Читать книгу Libahunt. Kauka Jumal - August Kitzberg - Страница 6
ОглавлениеESIMENE VAATUS
Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas1 ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk,2 leivalabidas, ahjuluud ja muud koli, seinas soone peal kinni ja lahti lükatav uks, pulk sees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate3 peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg4 põleva peeruga5. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine.
PERENAINE, 40aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik,6 linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, – istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8aastane valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, rindade alt kirju vööga mässitud, kaela all väike vaskprees, – kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, 14aastane valgetverd poiss, paklane hame7, kaela alt vaskpreesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad8 paljad jalad, – kepleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks.
MANN (veerib): Mi-e me, i-e je, meie ri-i-si ris, ti-i ti, risti, u-si us, si-o so, usso ...
PERENAINE (parandab): Usu!
MANN: Usu! Vi-i-si, vis ...
MARGUS (parandab): Viis!
MANN: Jaa, sina oskad peast!
MARGUS: Oskan jah, sina pead ka. Katsu, kui Kukese Märt tuleb käsuga: Tammaru Mann kirikhärra ette lugema, ja sina ei oska!
MANN (mõeldes, siis ruttu): Mina ei lähe!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
MANN (südikalt): Ei lähe jah!
PERENAINE: Õpi, õpi, latseke, mis sa sõneled! – Margus, kohenda tuld!
MANN (veerib): Vi-i-i-si viis, pi-e-a pea, ti-ü-ka tük, ka-i ki, peatükki. (Loeb silpide järgi kokku) Me-ie ris-ti-us-su viis pea-tük-ki. (Jääb mõtlema ja vaatab üles.) Näin,9 õe, näin, mis need viis peatükki on?
MARGUS: Küll sa oled rumal!
MANN (teravalt): Ega ma sinu käest küsinud, näin ütleb minule isegi. Näin, mis need viis peatükki on?
PERENAINE (jätab voki seisma ja vaatab mõeldes lapsele otsa): Viis peatükki on ... viis peatükki. Need peavad peas olema, neid nõutakse. Muidu ei võeta peakooli ega armulauale.
MANN (mõtetes): Jaa, aga –
PERENAINE: Ah, latseke, mis sa nõnda palju küsid! (Sõtkub voki jälle vurama. Margus oli selle aja sees vokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.)
MANN (kilgates ja savikult maha karates): Oh, kui ilus! Näin, vaata, kui ilus!
PERENAINE (pahaselt): Oi sina vallatu, kas ei ole käest ära! No oota, kui isa koju tuleb!
VANAEMA (60–70aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette, astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama): Kellega sa tõreled?
PERENAINE: Margusega! Tulise söe pani vokiratta vahele!
VANAEMA: Ära tee, pojake: süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma voodi ääre peale.) Mis sa’s ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid!
PERENAINE: Ei ole enam pühapäev; tähed juba taevas. Mure ka, inimesed alles väljas! Leiavad nad selle tuisuga teed või ei leia ja eksivad metsa ära.
VANAEMA: Tea jah, kuhu nad nõnda hilja peale jäävad!
(Vaikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja vokiratta vurinat.)
MANN (on jälle savikule roninud ja raamatu võtnud, veerib): E-si es, si-i si, esi-, mi-e me, esi-me-, ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pea, ti-ü-ka tükk, pea-tükk ... (Korraga õues huntide ulumine. Kõik kohkuvad.)
MANN (hirmul): Hunt, näin, hunt!
VANAEMA: Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi! Metsakutsa saab kurjaks!
MARGUS (on ukse pealislaua lahti lükanud; külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära kajab).
PERENAINE (kohmetult): Keela ja kaitse! Küll lähevad häbematuks, sest ajast kui Suli ära viisid. Õue tungivad sisse! Vaid mis nad ikka veel ära teevad!
VANAEMA: Kui ikka lauda-ustel toed taga on!
PERENAINE: Et Jaani-Jaanust juba ei tule!
MARGUS (julgustavalt): Esäl on püss ree pääl õlgede all.
PERENAINE (murelikult): Püss kodus! Ja kui olekski kaasas, kas selle tuisuga kivi tuld annab! Lumi teeb niiskeks kõik!
MANN (vähe aja pärast): Huu! Külm! – Et isa ka niisuguse ilmaga kirikusse läks!
MARGUS: No kui käsk anti!
PERENAINE: Nojah, kui käsk anti; igast talust mees ja naine vaatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! Mina ei julgenud, siis läksid sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta.
MANN: Näin, õe, näin, mis see nõid on?
PERENAINE: Kui suureks kasvad, küll siis kuuled.
MANN: Jaa – aga – mis see libahunt on? Mina ei tea ju.
PERENAINE: Mis sa nõnda palju pärid, mis sul teada vaja ei ole! Libahunt on kuri inimene, kes ennast vahel hundiks moondab. Kui ta tahab, on ta hunt, kui tahab, inimene.
