Читать книгу Vabrik - Avo Kull - Страница 8

KLAASIPUHASTAJAD ÜRITASID MEELEHEITLIKULT TIHENEVA SAJUGA toime tulla, kuid auto esiklaas oli ikkagi hall ega paistnud hästi läbi.Allan vähendas kiirust ja jälgis tujutult rataste alt läbi libisevat konarlikku teed. Kerge Lada hüples ja rappus ning mehe nägu muutus aina mornimaks.

Mõte Helenile kriipis valusalt kusagil sügaval sisemuses. Pisut inetuks kujunes see lahkuminek, nii poleks ta tahtnud. Heleni väline veetlus oli kord teda mõistuse kaotuseni köitnud, kuid pikapeale sai selgeks, et see ilu on külm ja karge kui jääkristallidest muster klaasil. Helen võis olla küll erutav voodipartner, aga inimesena jäi ta ikka võõraks ja kaugeks.Tema ilu oligi vist pigem vaatamiseks, mitte puutumiseks.

Miks ma küll seda teen? Mis saab, kui Anu sellest kuuleks…? Allan ohkas raskelt ja põrnitses pahuralt märga asfaldilinti.Ta teadis hästi, et see polnud tal esimene kord kiusatusele järele anda ega jää tõenäoliselt ka viimaseks.

Käed pigistasid kramplikult rooliratast. Mõtted keerlesid kui heitunud hobused karjamaal ega peatunud hetkekski. Raha oli lõpukorral, aga pere tuli toita. Mida öelda oma kümneaastasele tütrele, kui nälg majas? Allan raputas tujutult õlgu – sellele ei tahtnud mõeldagi. Aeg-ajalt vaatas ta kõrvalistmele. Selle hallil kattel lebas puidust klots. Seesama, mille soomlane oli talle Viru restoranis andnud. Allan andis endale aru, et tema ettevõtmine on lootusetu, kuid midagi muud tal polnud. Kui sellest ei tulegi midagi välja, on see võimalus vähemalt ära proovitud.

„Ei-ei, seda me küll teha ei saa,” raputasid kaks pensionieelikust puidumeest päid. Allan uuris ümbrust. Naaberküla puidutöökoda jättis masendava mulje.Vähesed päikesekiired, mis väikestest tolmustest akendest vaevu läbi tungisid, valgustasid kolme ebamäärase otstarbega puidumasinat, mille pinnad polnud ammu puhastust näinud. Kitsukese töökoja armetu välimus viitas minnalaskmisele ja hoolimatusele, mida viimasel ajal võis Eestimaal aina enam kohata.

„Miks?”

„Noh sa vaata, kui sile see pind on. Meie tehnikaga on see võimatu.”

Allan pöördus ja astus sõna lausumata välja. Siin polnud tal midagi teha.

Järgmine oli kolhoosi töökoda üsna Allani kodu lähedal. Selle väljanägemine oli pisut vähem väsinud.Töökojaesisel pingil tegid kaks noormeest suitsu.

„Jõudu!” tervitas Allan.

„Tarvis, tarvis,” vastas tumeda siilisoenguga poiss. „Mis mureks?”

„Tulin uurima, ehk tahate väikest tööotsa ette võtta.”

„Kui peremehel raha ja viina on, saab ikka,” teravmeelitses teine poiss. „Mida vaja teha?”

Allan võttis taskust klotsi ja ulatas meestele. Need vaatasid seda, vahetasid pilke ja rääkisid omavahel midagi peenest lihvpaberist ja liitrist väljamaa lakist.

„Piiritagune kaup?” küsis siilisoeng.

Allan noogutas.

„Näha jah, et kodumaine vidin see pole. Eestis niisuguseid ei tehta.”

Poisid uurisid veel ja lõpuks teatasid: „Hea raha eest teeme selle järele küll ja võime paremagi teha.Aga raha olgu korralik.”

Allani meel läks rõõmsamaks. Nii et sellist klotsi siiski suudeti siinmail toota.

„Kui kaup korralik, on ka raha korralik.”

Ta tellis viis näidist ja lubas nädala pärast tagasi olla.

