Читать книгу Reporter - Avo Kull - Страница 5

ÕHTUVALGUSE AEGLASES KUSTUMISES AIMUS PELK MÄLESTUS HILJUTISTEST valgetest öödest. Nüüd võttis pimedus võimust juba ammu enne südaöö saabumist ja varsti sai ainult vaibumatu meremüha järgi aimata allpool laiuva vetevälja lähedust.

Asso ja Jaak seisid kõrgel kaldapangal ja vaatasid vaikides pimedusse. Nad olid seal juba kaua seisnud.

„Ära mere poole vaata, sealt nad ei tule,” ütles Jaak.

„Sealt muidugi mitte,” vastas Asso. „Kui tulevad, siis ikka maitsi ja teid pidi. Ega soomukid metsast hästi läbi ei pääse.”

„Aga jalavägi?”

„Need, kuradid, tulevad muidugi läbi metsa. Võib arvata, et nad hargnevad juba enne kasarmut.”

Asso näppis närviliselt laia puldanrihma, mis hakkas kauasest pingutusest kaela soonima. Tal oli komme automaati kaelas kanda ja kõneldes sellele käsi toetada. Aina tihenevast pimedusest paistsid läbi ainult tema üleskääritud käistega paljad käsivarred ja punakaks päevitunud nägu. Meeste laiguline riietus sulas ühte ööhämarusega ja vaid aimamisi läbi pimeduse kumavad valge merikotka kujutised õlgadel viitasid väeosa välivormile.

„Kas hakkame minema?”

„Ei veel, kiiret pole. Enne varahommikut nad ei ründa.”

„Oled sa kindel … et nad just täna öösel tulevad?” uuris Jaak.

„Ei ole kindel, aga pataljoni jagu mehi olevat Võrust juba eile kohale toodud ja kümmekond soomukit seisavad kolmandat päeva Jägalas.”

„Aga rünnakukäsk … on see juba antud?”

„Jah, olevat antud.”

„Kindlad andmed?”

„Üsnagi. Ma enam täpselt ei mäletagi, kes selle nüüd välja ütles … oli see Peeter, Tiit või Jüri, aga nad kõik rääkisid sellest.”

„Ütlesid nad siis, et … täna?”

„Jah, juulikuu viimasel päeval pidavat madin lahti minema.”

Jaak lükkas püstolikabuuri selja taha, surus käed sügavale püksitaskusse ja köhatas aeg-ajalt. Ärevatel hetkedel tekkis tal kerge pitsitus kurgus, mis reetliku köhatusena andis endast mõnikord märku. Tahtmatult tõstis ta pisut häält:

„Kurat küll! Paistab, et oleme korralikult hammasrataste vahele jäänud.”

„Nii see on, aga mida muud nendelt diletantidelt oodata võis. Kelle kuradi totakas idee see üldse oli meid Paldiskisse saata? Käsirelvadega Vene armee tankide ja kuulipildujate vastu! Täielikud tainapead!”

Jälle võttis vaikus kõrgel kaldapealsel maad. Meestel oli, mida meenutada. Need olid tugeva iseloomuga sihikindlad sõdurid, kes põlgasid intrigaanlust ja alatusega piirnevat argpükslikku keerutamist. Au, väärikus ja ametiuhkus polnud neile tühjad sõnakõlksud, vaid mõisted, millel oli kindel sisu ja tähendus. Nad arvasid, et samadest seisukohtadest peaks lähtuma iga isamaa teenistuses olev inimene. Kahjuks ei käinud see taasiseseisvunud riigi noorpoliitikute kohta.

„Kummaline küll, aga praegu ei oska enam keegi öelda, kes niisuguse totaka käsu andis,” ütles Jaak.

„Jumal teab, ja mis sest enam rääkida. Nüüd peame selle supi mingil moel ära helpima.”

Asso lükkas soonima hakanud automaadirihma kaelalt ja relv jäi nüüd õlale rippuma. Ta torkas pöidla rihma taha, sirutas end ja küsis:

„Kontrollisid sa kaitseliinid korralikult üle?”

„Jah, kasarm on kindlustatud kui Atlandi vall, ühtki katmata tsooni pole.”

„Tubli! Margust võib usaldada. Tal on niisuguste asjade peale nutti.”

„Aga soomukid … kui need tule peale tõmbavad, võib asi käest ära minna.”

„Muidugi jäävad meie kergekuulipildujad nende vastu lahjaks, aga meid kaitsevad jälle müürid ja see on suur eelis. Jalaväel pole lootustki läbi pääseda.”

„Võib-olla,” noogutas Jaak hajameelselt.

„Sa kahtled?”

„Ei, ma ei kahtle, aga sõjaõnn on heitlik. Võib minna nii, aga ka naa.”

„Olgu ta pealegi heitlik.” Metalne tämber Asso hääles rääkis meeleheiteni viidud otsustavusest. „Meie pole kollaborandid ega politikaanid. Me seisame vaid oma aadete ja vabaduse eest, ja kui vaja, siis ka sureme.”

