Читать книгу Rättsepp Õhk - August Kitzberg - Страница 7

Õhk ja Mari, pärast Hans.

Mari (sisseastudes).

Mis selle meistrile nüüd pähe tulnud, mängib nagu, nagu... (Istub Hansu istme pääle).

Õhk.

— nagu pöörane, nagu ajaks teda kiilid taga. Teil on õigus, Manni, ega õige asi minuga ei ole. Mõtlesin niisama ja tuli meelde...

Mari.

Wist mõni ilus küla neiu?

Õhk.

Kes teab, wõib olla ka! Mannikene, kas arwate, et mul, kui mul ta üks jalg teisest lühem on, kiwikild rinnus tuksub? Seda ei, ole. (Mängb ja laulab.)

Ka mulle põuepõhja pandnud

On Looja armastuse tuld,

Ka mulle õnnetundmust andnud —

Ma sulle, — Manni, truu kui kuld.

Mari.

Mulle?

Õhk.

Miks mitte ka? Teid armastawad ju nii paljud! Teate, Manni, kui mul ka oma tubli talukoht ja mõni tuhat taskus oleks, küllap siis ka mõnigi küla neiu waataks minu kõwerast jalast mööda, ainult terwe jala pääle, ja ei paneks teotuseks sugugi, kui mina üle tema toa läwe sisse lompaksin, — nõnda aga...

(Hans pressrauaga, tuleb lahtisest uksest ja jääb kuulatama).

Mari.

Ärge rääkige patujuttu, meister, nõndagi, nagu te olete, waatab teile mõnigi armsasti risti otsa. Teie ei ole ju sugugi oma ameti järele, ma ei oska nõnda ütelda, nagu ma mõtlen, aga...

Õhk.

Teie ei taha ütelda! Aga mulle ei ole see sugugi walus. Tean juba, et rättseppa kerglaseks inimeseks loetakse. Noh, enamasti annawad nad ka seks ise asja. Aga, wõi mina siis selle juures süüdlane olen!