Jälle venisid päevad igavalt ja aeglaselt. Olukord oli ikka veel ebaselge. Uljad noormehed olid küll optimistlikud, kuid kindel ei saanud neiski olla. Poisid võisid ju oma tööd tunda ja midagi osata, kuid neilgi oli vaid robustneVene tehnika, mis peenemaks tööks ei sobinud. Isegi nii lihtsa asja tegemiseks mitte. Selleks oli vaja hoopis targemaid masinaid.

Kerge ärevusega astus Allan järgmisel nädalal naaberküla värkstuppa ja viipas tuttavatele noormeestele.Varjamatu uhkusega ulatasid poisid oma kaubanäidised.Allan uuris neid tähelepanelikult, vaatas pinda, servi ja nurki. Klotsid olid veatud.Ainult värvitoon erines pisut originaalist.

„Soome peitsidega võime selle värvi ka täpselt järele teha,” rääkisid poisid õhinal. „Meil endal niisuguseid pole.”

Allani süda hakkas kiiremini põksuma.

METOODILISELT NAGU MASIN KONTROLLIS VENE SÕJAVÄEVORMIS piirivalvur Allani näo vastavust passipildile. Emotsioonid sõduri ilmes puudusid. Oli vaid nõelteravaks lihvitud pilk ja ülimalt keskendunud surmtõsine nägu. Jäik ja ilmetu mask. Lõpuks ulatas ta reisijale passi, millel kuldsete tähtedega CCCP, ja avas värava.

Mööda õõnsalt kõmisevat metalltreppi tõusis Allan pardale.Tal oli magamiskoht laevas, Soome viisa ja sada marka. Pingutused rohkema välisvaluuta hankimiseks polnud vilja kandnud, kuid mõeldes muljet avaldavale rublapatakale, mis sellegi vähese eest tuli välja käia, tundus summa üüratult suurena.

Varahommikul seisis Allan Tammel Helsingi Lõunasadama külmal kivisillutisel ja uudistas pärani silmi ümbrust.Talle avanes pilt uuest, põnevast ja salapärasest maailmast. Lõpuks ometi oli ta Soomes, tõotatud maal, mis oli nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

See riik oli olnud talle senini suletud, nagu olid suletud ka kõik ülejäänud maailma maad.

Sadamaterminalis saalis kirev reisiseltskond. Kõrvu kostsid võõrkeelsed kõnekatked, millest Allan midagi ei mõistnud.Teda hämmastas inimeste sundimatu ja vaba käitumine ning lummas õhus leviv hea kohvi, kalli tubaka ja tundmatute parfüümide aroom. Ümbrus oli harjumatult puhas ja hoolitsetud.

Temast paremal seisis ajalehekiosk, klaasvitriinides virnad pakse värviliste piltidega ajalehti. Midagi niisugust polnud Allan kunagi näinud.Tema kodumaal värvilisi ajalehti polnud. Olid õhukesed neljaküljelised halva trükiga lehed. Lehevirnade kohal asusid ajakirjariiulid. Allan ei suutnud kiskuda pilku värviliste väljaannete naerunäolistelt kaanetüdrukutelt. Mustvalgest maailmast tulnut ootasid siin üllatused igal sammul.

Otse tema vastas üle tee kõrgusid modernsed büroohooned. Metall ja suured klaaspinnad. Arukalt paigutatud ja hästi hoolitsetud majad. Nende taga järsk graniitsein kui kindlusemüür. Siis nägi ta imet. Lapiku kasti juurde sadamahoone seinas astus mustas vihmamantlis mees, pistis papitüki avasse ja kast luges talle välja hulga rohelisi sajamargaseid. Pidevalt vurasid taksopeatuse poole uhked autod. Mersud ja Audid.Allan uudistas sõidukite elegantset disaini. Eesti teedel niisuguseid autosid polnud, seal liikusid vaid Vene päritolu sõidukid.Väikesed, robustsed ja inetud.

Allan mõistis, et maailm, kuhu ta sattunud oli, on arenenud väga kaugele võrreldes sellega, kust tema tuli. Püüdmatult kaugele.Viiskümmend aastat kommunismiehitamist tema kodumaal olid tekitanud arengupeetuse, mis tundus ületamatu. Allan oli nelikümmend aastat vana.Ta polnud kunagi tuleviku pärast suuremat muret tundnud. Oli lootnud vaid iseendale ja siiani talutavalt toime tulnud. Kuid hetkel painas teda küsimus: kas on võimalik, et ka tema saab kunagi tunda end omana selles korrastatud maailmas?Vastus, pisarateni valus ja fataalselt ettearvatav, sai olla vaid üks: suure tõenäosusega ei juhtu seda kunagi.

