Читать книгу Külajutud - August Kitzberg - Страница 3

Lugu eesti rahva elust

1

Laane ladval linnukene

luuleb lugusid loojale,

põõsa peidus piiga peeni

palmib pärgi peiule.

Linnukene hõiskehelil

kiidab kevade kenadust,

piiga peeni lauluhäälil

avab südame saladust.

(H. Mägi.)

Öö oli. Magus, pehme, soe, suvine öö.

Ülevalt mäeharjalt, kust uhked mõisahooned maha vaatavad, kõlasid veel üksikud hääled alla orgu, kus õitseva heinamaa käärude vahel väikene oja oma laineid Läti piiri poole veeretab. Mäekaldal toominga okstes häälitses vahetevahel nagu pool-unistades kiriküüt, tasa, kaeblikult, nagu õhkaks üksik hing pehmeil häälil oma igatsust sõpruse ja armastuse järele välja.

Hõbedane uduõhk tõusis heinamaalt üles, vaikne kohin lehvitas läbi puulatvade. Sitikad sumisesid ja jaaniussikesed läikisid läbi ööpimeduse. Oja kaldal lompides krooksusid konnad kooris.

Muidu oli kõik vagusi.

Kuu puistas oma valendavat valgust üle ilma. Oja laineilt kui ka igalt kastetilgalt paistis tema kuju vastu.

Jalaka tihedate okste läbi aga ei tunginud tema valgus, seal valitses südaöine pimedus.

Kõik jäi vait.

Aga pea, siin liigutas end keegi. Võsa oksad kahisesid, kuiv oksakene raksatas tulija jalgade all.

Põõsa tagant tuli noor neiu nähtavale. Argselt astus ta ligemale. Selsamal silmapilgul astus aga ka jalaka varjult keegi välja, kaks kätt laotasid ennast laiali tulijale vastu ja — hõisates hoidis noor mees neidu oma kaenlas. —

Süüta lapselik meel, anna sina luuletaja kandlele suud, kui ta elu pühadest saladustest lugu laulab.

Külaveli, kas sa vana Koti Otti ka tunned? — Oota, las ma räägin.

Koti Ott oli Koti talu omanik ja esimene mees üle valla. Mitte et ta mõne noore kergesaba sarnaselt kihelkonnas oma nime kuulsaks oleks teinud, vaid Ott oli aus ja mõistlik mees, kellele kõige vähemat paha järele ei võinud ütelda. Ta oli oma elu aja kirikuvöörmunder olnud, ja igal pühapäeval kirikus koogukotiga kõlistades kopikaid korjanud —kõik oma valla eksinud ja eksimata lapsed olid tema ristitud. Vana Ott ei olnud oma vaimuliku ameti peale mitte pisut uhke. Eks kirikhärra käinud temaga umber nagu oma veljega — oli ju ometi temale oma köögis mitu korda kohvi ja teevett anda lasknud. Mis seal imeks panna, et Ott aegamööda ennast ka ilmeksimatuks pisukeseks paavstikeseks pidama ja teiste vaeste patuste peale viltu üle õla alla vaatama hakkas.

Oma vanemast pojast Peetrist pidas ta suurt lugu. Sellest pidi omal ajal tema talu, vara ja ameti pärija saama. — Peeter oli ka tõesti viks poiss. Pika sirge kasvuga, siniste silmade ja hingavate kollaste juustega, oli ta teistest külapoistest mitte üksi oma välispidise tegumoe, vaid ka kõigi oma kommete poolest tükk maad ees. Juba poisikesepõlves oli koolmeister, kes ise ka alles noormees, terasest, hea peaga poisist suurt lugu pidanud aegamööda oli koolitaja ja koolilapse vahel sõprus siginenud, nõnda oli see ka Peetri mehepõlves jäänud. — Koolmeistri nõu läbi oli Peeter mõndagi head raamatut lugenud, mõndagi õppinud, mis muidu igal külakoolipoisil võimalik ei ole. — Koti talu tagakambris, mis nimelt Peetri enese päralt oli, nägi välja nagu mõne köstri juures. Seal oli Euroopa kaart seinal ja seina ääres laual kõiksugu raamatuid, nagu «Maailm ja mõnda, mis seal sees», «Maa- ja merepildid» ja mõnda muud veel. Tagaseinas aga seisis — mis sel ajal vist harva mõnes talupojatoas võis leida olla — klaver, sest Peeter oli koolmeistri juures ka natukene muusikat õppinud, viiulit mängis ta iseäranis elusalt. Sagedasti, kui mõni külaline majasse tuli, tõi vana Ott selle Peetri tuppa ja seletas temale, et imelik mänguriist seina ääres «laber» olla, mille peal «saksa emäsed» mängida. Siis pidi vahel Peeter küll ka maha istuma ja külalisele «laberit lööma», nõnda et sellel imekspanemise pärast suu ammuli jäi.

Ja Koti talu õue-esine? See nägi välja nagu mõnes mõisas. Kus jalatäis ruumi oli, sinna istutas Peeter puid, sireli- ja roosivõsusid. Igal pool õilmitsesid lilled ja laotasid magusat lõhna laiali. Vana Ott nurises küll ka maa ja aja raiskamise üle, andis aga ikka järele — eks kirikumõisa läve ees kasvanud ju ka lilled; pealegi veel, kui kirikhärra tema talus haigele lesenaisele jumalaarmu andmas oli käinud ja selle juures Peetri hoolast aiatööd oli väga kiitnud, temale ise lille- ja saksamaa suurt tõugu naeriseemet oli andnud. —

No jah, hea küll, aga ühte asja unustasin ma veel ütelda. Peeter oli ka suur «Postimehe» lugeja, sest «Ristirahva Pühapäeva Lehte» siis veel ei olnud, muidu oleks vana Ott vististi ainult seda kallist lehte pidanud. Ja sest nüüd, et Peeter «Postimehe» lugeja oli ja postitasku ainult mõisas käis, kus lehed välja võeti, oli temal sagedasti asja mõisas käia ja sealsamas ta ka Marit tundma sai.

