Читать книгу Teine katse - Aura Holden - Страница 4

ESTEE DAGOBERT OLEKS pidanud juba kaks tundi tagasi kodust lahkuma, kuid istus ikka veel magamistoas voodil, kuigi Gabe’i öökapil oleva äratuskella seierid lähenesid juba kümnele.

Teiste sõnadega – aeg kulges halastamatult, lühendades Columbusesse sõidu ja seal viibimise aega. Loomulikult ei teinud see Estee niigi nullis tuju paremaks.

Kui suurepäraselt oli hommikul kõik alanud…

Kui ta hommikulauas Gabe’ile ütles, et tahab Columbusesse sõita, pani mees seda imeks, kuid vastu vaidlema ei hakanud.

“Püüan kähku tagasi tulla,” poetas Estee kiiresti, nagu oma süüd siluda püüdes.

Muide, ta tundis end tõepoolest süüdlasena, kuigi mingit alust selleks ei olnud. Ainult mõte sellele, et Gabe jääb mingiks ajaks ilma harjunud hoolitsuseta, tekitas ebameeldiva tunde. Estee ei teadnud veel, kuidas mees tema plaanidesse suhtub, kuid tundis juba südametunnistuse piinu, nagu oleks korda saatnud midagi laiduväärset või lihtsalt kohatut.

Tegelikult tuleb Gabe pärast rasket ja muresid täis päeva tühja majja tagasi alles õhtul. Ning siis ei oota teda meeldiv naeratus, soe õhtusöök ja kodune õhkkond. Kuidas ta end tunneb? On ju Gabe harjunud täiesti teistsuguse elukorraldusega.

Tõsi, Estee oli hoolitsenud selle eest, et tema armastatu ei peaks tühja kõhtu kannatama. Külmiku ühel riiulil oli pott raguuga, teisel alustaldrikule asetatud fooliumis küpsetatud kana. Peale selle olid siin veel värsked ja konserveeritud juurviljad. Gabe’il oli tarvis vaid salat valmistada ning raguu üles soojendada, samuti liha tükkideks lõigata, sest kana eelistas ta süüa külmalt. Ja ikkagi oli Esteel ebameeldiv mõelda, et Gabe peab kõige sellega ise hakkama saama. Kogu nende kooselu jooksul – seda ei olnud küll võimalik väga pika ajavahemikuga mõõta – ei olnud Gabe alandanud end köögitoiminguteni. Nad ei olnud küll selle küsimuse üle arutlenud, kuid Estee mõistis niigi, mis sellise suhtumise taga peitub – Gabe ei pidanud seda mehelikuks.

Teisest küljest, kas ta sellepärast peab terve päeva äriga tegelema, et õhtul liha praadida, kartulit koorida ja salatit tükeldada? Reeglina jääb pärast õhtusööki järele veel hunnik pesemata nõusid, mis tuleb tingimata puhtaks pesta, et need hommikuni kraanikausis ei vedeleks.

Estee oli alati imestanud, miks tekib pärast õhtusööki nii palju määrdunud nõusid. Lauas istub ju ainult kaks inimest – tema ja Gabe. Sellele vaatamata pidi ta alati hulk aega veetma köögis pärast seda, kui Gabe oli võõrastetuppa diivanile potsatanud.

Tahtejõu abil suutis Estee endas alla suruda soovi vabandada kodulinna sõitmise pärast. Lõppude lõpuks võib ta ju endale mõnd väikest meelelahutust lubada!

Nagu mõistes, millest ta mõtleb, lausus Gabe tagasihoidlikult:

“Ära tagasipöördumisega kiirusta, küll ma saan siin sinutagi kuidagi hakkama.”

Pärast pisukest pausi, nagu taibates, et tema sõnu võidakse valesti tõlgendada, lisas ta:

“Kuigi ma hakkan sinust suurt puudust tundma. Oleme ju alati kahekesi õhtustanud…”

“Ainult siis, kui sa kodus oled,” ei suutnud Estee end tagasi hoida. Samas hammustas ta keelde, sest talle ei meeldinud väljavaade enne ärasõitu Gabe’iga riidu minna. Olgugi et ta ei sõida kauaks, aga ikkagi.

Arvatavasti tegeles Gabe omaenda mõtetega, sest ta lasi märkuse kõrvust mööda, lausudes:

“Ära muretse, sõida rahulikult – minuga on kõik korras!”

“Söögiga oled sa kindlustatud, pead selle ainult üles soojendama, kuid see ei ole keeruline,” kinnitas Estee. “Kõik vajaliku leiad külmikust.”

Gabe naeratas.

“Suurepärane. Seda enam ei ole sul vaja millegi pärast muretseda.”

“Ma ei muretsegi,” kortsutas Estee hoolitsevalt kulmu.

Hetke mõelnud, tõusis ta toolilt ja avas külmkapi ukse.