Allan sisenes sadamahoonesse. Mingil letil vedeles brošüür „Helsinki This Week”, milles leidus südalinna plaan.Ta määras oma asukoha, leidis kaardilt vaksali ja hakkas astuma.

Raudteejaamas ootas teda üllatus: pilet Lahtisse maksis uskumatu summa – kaheksakümmend marka.Temal oli vaid sada, aga ka tagasisõiduks oli raha vaja. Mida teha? Ümber otsustada oli hilja, ta pidi minema. Saagu, mis saab.

Rong oli mugavate istmetega ja liikus vaikselt. Mitte niisuguse kolinaga, nagu ta Eestis oli harjunud. Allan muigas mõrult: kõik asjad tundusid siin paremad, mugavamad, nägusamad ja väärikamad. Kasvava murega mõtles ta eesseisvale kohtumisele. Kuidas olematu keeleoskusega suhelda, läbirääkimisi pidada? Tõenäosus läbi kukkuda oli küllaltki arvestatav.

Lahti rongijaam erilist muljet ei avaldanud: see oli hoopis väiksem ja lihtsam, kui oleks oodanud.Allan leidis telefoni ja valis Harry numbri.Vastas lustakas naishääl, kellele Allan end esitles ja selgitas kohmetult, nii hästi kui oskas, et ta on nüüd kohal.

„Okay,” tuli kiire vastus. „Tulen heti sinua hakemaan.”

Allan jäi ootama. Peagi ilmus jaamauksele rõõmsailmeline brünett tütarlaps. Ehkki ootesaalis oli veel inimesi, astus neiu joonelt eestlase juurde ja ulatas käe: „Sari-Anna, toimistosihteeri.”

Allan noogutas tummalt.Vastata ta ei osanud. Huvitav, kuidas oli Sari-Anna ta teiste hulgast kohe ära tundnud? Nad väljusid ja istusid autosse.Tütarlaps püüdis vestlust alustada, kuid pidi varsti loobuma. Soomekeelsest jutust ei tulnud midagi välja. Õnneks ei olnud firma kontor kaugel. Nad peatusid kahekorruselise hoone ees ja sisenesid büroosse.Valgete seinte ja parkettpõrandaga avarast kontoriruumist õhkus tabamatut väärikust ja elegantsi, millega Allan polnud harjunud. Õigemini ei olnud ta nii luksuslikku bürooruumi enne näinudki.

Sari-Anna pakkus kohvi ja küpsiseid. Allanile meenus enda rahaprobleem. Ilmselgelt jäid need paar küpsist täna tema ainukeseks söögiks.Ta jõi kohvi ja vaatas ringi. Nüüd sai selgeks, milleks neid klotse vaja oli. Riiulid seintel olid täis spordiauhindu, kuldseid skulptuurikesi, mis kujutasid kettaheitjat, jalgpallurit, suusatajat. Oli veel klaasist abstraktseid kujundeid: kaskaade, veetilku, vikerkaari. Samuti leidus hõbedasi püramiide, rombe ja silindreid. Kõik need olid kinnitatud eri suuruses puitalustele.

Täpselt samadele klotsidele, mida Allan oli tulnud näitama.

„Toodate neid palju?” küsis Allan.Tütarlaps sai aru.

„Kymmenen tuhatta kappaletta kuukaudessa.”

Eestlane mõistis ja vilistas vaikselt. Kogus oli muljet avaldav.

Välisuks lükati hoogsalt valla ja sisenes Harry. Ülevoolava rõõmuga tervitas ta külalist.Temas polnud enam jälgegi sellest ärajoonud pundunud näoga soomlasest. Hea jumega, rühikas ja energiline Harry esitas pika monoloogi, mis pani sekretärineiu naeru kihistama, kuid millest Allan peaaegu midagi ei mõistnud.

Siiski tundis ta Harry seltsis end pisut vabamana.Vanad tuttavad ikka.