Sellega oli kõik öeldud ja lisada polnud enam midagi. Juhtunud oli halvim: riigijuhtide peataolek ja kaheldava väärtusega otsused olid sünnitanud vastasseisu, mis vägisi kippus paisuma sõjaliseks konfliktiks.

Öine õhk jahenes ja lõunakaarest kergelt puhuma hakanud tuul kandis sooja suveleitsaku endaga merele kaasa. Veteväli otsekui elustus ja kasvav müha summutas pikkamisi ritsikate kanonaadi. Haavalehed värelesid kuuldavalt ja kusagil puudeladvus häälitses ärevalt üksik öölind.

„Külm on,” väristas Asso õlgu, „lähme tagasi.”

„Lähme pealegi.”

Mehed hakkasid aeglaselt astuma. Lahtised lubjakivikillud krudisesid kaeblikult rohmakate sõdurisaabaste all. Sirge teelõik lõppes peagi ja ühes sellega kadus vähenegi valgus, mis senini oli aidanud rajal püsida. Kõrgete kaskede kahar võra seisis kui must müür kasarmukorpuse ümber ja sellest oli võimatu läbi näha. Siiski vilgatas vasakul punakas tuluke, mis tõmbas kohe tähelepanu. Jaak kiirendas sammu ja käratas:

„Suitsetamine postil jätta!”

„Vabandust, härra major,” kõlas võsast vastuseks. „Närvid …”

„Sõduril pole enne lahingut närve,” pressis Asso läbi hammaste, ja mõlemad astusid mööda tuttavat teed edasi.

Hetke pärast pimestas silmi ere prožektorikiir, mis kohe kustus. Omad ära tundnud tunnimees avas ukse ja ulatas taskulambi. Asso võttis lambi ja libistas selle kahvatu valgussõõri aeglaselt üle tundmatuseni muutunud magamiskorpuse. Kahel pool sissekäiku olid virna laotud liivakotid kui tuhkjaskollakas müür, mille keskel läikisid tuhmilt kergekuulipildujate mustjad torud. Külili keeratud voodite taha akende alla olid samuti laotud liivakottide virnad. Nende kõrval avatud padrunikastid, granaadid ja automaadid. Pooleldi riietes mehed magasid põrandal.

„Aga snaipripüssid?” küsis Asso sosinal.

„Üleval,” vastas Jaak. „Seal on ka suurem osa kuulipildujatest.”

Must mehekogu tõusis ja astus lähemale, Asso suunas lambivalguse talle näkku. See oli instruktor Margus, kelle ülesanne oli kasarmu kaitse korraldamine. „Härra komandör,” pöördus ta poolihääli tulijate poole.

„Jah?”

„Kümmekond kaitseliitlast tuli lisaks ja … Ilmar tuli ka.”

„Ilmar? Mida paganat temal siia asja on?”

„Tal pidavat uudiseid olema.”

„Hea küll, saada ta staapi.”

Vaikides suunduti koridori lõppu ja komandör avas staabiruumi ukse. See oli suur tuba, mille valgeks võõbatud seintel tilbendasid senini maharebitud venekeelsete plakatite ribad. Miniatuurne kirjutuslaud mõjus kui võõrkeha keset mõõdutundetult avarat ruumi, mille ainuke aken oli liivakottidega kaetud. Asso asetas põleva taskulambi lauale ja laskus väsinult toolile. Jaak toetas selja vastu seina ja jäi ootama.

Sisse astus lühikest kasvu jässakas mees. Suured plastraamidega prillid tema habetunud näol andsid mingil moel talle õpetatud mehe välimuse. Tulija kandis õhukest tuulepluusi triibulise särgi peal ja musti, korralikult viigitud pükse. Kogu tema olekust, rõhutatult aeglastest liigutustest ja terasest silmavaatest õhkus tugevatele inimestele omast kindlameelsust ja rahu.

„Tere, mehed.”

„Tere, Ilmar,” kõlas vastuseks. „Mis sind siia tõi?”

„On uudiseid … nii häid kui halbu.”

„Kõnele.”

„Asi tundub olevat nii, et vaatamata poliitikute kisale vaidleb Tanki-Ants vastu ega taha teid rünnata.”

„Vaata aga vaata, poleks uskunudki, et tal nii palju mõistust peas on,” arutles Asso.

„Nojah, aga kui kaitseväe juhataja käsu annab, pole temalgi pääsu.”

„Aga on ta siis andnud?”

„Ma ei tea, aga räägitakse, et Einseln olevat täna õhtul kiirkorras Kadriorgu kutsutud.”

Ruumis olijad vahetasid pilke. Kõigile oli selge, mida see hilisõhtune visiit võib tähendada. Meeste mõtlikel nägudel polnud hirmu. Pigem peegeldus neil möödapääsmatult läheneva katastroofi eelaimus. Võimalused verevalamist vältida kahanesid iga tunniga. Öine pimedus võimendas ohutunnet ja üha enam kinnistus meestes arusaam, et nad lähevad vastu verisele võitlusele, mille tulemust ei oska keegi ette arvata. Kõigil neil olid perekonnad, naised ja lapsed, kuid nad olid sõdurid ja pidid tegema oma tööd.

