Читать книгу Reporter - Avo Kull - Страница 6

VAHEMAA EES LIIKUVA KOORMAAUTO HALLI PRESENTKATTEGA AINA kahanes, kuni selleni jäi vaevalt meeter. Sohver vajutas järsult pidurit. Raske veoki liikumine lõppes tugeva nõksatusega ja samas rütmis vajusid kabiinis istujate pead hetkeks rinnale. Veel paar päeva tagasi oli see lõputu jõnksutamine neile närvidele käinud, kuid nüüdseks olid tajud tuhmunud, hinges raevukalt möllanud protestilaine vaibunud ja suubunud rutiinse oleskelu lõputusse ringi, mis viis päeva ööga kokku ning sundis masinlikuks muutunud tegevusi aina uuesti kordama. Juba neljandat ööpäeva seisid nad raskeveokite lõputus järjekorras, kuid Kalvarija piiripunktist lahutas neid ikka veel kümmekond kilomeetrit.

„Oled sa kunagi varem nii nüri tegevusega kokku puutunud?” küsis Kalev Vinter.

„Eks ikka ole juhtunud … aga nii pikalt küll mitte,” vastas autojuht Arvo.

Sisseharjunud rütmi järgi pidanuks ees seisev masin juba mõni minut tagasi liikumist alustama, kuid see seisis endiselt paigal.

„Keegi kurat on jälle eespool magama jäänud,” märkis Arvo poolihääli. Ta teadis, et kaaslane üritab mõni minut tukastada ja ütles seda rohkem iseendale, kuid Kalev tõstis pea ja vaatas pikalt halli presentseina enda ees. Kummaline loidus, mis juba mõned päevad tagasi oli hakanud apaatse aju tegevust pärssima, ei lasknud õieti uinuda ega ärkvelgi olla. Keha oli muutunud tuimaks ja tundetuks ega toiminud enam endise erksusega. Mõtted pöörlesid peas mööda mõistmatut ringi, kord hääbusid või kadusid mingiks ajaks hoopis, ja siis sai unepuudusest kurnatud organism mõneks minutiks puhkust…

Keskpäevane päike kuumutas halastamatult. Nüüd tuli masin pidevalt töös hoida, et õhk kitsukeses kabiinis vähegi liiguks. Väsinud Volvo mootori monotoonne müra uinutas ja roiutas, kuid magama jääda ei tohtinud. Ennelõunasel ajal tõstis toll tavaliselt tempot ja järjekord elavnes pisut. Kalev istus roolis, Arvo püüdis kõrvalistmel tukkuda, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Iga pidurduse peale avas ta silmad ja vaatas üksisilmi ees liikuvat presentkatet. Kalev õngitses istme tagant pooliku kefiiripaki ja ulatas selle sohvrile:

„Sööme nüüd lõunasöögi ära, õhtuks jõuame ehk linna.”

Arvo noogutas, tõstis kefiiripaki suule ja jõi pisut. Siis heitis pakile kahetseva pilgu ja ulatas selle Kalevile tagasi. Leib oli lõppenud juba eelmisel päeval ja poolik kefiiripakk oli kogu selle päeva toit. Nüristava monotoonsusega jätkas auto jõnksutamist.

„Kas me niisuguse tempoga õigeks ajaks Strasbourg’i jõuame?” küsis Kalev. See oli üks neist küsimustest, mida esitati ajaviiteks või lihtsalt selleks, et millestki rääkida, sest vastust sellele Arvo ei teadnud ega saanudki teada. See oli nende esimene välisreis ning kõik oli uus, tundmatu ja määramatu. Kalev pigistas hambad kokku ja vaatas vaikides tumma esiklaasi. Ta oleks väga oma küsimusele vastust tahtnud, kuid seda ei teadnud keegi. Ometi oli see tähtis, isegi nii tähtis, et sellest võis sõltuda mitte ainult käesoleva ettevõtmise edu, vaid kogu tema edaspidine elu.