Lugeja on vististi himuline teada tahtma, kes see Mari siis õige päris oli, ja seda’p ma temale praegu tahtsin ütelda.

Mari oli mõisa mamsel, see on maakeeli, ta oli mõisa pereneitsi. Kui Peeter mõisa köögiuksest sisse astus ja viisakalt teretas, oli Mari esimene, kes lahke näoga igakord tervise vastu võttis ja teiste mõisatüdrukute kombel, kes mõne sõna santi saksa keelt purssima hakanud, kohe «tumme paueri»1 üle nina ei kärsutanud, — ja sealt ep see ka tuli, et Peeter mõnigikord, kui Mari sõbralike sõnadega seitungilehe kätte tõi, armsasti tema otsa vaatas, nõnda et teisel südamest läbi käis. No eks ta olnud viks, ilus poiss, just nagu pilt. Toa-Hansust, olgu küll, et see kiilajate vikssaabastega ümber käis, oli Peeter ometi ammugi ees. Tasa, tasa tõusid Peetri ja Mari südametes tundmused, õrnad ja hellad nagu kevadised kannikesed lumelagunemise jälil.

Mari oli aga ka tüdruk, keda igaüks, kes teda ligemalt tundis, armastama pidi. Loomuse poolest kena, sirge kasvuga, ilusa õrna jumega ja siniste silmadega ehitatud, virk ja viisakas, nagu ehtne eesti neiu peab olema. Hommikust õhtuni, kui ta iial mahti sai, laulis ta nagu lõoke, ja oma südames oli Mari ausaks oma rahva tütreks jäänud. Külas ja kirikus käis ta nõndasamuti oma emaemade musta vammusega kui teisedki.

Mis seal siis suurt imeks panna, kui Peeter mõnikord ka oma seitungi järel käimiseks nimelt õhtust aega valis, kus Maril rohkem mahti oli paar sõna juttu vesta, ja et Mari Peetrit vahel läve peale välja saatma tuli. Kust siis võõras pimedas hulgast ustest pidi mõistma läbi minna. Et Peeter niisugustel juhtudel jumalaga jätmiseks pikemini piiga kätt oma peos pigistas, ei või paljuks panna, eks nad olnud ju noored inimesed. Enne kui Peeter ja Mari isegi märkasid, oli armastus nende südameid kindlasti kokku köitnud.

Või ep mina seal juures olin, kunas Peeter Mari käest küsis, kas ta ükskord Koti talu perenaine tahaks olla ja mis Mari selle peale vastas. — Nii palju ma aga tean, et viimaks asjad mõlema vahel niikaugel õiged olid, et Peeter sagedasti igakord mõisakööki seitungi järele ei pruukinud minna, vaid et Mari neid temale ilusail suveõhtutel õuealuse oja äärde jalaka alla vastu tõi, kus meie teda ja Peetrit ka kõigepealt tundma õppisime. Armastus ei tunne aega ega mõõtu, ning Peeter ja Mari armastasid teineteist sügavast südamest.

2

Oh armastus, sa annad meile tiivad

kui linnukestel lennata,

sa paned meie suhu rõõmulaulud,

et taevaõnne tunneb hing.

(Jannsen.)

*** mõisa lähedal seisab pikkade pihlaka- ja vahtrapuude all keset õitsevat õunapuuaeda suur valge klaasakendega talumaja. Võõras, kes seal ringis enne ei ole käinud, pidi mõtlema, et koht mõni karjamõis võis olla, sest mitte elumaja üksi, vaid ka kõik kõrvalised hooned, aidad ja tallid, kui ka maja seestpidine olu olid nii peenikest sorti ja värki mis ime. Täna oli aga siin kõik iseäranis pidulikus ehtes. See ei võinud ju ka teisiti olla, sest jumal oli majaperemeest noore sooga õnnistanud ja täna pidi tütrekene nime alla pandud saama. Sellepärast olid ka Andres oma perenaisega nii rõõmsad, nagu oleks jõululaupäeva õhtu käes.

Andres oli aga ka mees, kellest igaüks lugu pidas ja keda igamees armastas. See paistis ka juba sellest välja, et terve pool valda, pealegi veel mõisahärra ise varrule olid tulnud. Muidugi teada oli vana Koti Ott ka teiste seas — eks ta olnud ju ometi kirikuvöörmünder. Vallarahvas nimetas majaperemeest «papaks» ja tema teistpoolt «mammaks», mis sest tuli, et mõlemad Pärnu poolt sisse rännanud olid ja võõrast keelemurret rääkisid.

Pidu oli, nagu ta peab olema, uhke ja ilus, igalt poolt paistis välja, et peremehel naudi taskus ei puudunud. Söögid olid vägevad ja joogid rammusad: «kämbla paksult rasva peal», sest selles tükis ei mõistnud perenaine nalja. — Noh mis muud, söödi, joodi ja heideti nalja, kasteti kannust mokka ja vesteti magusat juttu. Muidugi teada ei olnud vana Koti Oti lõualuud ka kokku kasvanud, aga mis tema ütles ja rääkis, tuli kõik targu, nagu seda kirikhärra ka tegi, kes iga kõnelause vahel mitu minutit pikka pausi armastas pidada. Vana Ott ei rääkinud midagi, mis ta ei teadnud, sellepärast oli ka tema kõne vaimuliku soolaga kinnitatud, ja mitte sõge naljaheitmine, mis ei sünni.