Harry talutas külalist käekõrval mööda tööruume ja kontorit. Näitas, seletas ja žestikuleeris. Enamik ta jutust jäi Allanile mõistmatuks, kuid pikkamisi hakkasid asjad selgemaks saama. Harry firma tegeles kõikvõimalike auhindade, meenete, ärikingituste ja muude seesuguste vidinate tootmisega. Käive oli piisavalt suur.

Peale kodumaise turu püüti haarata üsna suurt tükki Skandinaavia maade müügimahust.

Oma toodangu tarvis vajati suurt kogust puualuseid.

„Häda on vaid selles, et häbematud Soome tootjad küsivad nende eest liiga palju raha,” seletas Harry heatujuliselt. „Kindlasti suudavad tublid Eesti poisid neid palju mõistlikuma hinna eest teha.Või kuidas?”

Üldjoontes oli soomlase jutt arusaadav, kuid vastata Allan ei osanud, selle asemel ta vaid naeratas virilalt.

Lõpuks istuti laua taha ja Harry vaatas toodud kaubanäidised üle. Ka Sari-Anna astus huviga lähemale. Klotsid käisid käest kätte. Eestlase süda värises.

„Hyvää, ihan hyvää,” oli ühine hinnang.

Allanil hakkas kergem ja esimest korda ilmus naeratus ta näole.

Harry asetas enda ette lauale kolm erineva suurusega klotsi. Ta osutas väikseimale: „Kolme markkaa kappale.”

Siis keskmisele: „Viisi markkaa kappale.”

Kõige suurema eest pakkus ta kümme marka. Allan korrutas numbrid kiirelt vahetuskursiga läbi ja mõistis, et tegemist on suure äriga. Puit oli Eestis odav.Tihumeetri eest küsiti vaid kolmsada rubla. See oli täpselt kuue väikese klotsi hind, kuid tihumeetrist võis neid tervelt tuhat teha.

„Hyvä on,” sai Allan oma esimese soomekeelse lausega maha. Kõik naersid rõõmsalt ja sekretärineiu aplodeeris talle.

„Millal kaupa vajate?” üritas Allan uurida.

„Äkkiä! Niin nopeasti kun pystyt!”

Lepiti kokku, et kohe järgmisel kuul saadab Allan teele tuhat klotsi. Ikka prooviks veel. Kui kõik korras, võib ta edaspidi tarnida viis tuhat klotsi kuus. Raha kantakse üle kohe pärast kauba saabumist.

Hakati hüvasti jätma.Allanile meenus jälle puuduv piletiraha. Lihtne olnuks ju Harrylt tulevase toodangu arvelt väikest laenu küsida, kuid eestlase uhkus ei lubanud.Ta oli tulnud siia äri tegema, mitte kerjama. Pigem läheb ta jalgsi Helsingisse tagasi.

Jaama perroonil ootas juba hulk inimesi lõunase Helsingi rongi saabumist. Piletikassade ette moodustusid lühikesed järjekorrad.

Allanil sinna asja ei olnud. Kaks pisut nokastanud noormeest seirasid muiates Allanit. Lõpuks võttis üks neist sõna:

„Kiva puku. Pääkaupungin mies.”

Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma.Allan teadis, mida puku tähendab.Ta oli välisvisiidiks valinud oma parima tumeda ülikonna ja lipsu hoolikalt ette sidunud.Ta vaatas ümberringi ja märkas, et mitte keegi ootavatest inimestest ei kandnud ülikonda, lipsust rääkimata. Kõik olid riietunud lihtsalt. Mugavalt ja lihtsalt. Nüüd sai talle selgeks, kuidas Sari-Anna ta kohe ära tundis.

Allan pöördus ümber ja rebis lipsu kaelast.Tema eelseisva ürituse huvides ei olnud millegagi silma paista.

Rong veeres sahinal platvormi ette. Inimesed sisenesid ja nii tegi ka Allan.Ta valis istekoha võimalikult vaguni keskele, et piletikontrolli juba kaugelt näha. Mõni minut pärast rongi väljumist siseneski mustas vormikuues elatanud meesterahvas ja hakkas pileteid täksima. Allan tõusis vaikselt ja läks tamburisse.

