Читать книгу Asum ja Impeerium - Айзек Азимов - Страница 7

ASUM ... Neljakümneaastase ekspansiooni järel seisis Asum silm silma vastu Riose’i poolt ähvardava ohuga. Hardini ja Mallow’ aegsed üllalt rahulikud päevad olid möödas ja koos nendega olid kadunud ka karm uljus ja otsustatavus ...

Eraldiasetsevas ruumis, kus keegi ei võinud neid häirida, istus neli meest. Mehed heitsid üksteisele kiireid pilke ja jäid siis neid lahutavat lauda põrnitsema. Laual oli neli pudelit ja sama palju täiskallatud klaase, kuid keegi polnud neid puudutanud.

Siis sirutas uksele kõige lähemal istuv mees käe ja trummeldas aeglases rütmis vastu lauda.

Ta küsis: „Kas te kavatsete siia igavesti istuma ja unistama jääda? On sel tähtsust, kes esimesena sõna võtab?”

„Räägi siis sina esimesena,” ütles suur mees otse ta vastas. „Sina peaksid kõige rohkem mures olema.”

Sennett Forell kihistas rõõmutult naerda. „Sellepärast et sa pead mind kõige rikkamaks. Või ootad sa, et ma jätkaksin, nagu alustasin. Loodetavasti ei ole sa unustanud, et see oli minu isiklik kaubalaevastik, mis nende luurelaeva kaaperdas.”

„Sinu laevastik oli suurim,” sõnas kolmas, „ja sul olid parimad piloodid; teiste sõnadega – sa oled kõige rikkam. Risk oli kohutav, aga meie jaoks oleks see olnud veelgi suurem.”

Sennett Forell kihistas jälle naerda. „Oskuse õigel ajal riskida olen pärinud oma isalt. Lõppude lõpuks, olulisim riski juures on see, et saak end õigustab. Tunnistagem tõsiasja, et võõras laev oli isoleeritud ning kaaperdati ilma meiepoolsete kaotusteta ja vaenlasi hoiatamata.”

Et Forell oli kadunud kuulsa Hober Mallow’ kõrvalliinis kaugelt sugulane, tunnistati avalikult üle kogu Asumi. Et ta oli Mallow’ ebaseaduslik poeg, seda aktsepteerisid samuti vaikselt kõik.

Neljas mees pilgutas vargsi oma pisikesi silmi. Sõnad pugesid õhukeste huulte vahelt välja. „Väikeste laevade hõivamine pole küll midagi taolist, mille pärast tasuks võidurõõmutsevalt loorbereil puhata. Kõige tõenäolisem on, et see vihastab noormeest veelgi enam.”

„Sa arvad, et ta vajab ettekäänet?” küsis Forell halvakspanuga.

„Arvan jah, ja see vahejuhtum säästaks teda mõtlemise vaevast.” Neljas mees venitas aeglaselt: „Hober Mallow töötas teisiti. Ja Salvor Hardin samuti. Nemad lasksid teistel astuda jõu rakendamise ebakindlale rajale, kuna nad ise kindlalt ja tasapisi manööverdasid.”

Forell kehitas õlgu. „See laev on oma väärtust tõestanud. Ettekäänded ei maksa tühjagi ja maha müüsime ta kasuga,” öeldust õhkus sündinud kaupmehe rahulolu. Ta jätkas: „Noormees on pärit vanast Impeeriumist.”

„Me teadsime seda küll,” torises teine, kogukam mees rahulolematult.

„Kahtlustasime,” parandas Forell mahedalt. „Kui mees tuleb laevade ja varandusega, teeb sõbralikke lähenemiskatseid ja pakub kaubanduslepinguid, on mõistlikum hoiduda temaga vastuollu sattumast, kuni oleme veendunud, et tema tulus mask on ka tema õige pale. Aga nüüd ...”

Kolmanda mehe hääl oli vaevutajutavalt viril. „Me oleksime võinud veel ettevaatlikumad olla. Esiteks oleks tulnud täpselt järele uurida. Oleks pidanud ta paljastama enne, kui lubasime tal lahkuda. See oleks olnud tõeline ettenägelikkus.”

„Seda on arutatud ja asi on otsustatud,” lausus Forell. Otsustava käeviipega lõpetas Forell ammendatud teema.