Aga väljas pleekaias, kus haljaste puude all karusmarjapõõsaste vahel roheline muru nagu kalev maad kattis — oh seda pidu ja põlve, lusti ja rõõmu, mis seal oli! Seal pidas noorrahvas oma pillerkaari. Muidugi oli Koti Peeter ka teiste seas ja täna iseäranis lustikas, sest eks tema kallis Mari olnud ju ka peoliste hulgas, ja kus Mari oli, seal oli Peetri ilmsüüta armastusetaevas, õnn ja rõõm. Viiul vingus tema käes ja lustiline tantsulugu kõlas, et noorte jalad tahtmata tantsu lõid. Pealegi veel, kui majaperenaine ise sekka tuli, paar ringi tantsu tiirutas ja kahte kätt kokku lüües kilkas: «Mis siin viga, kas kodu parem! uht-sah-sah! uht-sah-sah!», siis ei olnud lustil otsa ega peol piiri.

Vana Ott, kes aegamööda ka noorte nalja oli pealt vaatama tulnud, urises paha meelega, et tema poeg ka tühja nalja heitjate killas oli, pealegi «saksa emäste» seas, keda Ott silma otsas sallida ei võinud, iseäranis sest saadik, kui need kirikus igakord tema vöörmündri autooli peale olid istunud. Eks Peeter võinud parem vanainimeste juttu pealt kuulata, — ja et poeg tantsulugusid mängis, see ei olnud ka sugugi tema meele pärast. See oli jälle jõle nali, mis ei sünni. Vaimulikku lauluviisi viiuli peal mängida, selle vastu ei olnud Otil midagi, aga — tantsulugu, kus sa sellega lähed!

Aga nüüd tuli peremammal kops üle maksa. Enne veel kui Ott aru sai, mis temaga sündis, tundis ta, kuidas vanamamma teda kättpidi toa poole vedas. «Mis sina, vana inimene, veel siia tuled noore rahva nalja segama,» kädistas ta, «kas sul ei ole aga ruumi toas istuda! Las aga noored lusti lüüa, eks me ole ise ka noored olnud, kas sa ei ole poega saksaks välja koolitanud, — küll sa aga näed, et poeg toob sulle viimaks saksa minia veel majasse. Kas mõisa-Mari ei ole aga jälle viks tüdruk, küll sa aga näed, et sinu silm veel vana ea sees lastest rõõmu näha saab! Mis sest siis on, — kui Andres minu kosis, ütlesid teised ka vaid, kus ta selle saksa naisega läheb? Küll jääb aga varsti kimpu. Pole meil aga viga midagi olnud — kas meil ei ole süüa, või ei ole meil juua? Mis asjast meil puudu on — —»

Nõnda oleks peremamma ei tea kui kaua veel edasi kädistanud, kui mitte pidutalitaja teda kööki toidu valmistamise juurde ei oleks ära kutsunud, nüüd pidi muidugi jutt katki jääma.

Vana Ott aga mõtles iseeneses: «Või mõisa-Marist minu minia! Enne peaks küll päike paigale jääma, nagu vanast Joosua ajal Kiibeoni kohal. Niisugune lika veel minu maja ja varandust ei päri!»

Nõnda mõtles küll vana Ott, aga Peeter, — Peeter mõtles koguni teisiti. Peetri kõrva jäi peremamma sõnade peale kirp kõdisema, sest mis teine inimene hea arvab, seda mõtleb igamees ise ka õige olevat. Sellepärast olid ka peremamma sõnad nagu kosutav kaste Peetri kuumale südamele. Mis üle ta enne veel kahevahel oli olnud, — täna langesid kõik need vaheseinad maha ja Peeter võttis kindlasti nõuks Marit kosida ja oma ettevõtmist isale teatada. — Vaene Peeter, oota, oota veel — juba närib kuri uss su puhta ilmsüüta armastuse elupuu kallal, — oota veel, pea saavad su hiilgavad unenäod õnnest ja õnnistusest pihuks ja põrmuks kukkuma!

Õhtu oli kätte jõudnud. Kõrgest taevast sätendasid kuldsed tähed oma igavese hiilgusega alla. Varrud olid lõppenud ja külalised läksid koju. Mõisahärra oli ammugi ees ära sõitnud, Peeter aga oli Marit saatma läinud. Sõna lausumata astusid nad edasi, nagu oleksid nad ette ära teadnud, et täna need viimased õnnelikud tunnid olid, millal nad teineteise juures olla, teineteise silma võisid vaadata. Peeter ja Mari armastasid teineteist ilmsüüta puhta armastusega, mis ühtegi paha ei teadnud mõtelda, karta ega kahetseda.

Nõnda kõndisid nad käsikäes edasi. Viimati palus Peeter, et Mari midagi pidi laulma, sest tema ise oli suur laulik ja armastas laulu üliväga. Mari ei lasknud ennast palju paluda, ta hakkas ja laulis üht oma rahva laulu, mis kurb kõlas, nagu rahva minevik, kelle kännust ta välja kasvanud. Ta ei näinud ennast enam kuulvat ega nägevat, ta laulis nii südamest, nii pehme liigutava häälega, et laul Peetri südamesse tungis ja teda nii imelikult liigutas, et ta pisaraid valas.

Tema meelde tuli nende enese armastuse kurb lugu, — kas isa küll iial pidi järele andma, et tema poeg «saksa» naise võtaks, pealegi verivaese tüdruku, kellel kopikatki karmanis ei olnud. Haledusega langes ta Mari kaela ümber ja hüüdis: «Oh, Mari, Mari, minu meel on väga kurb, kes teab, kas minu palavad soovid, minu taevani tungivad igatsemised küll kord peaksid täide minema?»

Mari ei mõistnud midagi vastata. Ka tema silmist veeresid pisarad. — Nõnda jõudsid mõlemad kuni mõisani. Tuttava jalaka all aga tõmbas Peeter piiga viimast korda oma kaenlasse ja põlvedele. Ta ei võinud temast lahkuda. Nad rääkisid sõnu, nii õnnelikke ja magusaid, nagu neid noor süüta armastus ilmale sünnitab. Nad kudusid kujutusi tulevikule, nii ilusaid ja häid, et taevainglidki surelikkudele paremaid ei suuda soovida.