MANN (ennast ema lähedale surudes): Näin, mina pelgan!
PERENAINE: Mis sa siis pärid niisuguseid asju! Võta raamat, mine savikule ja õpi! (Kui Mannil head tahtmist ei näi olevat.) Noh, mine, mine!
MANN (võtab raamatu, läheb savikule, aga ei õpi, vahib pärani silmadega tühjusesse).
VANAEMA (voodi äärel, omaette õhates, nagu ei oleks ta millegi üle selgusele saanud): Jaah!
MARGUS: Sa ütlesid midagi, vanaema?
VANAEMA (õhates): Ei midagi! Mõtlesin niisama, et ... ilm on asju täis, millest meel-mõistus jagu ei saa. Vaatad ja vaatad küll, aga ei näe midagi! Vana usk, see tegi vahet hea ja halva vahel: sortse10 oli ja tarku inimesi, kes enam teadsid kui teised. Uus usk ei tee vahet midagi, kõik on – ühesugused nõiad! Aga ometi on seal nagu veesoonekesed mulla all varjul – head ja halba. Head ja halba, mida meel ei mõista!
(Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja vokivurin toas.)
(PEREMEES, 50aastane tugev mees, temal on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga11 mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik12 ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks lendab lahti, pimedast tungib külma auru sisse.)
PEREMEES (sulasega üle läve astudes): Tere õhtust! Meie ka siin.
PERENAINE (suure heameelega): Teie ka jah, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta.
MARGUS (kähku, riideid võttes): Mina lähen, võtan hobuse lahti.
PEREMEES: Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni!
MARGUS: Küll saab! (Õue ära.)
PERENAINE: Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära?
PEREMEES: Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi.
JAANUS: Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad!
PERENAINE: Meil tahtsid või tuppa tungida!
PEREMEES: Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas!
VANAEMA (tähtsalt): Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti!
PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt): Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga – eks teised ikka käisid!
JAANUS: Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha. Siis timukas lõi ...
MANN (ema ümbert kinni hoides): Näin, mina pelgan!
PERENAINE: Jah, pelga, latseke, pelga pattu!
JAANUS: Seni kui ta neile kätte ära närvetas, pea rippuma jäi ja suu vait. Võtsid küll veel sambast maha – mis valmis, see valmis!
(Piinlik vaikus, Margus on tuppa tagasi tulnud.)
PERENAINE: Kust see niisugune siis õige pärit oli?
PEREMEES: Kes teda teab! Meie kiriku kirjas ta ei olla seisnud. Olla kihelkonna teisel piiril kuskil laanes poolest saadik koopas elanud. Inimesi käinud ikka kaugelt tema juures abi otsimas. Olla saanud ka. Üks vanamees jutustas ise, et kui uss tema ära nõelanud ja paistetus südameni jõudnud ... Räägiti teisest ikka head ja kurja, mõlemat. Kes teab, kust ta siia oli tulnud ja saanud; õieti ei teadnud seda keegi.
JAANUS (vähe aia pärast): Tal oli laps ka. See oli ka sinna toodud pealt vaatama, kui ema pekstakse. Kes teab, kust nad ta kinni olid saanud. Katkenud ja narmetanud, nälginud ja kõvaks külmanud! Ju ta sestsaadik, kui ema kinni viidi, hulkumas oli. Kes nõia last ka tulihoone katuse alla laseb! ... Kui timukas esimese hoobi lõi, pani laps karjudes metsa poole. Joosti küll ka järele – kust veel kätte saad! ...
(Piinlik vaikus. Peremees tahaks piipu seadma hakata, aga jääb äkki kuulatama: läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda, kuidas huntide ulumine lähemale tuleb.)
PERENAINE (pead tõstes): Kuule, juba tulevad jälle!
(Keegi ei vasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine ukse taga. Kohkumine, kõik kargavad üles. Mann jookseb savikule püsti.)
PERENAINE: Issand jumal, sisse tikuvad nüüd!
VANAEMA (hakkab pomisedes lugema, siis tulevad sõnad selgemini kuuldavale):
Meid kaitse oma vere sees,
oh, issand jumal, abimees!
Oh, Peeter, püha sulane,
pane koerad kale’eie,
hurdad ümber rõnga’eie,
küüned kütkesse vajuta!
(Sellega ühel ajal.)
PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud; huntide kirglik ulumine kõlab tema kannul): Mis see siis on? (Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.)
MANN (jookseb harjudes tagakambrisse): Hunt! Hunt!
(Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on ka kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.)
JAANUS (kõigepealt toibudes): See on tema laps!
PERENAINE: Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
(Kõik kogunevad lapse ümber, see vaatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. Mann piilub aralt ukse vahelt ja vanaema kobab lähemale.)
PEREMEES (on püssi ära pannud ja lapse ette astunud): Kas sa huntide käes olid ja parajasti veel pääsesid? (Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi.)