Endine töökaaslane Johan, kes kunagi autobaasis bussijuhi ametit pidas ja Volga sakslaste mineku aegu Berliini kolis, oli pakkunud suurt äri. Tema ettevõtte laos vedeles tohutu kogus kasutatud autokumme, mis Saksa teedele sobimatud, kuid Ida-Euroopas võisid veel marjaks ära kuluda. Kalev kujutas hästi ette talvekummide teravat põuda, mis juba paari kuu pärast Žigulide ja Moskvitšide omanike meeled mõruks teeb. Saksamaalt peaaegu tasuta saadud, kuid sõidukõlblike rehvidega võis kodumaisel tühjal turul imesid korda saata. Ootamatult sülle kukkunud kummiäri pakkus võimaluse, mida Kalev oli juba pikalt oodanud ja otsinud. Ta müüs kiirelt oma suhteliselt uue Lada ja nüüd oli tal kolm tuhat dollarit reisikuludeks ja rehvide ostuks.

Õhtu eel jõuti linna ja piiripunkti madalad majad hakkasid üha selgemalt välja joonistuma. Ees oli veel kolmkümmend veokit, siis kakskümmend ja siis ainult kümme. Teeliste süda täitus rõõmsa elevusega ning pingsalt lugesid nad masinaid ja minuteid, mis lahutasid neid kauaoodatud sihist. Häiriv unerammestus oli äkki kadunud ja nälgki ei närinud enam.

Laigulise lodumütsiga Leedu piirivalvur libistas tülpinud pilgu üle meeste, lehitses pisut aega passe ja lõi neile templid sisse. Unine tolliametnik loivas lohiseva sammuga ümber veoki ning esitas mõned venekeelsed küsimused koorma ja sihtpunkti kohta. Siis sai see läbi, tõkkepuu tõusis ja täistuuridel töötav diiselmootor viis raske veoki üle Leedu piiri. Minuti pärast tõstis kandilise vormimütsiga Poola piirivalveohvitser käe ja suunas veoki kontrolliplatsile. Sohver seiskas masina, ulatas dokumendid ja jäi äraootavalt aknast välja vaatama. Piirivalvur lappas pisut aega passe ja saatedokumente ning tõstis äkki pea:

„Zezwolenie na tranzyt?”

„Misasi?” küsis Arvo ja oma eksitust mõistes kordas küsimust vene keeles.

„Propusk,” tuli kiire vastus.

Pärast paariminutilist vestlust selgus nukker tõsiasi, et neil puudub Poolast läbisõidu luba. Nördinult lasi Arvo käed rippu ja vahtis piirivalvurit kui kuutõbine.

„Idź!” ütles kandilise mütsiga vormimees ja andis dokumendid eestlastele tagasi. Need istusid tummalt ega liigutanud end.

„Po prostu idź!” kehitas piirivalvur õlgu ja tegi käega kõneka žesti Leedu piiri suunas.

Vaikides sõideti tagasi. Leedu piirivalvurid isegi ei peatanud neid: nad teadsid hästi, miks mõned masinad nende poolele tagasi saadetakse, ega vaevunud enam tavapärast kontrolli tegema.

Raskustega leitud linna peapostkontor oli veel avatud ja terve tunni sai Kalev kodustega läbirääkimisi pidada.

„Kuidas õnnestus?” uuris Arvo, kui Kalev oli uuesti autoistmele maandunud.

„Õnnestus. Poisid lubasid loa hankida ja kohe siia sõita. Nad arvasid, et ühe ööpäevaga tulevad ehk toime.”

„Aga mis … mis meie niikaua teeme?”

„Mida ikka, eks sõidame tagasi … järjekorra lõppu.”