Kõik maailm nende ümber oli uinunud.

Kuu oli ammugi looja läinud, veel ei võinud armastavad südamed teineteisest lahkuda. Öö oli vaikne ja vaga, aga tema pimedus peidab ka koledusi, mis vaimu värisema ja südant kohkuma panevad — metsal on silmad ja seintel on kõrvad, aga seda olid Peeter ja Mari koguni ära unustanud.

All orus paksu pajuraia otsas kisendas korraga öökull, nagu tahaks ta armastajatele märku anda, et nende selja taga kurjus ja kadedus varitses. Nagu udukuju libises vana küüraka naise kogu nende ligidalt põõsaste tagant mööda, aga Peeter ja Mari ei näinud seda. Nende südamed olid teineteisest täis, taeva ja maa õnn ja õnnetus olid nende eest lukku pandud asjad. Nad nägid aga endid ja tundsid ainult silmapilgu tähtsust ja ujusid puhtas õnnemeres.

3

Nüüd vaiki, vaiki, kandlekeeled,

ei ole enam kevade,

kus südant täitsid armumeeled,

seal lootuspuu nüüd õilmeta.

Oh puistke, tuuled, lilleriismeid

mu armastuse põrmule,

kui ükskord väsind sammud viimsed

mind viivad vaikse rahule.

(Dr. Kreutzwald.)

Lugejat peame veel ühe *** valla «tähtsa» inimesega tuttavaks tegema. See oli vana Kokutse-Kadri, ehk kuidas rahvas teda veel sõimunimega nimetas, vana Lara-Kai. Kokutse-Kadriks kutsuti teda sellepärast, et ta kõnelemise juures kogeles, ja Lara-Kaieks sellepärast, et ta alati lärmas. Kadri oli kardetav inimene, kelle eest igamees parem kõrvale hoidis. Ta oli valla elav seitung. Tema teadis kõik. Vanasõna ütleb küll, et suits muidu ei tõuse, kui kuskil tuli ei põle, aga *** vallas tõusid sagedasti tühjad jutud, ja kui keegi järele päris, kust ta seda või teist kuulnud, siis tuli kümne korra seest üheksa korda välja, et jälle vana Kokutse-Kadri jutu tegija olnud. Surma eest ei või keegi inimene silmapilku julge olla, nõndasama ka Kokutse-Kadri laimamiste eest. Oma ligimesest paha kõnelda oli Kadri suurem rõõm.

Ühel ilusal hommikul oli kõik *** vald kisa täis: Koti Peeter pidada mõisa mamsli Mariga sõprust, KokutseKadri olla neid südaöösel mõisaõues puu all teineteise kaenlas näinud! Üks pani ühte, teine teist veel juurde, ja seni kui jutt vana Koti Oti kõrvu jõudis, oli ta juba nii hull, et Peeter häbi ja viha pärast maa alla oleks pugenud. Vana Ott räuskas ja vihastas; tema teinepool nuttis ja kisendas: kus nüüd nende kõrge vaimuliku ameti au, kui poeg nõnda raisku läinud oli. Peetri vabandamine tema puhtast ilmsüüta südamlikust armastusest oli vana Oti meelest tühi lori. «Mis armastus? Kes seda enne kuulnud! Sakstele võis armastus hea asi küll olla, talupojale ta ei sünni. Eks kirikhärra olnud ometi ka ütelnud, et armastus ainult peenema rahva asi ja üleüldse noore rahva mõtlemata hullustamine olla.»

Asja viimane ots oli see, et Ott pojale kõva sõnaga ära keelas, et see mõisa-Mariga enam sõna ei tohtinud kõnelda, kui tema äraneedmist enese peale ei taha tõmmata. Niisugune saksa lika ei pidanud elades tema miniaks saama.

Ka mõisasakste kõrvu ei jäänud jutud tulemata, mis kõigel maailmal teada olid. Muidugi pidi Mari sakste poolt omajagu halbu ja kibedaid sõnu alla neelama. Aga kõige raskem löök tuli viimaks. Härra kuulutas Marile, et ta oma asjad kokku pidada panema ja majast kasima. Homme olla hobune valmis, kes teda Tartumaale tagasi oma tädi juurde pidada viima. See oli ootamatu hoop, nagu välk selgest taevast.

*

Öö oli, pime must öö. Paksud pilverünkad katsid taevast, maa ja mets seisis paksus udus.

Veel kord olid Mari ja Peeter tuttava jalaka alla kokku tulnud, veel kord — viimast korda. Veel lootis vaene Peeter, et kõik hästi saab minema. Millal noor süda lootust kaotab? Kui aga Mari temale teatas, et täna neil viimane kord olla kokku saada, siis nuttis Peeter haleduse pärast nagu laps. Südamevaluga hakkas ta Mari ümbert kinni, tema meel oli lõpmata kurb.

«Jää truuks mulle, Mari,» palus ta, «jää mulle truuks kõikumata kindlas armastuses otsani. Sina oled ju mu ainukene õnn, minu päevane mõtete mõte ja mu öine õnnis unenägu. Looda, kannata ja oota aga. Pilkase pimeda öö järel tõuseb jälle kuldne koit! Jää kindlaks tormide all, mis nii raskesti meie üle puhuvad, — viimaks läheb kõik hästi. Pärast vihma paistab päikene jälle ja isa viha saab lahkuma. Ehk kui ka mitte, mina olen mees küllalt, et ma ainuüksinda maailmast läbi saan. Võtku isa oma raha ja vara, aga mina valin sinu. Pehmelt tahan ma sind kanda oma käte peal, soojalt sind kaisutada oma süles, et ükski häda ega mure su kallale ei pääse. Oota aga ja ole truu. Oma viimase verepiisa tahan ma sinu õnne eest anda, jää aga truuks mulle, nõnda kui mina igaveses armastuses sulle päriseks jään surmani.»