PEREMEES (õrnalt): Kas sa ei mõistagi kõnelda?
(Laps nagu enne.)
PERENAINE: Mis su nimi ka on?
(Laps vaatab perenaise otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei vasta.)
VANAEMA (last nägema kummardades): Ta on ju heitunud ja hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea, kas sellega veel keegi inimese viisi sõna kõnelnud on või ei ole!
PEREMEES (lükkab last tasakesi ahjusuu poole): Mine sinna sooja! Sa oled ju kõvaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid!
(Laps, nagu enne, vaatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu.)
PERENAINE (kaastundlikult lapse üle kummardades): Kas sul kõhuke ka tühi on?
PEREMEES: Mis sa veel küsid! Kui sul midagi on – anna!
PERENAINE: Mul ju teie jaoks leem pajas soe.
PEREMEES: Ei meile ole vaja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla head saanud.
PERENAINE (võtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse leent ja paneb ahju kõrvale pingi peale): Tule, väikene külaline!
(Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates.)
PEREMEES: Kuidas tal toit läheb!
PERENAINE: Kes teab, kunas ta viimati ivaraasu suhu sai!
(Väike vaikus. Kõik vaatavad rõõmsalt, kuidas laps aplusega sööb.)
MARGUS (jalad harkis, isa otsa vaadates): Kas see siis nüüd meile peab jääma või?
PERENAINE (nagu tõrjudes): Sellepärast siis nüüd kohe meile!
PEREMEES (naeratades Margusele): Võib jätta ka, kui sa – teda endale noorikuks tahad.
MARGUS (naerdes): Noorikuks? Mina? Seda!
(Kõik naeravad. Laps vaatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.)
PEREMEES (nagu enne): Ära sa ütle midagi, kui – sauna viime ja puhtaks peseme.
MANN (aralt): Näin, kas see nüüd on libahunt?
PERENAINE: Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.
(Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Vaatab siis tänulikkude silmadega ringi.)
PERENAINE (peremeest müksates): Nägid, mis ta ka teha oskas?
PEREMEES: Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.)
Noh, kas kõht on täis?
(Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi.)
PEREMEES: Küll sa homme kõnelema hakkad! Roni nüüd ära üles ahju peale, seal on sul soe magada.
(Laps ei vasta ikka midagi, kaob kartsast mööda ahju peale, kus kõik vagusi jääb.)
PEREMEES: Noh, Margust-Manni, minge ka ära põhku!
MANN: Mina pelgan!
PERENAINE: Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme.
(Lapsed kaovad tagakambrisse. Jaanus on enese riidest lahti võtnud, et koikusse kasuka alla pugeda; vanaema ehib ka magama minema.)
PEREMEES (tõmbab korraks ukse lahti ja vaatab õue): Tuisk ja sadu on järele jäänud, tähed siravad taevas ...
VANAEMA: Sest et vaenelaps endale paiga leidis!
(Peremees ja perenaine on mõtetes ja vaatavad salakesi teineteise otsa.)
PERENAINE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan?
PEREMEES (kõrvale vaadates): Jah, mis peab saama! Või minagi tean! Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte välja saadad!
PERENAINE (vähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt!
PEREMEES: Jah, eks neid ole omajagu! Kui kisuks kevadel kütist13 ja teeks tüki uut maad juurde?
PERENAINE: Jah, kui teeks, – ei tea, mis mõis ütleb!
PEREMEES: Mis see mõis! Orjahingekene tuleb juurde. Aga – eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära.
PERENAINE (õhates): Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka!
PEREMEES: Nõia või mitte-nõia! Kes meile ütleb, kui suur nõid ta oli või ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast hukka peab saama!
JAANUS (voodi äärelt): Jah, ema luudekambris raejalgade14 peal. Nägin, kui sinna viidi. Ega neil ju kohe kirstu ega midagi käepärast olnud. Visati muudkui eest ära sinna!
PERENAINE: Vastu ööd veel niisugust asja kõneled! Ei tule või unigi enam silma.
JAANUS (raskelt): Jah! Ega taha tulla!
(Vaikus. Peremees ja perenaine pööravad kambrisse minema.)
LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust: südantlõhestav hüüd): Ema!
(Surmavaikus. Peremees ja perenaine on kui tarretanud.)
(Eesriie.)
1 kartsas – redel
2 uhmer –mingi aine peenekstampimise nõu
3 sagarad – puust uksehinged
4 pihid – tangid
5 peerg – pikk õhuke laast
6 körtsik – seelik
7 paklane hame – takune särk
8 keerdkaltsad – põlvpükstega kantavad linased v takused säärised; linased püksid
9 näin – ema; vanaema
10 sorts – nõid
11 lakk – sirm
12 pihik – varrukateta jakike
13 kütis – ummuksis põletatav tuli (uudismaal)
14 raejalad e kraejalad – jalgadega raamistik alusena