„Kurat küll, Vene vägedega löömaks ei läinud, aga nüüd hakkavad eestlased omavahel verd laskma.” Asso murelik pilk kompas lapilisi kasarmuseinu ja libises hajameelselt üle kaaslaste mornide nägude. „Ja see peab siis aitäh olema selle eest, et kogu selle kantpeade kamba piiri taha peksime.”

„Ja mõned mullatoidule saatsime,” lisas Jaak sarkastilise muige saatel.

„Olgu nii või teisiti, aga plats on puhas. Mida need põlvpükstes politseikollanokad oleks nendega peale hakanud?!”

„Muide, mis politseisse puutub,” sekkus Ilmar „siis praegu pidavat mõned mamma Parekit masseerima, et ta K-komando välja tooks.”

„Ah, kuradile kõik!” lõi Asso rusikaga vastu lauda. „Sõda näib vältimatu olevat. Toogu, keda tahavad. Lõpp on nii või teisiti lähedal.”

Komandör tõusis ja kõndis mahapööratud pilguga paar tiiru ümber toa. Lõpuks seisatas Ilmari ees ja vaatas talle tõsiselt otsa.

„Mida sina plaanid teha?”

„ Ei midagi,” kehitas see õlgu. „Jään siia ja vaatan, mis juhtuma hakkab. Eks tänasel ööl ole iga toru tähtis.”

„ See ei ole hea mõte.”

„Miks?”

„Sest sina pole sõjamees … ja teiseks läheb sind mujal vaja.”

„Kus?”

„Vaata, Ilmar.” Asso istus uuesti laua taha. „Näed ju isegi, mis riigis praegu toimub. Ühed poliitikud kihutavad meid rahvuslikele vägitegudele ja ärgitavad ülestõusule valitsuse vastu, teised sõimavad ja tahavad maha tappa. Kõigil omakasu ahne tuluke silmis põlemas. Ajakirjandus süüdistab meid omavolis, partisanluses ja schenkenbergluses. Kõik tõed on pea peale pööratud ja mitte keegi ei mõista enam, mis tegelikult toimub.”

Muidu mehine ja karmivõitu Asso ei häbenenud teda haaranud tundepuhangut, kui ta jätkas:

„Ilmselgelt hakkab täna siin juhtuma väga halbu asju. Võimalik, et homme pole paljud meist elus. Mitmed võivad olla haavatud ega ole enam võimelised enda eest seisma. Aga mina küsin nüüd, milline mulje jääb meist rahvale ja kellena meid pärast Pullapää lahingut meenutatakse? Röövlite ja marodööridena või vaprate sõduritena, kes võitlesid õigluse ja aadete eest? Kas kaabakatena või sirgeselgsete eesti meestena, kes ei leppinud saamatute ülemate sigaduste, solvamiste ja sõduriau häbistamisega?”

Ilmar tõusis ja jäi komandöri ette seisma.

„Mida sa … siis välja pakud?”

„Sa pead siit ära minema. Keegi meist peab kindlasti ellu jääma ja rahvale tõtt rääkima.”

Asso tõusis, jäi kaaslase kõrvale seisma ja rääkis häält madaldades: „Kui meie langeme, hakkad sina üksi võitlema kogu meie kompanii eest. Sa pead tegema kõik, mis võimalik ja mis mitte võimalik, et avada rahva silmad ja tuua nendeni tõde meie elust ja … kui nii läheb, siis ka surmast.”

„Aga kuidas … kuidas ma peaksin seda tegema?”

„Sinu valik, aga sa pead kasutama igat võimalust, et rääkida ja kirjutada, veenda ja tõestada. See on lõputu töö, aga pea meeles, et siis oled sina viimane sõdur lahinguväljal ja siis võitled sina üksi meie kõigi eest, kogu kompanii eest.”

Veel mõne hetke seisid mehed poolpimedas staabitoas. Kõik mõistsid, et see on hüvastijätt. Võib-olla igaveseks. Mehed, kes olid koos nii mõndagi läbi elanud, seisid nüüd tummalt, oskamata midagi öelda. Koos astusid nad välja ja seisatasid hetkeks kasarmutrepil. Asso ulatas käe:

„Kiirusta, Ilmar, varsti läheb valgeks ja selleks ajaks pead sa siit kaugel olema. Väldi suuri teid ja ürita rohkem mööda metsi liikuda.”

Ilmar noogutas vaikides, pöördus ja hakkas astuma. Peagi võttis pilkane pimedus tema kühmus kogu oma varjulisse rüppe ja jääjateni kostsid veel vaid vaiksed kaugenevad sammud, kuni lõpuks neelas metsamüha needki.