Läbi klaasukse nägi ta, et kõrvalvaguniski kontrolliti pileteid.Ta ootas, kuni sealne ametimees oli jõudnud vaguni teise otsa, sisenes siis vaikselt ja jäi pingiotsale istuma. Süsteem hakkas selgemaks saama. Kuni järgmise peatuseni ei küsi temalt piletit keegi. Pärast peatust tuleb sama manöövrit korrata.Allan polnud tulles peatusi lugenud. Nüüd oleks ta nende hulka vägagi teada tahtnud.

Lõputu lindina libisesid akende eest läbi rohelised metsasalud, haljendavad välud ja majad nende keskel, kuid harva eksis Allani pilk mööduvale maastikule.Tema nõelterav vaade oli kinni vaguni välisuksel, mille klaase pensioniealine vormimees aeglaselt lapiga poleeris. Oma tööga valmis saanud, uudistas ta aknatagust pilti ja libistas siis pilgu üle reisijate kirju seltskonna. Inimesi polnud vagunis palju ja oli täiesti võimalik, et äsja ilmunud mustas ülikonnas mees võiks talle mõningast ametialast huvi pakkuda.

Vagunisaatja pilk peatuski pikalt uustulnukal ja ilmselt esitas ta aeglane aju küsimusi, millel võis eestlase jaoks saatustmäärav tähtsus olla. Meeleheitlik samm Soome sõita ja tundmatul maal õnne proovida polnud sündinud kergelt. See oli Allani ainus ja viimane võimalus oma masendavale olukorrale kas või mingisugunegi lahendus leida.Ta oli pannud kogu oma saatuse ühele kaardile ja kõige vähem tahtis ta tegemist teha Soome politseiga, mis võiks selle maa tema jaoks pikaks ajaks sulgeda.

Mustas vormis ametimees kohendas prille ja hakkas pikkamööda vaguni keskosale lähenema. Iga sammu juures klõpsatas ta käes auguraud ja tema tuleku eesmärgis polnud vähimatki kahtlust. Allan tundis, kuidas hingamine kokku tõmbub. Mida teha? Joosta? Põgeneda? Aga kuhu? Ta langetas pea ja valmistus halvimaks: tulgu, mis tuleb. Kohe katkestab mustas vormis Soome pensionär tema armetu katse naabermaal õnne leida ja häbiga saadetakse ta maalt välja.

Vagunisaatja peatus Allani kõrval ja sirutas käe. Seda hetke kasutas naine naaberpingilt, kes häälekalt midagi nõudis. Mees pöördus naise poole ja algas pikaldane soomekeelne keskustelu, mis jäi Allanile mõistmatuks. Naise hääl valjenes pisut. Rutakalt otsis ta käekotist mõned mündid ja ulatas need ametimehele.

Vormimees vaatas kahtleva pilguga korraks Allanit, siis jälle närvilist naist, pöördus ja hakkas otsustavalt tagasi tamburi poole astuma. Seal võttis ta lehehoidikust mingi ajalehe ja asus tagasiteele. Samal hetkel jõnksatas vagun pöörangutel ja rong hakkas pidurdama. Õnnetu näoga vahtis mundrimees vaguni keskosa poole, kuid midagi polnud parata. Kiiruga haaras ta signaallipud ja tõttas uksi avama.

Allan ohkas kergendatult. Pidurite krigisedes peatus rong mingi jaama perrooni ääres.Ta tõusis ja tõttas kõrvalvagunisse. Jälle alustas vagunisaatja oma rutiinset tegevust. Allan tõusis ja astus aeglase sammuga tamburisse. Kõik kordus.

Taas läks õnneks, kuid mis saab edasi? Alles neljas peatus. Palju neid veel on? Ta andis endale aru, et vagunisaatja oli teda näinud.

Tema õhtuülikonnas figuur pidi olema piisavalt meeldejääv…

Järgmises peatuses läks ta vaguni võrra kaugemale. Siin õnnestus seda manöövrit korrata veel kaks korda. Siis läks asi kahtlaseks ja Allan otsustas jälle vagunit vahetada.Ta seisis tamburis ja ootas.