“Vaata. Siin hõbepaberis on kana, sellest kastrulist leiad raguu, ainult ära korraga kõike soojaks tee. Aseta taldrikule vaid nii palju, kui sa ära sööd, ning pane mikrolaineahju. Lüliti keera sellele jaotusele, näed?”

“Millisele?” Gabe tõusis laua tagant isegi püsti. “Ah-ah. Tundub, et pole kuigi keeruline.”

Estee kortsutas veel kord kulmu.

“Oota, kas sa ei ole kunagi mikrolaineahju kasutanud?”

Mees raputas pead.

“Pole vajadust olnud. Sellest ajast, kui sa selle muretsesid, oled sellega ju ise tegelenud.”

“Pole midagi,” poetas Estee, “küll õpid. Nüüdsel ajal oskavad isegi pisikesed lapsed taoliste riistapuudega ringi käia.”

Kuid tema häälest kostis kahtlus.

Nagu seda taibanud, lausus Gabe liialdatud reipusega:

“Äärmisel juhul soojendan toidu gaasipliidil.”

“Täpselt,” noogutas Estee, “peaasi, et sa selle pärast söömata ei jääks.”

“Mis sa nüüd!” muigas mees. “Ma ei ole ju iseenda vaenlane.”

“Tore! Aga siit leiad sa tomatid, kurgid ja paprika. Selles tsellofaanpakendis on värske roheline. Nendel riiulitel salatikastmed, majonees ja…”

“Mitmeks päevaks sa Columbusesse kavatsed minna?” vaatas Gabe talle kahtlevalt otsa.

Estee kohmetus ja langetas pilgu, kuid samas tõstis selle jälle.

“Lähen sinna ja kohe tagasi. Sa ei jõua veel igatsemagi hakata. Ma lihtsalt tahaksin…”

“Oh, Estee, Estee!” hüüatas Gabe naerdes. “Ma tegin ju nalja! Mis sinuga on? Kas sa ei saa enam naljast aru?”

Viimane märkus ajas Estee veel rohkem segadusse. Selle esmapilgul süütu küsimusega viis Gabe ta lõplikult endast välja.

Kogu asi oli selles, et mees tabas täpselt kümnesse. Mingist ajast alates oli Estee mõistma hakanud, et temaga toimub midagi arusaamatut. Aga kui seda on tähele pannud ka alati hõivatud Gabe, siis on asi päris hull.

Kas tõesti on muutused juba nii kaugel? käis Esteel läbi pea, samal ajal kui ta end koguda püüdis. Oh kui sandisti…

“E-ei, ei ole võõrdunud,” kogeles ta, “ma tahan lihtsalt, et minu äraolekul kõik korras oleks.”

“On ju,” kinnitas talle Gabe. “Pealegi on Charlestonis palju restorane, nii et näljasurm mind ei ähvarda. Sina aga sõida rahumeeli, tuuluta end pisut, sest istud ju siin tõesti nagu luku taga…”

Estee naeratas.

“Hea küll, kallis.”

Gabe suudles teda hüvastijätuks ja kiirustas tänavale, kus seisis tema renditud Ford. Oli aeg minna tagasi tööle, mille pärast ta siia linna oli sõitnud.

Estee aga, olles üksi jäänud, märkas oma tuju tunduvalt paranevat. Isegi peaaegu kogu hommiku tüüdanud süütunne haihtus kiiresti.

Naine suundus magamistuppa, nautides ette mõnusat reisi. Ta avas kapi ukse, et leida reisiks sobivat mugavat ja samaaegselt elegantset riietust. Seisis tal ju ees kohtumine teda hästi tundvate inimestega. Sellepärast pidi ta välja nägema mitte lihtsalt hea, vaid lausa suurepärane. Kellelgi ei tohi tekkida mõtet, et tema Charlestonis viibimine on oodatust vähem viljakas olnud.

Estee plaanis kodust lahkuda poole tunni, äärmisel juhul neljakümne minuti pärast. Kuid tema plaanidel ei olnud ette nähtud täituda. Selle asemel, et lahkuda korterist kell kaheksa, nagu ta oli kavatsenud, oli ta ikka samas paigas, kuigi kell näitas juba üle kümne.

Loomulikult oli selleks põhjus, kusjuures mitte meeldiv – oma suureks ehmatuseks avastas Estee, et ükski kleit talle enam selga ei mahu.

Rusutuna istus ta voodil, vaadates hajameelselt laialipillutud esemeid. Isegi siis, kui õnnestuks neisse pugeda, ähvardasid nööbid eest lennata. Lukud läksid ise lahti, tasus ainult pisut end liigutada.

Teksad sai Estee veel kuidagi jalga, eriti need, mida ta iga päev kandis, kuid ta ei tahtnud tuttavate ette ilmuda igapäevastes riietes.

Kui kahju, et ühelgi mu seelikul ei ole üleval kummi, mõtles ta kurvalt. See oleks praegu pääsemine. Kuigi… asi ei olnud ainult riietes, vaid ka jalanõudes. Kõik kingad olid nagu numbri võrra kokku tõmmanud!