Nõnda ja palju teisi sõnu rääkis Peeter. Meeleheitega hoidis ta Mari käest kinni, kes vaikselt nuttis. «Jää jumalaga,» ütles ta viimaks, «jää jumalaga. Jääge jumalaga, puhtad puutumata huuled, jääge jumalaga teie, sinised silmad, kes teie nii lahkelt minu otsa olete vaadanud, jääge jumalaga teie, käed, kes nii mitu korda minu kortsus kulmu silitanud, muljuvaid muresid mu otsaesiselt pühkinud!» Viimast korda hakkas ta Mari ümber, viimast korda põles palav musu piiga huultel — siis oli ta kadunud — ja üksi nuttis Mari, kuni ta silmist pisarate viimased piisad põsile olid veerenud.

Õnnetu Mari ja vaene Peeter, oma puhta, rikkumata südamete ja meeltega.

4

Näin küünalt kord, mis tuli

seest võttis õõnesta.

(Koidula.)

Teisel hommikul, enne veel kui töökell rahvast hommikusuurusele kutsus, vuras vanker mõisa õuest välja. Küüdimehe kõrval istus nutust niiskeil silmil ja punsunud palgeil nukker noor neiu ja pööras kodusele kohale, oma õndsamale paradiisile selja. — Küll õitses ja säras loodus, küll laksutasid linnusuud ja lasksid oma kiituselaulu kenamat kõla kuulajate kõrvu kukkuda, aga Mari ei näinud ega kuulnud seda. Tema süda lõhkes leina, mure ja valu pärast. Mäekingul vaatas ta veel kord tagasi ja raskelt õhates saatis ta viimase «jää jumalaga» Peetri poole sõudma. Ei ta teadnud, et see, kes praegu tema mõtetes mõlkus, üle oru mäe kaldal üksiku kõrge kahara kase varjul põlevail silmil tema järele vaatas, kuni vanker kauguses kadus.

*

Mari lahkumine oli murdev hoop Peetrile. Tema elupäike oli looja läinud, must mureöö muljus kui ränk kivivare tema rinda. Endisest ergast rõõmsast noormehest oli uimane, loll loomakene saanud. Alati istus ta käsipõsakil ahjukapis või voodiveerel sügavatesse mõtetesse suikunud, unistades endistest õndsamatest aegadest; ta vaim viibis kaugel armsa armukese rinnal ja pisarad tilkusid tahtmata, iseenesest mööda põski maha. Tal ei olnud midagi enam armas, ilus maailm näitas tema silmis ennast koledaks kõrbeks muutnud olevat. Ei kuldne koit ega päikese puna, ei õhtune eha ega tähtede sära, ei linnulaul ega lillede ilu, mida viimaseid ta enne kui oma armsamaid lapsi kätel kandes oli kasvatanud ja harinud, ei ükski kaunistus ega kallistus lahutanud tema südant, kahandanud tema kurbust, vähendanud tema valu. Ta tundis ennast nagu ainuüksi ilmas olevat, kellegi inimesega ei tahtnud ta tegemist teha, otsegu oleksid kõik kiskjad hundid olnud; kõige armsam oli tal üksipäinis olla, kus ta rahulisti oma mõtteid võis haududa. Ei maitsenud temale söök ega jook, ei edenenud töö ega tegu, ning otsata nurises ja kirus vana Ott teda taga sundides, teda laisaks koeraks, unimütsiks, selleks ja teiseks sõimates. Peeter ei läinud enam kuskile kodust välja ega rääkinud kellelegi sõna, vaid püüdis ainult rahulist pilku, kus ta jälle oma mõtetesse võis sattuda. — Aga kas leidis ta rahulisel pilgul rahu? Rahu oli tema südamest jäädavalt kadunud. Niihästi päevavalgel kui unevoodil pöörlesid tuhanded piinavad mõtted tema sees, kurnasid kurbuse kiired tema väsinud, nõdrastanud vaimu kadunud kallikese pärast. — Vaene, õnnetu Peeter! Tema süda oli otsegu suur umbjärv, kuhu kevadel äkilise sula järel kümnest küljest ojakesed sisse voolavad, igaüks omast kohast kurvastust valades, kus mure ja ahastus lõpmata seas lainetavad, mis päev-päevalt täiemaks paisub, ilma kuskilt kohalt väljapääsu leidmata, seal ei ole siis ime, kui vägevad vood viimaks tammi murravad ja hukatust uhades alla orgu tormavad.

Et Peeter otsast saadik puhas, karsk, kasin ja viisakas poiss oli, kes mitte teiste noormeeste seltsis kõrtsis joomas, kaarte mängimas ja öösel hulkumas ei käinud, vaid oma aega kasulikumate ja paremate asjade tarvis mõistis tarvitada, seepärast ei olnud temal omasuguste seas ka mitte ainust sõpra, keda ta ustavaks pidada, kellele ta oma südant välja puistata oleks võinud. Tema ainukene sõber oli ta armastatud koolmeister, sellega andis ta ennast harusagedasti kokku, üksnes sellele usaldas ta oma südamesaladusest rääkida ja sellelt lootis tema troosti ja kaastundmist oma õnnetuses leidvat. Aga koolmeister, kes Peetri armastuse asja küll teadis, ei mõistnud teda ka trööstida, sest et ta ise alles noor mees oli ja Peetri armastust nagu kõik teised lapsikuks jampsituseks pidas. Ta vastas temale lühidalt ära: «Peeter, mis sa ilmaaegu ennast tühja mõttega vaevad, sest asjast ometi iialgi midagi ei või saada.»

