Читать книгу Külajutud - August Kitzberg - Страница 8

Sest lõppenud kõik usaldus ja lootus,

ei jäänud muud, kui rahutunni ootus.

Lembitu, IV laul.

Orus, mis Karksi lossimäe alt tuleb ja mille põhjas jõekene oma teed Pärnu jõkke ja sealt edasi merde voolab, on vesi versta kuus allpool, kahe mäe vahel vanal ajal kitsa, aga sügava kuristiku uhtunud. Selle kuristiku järsus liivakivist seinas on koobas, eest kitsa, võlvi moodi suuga, aga mäe sees saunakese suurune. Kes koopast enne pole kuulnud, ei tea seda sealt otsida, sest praegugi katab võsa koopa suud. Koopa tagumisest seinast niriseb liivakivi praost ilus, selge allikas. Koopa kohal üleval mäe peal on mitu lehtrisarnast auku, millest võib arvata, et ennist mäepõues mitu koobast oli, mis aastasadade jooksul kinni on sadanud. Pragu, kust allikas voolab, näib enne suurem olnud, aga mä rõhumisel koomale pigistatud olevat.

Seest on koobas kuiv ja armas.

Rahvasuus hüütakse koobast Mägiste põrguhauaks ja räägitakse, et selles ennevanast vanapagan elanud. Pärast, kui ristiusk meie maal võimust võtnud ja juba lapsed karja hoides jumalasõna laulusid hakanud laulma, ei ole vanapagan seda pahandust enam välja suutnud kannatada, vaid ära läinud. Minnes olla ta sajatanud: «Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!» Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinad kui enne.

Venda oli sakslaste eest põgenedes Mägiste koopas, mis sel ajal alles suure tiheda metsa põues seisis, redupaika otsinud ja sinna elama jäänud. Sealt ei teadnud teda ükski sakslane otsida. Sel ajal oli koopaid mitu ja olid nad inimese käe läbi uuristatud õõnesteega ühendatud. Koopa suu oli kivide, võsa ja väätkasvudega nõnda varjatud, et seda keegi võõras leida ei teadnud. Ja kes pidi seda niiske kuristiku põhjast otsima — laanest, kuhu veel kellegi tapperiteral tarvis ei olnud puutuda.

Oma sugurahva ja iseäranis oma truu sõbra Kaskiga ühendusesse jäädes oli Venda siin kuni Lehte sissemüürimiseni vaikselt ja vagusi elanud, oli tundi oodanud, millal ta oma vangistatud kaasa võiks päästa.

Sugurahvas ei olnud oma vanemat unustanud, vaid kandis hoolt, et Vendal peidupaigas peatoidusest puudus ei olnud. Loodeti ikka veel kord sakslastele vastu võivat hakata, siis pidi Venda jälle etteotsa astuma.

Nõnda ja osalt ka jahist oli Venda kuni siiamaale ennist elatanud.

Üksik elu igavas koopas oli ta tuimaks teinud, — vägimehe loomus ei suuda mõtteid haududa. Nüüd, väikese Maimuga, tõusis temas kui uus elu. Peaaegu igal ööl oli ta oma last vaatamas käinud, teda ööd läbi oma suu juures suusutanud ja siis iga kord enne hommikut jälle metsa tagasi läinud. Kaski perenaine oli pisukesele õige ema asemel ja toitis oma kui ka kasulast ühe ja sellesama rinna otsas.

Kardetud rahvavanem jäi oma asukohas tülitamata. Rüütlitel ei olnud esiotsa aega millegi muu, kui lossi ehituse peale mõtelda, ja hiljem valmis saanud lossis polnud midagi enam karta. Sellepärast kadus neil Venda nimi peagi meelest, iseäranis veel, et temast kippu ega kõppu kuulda ei olnud. Pealegi tekkis rahva suhu jutt: Mägiste metsas elada vanapagan. Venda ise muretses kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades selle eest, et seda juttu põhjendatuks peeti. Mitugi meest, isegi rüütlid olid jahil käies seal mõistmata viirastusi näinud, ja ebausku vanapagana ning kuradi kohta sakslastel ei puudunud. Keegi ei usaldanud asja Põhja uurima minna; nõnda sai see mets viimaks nii kardetavaks, et keegi rüütlitest ei ööl ega päeval sinna ei läinud. Kardeti isegi, et iga murtud oksakene hädaohtu ja haigust toob.