Читать книгу Asum ja Impeerium - Айзек Азимов - Страница 6

BEL RIOSE ... Oma suhteliselt lühikese karjääri vältel pälvis Riose tiitli „Viimne impeeriumlane” ja oli selle hästi ära teeninud. Tema sõjakäikude uurimisest selgub, et ta oli Peurifoy’ga võrdne strateegilise võimekuse poolest ja võibolla isegi ületas teda oma võimelt kohelda inimesi. Asjaolu, et ta sündis Impeeriumi languspäevil, ei lubanud tal saavutada võrdseid tulemusi Peurifoy’ kui vallutajaga. Ent võimalus selleks avanes, kui ta Impeeriumi kindralite seast esimesena Asumiga silm silma vastu astus ...

GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA^[1.]

Bel Riose reisis ilma saatkonnata, mida tegelikult õukonnaetikett ei näe ette laevastikuülemale, kelle fotill paikneb alles sünges tähesüsteemis Galaktikaimpeeriumi Piirimail.

Kuid Bel Riose oli noor ja küllalt energiline selleks, et tundetu ja arvestav õukond lähetas ta nii kaugele universumi ääremaile kui vähegi võimalik. Pealekauba oli ta uudishimulik. Kummalised ja lausa võimatud kuulujutud, mida luulelennukalt kordasid sajad ja mis olid ähmaselt teada tuhandetele, kütsid üles tema viimatimainitud iseloomujoont, sõjalise kokkupõrke võimalus aga kahte eelmist omadust. Kombinatsioon oli vastupandamatult kaasakiskuv.

Ta astus välja logust maasõidukist, mille ta oli ärandanud ja seisis luitunud härrastemaja uksel, mis oli tema sihtkoht. Ta ootas. Ukseavaja footonsilm elustus, aga uks avati käsitsi.

Bel Riose naeratas vanale mehele. „Mina olen Riose ...”

„Ma tundsin teid ära.” Vanamees jäi jäigalt ja üllatumata paigale. „Teie tuleku eesmärk?”

Riose taganes sammu leplikkuse väljendamiseks. „Rahutaotlev. Juhul kui te olete Ducem Barr, paluksin teilt vestlusvõimalust.”

Ducem Barr astus kõrvale ja maja sisemuses lõid seinad hõõgvele. Kindral sisenes päevavalgusesse.

Ta puudutas kabineti seina ja jäi oma sõrmeotsi vaatama. „Kas teil Siwennal on siis selliseid asju?”

Barr naeratas vaevumärgatavalt. „Ma usun, et mujal mitte. Ma püüan seda ise korras hoida nii hästi kui suudan. Vabandage, et pidite uksel ootama. Automaatseadeldis küll registreerib külalise kohaloleku, kuid ust enam ei ava.”

„Kas siis seda parandada ei osata?” Kindrali hääl oli kergelt pilkav.

„Tagavaraosi pole enam saada. Kas te ei võtaks istet, härra. Kas te teed joote?”

„Siwennal? Mu kulla härra, seltskondlikus mõttes oleks seda siin mitte juua lausa võimatu.”

Vana patriits taandus hääletult aeglase kummardusega, mis kuulus möödunud sajandi paremate päevade ci-devant^[2.] aristokraatia tseremoniaalse pärandi juurde.

Riose saatis pilguga oma võõrustaja lahkuvat kuju, ja tema hoolikalt läbimõeldud viisakas käitumine hakkas veidi ebakindlaks muutuma. Tema haridus oli olnud puhtmilitaristlik, samuti kogemused. Ta oli, kulunud väljendi kohaselt, palju kordi surmaga silmitsi seisnud, kuid iga kord oli see surm olnud tuttav ja käegakatsutav. Järelikult ei olnud selles, et Kahekümnenda Laevastiku jumaldatud kangelane tundis iidse ruumi lämmatavas õhkkonnas äkitselt külmavärinaid, midagi imelikku.

Riiuleil reastuvais väikestes elevandiluu- ja mustakirjudes karbikestes tundis kindral ära raamatud. Nende pealkirjad olid talle tundmatud. Ta oletas, et suur seadeldis toa ühes otsas oli projektor, mis vajaduse korral muutis raamatud nähtavaks-kuuldavaks. Ta polnud kunagi ühtegi töötamas näinud, aga kuulnud ta neist oli. Kunagi oli talle räägitud, et kaua aega tagasi kuldsel ajastul, kui Impeerium oli võrdunud terve Galaktikaga, oli üheksas majas kümnest olnud selline projektor ja raamatute read.