Vagunisaatja jõudis aina lähemale. Oli ülim aeg naabervagunisse põigata. Jõuliselt tõmbas ta käepidet, kuid uks ei avanenud.Ta proovis veel korra, kuid tulemuseta. Allan taipas, et ta on viimases veduripoolses vagunis. See oli umbtee.Ta vaatas tagasi ja kohtas läheneva piletikontrollija küsivat pilku. Kiiresti sisenes ta vagunisse, lipsas WC-sse ja ootas nüüd seljaga vastu ust seistes oma saatust. Koridoris valitses vaikus. Möödus minut, seejärel teine – ikka veel vaikus. Allan üritas ärevalt põksuvat südant rahustada, see ei õnnestunud. Siis kostis koputus uksele.Ta lausa tundis seda ukse vastu surutud seljaga. Koputati veel kord. Allan ei vastanud. Rong aeglustas liikumist: peatus oli tulemas. Allan teadis, et nüüd peab vagunisaatja minema uksi avama. Kohe, kui rong peatus, sööstis ta jooksuga läbi vaguni ja astus perroonile.

Vagunisaatja vaatas teda kahtlustavalt ja ütles midagi.Allan teeskles kurti ja astus kiirel sammul eemale. Rong hakkas liikuma, kuid vagunisse minna ta enam ei saanud.Vagunisaatjad jälgisid teda teraselt. Kahju, et õhtuülikond Soomes popp pole, ohkas Allan ja sisenes jaamahoonesse.

Järgmine rong Helsingisse läks pooleteise tunni pärast. Allan enam eriti ei muretsenud.Ta oli piletikontrolli petmiseks piisavalt hea süsteemi leiutanud ja laeva väljumiseni oli ka veel palju aega.

Mõnikord oli ta mõelnud põhjustele, mis viivad inimesi halvale teele. Oli see geneetiline soodumus, ahnus, laiskus või lihtsalt kuritegelikud kalduvused. Häda õpetab kiiresti kombed kätte, mõtles ta muiates. Siiski tundis ta end halvasti. Uljas noorusaeg oli kadunud kättesaamatusse kaugusse.Tema senine elu oli olnud kirev, igasuguseid äpardusi oli juhtunud, kuid ta ei mäletanud oma elust haletsusväärsemat seika kui see rahatu jänese hirm ja alandus.

Rong saabus ja peagi oli Allan jälle tegevuses. Meeled erksad kui tagaaetaval loomal, manööverdas ta vagunite vahel aina osavamalt. Lõpuks kostis valjuhääldist kauaoodatud sõna „Helsinki”.

Allan Tammel seisis Helsingi Lõunasadama külmal kivisillutisel ja ootas laevale pääsu.Varakevadine õhtupäike saatis oma madalad kiired hallidele sadamahoonetele, autodele ja hilistele reisijatele. Jahe tuuleiil raputas hiirekõrvul puid. Külm oli ja nälg näpistas.

Viimase kahekümne marga eest oli ta ostnud turult mõned banaanid kodustele, et neilegi pisukest rõõmu valmistada. Ja hing sees hõiskas: uskumatu oli sündinud!

„SOOMLASTEL ON IKKA MAITSET, OSKAVAD KOHE HEA ASJA ÄRA TUNda,” praalis siilisoenguga noormees ja vaatas võiduka pilguga kaaslasi. Naaberküla puidutöökoja mehed ümbritsesid külla tulnud linnameest ja kuulasid ahnelt iga tema sõna.

„Jah, soomlastele teie töö meeldis,” tunnistas Allan. „Kohe nii meeldis, et tellisid tuhat tükki juurde. Kas võtate ette?”

„Räägime ikka kõigepealt sellest, mida ei ole. Räägime rahast,” torkas siilisoeng. Mehed noogutasid.

Allan vaatas muiates poolringis seisvaid mehi, ta teadis hästi puidutööliste palgataset.

„Räägime pealegi.Teeme nii, et ma maksan teile kaks korda rohkem, kui te praegu saate.”

Töömeeste nägudelt oli näha, et nii lahket pakkumist ei oodatud.

„Aga pidage silmas, mehed, et kõik need tuhat klotsi peavad välja nägema täpselt samasugused kui need näidised siin.”

Mehed vaatasid kord klotse, kord külalist ja vaikisid. Allan jätkas:

„Need peavad olema absoluutselt sileda pinnaga, kriimudeta, aukudeta, plekkideta, ühesõnaga veatu viimistlusega. Raha maksan ainult tasemel toodangu eest.”