Estee mõistis suurepäraselt, milles asi. Siin, Charlestonis, oli ta harjunud käima tossude ja muude pehmete jalanõudega ning praegu lõikas ta oma kergemeelsuse vilju. Tema pöiad olid harjunud vabadusega ega tahtnud enam kohaneda moodsate kitsaste kingadega.

Ei oleks tohtinud nii uisapäisa toimida! mossitas ta. Kogu selle aja olen elanud nii, nagu ei peaks ma enam kunagi inimeste ette ilmuma.

Voodilt tõusnud, läks Estee trümoo ette ja vaatas peeglisse. Loomulikult oli ta seda ka varem teinud, isegi mitu korda päevas, kuid praegu uuris ta ennast eriliselt norivalt. Nähtu mitte ainult ei kurvastanud teda, vaid viis ta paanikataolisesse seisundisse. Estee leidis end lausa sellelt, et oli valmis midagi rasket peegli poole lennutama.

Paari minuti järel mõtles ta ohates:

Pole vaja peeglit süüdistada, kui ise süüdi oled. Kirg koduste küpsetiste vastu jätab alati oma jälje. Ja üldse – pidev toiduvalmistamine on ohtlik asi. Pead ju iga rooga proovima, kuidas siis muidu! Vastasel juhul ei saa sa ju teada, kas sinu kulinaarne hõrgutis ka välja tuli.

Ning nüüd on tulemus käes. Nagu öeldakse – silmaga nähtav.

Parem, kui mu silmad ei näeks. Olen täielik pontsu! Õlad on muutunud libajaks, talje peaaegu kadunud, puusad läinud kaks korda laiemaks, seljal, pisut allpool rinnahoidja kinnitust, on jälestamisväärsed voldikesed. Ei oleks kunagi arvanud, et sellised ka minul, keda sõbrannad alati ilu ja elegantsuse etaloniks on pidanud, tekkida võivad! Vaat milleni viib ootamatu elulaadi muutus!

Mitte niivõrd elu, kui mõtlemise, vaidles sisemine hääl vaikselt vastu. Kui sa ei oleks ennast maha salanud, poleks millestki sellisest jälgegi. Oleksid endiselt graatsiline. Mis sinuga küll juhtunud on, lapsuke? Miks sa otsustasid loobuda oma positsioonist? Öelda lahti kõigest, mida siiani kalliks pidasid? Kas häälestasid end uuele lainele? Kuid nüüd vaata sügavamale oma hinge ja püüa mõista, kas see on see, mida sa tahad…

Estee hammustas huulde. Juba ammu ei tundnud ta vaimustust oma praegusest elust, kuid millegipärast kartis endale seda tunnistada. Kuid siin, põrgates riiete valikul ja peeglisse vaadates selle probleemiga kokku, tunnetas ta ootamatult kogu temaga toimunud muudatuste suurust. Ja kohkus.

Jumal küll! Kuhu on kadunud minu ammmune tuttav – õlekõrrena sale ja elegantne nagu tipp-modell – Estee Dagobert? Miks vaatab tema asemel peeglist vastu see tülgastavalt paks tädi? mõtles ta jubedusega.

Kui kole! Mida arvavad minu kolleegid, nähes mind niimoodi paisununa?

Kolleegid… Daisy, Cyril ja teised…

Estee naeratas tahtmatult, meenutades neid, kellega koos ta oli töötanud.

Kuid naeratus ta huulil kustus üsna pea. Selles asi ongi, et kolleegid on muutunud “endiseks”, kuigi alles mõni kuu tagasi olid nad olnud töökaaslased. Estee on praegu nende jaoks samuti “endine”, kuid peale iseenda ei ole selles kedagi süüdistada.

Mitte keegi ei sundinud teda Columbust jätma ja Gabe’iga koos Charlestoni sõitma – selle valiku tegi ta ise. Tegelikult ei suutnud isegi Gabe imestust varjata, kui Estee teatas, et on valmis kõik jätma ja temaga koos teise osariiki sõitma. Esteele isegi tundus, et kohe-kohe hakkab mees teda keelitama rumalusi mitte tegema. Kuid lõpuks seda ikkagi ei juhtunud. Tegelikult oli Gabe väga rõõmus, et kogu tema Charlestonis viibimise aja on Estee tema kõrval.

Ja vaat millega see kõik lõppes, andis endast jällegi teada sisemine hääl. Sa ei ole enam enda moodi. Kas sellepärast oli vaja loobuda kõigest, mis oli varem sinu jaoks väärtuslik?

Estee vaatas süngelt oma peegelpildile silma. Küsimus oli esitatud otse ja vastus oli silmaga näha.

Katkendlikult hingates pööras ta peeglile selja ja lonkis voodi juurde tagasi. Istus siis puhaste krudisevate linadega asemele ja suunas pilgu otse enda ette…