Sohver noogutas ja hakkas pikkamööda rasket veokit ümber pöörama. Mõlemad vaikisid mornilt, öelda polnud midagi. Liialt hästi oli meeles neli ööd-päeva kestnud kadalipp, mis nüri järjekindlusega muutis mehed masinaks, mille ainuke otstarve ja eesmärk oli iga veerandtunni tagant mõnikümmend meetrit edasi sõita. Nüüd algas see uuesti.

Möödus esimene päev, siis teine ja kolmas. Toitu oli selleks korraks küll rohkem varutud, kuid õiget isu polnud kummalgi. Aeg-ajalt üritati auto kõrval joosta ja võimlemisharjutusi teha, kuid abi polnud sellestki – rikutud unetsükkel ja mõtestatud tegevuse puudumine nüristasid aju ja võtsid lihastelt jõu. Veoki kitsa kabiiniga piiratud elamisruum ahistas ja tegi hinge haigeks.

Ajataju kadus ja päevade loendamine muutus mõttetuks. Nad ei teadnudki enam täpselt, oli see seitsmes või kaheksas raisatud päev, mil piirivalve lõpuks templid passidesse lõi ja sõit läbi laia Poolamaa võis alata. Meeleolu paranes mõningal määral ja mehed hingasid kergendatult. Tundus, et väsinud Volvo mootorgi põriseb pisut lõbusamalt ja rõõmsa elevusega uudistasid teelised ümbrust.

„No kuis olemine on?” küsis Kalev.

„Eks ta ikka parem ole … Läheks ainult edaspidi asjad pisut libedamalt. Rohkem niisuguseid jamasid küll enam ei tahaks.”

Autojuht heitis kiire kõõrdpilgu kaaslasele ja tõsines märgatavalt.

„Mida sa silmas pead?” uuris Kalev.

„Noh, seda Prantsuse piiri …”

Kalev ei vastanud. Sama mure pures tedagi. Vana tuttav Johan oli küll aidanud Saksa viisasid teha, kuid Prantsusmaa omade tarvis polnud abi kusagilt võtta. Kuid neid läks vägagi vaja, sest imekombel oli õnnestunud leida kaubasaadetis Strasbourg’i ja rõõmuga haarati kinni ootamatust võimalusest, mis aitas katta reisikulusid.

„Ah küll me hakkama saame,” ütles Kalev nii muretult, kui suutis. „See Strasbourg vaid mõnikümmend kilomeetrit Saksa piirist ja õiget piirikontrolli seal ei pidavat olemagi.”

„Annaks jumal.”

Aina sügavamale Poolamaa sisemusse viis sõitjaid käänuline ja halvasti hooldatud tee. Pidevad piirangud kahandasid kiirust ja alles järgmise päeva pärastlõunal ületati Gubinis Poola-Saksa piir.

„Nägid, kui ladusalt see läks,” rõõmustas Kalev. „Piirivalve lööb kulpi ja soovib meile head teed. Ei mingeid muresid!”

„Nojah, siin olid meil paberid korras, aga näis, mis Prantsuse piiril saab.”

„Mida hullu sealgi juhtuda võib?!”

„Kes teab, kes teab …”

Kaua seisid teelised piiriäärses parklas ja jälgisid hirmunud pilguga eespool toimuvat. Mitmerealine kiirtee elas oma tavapärast elu, kuid midagi niisugust polnud eestlased eluski näinud. Meeletu kiirusega vilksatasid silme eest läbi väikesõidukid, koormaautod ja bussid. Saateks mootorite mitmehäälne ulg ja rehvide lõputu vilin. Lakkamatu autodevool kandus aina edasi ja raske oli mõnel masinal pilku peatada, see kadus vaateväljalt enne, kui silm tema kuju või värvi seletas.

„Riskime?” küsis Arvo.

„Riskime,” vastas Kalev, kuid kindlust tema hääles polnud.

