Читать книгу Vabrik - Avo Kull - Страница 6

RESTORAN VIRU HOTELLI TEISEL KORRUSEL OLI PEAAEGU TÜHI. Allan seisatas ukse juures ja vaatas saali. Reinu veel polnud. Nad olid kohtumise kella kolmeks kokku leppinud.

„Soovite lõunat süüa?”

Unise näoga kelner vaatas teda tülpinud pilgul. Kaenla all kandis ta nahkköites söögikaarti.Tema valge kikilipsu otsad olid kergelt määrdunud.

„Jah, aga üks kamraad peaks veel tulema. Nii et kahene laud sobib küll.”

Kelner juhatas aknaaluse laua ja lonkis eemale. Allan üritas söögikaarti süveneda, kuid raske oli mõtteid koondada.Ta tõstis pea ja vaatas hajameelse pilguga aknast välja tänavale, kus üksikud kevadiselt riietunud inimesed kuhugi kõndisid. Neid polnud palju.Vähemalt mitte nii palju kui vanasti.

„Kus nad siis on?” mõtles Allan. „Tööd ju kellelgi enam õieti pole.”

Mõte tööle tõi tagasi hingekriipiva ärevuse.Viimastel nädalatel oli sellest saanud püsiv meeleseisund.Tühjad päevad pärast töötuks jäämist venisid kui unised haned keskpäevases kuumuses. Nii juba nädalaid. Ometi oli ta harjunud olema sündmuste keskpunktis. Seal, kus oli tema, toimus alati midagi tähtsat ja inimestele olulist. Seal tehti saatust määravaid otsuseid, seal suunati meeste, masinate ja materjalide liikumist. Nüüd aga valitses tema ümber tühjus, nagu oleks aeg äkki seisma jäänud. Keegi ei helistanud, keegi ei küsinud nõu.

„Seda oleks praegu eelkõige mul endal vaja,” muigas Allan virilalt. Pilk kellale näitas, et kohtumiseni jäi veel mõni minut.

Aeg oli hakanud viimasel ajal kummaliselt käituma.Ta oli omandanud kahetsusväärse kombe lõputult venida. Kogu oma eelneva elu oli Allan sipelnud pidevas ajahädas. Nüüd aga oli aega ülearu ja kohati tundus, et see püsib paigal.

„No tere ka.”

Kuidagi ootamatult oli Rein tema laua juurde ilmunud.

„Tere ise kah.”

Allan tõusis ja ulatas vanale sõbrale käe. Rein oli keskmist kasvu turjakas mees, kelle tihedasse juuksepahmakasse oli aeg juba esimesed hallid jooned sisse kudunud.Tavapärast laia naeratust tema näol polnud.

„Elu ikka sees, vanapoiss?”

„Jah, aga mis elu see on?”

Allan silmitses endist kolleegi, kelle sünge nägu tundus tavatult võõras.

„Mäletad, kuidas me kunagi unistasime sellest, et võiksime tükk aega mitte midagi teha ja seejärel puhata?”

„Mäletan, miks ma ei mäleta.Vaat kui kiirelt võivad inimese arusaamad muutuda. Nüüd me vist seda enam ei taha.”

„Ega asjata öelda, et olme määrab teadvuse.”

„Nii see on. Aga kuidas teie kandis asjad edenevad? Mingi töine tegevus veel toimub?”

Allan raputas pead: „Ei enam,” ja pisukese mõttepausi järel: „Ega vist linnaski?”

„No midagi siin linnas ikka tehakse. Riigiasutused... transport...”

Allan muigas: „Kas tead, mitu autot mulle tee peal vastu tuli?”

„No üks ehk ikka tuli.”

„Tegelikult kaks, aga juba linna piires. Ma olen seda teed pidevalt sõitnud ja alati on tihe liiklus olnud. Nüüd aga täielik vaikus.

Saad sa aru, täielik vaikus! Sõidad viiskümmend kilomeetrit maha ja ei ühtki kaubaautot!”