„Valitsus on leebe,” kaebas kolmas mees. „Linnapea on idioot.”

Neljas mees vaatas kordamööda kõigile kolmele otsa ja võttis siis sigarijupi suust. Ta pillas selle hooletult lõhesse enesest paremal, kus see vaikse sähvatusega haihtus.

Ta ütles sarkastiliselt: „Ma olen veendunud, et džentelmen, kes rääkis viimasena, ütles seda üksnes harjumusest. Me võime siinkohal endale meenutada, et meie oleme valitsus.”

Kõik ümisesid nõusolevalt.

Neljanda mehe pilk oli lauale suunatud. „Jätame siis valitsuse poliitika rahule. Sellest võõrast noormehest oleks võinud meile kaubanduspartner saada. Selliseid juhuseid on olnud. Kõik te kolmekesi püüdsite teda meelitada eellepingut sõlmima. Me olime küll omavahel nagu džentelmenid kokku leppinud seda mitte teha, kuid te ikkagi püüdsite.”

„Sa ise proovisid ka,” urises teine mees.

„Tean,” ütles neljas rahulikult.

„Unustagem siis, mida me oleksime pidanud varem tegema,” katkestas Forell kannatamatult, „ja jätkame sellest, mida me peaksime tegema nüüd. Igal juhul, mis oleks siis saanud, kui me oleksime ta vangistanud või tapnud, mis siis oleks juhtunud? Isegi praegu pole me tema kavatsustes kindlad ja mis kõige halvem, me ei saa hävitada Impeeriumi ühelt mehelt elu võttes. Tema tagasipöördumist võib oodata terve lahinguvalmis armaada ja kui ta ei tule ...”

„Täpselt,” kiitis neljas mees järele. „Noh, mida sa said oma vallutatud laevast? Mina olen kogu selle targutamise jaoks liiga vana ja väsinud.”

„Seda võib paari sõnaga kokku võtta,” lausus Forell süngelt. „Ta on Impeeriumi kindral, või ükskõik milline aukraad seal sellele vastab. Räägitakse, et ta on oma sõjalist andekust tõestanud ja tema alluvad jumaldavad teda. Üsna romantiline karjäär.

Vähemalt pooled juttudest, mida temast räägitakse, on kahtlemata valed, kuid isegi sel juhul teevad need temast imeinimese.”

„Kes on need nemad?” nõudis teine mees.

„Vallutatud laeva meeskond. Teate, mul on salvestatud kõik nende tunnistused mikroflmil, mida ma hoian kindlas kohas. Nii et kui soovite, võite nendega hiljem tutvuda. Kui vajalikuks peate, võite ise meestega rääkida. Nüüd olen teile olulise ära rääkinud.”

„Kuidas sa selle neist välja pigistasid? Kust sa tead, et nad tõtt räägivad?”

Forell kortsutas kulmu. „Ma ei kasutanud siidikindaid, mu härra, ma kohtlesin neid hoolimatult, uimastasin nad ogaraks, kasutasin halastamatult Sondi. Nad rääkisid. Võite neid uskuda.”

„Vanasti oleks kasutatud üksnes puhast psühholoogiat,” lausus kolmas mees äkitselt kohatult. „Valutu, teate, kuid väga kindel. Ei mingit petmise võimalust.”

„Noh, vanasti oli neil üht-teist varuks,” sõnas Forell kuivalt. „Nüüd on uued ajad.”

„Aga mida see kindral, see romantiline imeinimene siit tahtis?” küsis neljas mees. Temas oli visa, väsitavat pealekäivust.

Forell heitis talle terava pilgu. „Kas sa arvad, et ta usaldab riigipoliitika üksikasju oma meeskonnale? Nemad ei teadnud mitte midagi. Selles suhtes polnud neist midagi välja pigistada, ja Galaktika teab, et ma proovisin.”

„Mis jätab meid ...”

„Ilmselt omi järeldusi tegema.” Forell trummeldas jälle tasakesi sõrmedega. „See noormees on üks Impeeriumi sõjaväelisi juhte, ent ta teeskles olevat keegi vähem tähtis printsike kusagilt üksildaselt tähelt Perifeeria kaugemas nurgas. Juba see üksi annab meile kindluse väita, et ta oma tegelikke motiive meie eest varjata püüdis. Ühendage tema elukutse olemus faktiga, et Impeerium on juba fnantseerinud ühe rünnaku meie vastu minu isa ajal, ja te mõistate, et ended on kurjakuulutavad. Esimene rünnak ebaõnnestus. Vaevalt meil Impeerium selle eest pead silitab.”