Autojuht käivitas masina ja roolis selle aeglaselt kiirendusrajale. Aina häälekamalt möirgas mootor, aina kiiremini möödusid teeäärsed puud ja põõsad, kuid raja lõppedes polnud olukord suurt muutunud: lakkamatu autodevool vasakpoolsetes ridades kihutas neist endiselt meeletu hooga mööda. Alles aegamööda tekkis mõningane kindlus ja koos sellega tõusis tuju.

Ärkas teotahe ja hasart, millele andis hoogu kiire liikumise rõõm, tuule raevukas ulg poolavatud aknas ja rataste alt lõputu lindina läbilibisev asfaldiriba. Veel kunagi polnud nad tundnud niisugust mõnu kiirusest, kunagi polnud nad näinud ka teid, kus niisugune sõit üldse võimalik olnuks.

Terve päeva kestnud teekond läbi heaoluriigi muutliku maastiku hakkas õhtuks otsa saama. Ohtralt silmailu, hasarti ja vaimustust pakkuv Autobahn viis neid aina edasi lõuna poole. Üha kasvava pingega jälgisid mehed viitasid, mis pidid neid varem või hiljem Prantsusmaa piirile suunama. Kalev näppis närviliselt kaht välispassi ja mõtles hirmuga eelseisvale kontrollile. Juba jõudis ta hakata kahetsema kergemeelsust, millega võttis veokile koorma koolipinke mingile Strasbourgi mööblifirmale.

Aga ikkagi, miks poleks seda pidanud tegema? Tervelt pool reisikulust saab ju sel moel kaetud, aga raha oli vähe. Seda oli alati vähe ja küllap see väike risk end õigustab.

Lage plats käänaku taga üllatas avarusega. Siniste, punaste ja kollaste liiklusmärkide rägastik võttis silme eest kirjuks ja Arvo peatas instinktiivselt masina. Kohe kostsid selja tagant katkendlikud signaalid ja sohver alustas uuesti liikumist, kuid õiget suunda oli võimatu valida. Nende ees avanes kuus või kaheksa sõidurida ja mõne sekundiga tuli teha valik, millisele neist pöörata. Autojuhil polnud aimugi radade erinevast otstarbest ja harjumuspäraselt otsustas ta parempoolseima kasuks. Sõit jätkus nüüd kitsas koridoris, mille küljed piiripunkti vahetus läheduses ahenesid veelgi. Alles nüüd märkas Arvo sõiduauto märke kahel pool rada ja väikese hilinemisega taipas ta oma eksitust.

Signaalitamine auto taga muutus aina valjemaks ja rahutumaks. Kõrvalrea Audi sohver küünitas end aknast välja, raputas rusikat ja karjus midagi. Tollipunkti trepilt laskus tumehallis vormis mees, kes ka aina karjus ja vehkis kätega. Arvo peatus jälle. Nüüd läksid signaalid hoopis pööraseks. Tolliametnik trepil lõi endale kaks korda rusikaga vastu pead ja viipas hoogsalt Volvo suunas. Raske oli toimuvat kahtpidi mõista: neilt nõuti edasisõitu. Autojuht lükkas käigu sisse ja võttis paigast. Tollimees aina vehkis. Pärast piiripunkti läbimist tahtis Arvo peatuda, kuid nõudlikud signaalid tagumistelt autodelt ei jätnud selleks võimalust. Aina kiirust koguv autodevool kandis neid edasi kiirteele, mis võttis vana Volvo oma rutakasse rüppe ja kandis seda peatumatu hooga edasi. Nüüd juba Prantsusmaa pinnal.

„Nägid sa!” naeris Kalev laia naeru. „Ei mingit passikontrolli ega tolliformaalsusi! Mitte piir, vaid lust ja lillepidu!”

Autojuht raputas pead, kuid mõne hetke pärast andis äsja tekkinud segaduse pinge temaski järele ja nõustuvalt ühines ta kaaslase rõõmuga:

„See Euroopa polegi nii hull, kui algul paistab.”