„Kui seisab transport, seisab kogu majandus.”

Kelner astus laua juurde ja jäi vaikides seisma.

„Mida me siis tellime?” Rein lehitses nõutu näoga menüüd. „Antrekoot peaks ehk sobima?”

„Ei ole,” kõlas kelneri kiretu hääl.

„Ehk siis böfstrooganov?”

„Ei ole.”

„Aga mida teil on?” ärritus Rein.

„On biifsteek munaga.” Kelneri ilmetul näol puudusid vähimadki emotsioonid.

„Hakkbiifsteek,” lisas ta tüdinult.

„Mis seal ikka, eks võtame selle.”

Kelner noogutas ja asutas minekule.

„Ja pudel viina,” hõikas Rein talle järele. Kelner ei reageerinud, vaid astus aeglaselt köögi poole.

„On see ikka õige koht?” uuris Allan. „Vanasti oli siin ornung majas ja poisid tegid korralikult tööd.”

„Teevad praegugi,” muigas Rein. „Ainult et sina räägid vales keeles.”

„Mismoodi vales?”

„Kui sa soome keelt räägiks ja veel rohelisi markasid krabistaksid, siis jookseks nad kiini ja käiks su käsu peale kolm korda laua alt läbi.”

„Nojah, meie maksame ju lepalehtedes.”

„Kuidas sul siis töövärgiga on?” muutis Allan teemat. „Oled midagi leidnud?”

„Mida paganat sa siin leiad.Viimasedki firmad lõpetavad tegevuse. Ma ei tea kedagi, kes veel midagi ehitaks.”

„Nii ongi?”

„Täpselt nii.”

Jutt venis aeglaselt nagu meeste mõtegi. Sunnitud jõudeelu võttis meeltelt erksuse ja harjumatu olukord tasalülitas vaimuvälgatused, millest sõprade suhtlus varem oli tulvil. Hajameelse pilguga vaatas Allan restorani väsinud moega sisustust, musti puitpaneele ja kriimulist parketti. Unised ja loiud kelnerid tegid tujutult oma tööd.Vist oli raske nendelgi, aga neil oli ometi töö, oli, kuhu hommikul minna ja kust õhtul väsinult tulla. Neil kahel siin aga polnud midagi.

„Jaa, ehitusega on nüüd vist selleks korraks lõpp. Kes pagan niisugust asja oleks osanud ette näha?”Allan mõtles veidi ja arutles edasi:

„Aga mis siis, kui üritaks ka midagi tootma hakata?”

„Suhkruvatti?”

„Ei,” naeris Allan. „Päris nii ma seda ei mõelnud.Tarbijaturg on täiesti tühi ja sisuliselt mitte midagi pole saada. Mitmed nutikad tehnikamehed valmistavad igasuguseid vidinaid autode tarvis.

Need lähevad kui soojad saiad, sest autojuppe pole kusagilt leida.

Võtaks õige ka midagi niisugust ette … või mis sina arvad?”

„Mida siin arvata? Me oleme ehitajad ja masinaehitusest ei tea tuhkagi. On sul kusagil vähemalt mõni treipink olemas?”

„Ei ole ja treida ma ka ei oska, aga midagi peame ometi välja mõtlema. Ei saa ju lasta peret nälga surra.”

„Muidugi ei saa, aga mida teha? Ma olen selle üle juba nädalaid pead murdnud… Ega me äkki ilmaasjata käinud loosungite ja lippudega lehvitamas?” Sõbra mure väljendus ilmekalt tema murekortsudes otsmikul ja heitunult vilavates silmades.

„Ei,” vastas Allan kindlalt. „Ilmaasjata see kindlasti polnud. Ilmselt on viga meis endis. Oleme liialt kinni oma endises elukogemuses ega oska laiemalt mõelda. Mingi lahendus on kindlasti olemas, ainult meie ei oska seda näha.”

„Arvad sa?” Rein raputas kahtlevalt pead: „Ei usu, et meiesugustele nutikatele poistele midagi märkamata jääks. Olukord lihtsalt on lootusetu ja siin pole midagi teha.”