Nüüd nägi Peeter selgesti, et ka ta paremal ja truumal sõbral temaga ühtegi kaastundmist ei olnud, ja tundis ennast üsna üksinda oma ahastusse kõikidest maha jäetud olevat. Küll oli ta Marile mitu ja mitu kirja saatnud, aga ei iialgi Mari poolt kõige vähemat elumärki vastu saanud. Mis pidi Peeter muud mõtlema, et ka Mari teda maha jätnud oli. Oleks ta teadnud, et mõisahärra tema kui ka Mari kirjad vastastikku Oti palumise peale ära võtnud ja ahju visanud oli, siis oleks ta tõesti teisiti mõtelnud; nõnda aga kadus tema viimane lootus.

Veel sügavamini langes ta oma koormavate tundmuste võrku, ahastus ja murepiin paisus päev-päevalt, kuni Peeter viimaks meelest araks, nõdraks ja jampsiks jäi!

5

Mure murrab mehe meele,

põrmutse põrmusse põrutab.

(Koldekivi.)

Edasi saatis Peeter oma vaevalisi leinapäevi mööda nagu vettinud puu tules, mis ei põle ega kustu, nagu suvine taim, mis oma iluga mulda maetud, sügisetormidest maani maha murtud, vihmavoogudest purustatud, tallatud ja lämule lõhutud, et kaunil kevadel mitte enam uuele elule idaneda. Peeter ei olnud tõesti mitte enam omas terves meeles, seda ei uskunud küll keegi, ei võinud ka uskuda, sest et ta kellegi inimesega tegemist ei teinud, kust tema puudust oleks tunda võinud, vaid ainult oma mõtetes haudus. Esimene näide tema meelenõtrusest tuli järgmisel juhul.

Koolmeister oli oma naabruses läti ametivendadega tuttav ja teda oli üks nendest laupäeva õhtuks enese juurde palunud, kuhu ka teised ümberkaudu läti koolmeistrid kokku tulema pidid, et laulu harjutada ja pühapäeva hommikul kihelkonnakoolmeistrit sünnipäevaks lauluga äratama minna. Meie koolmeister teadis, et Peeter vanasti suur lauluarmastaja ja ise laulik oli, seepärast läks ta teel Koti kaudu läbi ja palus Peetrit seltsi tulla, et kena laulu kuulda ja oma meelt lahutada saaks. Peetril oli minek esiti vastumeelt, siiski andis ta oma sõbrale järele ja mõlemad astusid jala teele.

Koolmeistrite seltskond oli väga lõbus ja vastuvõtt igapidi lahke. Koosolijad valmistasid endid homse peo vastu, laulsid mõnusaid laule, osalt läti, osalt saksa keeli ja vestsid vahetevahel magusat juttu. Üleüldse, kõik oli väga kena. Peeter aga ei näinud ühestki asjast rõõmu tundvat; tema oli igapäevast viisi vagune ja ei teinud kellegagi suuremat tegemist, ka ei saanud ta läti keelega hästi toime, mispärast ta ka teiste lustist elavalt osa võtta ei võinud. — Korraga leiti, et Peeter teiste hulgas puudu oli, meie koolmeister luusis koolimaja ühest otsast teiseni läbi, päris ühelt ja teiselt, kas keegi Peetrit näinud, ei teadnud keegi, kuhu ta jäänud. Koolmeister sügas kõrva tagant, mõtles sinna ja tänna, mis asi Peetrit küll vihastanud pidi olema, et ta üksipäini minema põgenenud ja teda maha jätnud. Peetri kadumise läbi rahutuks saanud, jättis koolmeister ka pea sõbrad jumalaga ja hakkas kodu poole sammuma. Aeg oli juba kaunis hilja peale jäänud, aga öö oli ilus ja kuuvalge. — Hoopis keskteel märkas koolmeister metsasalgas, kust tee läbi viis, üht musta kogu kännu otsas istuvat ja mõte lendas kui välk läbi ta pea, et see muu ei või olla kui Peeter, kes teda järele ootas. Õige. Peeter istus käsipõsakil kännu otsas ja oli sügavatesse mõtetesse suikunud. Ligi jõudnud, päris koolmeister temalt, mis viga tal olnud ja mis teda pahandanud, mispärast ta vargsi võõruselt ära tulnud ja teda maha jätnud. Peetri suust aga ei tulnud ühtegi selget vastust. Lühidate sõnadega ja arusaamatult sonis ta enese ette, nõnda et koolmeister ühtegi otsust ei saanud ja asi temale sootuks veider näis. Vagusi, peaaegu sõna lausumata astusid mõlemad jõudsal sammul kodu poole edasi ning jõudsid L. mõisa. L. mõisa kärner oli mõlemale tuttav. Tema juurde soovis koolmeister jalgu puhkama sisse minna. Peeter aga seisis kangesti selle vastu, kuna ta ometi enne igakord hea meelega kärneri lävest sisse astunud oli. Ta põikles ja vabandas ennast kümmet moodi, ei tahtnud ega tahtnud sisse pöörata. Koolmeister aga, et just Peetri tuska sugu sõbra seltsis lahutada, ei jätnud järele, vaid kiusas teda palvete ja soovitustega nii kaua, kuni Peeter viimaks järele andis. Kärner põrutati maast üles ja ta võttis neid armuga kui oma ammu oodatud sõpru vastu, tõi neile kuhjaga matitäie õunu ette süüa ja puistas oma sõbralikud sõnad välja. Aga Peetrile ei mõjunud midagi, tema jäi ikka tuimaks. Kärner pidas enesele ka läti ajalehte ja uudishimulik koolmeister oli varsti selle otsas kinni ning luges valju häälega sealt seest mõne salmikese ette. Peeter aga, nagu nimetatud, ei olnud läti keeles mitte nii osav, et lugemisest aru saada. Lõbusasti viidetud tunnikese järel toppis kärner sõprade taskud õunu täis ja saatis nad minema. Teel pigistas koolmeister armuga oma kasvandiku kätt ja mehed lahkusid igaüks omale poole.