Aga praegu tuli piire valvata ja raamatud jäid vanade meeste osaks. Ja pooled vana-aja lugudest olid niikuinii väljamõeldised. Isegi rohkem kui pooled.

Toodi teed ja Riose istus. Ducem Barr tõstis oma tassi: „Teie auks.”

„Tänan. Teie auks.”

Ducem Barr küsis ettevaatlikult: „Räägitakse, et te olevat noor. Kolmkümmend viis?”

„Sinnapoole. Kolmkümmend neli.”

„Sel juhul,” sõnas Barr kerge rõhuga, „ei saa ma alustada teisiti kui kahetsusega nentides, et minu käsutuses ei ole ei armuamulette, jooke, ega muid nõiarohte. Samuti pole ma võimeline mõjutama ükskõik millise teile meeldiva noore daami poolehoiuavaldusi.”

„Selles suhtes ma kunstlikke abivahendeid ei vaja, härra.” Kindrali hääles kõlas lõbus enesega rahulolu. „Kas selliseid abivahendeid nõutakse teilt tihti?”

„Küllaltki. Õnnetuseks kipub ebateadlik rahvas haritust sageli nõidumisega segi ajama ja armuasjad paistavad olevat see eluvaldkond, mis kõige rohkem võluri abi vajab.”

„See ongi enam kui loomulik. Kuid mina arvan teisiti. Minu jaoks ei ole õpetus midagi muud kui võimalus rasketele küsimustele vastust leida.”

Siwennalane kaalutles süngelt: „Te võite sama palju eksida kui nemad.”

„Võibolla, aga võibolla ka mitte.” Noor kindral asetas oma tassi tagasi kellukesekujulisele alusele ja see täitus uuesti. Ta laskis pakutud lõhnakapslikese tasase sulpsatusega tassi kukkuda. „Öelge siis mulle, Patriits, kes on need võlurid? Need tõelised.”

Barr näis ammu käibelt kadunud tiitlit kuuldes jahmuvat. Ta lausus: „Võlureid pole olemas.”

„Aga rahvas räägib, et on. Siwenna kubiseb taolistest juttudest. Võlurite ümber rajatakse kultusi. On mingi kummaline seos selle ja nende teie kaasmaalaste gruppide vahel, kes unistavad ja jampsivad iidseist aegadest ja sellest, mida nad nimetavad vabaduseks ja autonoomiaks. Ajapikku võib see asi Riigile hädaohtlikuks muutuda.”

Vanamees raputas pead. „Miks te seda minult küsite? Haistate mässu ja peate mind selle juhiks?”

Riose kehitas õlgu. „Oh, mis te nüüd, mis te nüüd. Muuseas, mõte iseenesest ei ole hoopiski mitte naeruväärne. Teie isa oli omal ajal pagendatud; teie aga olete oma maa patrioot ja marurahvuslane. Minul kui külalisel on küll sellest ebaviisakas rääkida, kuid minu asjaajamised siin nõuavad seda. Kuid siiski, vandenõu? Ja praegu? Kahtlen selles. Viimase kolme generatsiooni vältel on Siwennast mässumeel välja pekstud.”

Vana mees vastas vaevaliselt: „Mina olen sama ebaviisakas võõrustaja kui teie külaline. Tuletan teile meelde, et oli kunagi asekuningas, kes samuti kui teie pidas siwennalasi mahasurutud rahvaks. Selle asekuninga käsul sai minu isast pagulane, mu vennad surid märtrisurma ja mu õde sooritas enesetapu. Siiski tuli selsamal asekuningal surra küllalt hirmsat surma nendesamade orjastatud siwennalaste käe läbi.”

„Ah jaa, praegu te puudutasite midagi, millest ma tahtsingi rääkida. Juba kolm aastat pole selle asekuninga salapärane surm minu jaoks enam mõistatus. Tema isiklikus ihukaitses oli tollal keegi noor sõdur, kelle tegevus mulle huvi pakkus. See sõdur olite teie, kuid ma arvan, et üksikasjusse laskuda pole vist vaja.”

Barr vaikis.

„Ei ole. Mida te ette panete?”

„Et te vastaksite minu küsimustele.”

„Mitte ähvarduse all. Ma olen vana, aga mitte veel nii vana, et elul oleks mulle ülearu suur tähtsus.”

„Mu kulla härra, nüüd on rasked ajad,” ütles Riose tähendusrikkalt, „ja teil on lapsed ja sõpru. Teil on kodumaa, millele te kunagi laususite armastuse meeletuid sõnu. Kui mina otsustaksin kasutada vägivalda, ei valiks ma teietaolist hädist märklauda.”

