kaks kätt kukla taha kokku ja haigutab). Aah! Igav niisugune pühapäeva hommik, Leeni, mis?

LEENA. Ei tea. Mina ei märka ühti, et ta igav on.

MÄRT. Jaa, teie! Teiega on teine asi. Teie leiate igal pool midagi teha. Aga mina? Mis mina enesega peale hakkan?

LEENA. Mängisite ju praegu nii kenasti. Ma toon viiuli välja. Siin akna all on hea istuda.

MÄRT (istub). Ei taha enam. Küllalt sai.

LEENA. Ja leht? Kas see juba läbi loetud? Ma toon lehe.

MÄRT. Mis sealgi sees on? Vana tuttav lori. Seal ei ole ka uut.

LEENA. Siis minge välja põldusid vaatama.

MÄRT. Tulge kaasa!

LEENA. Mina?

MÄRT. No muidugi.

LEENA. Ja ilma inimesed? Külarahvas? Mis need siis ütlevad?

MÄRT. Need ütlevad: Räätsa peremeest-perenaist vaatavad oma põldusid.

LEENA. Ja see oleks siis — kena kuulda? Iseäranis minu kohta?

MÄRT. Ükskord see ikka nõnda tuleb.

LEENA. Missugune jutt! (Pöörab ära, astub kangaste poole.)

MÄRT (temale järele minnes, rõhuga). Ükskord see ikka nõnda tuleb, Leeni!

LEENA (häälega, millest kibedus läbi kõlab). Ei! Nõnda see küll kunagi ei tule!

MÄRT. Teil ei ole siis mitte ühtegi lahket sõna minu jaoks? Ja olete ometi muidu kõikide inimeste vastu hea!

LEENA (üles vaadates tõsiselt). Seda ei või ütelda, Märt, et mul lahket sõna teie jaoks ei ole. Muidugi, kui teie niisuguse jutuga tulete...

MÄRT. Kas teil siis südant rinnus ei olegi, Leeni? Kas teie ei tea, mis teie minust olete teinud? Inimese olete minust teinud, ja nüüd ei ole teil selle uue inimese vastu mingit kaastunnet!

LEENA. Ah, Märt! Kuidas teie seda võite ütelda! Kes siis selle uue inimese üle, kellest teie räägite, enam rõõmu tunneb kui mina! Kui minu püüdmine teile maja kodusemaks ja armsamaks teha selleks vähegi kaasa on aidanud — kas ma siis selle peale uhke ei ole?

MÄRT (tõsiselt). Leeni! Ükskord see asi meie vahel kõne alla peab tulema!

LEENA. Mis iseäralist küll meie vahel kõne alla peaks tulema? Midagi, mida kõne alla võtta asjata, mille lõpp juba ette teada? Ah, Märt! Ärge tehke mulle elu raskemaks, kui see muidugi juba on!

MÄRT. Leeni! Teie ei tea või teie ei taha teada! ... Ja mina mõtlesin, et te ometi peaksite teadma! ...

LEENA. Mis te ütelda tahate? Parem, Märt, kui ma mitte ei tea. Mis kasu sellest oleks? Mina olen ennast teie teiste teenijatega ühte kilda lugenud, ärge hakake mind sealt eraldama, sellest ei tule head!

(Anu tuleb veepaariga, Märt astub kärsitult kõrvale.)