Allan valas viimase viina välja ja tõstis klaasi:

„Tervist!”

„Tervist! Mille peale joome?”

„Joome meie kümneaastase eduloo mälestuseks.”

„Joome pealegi. Kümme aastat olime ehituses tuntud tegijad. Nüüd on sellest vaid mälestus ja varsti pole sedagi.”

Mehed jõid ja jälle valitses laua taga vaikus. Päevavalgus suurte akendega ruumis muutus aina kahvatumaks. Kätte hakkas jõudma päikselise kevadpäeva lõpp.

„Pööras, aga palju pööras,” ohkas Rein ja keerutas tujutult tühja klaasi käes.

„Misasi?”

„Riik. Enne oli töö, aga polnud vabariiki. Nüüd on vabariik, aga pole tööd.”

Allan noogutas vaikimisi.

Telliti veel üks pudel viina. Ja taas üritati midagi mõistlikku leiutada. Kaaluti mitut võimalust, kuid ükski neist polnud teostatav. Lõpuks oli viin jälle otsas, aga lahendust polnud ikka veel.Alkohol, mis varem oli erksa vaimuga kolleegide kohtumistele hoogu andnud, nüüd vaid pärssis aktiivset ajutegevust ja maalis niigi musta meeleolu veelgi süngemaks. Jututeemad said otsa, jäid vaid segased ja heitlikud mõtted. Enam polnud teineteisele midagi öelda.

Nad tõusid lauast ja suundusid loiult väljapääsu poole. Suur alkoholikogus muutis sammu ebalevaks ja taaruvaks. Mööda koridori astus nende poole lühikest kasvu mees, kelle kõnnakus oli tunda sama ebakindlust. Mehe punase ja pundunud näo järgi võis oletada, et ta oli joonud rohkem kui päeva. Koridor oli küll lai, kuid mitte niipalju, et purjus vastutulija kokkupõrketa mööda oleks saanud.Ta vaarus õlaga vastu Reinu külge ja jäi oma lühinägelike silmadega juhmilt põrnitsema.

„Mitä’s horjut, senkin virolainen!”

Allan vaid aimas, mida see võis tähendada. Soome keelt ta ei osanud.

„Ise oled loll,” vastas Rein.

Olukord tundus kõigile naljakas ja kohe hakkas toimima kõrtsikülaliste ülemaailmne solidaarsus. Mees sirutas käe ja teatas:

„Olen Harry, kuka sinä olet?”

Mehed tutvustasid end. Soomlase joomane aju tuvastas peagi, et eestlased on samas seisukorras kui temagi. Sellest tegi ta eksimatu järelduse: siit võib täna õhtuks joomakaaslased leida.

„Tässä ravintolassa on vodka halpaa, mennään ja otetaan pienet paukut!”

See jutt oli selgemast selgem, ning tõrkumata mindi restorani tagasi. Uuesti istuti lauda ja telliti viina. Nagu ikka vennasrahvaste kohtumisel, algas siingi elav eesti-soome segakeelne keskustelu.

Vestluspartneri juttu mõisteti vaid aimamisi, samakõlaliste sõnade järgi. Mõnikord oli tuttavate sõnade taga hoopis erinev mõiste, aga sellest end segada ei lastud. Alkohol tasandas kõik ja sõbrad olid veendunud, et nad saavad vestlusega suurepäraselt hakkama.

„Minkä ammatin miehiä?”

Allan ei osanud vastata, kuid linnamees Rein mõnd soome sõna siiski teadis.

„Rakennusmiehiä? Tiedättekö jotain huonekalujen tekemisestä?”

Seda mehed enam ei mõistnud. Nähes kaaslaste nõutuid pilke, otsis soomlane taskust pruunika puuklotsi.

Klots oli umbes sigaretipaki suurune. Küljed korralikult lihvitud, peitsitud ja lakitud. Mõistmatute nägudega vaatasid mehed puukuubikut ega osanud midagi arvata.Vist tahtis soomlane näidata, et tema teeb selliseid klotse.