Barr küsis külmalt: „Mida te tahate?”

Riose hoidis rääkides peos tühja tassi. „Patriits, kuulake mind. Praegusel ajal on kõige edukamad sõjamehed need, kelle ülesandeks on juhtida pidulikke paraade, mis tiirutavad pidupäevadel üle Imperaatori palee väljakute, ja eskortida tuledes säravaid lõbusõidulaevu, mis kannavad Tema Imperaatorlikku Hiilgust suveresidentsiplaneetidele. Aga mina ... ma olen hädavares. Olen seda juba kolmekümne neljaselt ja jään selleks ka tulevikus. Ja kõik sellepärast, teate, et mulle meeldib võidelda.”

„Sellepärast nad mu siia saatsidki. Mina ei sobi nende õukonda. Ma käisin keigaritele ja lordadmiralidele närvidele, kuid olen liiga hea laevade ja inimeste juht, et minust oleks võinud niisama lihtsalt lahti saada, jättes mind avakosmosesse surema. Nii oli aseaineks Siwenna. See on piirimaailm, mässumeelne ja viljatu provints. Ta on kaugel, küllalt kaugel, et kõiki rahuldada. Ja nii ma pehkin. Ei ole mässe, mida maha suruda. Viimasel ajal ääremaade asekuningad enam ei mässa, vähemalt sellest ajast peale, kui Tema Keiserliku Majesteedi kadunud kuulsusrikas isa teistele hirmutamiseks Paramay Mounteli valjult karistas.”

„Tugev Imperaator,” pomises Barr.

„Jah, me vajame rohkem temasuguseid. Võtke arvesse, et ta on minu isand. Ma kaitsen tema huve.”

Barr kehitas ükskõikselt õlgu. „Kuidas on see kõik seotud meie jutuajamise teemaga?”

„Seda võin teile paari sõnaga selgeks teha. Võlurid, keda ma nimetasin, tulevad sealt väljast, väljastpoolt piirivalvet; sealt, kus on tähti hõredalt ...”

„Kus hõredalt on puistatud tähti, ja kosmose külma hingust immitsemas nähti,” tsiteeris Barr.

„On see luuletus?” Riose kortsutas kulmu. Värsid näisid talle sel hetkel kohatud. „Igal juhul on nad pärit Perifeeriast – ainsast piirkonnast, kus ma võin Imperaatori ülistuseks vabalt võidelda.”

„Ja niisiis teenida Tema Keiserliku Majesteedi huve ja samas rahuldada oma armastust tubli sõdimise vastu.”

„Täpselt. Kuid ma pean teadma, kellega ma sõdin ja selles saate te mind aidata.”

„Kust te seda teate?”

Riose näkitses hooletult küpsise kallal. „Sest juba kolm aastat olen ma jälitanud iga kuulujuttu, iga müüti, iga sosinatki, mis kasvõi kaudselt on seotud võluritega ja kogu raamatuist ammutatud informatsioonis on ainult kaks eraldiseisvat fakti, mille suhtes kõik autorid on ühel meelel. Järelikult on need kindlasti tõesed. Esimene – võlurid on pärit Galaktika ääremailt, Siwenna vastast; teine on, et teie isa kohtas kord tõelist elusat võlurit ja rääkis temaga.”

Vana siwennalane vahtis teda silmi pilgutamata, ja Riose jätkas: „Parem öelge mulle, mida te sellest teate ...”

Barr lausus mõtlikult: „Huvitav oleks teile teatavaid asju rääkida. See oleks minu isiklik psühhoajalooline eksperiment.”

„Missugune eksperiment?”

„Psühhoajalooline.” Vanamehe naeratusse sugenes ebameeldivaid jooni. Siis lisas ta agaralt: „Jooge pigem veel teed. Ma kavatsen väikese kõne maha pidada.”

Ta nõjatus oma tooli pehmetele patjadele. Seinalampide valgus oli pehmenenud elevandiluukollakaks roosaks hõõguseks, mis mahendas isegi sõjamehe karmi profili.

Ducem Barr alustas: „Minu isiklikud teadmised põhinevad kahe asjaolu kokkusattumisel: esiteks, et sündisin oma isa pojana ja teiseks olen sündinud oma maa päriselanikuna. Lugu sai alguse nelikümmend aastat tagasi, varsti pärast suurt veresauna, kui mu isa oli põgenik Lõunametsades, mina aga suurtükiväelane asekuninga isiklikus laevastikus. Muide, sellesama asekuninga, kes andis käsu veresaunaks ja kes hiljem nii julma surma suri.”