Minnes arutas koolmeister oma mõtteid küll kümnele küljele ja katsus enesele Peetri tänaõhtust veidrat olekut ära seletada, aga ta ei leidnud ühtegi põhjust, mispeale Peeter ennast oleks pahandada võinud või kurvastada oleks saanud, ning heitis rahutult voodisse puhkama.

Ei võinud imeks panna, kui koolmeister eilsest jalareisi väsimusest natukene hiljemini sängi välja sirutama jäi kui muidu argipäeva hommikutel. Vaevalt oli ta aga koikust välja ja aknale kuldset hommikupäikest teretama saanud — vaata, vana Koti Ott kõnnib pika meelega teed mööda koolimaja poole. «Mis tema ometi täna siia peaks tulema?» mõtles koolmeister. «Pühabane päev, vana Ott peaks ometi kirikus ametis olema, — see peab mõni tähtis asi olema, mispärast ta täna tuleb.»

6

Ott astus sisse, teretas tuimalt ja toetas pakutud pingi peale maha. Tema näost oli midagi iseäralikku rahutut ja kärsitut olekut näha. Ta ei teinud pikka juttu, rääkis ümberkaudu mõne sõna ja varsti oli tunda, et tal midagi südame peal pakitses.

«Mis te ometigi mede Peetrele eilä õhtu olete tennü?» küsis ta, ennast koolmeistri poole pöörates.

Koolmeistril löödi nende sõnadega otsekui nuiaga pähe.

«Peetrile teinud? Mis me siis temale oleme teinud? Mina ei tea temale kõige vähemat paha sündinud olevat.»

«Peeter om kodun otsegu meelest ära, ikeb ja kisendab nagu hull laits. Mina ei mõista, mis lugu see om.»

«Jumalapärast! Kuidas võib see võimalik olla? Mis ta siis ütleb enesele tehtud olevat?»

«Temä ütleb, et te olevat temät eilä just kiusate tahten, olevet temä võõra inimeste sekkä viinu, ken temät pilganu ja laimu laule temä pihta ette laulan.»

«Püha ristike olgu minu juures, siis on ta ju hoopis hull, kui ta niisugust juttu ajab. Mina olen kõik see eilse õhtu Peetriga koos olnud, ei ole ma üht pilkamise- ega laimusõna kellegi suust kuulnud, vaid seda rohkem sai Peeter, nagu kõik teised võõrad, auga ja lahkusega vastu võetud.»

«Sõs olevet te temä vägisi L. mõisa kärneri manu sisse vedänu, olede sääl läti keeli seitunist ütte tüki ette lugenu, mis just Peetri laimamises kirjutet ollu, ja olevet sedämoodu egätpidi temät narrin ja äriten.»

«Ei mõista mina sinna kohta hulluks ega targaks, vaid kui Peeter minust nõnda räägib, siis peab ta hull olema. Kuidas võib inimene niisuguseid kõnesid tõsta, kus asja olemaski ei ole. Oleks mina mõtelnudki Peetrist paha, veel vähem seitungis temast sõna seisab.»

«Kui te ei usu, sõs tulge esi vaateme, küll te sõs kuulede, mis ta ütleb.»

«Ja muidugi tahan ma tulla ja Peetri suust ise neid sõnu kuulda, mis teie mulle siin ette toonud olete — enne ma aga millalgi Peetrist nii pahu mõtteid minu kohta ei usu.»

Kohe astus koolmeister vana Oti seltsis Koti poole minema ja oli üsna tulivihane niisuguse häbemata teotuse üle, kus ta enesel kõige vähemat süüdi ei tundnud olevat, vaid seda rohkem pidas ta vana Oti juttu narriks ja naljaks, sest Peeter oli ometi tema sõber, kes niisugust juttu tema kohta ilmaski tõsta ei võinud.

Aga mis tõsi oli, pidi tõeks jääma. Ott oli mees, kelle suust mitte tühja juttu taga ajada ei võinud. Koolmeister, kes Peetrit tõesti nutunäolise nägi olevat, kutsus teda eraldi kambri, kus nad kahekesi olid, ja päris nüüd kärsitul sõnal ja meelerahutusel eilset asja põhjani järele, kuidas see võimalik olla, et Peeter pilgatud, haugutatud või kuidagi kombel narritud oleks saanud, kuna ometi eilne õhtu väga lõbus, rõõmus ja sõbralik olnud.

Peeter aga seletas nüüd eilset lugu koguni vastupidi. Koolmeister olla teda vägisi enesega ligi minema meelitanud, olla teda võõraste inimeste seltsi viinud, kes kõik võõriti tema otsa vahtinud, teda narrilaseks pidanud ning läilasid laulusid laulnud, mis just tema ja ta armastuse kohta pilkamiseks välja valitud olnud. Peale selle olla üks jõle inimene tema armastuselugu läti keele seitungis ära trükkida lasknud, mis koolmeister õhtul mõisa kärneri juures ette lugenud ja sellega teda meelega osatada ja kurvastada tahtnud. Sest olla tema nüüd kõige maailma ees niikaugele teotatud ja häbistatud, et ennast kellelegi inimesele ei julgeda näidata.

Vana taluisa oli ka sekka astunud ja kuulas oma poja pahandnust pahuralt pealt.

Vaene koolmeister oli püsti hädas. Ta seletas, veeretas ja arutas asja küll igapidi hea poole, aga ei aidanud mingi nõu. Peeter jäi kindlaks oma tundmises ning vana Ott uskus oma poega. Koolmeister nägi viimaks ära, et ükski kõne ega kostus ei kestnud, jättis asja koguni järele. Nüüd oli tal aru käes, et Peeter tõesti meelest segaseks ja hulluks oli jäänud. Ta ei lausunud sest esiotsa kellelegi midagi. Peetrist ei võinud ka pealtnäha ühtegi hullu märki tunda, tema meelenõtrus kasvas pikkamisi — väga aegapidi. Rahva seas lagunes küll jutt laiali, et Koti Peeter enam täies arus ei olla, aga ükski ei tahtnud seda uskuda. Pärast seda oli kuulda, et Koti Ott mitmelt poolt salaja järele kuulanud, mis tema pojaga tuttaval korral juhtunud ja kas temast midagi läti ajalehes kirjutatud olnud; muidugi ei võinud ta kuskilt niisuguseid teatusi leida.