„Ega te midagi sellist pole avastanud, mis meile rohkem kindlust annaks?” küsis neljas mees ettevaatlikult. „Või hoiate te midagi enese teada?”

Forell vastas tasakaalukalt: „Midagi salajas hoida ma ei saa. Nüüdsest peale pole tegemist ärialase võistlusega. Me peame üksmeelsed olema.”

„On see patriotism?” kolmanda mehe hääles oli kuulda irvitust.

„Patriotism olgu neetud,” tähendas Forell vaikselt. „Kas te arvate, et annaksin kahte aatomilaengu sähvatustki tuleviku Teise Impeeriumi eest? Usute te, et ma riskiksin ühegi kaubalähetusega, et sellele teed sillutada? Kas teie meelest aitab Impeeriumi võit kaasa minu või teie äritegevusele? Kui Impeerium võidab, ilmuvad kohale raisakullid ihaldatud sõjasaaki jagama.”

„Ja saagiks oleksime meie,” lisas neljas mees kuivalt.

Äkki katkestas teine mees oma vaikimise ja nihutas oma kogukat keha nii, et tool ta all nagises. „Milleks seda arutada. Impeerium ei saa niikuinii võita, kas pole? Seldon kinnitas, et Teise Impeeriumi loome lõpuks meie. Praegu on lihtsalt järjekordne kriis. Enne seda on kolm juba olnud.”

„Lihtsalt järjekordne kriis, jah!” Forell mõtles pingsalt. „Kuid esimesel kahel juhul juhtis meid Salvor Hardin; kolmanda ajal oli meil Hober Mallow. Aga kes on meil nüüd?”

Ta vaatas teistele süngelt otsa ja jätkas: „Seldoni psühhoajaloo reegleis, millele on nii lohutav lootusi rajada, on arvatavasti ühe kaasmuutujana teatav Asumi elanikkonna poolne normaalne initsiatiiv. Seldoni seadused aitavad neid, kes end ise aitavad.”

„Ajad teevad inimese,” ütles kolmas mees. „Siin on sinule veel üks vanasõna.”

„Sellele absoluutse kindlusega lootma jääda ei saa,” uratas Forell. „Mulle näib asi olevat sedamoodi. Kui see on neljas kriis, siis Seldon nägi seda ette. Kui ta nägi, siis saab seda ka võita, ja selleks peab olema mingi tee.”

„Praegu on Impeerium tugevam kui meie, on seda alati olnud. Kuid esmakordselt ähvardab meid tema poolt otsene kallaletungioht, nii et see tugevus muutub kohutavalt ähvardavaks. Kui teda õnnestuks lüüa, peaks see sündima, nagu eelmisteski kriisides, mingi meetodi, mitte puhta jõu abil. Me peame leidma oma vaenlase nõrga külje ja seda ründama.”

„Ja missugune on tema nõrk külg?” küsis neljas mees. „Kavatsed sa mõne teooria välja pakkuda?”

„Ei. Selle juurde ma tahangi jõuda. Minevikus märkasid meie suured juhid alati oma vaenlaste nõrku kohti ja sihtisid nende pihta. Aga nüüd ...”

Ta hääles oli abitust, ja hetke vältel ei lausunud keegi sõnagi.

Siis ütles neljas mees: „Me vajame spioone.”

Forell pöördus õhinaga tema poole. „Õigus! Ma ei tea, millal Impeerium ründab. Meil võib veel aega olla.”

„Hober Mallow sisenes ise Impeeriumi dominiooni,” pakkus välja teine mees.

Kuid Forell raputas pead. „Ei midagi nii otsest. Keegi meist pole enam noor. Oleme roostes liigsest kantseleilikkusest ja administratiivseist pisiasjust. Ma vajame teovõimelisi noori mehi ...”

„Iseseisvaid kaupmehi?” küsis neljas mees.

Ja Forell noogutas ning sosistas: „Kui on veel aega ...”