Vanem heledapäine tööline vaatas põlgliku pilguga näidist ja raputas pead: „Kuule, linnamees, ära ikka nii karmiks ka mine.”

Kogenud puidumees üritas rumalale linnainimesele kõigile tuntud tõde seletada: „Näidised tehakse ikka nats etemad, et näidata, milleks me võimelised oleme, aga masstoodang tuleb, nagu tuleb. Ei hakka keegi sul neid külgi nii siledaks lakkuma.”

Mehed vaikisid. Ennekuulmatult karmid kvaliteedinõuded tekitasid hirmu ja kahandasid usku asjasse. Nende toodangut ei kontrollitud kunagi, nad teadsid ise kõige paremini, kuidas uksedaknad peavad välja nägema.

Allan tundis, kuidas veri talle pähe tõuseb.

„Kas te tõesti ei saa aru, mis toimub? Oma kolhoosiköie võite jäädavalt unustada. Edaspidi on nii, et tööd leiab vaid see, kes peab nõuetest kinni.Teised tööd ei saa ja imegu käppa.”

Allan libistas pilgu üle mornilt kuulavate töömeeste ja jätkas:

„Mis te arvate, miks ma teile topeltpalka pakun? Aga sellepärast, et te peate ka topelt pingutama. Kapitalismi karmid reeglid on meie maale kohale jõudnud ja ise te olete seda tahtnud.”

Vanem mees pööras selja ja lonkis solvunult eemale.Temale järgnesid veel mõned. Paigale jäid vaid kuus nooremat meest. Nad panid pead kokku ja üritasid kiirkõnes üksteisele midagi tõestada. Lõpuks pistis siilisoenguga poiss käe Allanile pihku ja esitles end: „Mina olen Marko Toom ja me siin poistega mõtlesime, et võtaks ikka asja ette.”

„Tubli, hakkame siis pihta.”

See oli uus algus, uus töö ja uus lootus. Ometi oli risk suur. Kuid Allani senine elukogemus ütles, et vanasõna julgest pealehakkamisest peab üldjuhul paika, vähemalt senini oli pidanud.

Veel samal päeval veeres töökoja hoovile esimene koorem kuivi kaselaudu. Allan jälgis rõõmsa elevusega, kuidas mehed lauad maha laadisid ja hakkasid ketassael parajaid tükke järkama. Ta uudistas huviga tööpinke ja püüdis mõista nende otstarvet. Õhus levis kuiv puidutolm. Selle lõhn tundus kuidagi mõnusalt meeldiv ja kodune.

Õhtuks oli puidukoorem järgatud ja mõne laua küljed höövelmasina altki läbi käinud. Esimest korda üle pika aja jõudis Allan koju väsinuna. See oli hea tunne.

PÄEVADEST SAI NÄDAL, KÕIGE PIKEM NÄDAL ALLANI ELUS. PEEN puidutolm, masinate müra ja lõpmatud vaidlused said tema saatjateks pikkadel päevadel, mil üks takistus teist taga ajas. Hinges möllamas ootus, lootus, hirm ja trots, kuklas kummitamas teadmine, et see on ainus ja viimane võimalus, et läbi kukkuda ei tohi, et ebaõnn murraks ja hävitaks ta. Igal õhtupoolikul võttis Allan koha sisse aknaaluse laua taga, kuhu poisid kogusid päeva jooksul tehtud klotsid. Serv serva, külg külje järel vaatas Allan need üksipulgi üle.

Äreva pilguga jälgisid töömehed ülemuse tegutsemist ja võpatasid iga kord, kui järjekordne toode hooga üle õla visati. Esialgu oli neid palju.Vaid sadakond klotsi sai teise päeva õhtuks kõlblikuks tunnistatud.Aina süngemaks muutusid töömeeste näod.

Nädala teine pool tõi muutuse.Tõsiasi, et ühtki viga läbi ei lasta, kinnistus lõpuks lihtsa eluga harjunud meeste peades ja kõlbmatut toodangut tuli aina vähem ette.