„Osaatteko te valmistaa sen mallin mukaan?”

Asi sai selgemaks. Külaline ilmselt soovis osta selliseid klotse. Mehed vaatasid nüüd asja põhjalikumalt. Puidu pruun pind oli ideaalilähedaselt sile.Veatu töötlusega. Korrektselt viimistletud ja värvitud. Purjus inimese bravuurikusega arvasid sõbrad, et see on käkitegu ja niisuguse teevad nad iga kell valmis. Soomlase nägu venis naerule.Ta ulatas meestele oma nimekaardi ja teatas:

„Kahden viikon kuluttua teidän on oltava Lahdessa. Näytteet mukaan! Maksan rahaa, paljon rahaa.”

See jutt meestele meeldis.

Lustakas pidu kestis hiliste öötundideni. Argumenteeritud kõne asendus pikkamööda segaste häälitsuste ja ohjeldamatu naeruga. Peo lõppu mäletas hiljem vaid restorani personal, kellel purjus klientidest vabanemiseks tuli teha tõsiseid pingutusi.

RAHUTUST UNERAMMESTUSEST VIRGUNUD AJU REGISTREERIS KÕIGEPEALT pöörase peavalu. Suu kuivas ja vaevahigi pärlendas otsmikul. Allan üritas tõusta, kuid see tundus võimatu. Iga liigutus tegi haiget, ebamugavustunne laienes südame piirkonda ja sealt edasi kogu kehasse. Nõrkus ja südamepööritus andsid mõista, et eile polnud ta oma tervisega just parimal moel ümber käinud. Organism küsis kiirelt vett. Raskelt ja vaevaliselt ajas Allan end istuma ja silmitses juhmi pilguga oma lähimat ümbrust. Lõpuks taipas, et ta on Reinu kodus diivanil.Ta tõusis ja kõikus kööki.Väriseva käega kurku kallatud tassitäis vett tõi esialgu pisut kergendust, kuid kohe niristas ta uue tassitäie. Pikkamööda ilmusid fragmendid peost, restoranist, soomlasest ja meeletust alkoholikogusest.

Alles poole tunni pärast ilmus kööki morn ja murelik Rein. Virila näoga vaatas ta taburetil kössitavat kurba kuju.

„Hing ikka sees?” Iroonia sõbra hääles tundus kohatu.

„Veel on.”

„Eile jäi küll mulje, et mitte kauaks. Sind tuli taksosse lausa lohistada.”

Allan jättis vastamata.

„Mulle tuleb meelde, et vennastusime Virus mingi soomlasega,” jätkas Rein.

„See oli kohati ikka päris lõbus.”

Koos üritati meenutada, mis eile kõik juhtus, kuid rõõmu oli sellest vähe. Kehvale tervisele lisandus teadmine, et oma töömure lahendusele polnud nad sammukestki lähemale jõudnud. Kaotasid lihtsalt veel ühe päeva. Kokku moodustas see kassiahastuse, mida oli raske taluda.

Ettevaatlikul sammul lontis Allan esikusse ja võttis varnast oma kortsunud pintsaku.Taskus tundus olevat midagi liigset.Väriseva käega kobas ta kuue külgi ja tõi hetke pärast päevavalgele pruuni puuklotsi. Nüri pilguga vahtis ta klotsi, kuni pikkamööda hakkas meenuma soomlase jutt näidistest, tootmisest ja suurest rahast.

Meenus ka see, et nad olid lubanud tootmise kohe käima keerata.

„Loll oled, kui seda tegema tahad hakata,” teatas Rein kööginurgast.„Eestis niisugune tehnoloogia puudub. Sa vaata, kui siledaks nad on küljed lihvinud! Kust leiad sa vahendid nii hea pinna saamiseks? Ja mitteläikivat lakki pole tervel Venemaal olemas.”

Seda teadis Allan isegi. Sõnatult pani ta klotsi taskusse tagasi ja lahkus.