Читать книгу Libahunt. Kauka Jumal - August Kitzberg - Страница 7

TEINE VAATUS

Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskasvanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame,¹⁵ rinna eest väikese vasksõlega koos, keerdkaltsad, valged jalarätikud ja rihmadega pastlad. TIINAL (mustaverd) ja MARIL (valgetverd) kehvad kirjud rahvariided. Maril hõbeprees¹⁶, kaelaehted ja litritest pärg juuste peal; Tiinal metsalilledest pärg peas, hõbeehteid temal ei ole. – Kevadine mets, täis päikesepaistet; vint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelava keskel jämeda tüvega tamm. – Pühapäev, enne lõunat.

TIINA (pahemalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke üles tõstetud, nii et paljad jalad peaaegu poolte säärteni nähtavale tulevad, ettevaatlikult astudes, nähtavasti põgenevat rästikut enese ees ajades):

Tulla-holla, pilla-palla!

Sarapuukirja, kukerpuukirja,

kanarbikukarva, kulukarva,

mäekarva, mannikarva,

suure soo saksakene,

paemurru prouakene,

kulu kuldane emanda, –

sina minu käest ei pääse!

(Välkuvail silmil, kähe käega peletades.)

Liigetie, loogetie,

vinderdie, vänderdie –

sihi, sihi soo poole,

rühi, rühi raba poole!

Sulane sa, ma isanda!

(Rästikule järele vaadates, siis nagu ärevusest vabanedes.) Pea muudkui püsti ja vastu hakkama valmis! Mine peale, mina sulle paha ei tee! Eks sa taha ka elada ja kevadest rõõmustada! (Paneb käed kukla taha kokku ja astub mõtetes edasi.)

MARI (huikamine eemalt): Uu-uu!

TIINA (virgudes): Mari! Tema olin ma koguni unustanud. (Huikab vastu.) Uu-uu!

MARI (nagu enne): Uu-uu!

TIINA (astub mõtetes edasi).

ORAV (kuuse otsas): Tsuk-tuk! Tsuk! (Käbiroots langeb Tiina jalgade ette.)

TIINA (üles vaadates, rõõmsalt): Ah sina oled? Käbi-kuningas, pähkliperemees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule!

ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk!

TIINA: Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus mu pähklid on, mis ma sulle tunaeile siia oksa-auku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päeva jaoks ühe? Noh, ütle!

ORAV: Tsuk-tsuk!

TIINA: Maiasmokk! Kõigest ühe iga päev pidid sa sööma, nüüd on ainult koored veel maas! Enam ma sulle ei too.

ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk!

TIINA: Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea, kas tal enam ongi! Ega mina tema tagavara-aita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühe-päeva-peremees, mis sa oled!

ORAV: Tsuk! Tsuk! Tsuk!

MARI (huikamine õige lähedal): Uu-uu!

TIINA: Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul veel mitte midagi! (Oravale.) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõrelda; tema on nii usin, nii usin ja vali! (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki veel, enam mul ei ole! Aga teine kord, siis pead mulle õla peale hüppama ja peo pealt võtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma varju pikkust.) Juba keskpäeva aeg! Nõnda see pühapäevane päevakene käest kaob!

MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast välja astudes): Oledki siin? Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?

TIINA: Miks siis ikka kohe – kellele? Mitte kellelegi, iseenesele! Mets ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib tema, – kes see mind?

MARI: Sina oled ehtimatagi ilus!

TIINA: Seda kuulen ma ka alles esimest korda, ja sinu suust.

MARI: Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. Kas hakkame koju minema või?

TIINA: Koju? Juba? Mul ei ole ju veel marju.

MARI: Mis sina siis tegid?

TIINA: Ah! Nii hea oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses, kask lõhnas, kuusk tilkus vaiku ... Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. Kuidas ta vaene põgenes! Mina ikka kannul! Vahel ajas küll pea püsti ja susises vastu, aga pani muudkui jälle minema – inimese silmavaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina taga järel ...

MARI: Noh? Said ära materdada?

TIINA: Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Ta ju põgenes!

MARI: Kurja ei tee? Alles mineval nädalal oli Tähik nõelatud ...

TIINA: Kui ehk ise peale astus. See paranes ju ära jälle ... (Ärevuses.) Ah!

(Metsast kostab sikusarve heli.)

MARI (ka ärevuses): Tule, lähme!

TIINA: Ei, ei, mina ei tule! (Vilistab lugu kaasa ja teeb kohal seistes rõõmsaid tantsuliigutusi.)

MARI (rahutult): Tule, tule! Lehmad tahavad lüpsta! Me peame minema.

TIINA: Ei, ei, mina nopin veel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe!

MARI (tusaselt): Marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.)

TIINA: Jaa, jaa – mine, mine ees, küll ma tulen kohe! (Kergel sammul metsa ära.)

MARI (ümber pöörates): See oli neil ehk koguni kokku räägitud? – Ei, see ei või ju olla. Margus ometi teab, mis ta teeb! Aga kui? ... Kui siiski? ... (Kaob põõsaste taha.)