Barr naeratas süngelt ja jätkas: „Mu isa oli Impeeriumi Patriits ja Siwenna Senaator. Ta nimi oli Onum Barr.”

Riose katkestas teda kannatamatult: „Tunnen tema pagenduse üksikasju väga hästi. Teil pole vaja neil pikemalt peatuda.”

Siwennalane ignoreeris teda ja jätkas kõrvalekaldumata. „Pagenduses olles tuli tema juurde üks rändkaupmees Galaktika äärelt. See omapärase aktsendiga noormees ei teadnud midagi Impeeriumi viimase aja sündmustest. Teda kaitses isiklik jõuväljast kilp.”

„Isiklik jõuväljast kilp?” Riose jõllitas talle otsa. „Te liialdate. Milline generaator oleks küllalt võimas tihendamaks kilpi üheainsa inimese suuruseks? Suure Galaktika nimel, kas ta vedas viie tuhande müriatonnist aatomienergia-allikat väikese käsikäruga kaasas?”

Barr lausus vaikselt: „See ongi võlur, kellest teie kuulete sosistatavat jutte ja müüte. Nime „võlur” pole kerge ära teenida. Ta ei vedanud kaasas ühtegi silmaganähtavat generaatorit, kuid ka raskeim käsirelv poleks suutnud isegi kriimustada kilpi, mida tema kandis.”

„Ja see on kogu lugu? Kas võlurid sünnivad vanameeste jampsimistest, keda on murdnud kannatused ja pagendus?”

„Lood võlureist ennetasid ajaliselt ka minu isa, härra. Tõend selle kohta on konkreetne. Pärast minu isa juurest lahkumist külastas see võluriks nimetatud kaupmees ühte tehnomeest linnas, kuhu mu isa ta juhatas. Ta jättis sinna maha ühe sama tüüpi kilp-generaatori, mida ta ise kandis. Kui verisele asekuningale määratud surmanuhtlus oli täide viidud, tõi minu isa selle generaatori pagendusest endaga kaasa. Selle leidmiseks kulus palju aega ...

Generaator ripub teie selja taga seinal, härra. Ta ei tööta. Ta töötas ainult kaks esimest päeva. Kui te seda lähemalt vaatate, siis veendute, et Impeeriumis see küll välja mõeldud ei ole.”

Bel Riose sirutas käe metall-lülidest vöö järele, mis kumera seina vastu liibus. Tema käe puudutustest katkes nõrk kleepväli ja kerge plopsatusega tuli vöö seinalt lahti. Ta tähelepanu köitis ellipsoid vöö tipus. See oli Kreeka pähkli suurune.

„See ...”

„Oli generaator,” noogutas Barr. „Enne oli. Tema saladust pole nüüd enam võimalik avastada. Subelektroonilised uuringud on näidanud, et generaator on ühtseks metallitombuks sulanud ja isegi kõige hoolsamadki difraktsioonivõre uuringud pole küündinud eristama diskreetseid osi, mis eksisteerisid enne kokkusulamist.”

„Järelikult püsib teie tõend ikkagi vaid ilma igasuguse konkreetse tõestuseta sõnamulinal.”

Barr kehitas õlgu. „Te nõudsite, et ma räägiksin, mida ma tean ja ähvardasite seda vägivalla abil välja pressida. Kui teile meeldib teabesse skeptiliselt suhtuda, mis on minul sellest? Kas te tahate, et ma katkestan?”

„Jätkake!” sundis kindral karmilt.

„Pärast isa surma jätkasin ma uuringuid. Siis tuli mulle appi teine juhus, mida ma mainisin, sest Hari Seldonile oli Siwenna hästi tuntud.”

„Ja kes on Hari Seldon?”

„Hari Seldon oli teadlane Imperaator Daluben IV valitsemisajal. Ta oli psühhoajaloolane, viimane ja suurim kõigist. Ta külastas Siwennat, kui see oli veel kunstidest ja teadustest rikas kaubanduskeskus.”

„Hm-mm,” pomises Riose hapult, „see roiskuv planeet, mis ei väida end vanal ajal olevat olnud rikkustest ülevoolav maa?”