Allan sai vahepeal peene puidutolmu riietelt rapsida ja välja värske õhu kätte minna. Oli ka ülim aeg, sest lahendamist ootasid lakkimine, kauba pakkimine ja teelesaatmine.Vilumatute inimestega mehitatud algeline tolliamet oli kui takistusriba, mis pani algaja ettevõtja kannatuse tõsiselt proovile.Vääramatu tahte ja jõulise tegutsemisega ületati nädalaga kõik takistused ning kaup läks teele. Paari päeva pärast helises Allani elutoas telefon:

„Mitä kuuluu?” uuris Harry sissejuhatuseks.

„Mida seal ikka,” ühmas Allan.

Harry vist hästi ei mõistnud kaasvestleja juttu ja jätkas:

„Tuotteenne ovat ihan hyvät, kyllä niistä voidaan maksaa.”

Allanini jõudis sõnade hyvät ja maksaa tähendus. Järelikult oli tellija rahul ja saadab nüüd raha.Ta nägu tõmbus naerule.

„Hyvä on,” esitas ta oma ainsa soomekeelse lause, mis tal hästi õnnestus.

„Okei,” tuli teiselt poolt reibas vastus. „Nyt tarvitaan lisää, niitä palasia viisi tuhatta kappaletta.Voitteko tehdä sen verran?”

Viis tuhat tükki! See oli juba tellimus.Allan ei suutnud muud, kui kogeleda vastuseks: „Jah, küll me toime tuleme.”

Üllataval kombel soomlane neid sõnu mõistis. Kobav, kompiv ja konarlik jutuajamine kestis veel mõnda aega, kuni tekkis arvamine, et ehk on kõigest õigesti aru saadud.

PANGAMAJA KITSUKE OPERATSIOONISAAL OLI ÜLERAHVASTATUD.

Kümmekond vaikivat inimest ootas pääsu panga ainukese telleri juurde. Keegi ei kurtnud – pikkade järjekordadega oldi harjutud. Neist oli saanud kommunismi ehitava ühiskonna kohustuslik osa ja paljuski veel deklaratiivne turumajandus ei suutnud seda muuta. Tunni pärast sai Allan oma Soome raha kätte ja kiirustas koju.

Nagu võlutult vaatas ta kolmekümmet sajamargast sõrmede vahel. Kerge kahetsustundega pani ta need lõpuks käest ja hakkas summat vahetuskursiga läbi korrutama.

„Sa vaata, naine!” hüüdis ta varsti võidukalt.

„Mida?” uuris uksele ilmunud Anu.

„Siin on sada tuhat rubla.”

„Ei või olla.”

„Aga on ja tegelikult natuke rohkemgi.Vahetuskurss on hetkel üks kolmekümne viiele ja see aina kasvab.”

„Tõesti?!” Naise ilme väljendas siirast üllatust. Niisugust raha siinmail ei teenitud. Kui haruharva mingit tööotsa pakutigi, siis üle viie tuhande rubla kuus ei maksnud keegi. „Sada tuhat! Sedasi võib ju püsti rikkaks saada!”

„Ära unista. See oli esimene õnnestumine, õigemini juhus, ja pole mingit kindlust, et asi võiks samamoodi jätkuda.”

„Aga sa said ju uue ja suurema tellimuse.”

„Seda küll, aga kõik on ikka veel määramatu ja segane. Poisid on küll tublid, kuid kaua nende mannetu värkstuba sellele tööhulgale vastu peab?Vaevalt, et seal veel pikalt neid klotse vorpida saab.”

Kahe nädala pärast laekunud uus rahasaadetis võttis kogu perekonna hetkeks keeletuks. Alles siis, kui summa vahetuskursiga läbi korrutatud, sai mees sõna suust:

„Anu, mis oleks, kui sätiks õige peo püsti?”

„Mis puhul?”

„Sel puhul.”Allan osutas rasvase joonega allakriipsutatud viiekohalisele arvule. Anu vaatas ega saanud sõnagi suust.

Pärast mõnusat õhtusööki istuti veel pikalt lauas. Huviga jälgis Anu meeleolumuutust oma mehe näol. Nüüd oli see mõtlik ja kaalutlev, tema ilmesse oli jälle tekkinud tahtekindlus. Enam polnud seal jälgegi ahastusest ega hirmust, mida Anu oli oma meest vargsi vaadates viimasel ajal märganud. Nüüd oli see jälle endine Allan.