„Muidugi ei ole. Siin on inimlikud seadused ja meisse suhtutakse mõistvalt. Eks nemadki saa aru, et meil esialgu veel pilt pisut segane.”

„Noh, see veel pehmelt öeldud. Me siinmail ikka alles päris poisikesed.”

Sõit jätkus rõõmsa lõõbi saatel, kuni suured sinised viidad teatasid sihtkoha lähenemisest. Aeg kaldus õhtusse ja linna sissesõidust loobuti. Mitmed maanteemärgid viitasid puhkepaikadele ja Arvo juhtis veoki kiirteelt maha.

Kümmekond autot oli metsaäärsel parkimisplatsil puhkuseks peatunud. Sohvrid jalutasid aegamisi ringi, hõiklesid, uudistasid üksteise autosid ja rääkisid millestki, kuid eestlastele jäi nende jutu sisu mõistmatuks. Vene keel oli ainuke, milles nad end väljendada osanuks, kuid siinmail seda ei räägitud ning ametialasest suhtlusest ei tulnud midagi välja. Varakult sätiti end magama ja peagi võttis rammestav reisiväsimus oma.

Hommik tervitas teelisi päikesepaiste ja linnulauluga. Kabiini poolavatud akendest kostis tundmatute laululindude hommikune metsameloodia. See oli hoopis häälekam ja teravatoonilisem kui Eestimaa laante pehmekõlaline vidin. Peagi häirisid meeleolukat metsaidülli käivituvate veokite käredahäälsed turtsatused, mis teatasid, et kontsert on selleks korraks lõppenud ja aeg järjekordse tööpäevaga algust teha.

Mööblivabriku leidsid mehed ringtee äärest. Sõit sinna polnud eriti keeruline, kuid ometi oli otsimisele kulunud tunde.

Katkematu jutuvada saatel tervitasid kaks tüsedavõitu prantslast teelisi, patsutasid neid õlale, tegid tiiru ümber auto ja patsutasid veel kord. Nende lõputu jutu mõttest ei jõudnud eestlaste ajudesse silpigi, kuid see ei paistnud prantslasi häirivat. Nad vaatasid saatedokumente, noogutasid, naersid ja patsutasid sohvrit veel kord õlale.

Autojuht avas kattepresendi nöörid ja valmistus koormat maha laadima. Üks prantslastest vehkis kätega ja üritas midagi hoogsalt selgitada. Kalevile tundus, et ta mõistab tema soovi.

„Võta üks pink maha,” hõikas ta sohvrile.

Arvo tegi seda ja asetas ühe koolipingi auto taha asfaldile. Prantslased eemaldasid kattepaberi ja jäid toodet uudistavalt vahtima. Pikkamööda kustus lai naeratus nende nägudel ja terase tähelepanuga uurisid nad koolipinki igast küljest. Nüüd vaatas ka Kalev oma kaasmaalaste loomingut ja pikkamööda hakkas tal külm. Liialt laiadest liistudest kokkuliimitud laud oli inetu ja robustne. Halvasti pahteldatud liitekohad narmendasid ja ülemäära läikiv pind võimendas puidu pinna viimistlusvigu veelgi.

Prantslased laiutasid kurva näoga käsi ja raputasid päid. Kalev sai neist aru, kuid olukorra ootamatus ehmatas ja raske oli otsustada, kuidas edasi toimida. Kogemust polnud.

Nii prantsus-, saksa- kui ka ingliskeelne jutt jäi eestlastele mõistmatuks. Vabrikumehed kehitasid õlgu ja astusid eemale. Üks neist vaatas tagasi ja seisatas hetkeks:

„Nach Hause!” hüüdis ta, rehmas käega ja kadus kontorisse.

Vaikides tõsteti koolipink koormasse tagasi. Mehed istusid masinasse ja sohver hakkas seda aeglaselt ümber pöörama. Kaua ei öelnud kumbki sõnakestki, kuni Kalevil kannatus katkes: „Kus kuradi kohta me nüüd autokummid paneme?!”