„Päevad, millest mina räägin, olid kakssada aastat tagasi, kui Imperaator valitses veel kõige kaugemaidki tähti. Tol ajal oli Siwenna üks sisemaailmadest ja mitte metsistunud ääreprovints. Noil päevil nägi Hari Seldon ette Impeeriumi võimu langust ja lõpptulemusena terve Galaktika barbariseerumist.”

Äkki pahvatas Riose naerma. „Tema nägi seda ette? Siis ta nägi valesti, mu kallis teadlane. Ilmselt te ennast nii nimetate. No teate, Impeerium on ju praegu võimsam, kui ta oli tuhande aasta eest. Teie vanad silmad on ääremaa külmas kõleduses pimedaks jäänud. Tulge kunagi sisemaailmadesse, tulge meie tsentrumi soojusesse ja küllusesse!”

Vana mees raputas süngelt pead. „Ringlus lakkab esmalt perifeerias. Läheb veel mõnda aega, enne kui lagunemine südamesse jõuab. Tähendab, kõigile silmaga nähtav lagunemine, mis erineb juba oma poolteist tuhat aastat kestnud sisemisest laostumisest.”

„Ja nii see Hari Seldon nägi ette, et Galaktika muutub kogu ulatuses barbaarseks,” sõnas Riose heatujuliselt. „Ja mis saab edasi?”

„Nii ta rajas Galaktika äärmistes vastastippudes kaks asundust; Asumid, kus paljuneksid, kasvaksid ja areneksid elanikkonna parimad ja tugevaimad noored isendid. Maailmad, kuhu nad paigutati, valiti hoolikalt, samuti aeg ja koht. Kõik oli korraldatud nii, et psühhoajaloo muutmatu matemaatikaga ettemääratud tulevik tooks kaasa esialgse isolatsiooni Impeeriumi tsivilisatsiooni peaosast ja järkjärgulise arenemise Teise Galaktikaimpeeriumi algidudeks, kahandades nii vältimatut barbaarset vaheetappi kolmekümnelt tuhandelt aastalt vaevalt ühe tuhandeni.”

„Ja kust teie selle kõik välja uurisite? Teile näib asi üksikasjadeni teada olevat.”

„Ei tea ma midagi erilist ega ole ka asja põhjalikult uurinud,” vastas patriits rahulikult. „See on minu isa avastatud tõendite tükkhaaval kokkusobitamise vaevarikas tulemus, pisut olen ka ise juurde kogunud. Alus on habras ja pealisehitis romantikaga paigatud, et täita tohutuid lünki teadmistes. Kuid ma olen veendunud, et olulises osas on see tõene.”

„Teid on kerge veenda.”

„Kas tõesti? Selleks on kulunud nelikümmend aastat uuringuid.”

„Hm-mm. Nelikümmend aastat! Mina suudaksin selle küsimuse neljakümne päevaga lahendada. Tegelikult usun, et peaksin suutma. Tulemus oleks erinev.”

„Ja kuidas te seda teeksite?”

„Kõige ilmsemal viisil. Võiksin hakata maadeuurijaks. Võiksin üles otsida teie Asumi ja seda oma silmadega vaadata. Te väidate, et neid on kaks?”

„Salvestused räägivad kahest. Kinnitavaid tõendeid on leitud üksnes ühe kohta. See on ka arusaadav, sest teine paikneb Galaktika pika telje viimases lõpus.”

„Hästi, me külastame seda lähemat.” Kindral tõusis ja kohendas vööd.

„Kas te teate, kuhu minna?” küsis Barr.

„Umbkaudu. Eelviimase asekuninga märkmetes, kelle te nii osavalt tapsite, on kahtlasi lugusid välisbarbaritest. Tegelikult anti üks tema tütardest naiseks barbarist printsile. Küll ma tee leian.”

Ta sirutas käe. „Tänan teid külalislahkuse eest.”

Ducem Barr puudutas kätt sõrmeotstega ja kummardus formaalselt. „Teie külaskäik oli mulle suureks auks.”

„Mis puutub teie antud informatsiooni,” sõnas Bel Riose, „siis tean, kuidas teid tänada, kui ma tagasi tulen.”

Ducem Barr saatis oma külalise viisakalt kuni välisukseni ja pomises vaikselt ärasõitvale maa-sõidukile järele: „Kui te tagasi tulete.”

1 Kõik kasutatud tsitaadid Galaktika Entsüklopeediast on kirjastajate loal võetud 116. trükist, välja antud 1020 A. A. Galaktika Entsüklopeedia kirjastuskompanii poolt planeedil Terminus. [ ↵ ]

2 ci-devant (pr) vana korra pooldaja [ ↵ ]