Mõni aeg läks mööda. Peetrist ei olnud riksu ega raksu kuulda. Tema elas koduses üksinduses ja haudus vana viisi oma mõtetes edasi; sellega ühes kasvas ahne uss, kes väsimata isuga tema meelte kallal näris ja neid kobedaks mäda puu sarnaseks õõnestas. Peeter hoidis ennast kangesti teiste inimeste eest eemale ja püüdis ikka üksipäinis olla, sest tuli ka pea, et ta inimesi koguni kartma hakkas, nagu oleksid kõik tema vastalised, vaenlased, pilkajad, piinajad ja murdjad. Ei sündinud tema enam perelauas kodakondsete hulgas sööma, hoidis ennast nendest kaugele, sõi pärast ükspäinis või laskis söögi oma vaiksesse kambrisse kanda, kus keegi tema ligi ei pääsenud. Töötegijat ei saanud temast muidugi enam, vaid päeva otsa istus tema oma kambris või ahjukapis, pea õlasse kasuka sisse tõmmatud. Ei kestnud kaua, seal ei tahtnud temale enam teistest valmistatud toidud maitseda, kõik oli temale läila. Peetri meelest olid kõik inimesed roojased, ropud, õelad ja jõledad patused, — tema, see vaga vaim, eksimata, karske, kasin, inglisarnane hing, puhas, rikkumata selge, püha armastuse õliga salvitud süda ei võinud kurjadest inimestest valmistatud läila toitu oma suhu võtta. Sest ei võinud tal paremat nõu üle jääda, kui ise enesele toitu valmistada.

Niisuguseid tempe nähes ja kuuldes ei kahelnud keegi tark inimene enam, et Peeter tõesti hulluks läinud oli.

Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialiselt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.

Kui peenikesed ja sügavad mõtted veel Peetri peas hullust peast liikusid, oli õieti imeks panna. Näiteks: Peeter ei söönud viimaks peaaegu enam midagi, kõik inimesed olid tema meelest kiimalised ja elasid ainult oma lihahimude täitmiseks. Inimene pidi ainult seda sööma, mis jumala looduses ilma külvamata ja lõikamata kasvab. Kuidas võivat inimene maapinda, mille jumal õilmitsejaks paradiisiks loonud, adraga lõhki ajada ja mulla seest vägisi vilja püüda? Vastas keegi, et ainult selle läbi maailm üleval seista, sest et meie maal ainult puuviljast ennast keegi elatada ei või, siis oli vastus valmis: Kust tuleb, et ilm inimesi täis? Ainult nende kiimalisest elust. Elatagu karskelt, kasinalt ja puhtalt, siis olla inimestel soojade tsoonide all ruumi elada küllalt.

Lihasöömine oli tema meelest ropp ja roojane temp. Kuidas võivat looma, kel niisama elu sees kui inimesel ja keda jumal inimesele lõbusaks seltsiliseks loonud, tappa ja süüa? See tulla jälle inimeste õelast ja halastamata meelest.

Piibliraamatut pidas Peeter kalliks ja targaks raamatuks, mida ta alati luges, mis aga tema arvamise järgi aja pikkusel inimeste käe läbi ära rikutud ja sõgedaks solgitud olevat.

Pärast õpetas ja seletas Peeter, et iga asi iseenesest tekkida. Küll katsus Peeter kümnel korral seda kunsti üles leida, kuidas raha võiks tekkida lasta, aga asjata.

Mari näis ta meelest koguni ära ununud olevat. Temast ei rääkinud ta sõnagi. Vist oli tema vaitolemine teda Peetri meelest põlastavaks ja halvaks teinud.

Marist ei ole keegi pärast seda enam midagi kuulnud. Ta oli kadunud nagu vits vette.

*

Ja praegu? Kes praegu Koti talu õue-esisel käib, ei tunneks peaaegu enam endist kohta. Mahajäetud on Peetri istandused, loogapuudeks maha raiutud tema saared ja jalakad, muudkui üksikud sanglepad kõigutavad seasongermaa peal oma päid, nagu puhuksid nad juttu endistest õndsamaist aegadest, kuldseist tundidest, kus Peetri osava käe all Koti talu õue-esine lilledest lõhnas ja õue peal laul ja pillimäng kõlas. Peeter ise ei näita ennast kellelegi, must ja räpane, pea õlgade sees, konutab ta totralt nurgas, nagu elav manitsus, et: mure murrab mehe meele.

Ja vana Koti Ott? Ott on sest saadik veel vagamaks läinud kui enne. Poja õnnetusest ei armasta ta palju rääkida. «Oli õnnetuseks antud.» Ott trööstib ennast sellega, et ilma jumala tahtmata ei sünni midagi ja et keda jumal armastab, seda ta karistab.

Ajavanker aga veereb vägeva jõuga igavesti edasi. Eesti rahvas astub jõudsate sammudega hariduse ja kuulsuse poole edasi. *** mõisa pinnal ei kõnni enam endise omaniku, aadlisoost mehe jalg, eesti omanik kangutab seal kive ja kändusid, laotades kultuuri üle iga maalapikese, kus vili idaneda ja kasvada võib. Endine lepik, kus Peeter ja Mari õnnelikke tunde ära elasid, on tapperi tera all langenud, hälliv viljapõld katab mäekülge ja kiitleb uhkelt eesti rahva usinusest.

«Aeg kõik asjad uuendab!»

1884

1 Rumal talupoeg (moonutatud saksa k.).