Arvo vastust ei teadnud ja jätkas sõitu Saksamaa suunas.

Juba tuttavas piiripunktis osati seekord õige rada valida ja rahulikult oodati passikontrolli järjekorras. Ärevust ega hirmu enam polnud: kõik oli läinud halvasti ja midagi hullemat ei saanud enam juhtuda.

Piirivalvur vaatas mõningase nõutusega kord autodokumente, kord reisijaid, siis heitis pilgu passidesse ja uuris pikalt mingit paberit laual. Seejärel helistas kuhugi ja osutas käega kontrolliplatsile. Autojuht roolis masina näidatud kohta ja jäi ootele.

Äkki rebiti mõlemad autouksed järsult lahti. Neli laigulistes mundrites mustanahalist meest sihtisid kabiinis istujaid automaaditorudest ja karjusid teravatoonilisi käsklusi, mille sisu jäi eestlastele mõistmatuks. Õudust täis pilguga vahtisid nad ähvardavates poosides sõdurite süsimusti nägusid, lapilisi mundreid ja näkku suunatud automaaditorusid, pead pakatamas küsimustest: miks, milleks, mille pärast? Küsimuste esitamiseks aega ei antud. Relvastatud mehed haarasid neil kätest ja tõmbasid nad järsult autost välja. Kalev kukkus külili kivikõvale asfaldile ja lõi valusalt ära nii põlve kui ka küünarnuki. Põrutada saanud kops protestis: hingamine seiskus, kõnevõime kadus. Nagu kuivale tõstetud kala üritas ta õhku ahmida, kuid kõrist kostsid vaid mingid kõõksuvad häälitsused. Õhk sai otsa ja pilt silme ees valgus imelikult laiali. Saapahoop selga muutis pisut lamaja asendit ja äkki avanes kitsas kanal kinnipitsitatud hingetorus. Vile ja rögina saatel ahmis Kalev õhku ja püüdis end kõhuli pöörata, kuid automaaditoru torge ribide vahele peatas ta. Kellegi tugev käsi haaras tal kraest ja jõulise liigutusega tõsteti ta istuma. Kalev avas silmad ja nägi kohe kaht enda poole sihitud automaaditoru. Põlv ja küünarnukk tulitasid, sädemed pöörlesid silmade ees ja meeleheitliku hooga ahmis häiritud kops õhku. Kalev nägi oma autojuhti, keda kaks relvastatud meest eemale talutasid. Arvo lonkas tugevalt.

Nüüd tõsteti tedagi püsti ja rohkem lohistati kui talutati kõrval oleva seina äärde. Nad pöörati nägudega vastu seina, suruti käed kuklale ja jälle kõlasid mingid käsklused, mis jäid mõlemale mõistmatuks. Hetke pärast raksatas jalahoop vastu kederluud ja valuröögatuse saatel ajas Kalev jalad harki. Kõrvalt kostis autojuhi vali valukarje. Kaks sõdurit astusid sammu tagasi ja võtsid arestandid jälle sihikule. Ülejäänud kaks hakkasid nende riietust ja kehasid läbi kompama. Midagi leidmata lubati neil ümber pöörata ja väsinud käed alla lasta. Hetke pärast klõpsatasid eestlaste käte ümber kinni terasest käerauad. Imestunult jälgisid nad, kuidas kaks vormimeest pööravad nende auto kabiini sisemuse pahupidi ja lasevad kohaletoodud lambakoeral nuusutada iga eset. Sõnatult seisid kinnipeetud müüri ääres ja vahtisid sürrealistlikku pilti, mille võimalikkusesse poleks nad iialgi uskunud. Näis, nagu oleks nad sattunud mingi märulifilmi võtetele, kus relvastatud mehed jõhkrutsevad süütute tsiviilisikute kallal, kuid muhud, sinikad ja valulikult tulitavad kondid rääkisid muust. Oma arust olid nad valgustatud Euroopa südames, kus niisugused asjad peaks olema võimatud. Optimistlik arvamus, et terve Euroopa rõõmustab Eesti okupatsiooniikkest vabanemise üle ja rõõmuga võetakse Kalevite kanged pojad tagasi tsiviliseeritud ühiskonna rüppe, osutus ennatlikuks.

Trööstitu öö tollimaja kõrvalhoones, mis meenutas väga vanglat, möödus rahutult. Saadud muhud tegid pidevat valu ega lasknud magada. Liiati painas teadmatus oma süüst ja saatusest. Neile küll üritati mitmes keeles midagi seletada, lõpuks loobuti ja lukustati umbkeelsed vahialused isolaatorisse.

Hommikul ilmus sõdurite saatel hallis vihmakuues keskealine mees ja küsis juba ukselt:

„Po russkii govorite?”

Reisijad tundsid mõningast kergendust ja hakkasid hoogsalt südant puistama, kuid tõlk peatas nad:

„Te olete kahel korral rikkunud Prantsusmaa riigipiiri ja saate nüüd korraliku karistuse.”

„Aga meie …”

„Jätke!” käratas mees. „Kiitke jumalat, et teid üleeile põgenemisel maha ei lastud.”

Teelised vakatasid, jälgisid hirmunud silmadega kõnelejat ega osanud kuidagi reageerida.

„Hea küll,” leebus venelane. „Rääkige nüüd ära, mis teil plaanis on, miks te piirikontrolli ei läbinud ja miks põgenesite.”

Teelised selgitasid üksikasjalikult oma järjestikuseid ebaõnnestumisi, kuni tähelepanelikult kuulav tõlk lõpuks muigas, pöördus vanema vormimehe poole ja seletas midagi prantsuse keeles. See kestis kaua ja vahistatud ootasid kannatlikult oma saatust, kuid selgust veel ei tulnud. Vormimehed lahkusid koos tõlgiga ja tulid tagasi alles mõne tunni pärast. Nüüd oli nendega kaasas veel üks ametimees, kes kandis kaht paksu kausta kaenla all. Ta asetas arestantide ette kolm trükitud paberit ja ütles midagi prantsuse keeles.

„Kirjutage alla,” tõlkis venelane.

Kalev võttis pakutud pastaka ja vaatas areldi võõras keeles täidetud blankette. Ta ei teadnud, mida teha, ja ootas seletust.

„Kirjuta juba, kurat võtaks!” kamandas tõlk. „Isegi leebe karistuse saite.”

Kalev kirjutas paberitele alla ja seejärel pidi ka autojuht sama tegema.

„Nii,” teatas venelane. „Tollikohus määras teile kümme tuhat Prantsuse franki trahvi ja selle peate kohe ära maksma.”

„Aga kuidas me …” kogeles Kalev.

„Väga lihtsalt,” katkestas tõlk ta jutu. „Teie reisikotist leiti kolm tuhat Ameerika dollarit ja need konfiskeeritakse teile määratud trahvisumma katteks.”

„Aga see on ju kogu me raha … Kuidas me ilma ühegi pennita koju saame?”

Meeste mure ametimehi ei heidutanud ja hoolimatu liigutusega korjati paberid laualt kokku.

„Tehke nüüd, et kaote!” käratas venelane ja lisas pisut leplikuma tooniga: „Laske jalga, enne kui ümber mõtleme ja teid mõneks kuuks pokri paneme.”

Mehed istusid autosse ja alustasid tagasisõitu nüüd juba tuttaval teel. Jututuju polnud kummalgi. Ees seisis nädalapikkune sõit, reisikuludeks vaid tühine peenraha taskus. Kalev istus lõdvalt autoistmel ja vahtis apaatselt enda ette teele. Loota polnud enam millelegi.