Читать книгу Teine Asum - Айзек Азимов - Страница 6

MUUL. Pärast Esimese Asumi alistamist hakkasid Muula valitsuse piirjooned selginema. Tänu temale sai ajalugu pärast Galaktika Esimese Impeeriumi lõplikku lagunemist uue ühtse kosmosevalitsuse, mida võib olemuselt pidada imperiaalseks. Langenud Asumi kaubandusimpeerium oli olnud ebakindel, hoolimata psühhoajaloo ennustuste toest. Seda ei saanud võrrelda Muula hästi kontrollitud Maailmade Liiduga, mis hõlmas kümnendiku Galaktikast ja viieteistkümnendiku tema rahvastikust. Eriti nn otsingute ajajärgul ...

GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA*

Galaktika Entsüklopeedial on Muulast ja tema Impeeriumist palju muudki rääkida, kuid need andmed ei puutu eriti siinsesse käsitlusse ja on igal juhul meie eesmärgi mõttes liiga igavad. Artikli selles osas käsitletakse peamiselt neid majanduslikke tingimusi, mis põhjustasid Liidu Esimese Kodaniku – niisugune oli Muula ametlik tiitel – võimuletuleku ja sellest tingitud muutusi majanduselus.

Kui selle artikli koostaja ongi olnud hämmastunud sellest tohutust kiirusest, millega Muul saavutas tühjalt kohalt tõustes viie aastaga tohutu võimu, siis varjab ta seda. Kui temas üldse on äratanud imestust see, et vallutused lõppesid äkki, andes võimaluse territooriumi viis aastat kindlustada, siis hoiab ta selle enda teada.

Läheme entsüklopeedia juurest edasi ja jätkame oma eesmärke silmas pidades, hakates käsitlema Suure Interreegnumi ajalugu – Galaktika Esimese ja Teise Impeeriumi vahelist aega –, keskendudes viis aastat kestnud kindlustamise lõppjärgule.

Poliitiliselt oli Liidus sel ajal rahulik. Tema majandus õitses. Vähesed soovisid tagasi Muula-aegsele rahule eelnenud segadusi. Nendes maailmades, mida viis aastat tagasi oli tuntud Asumina, võis ilmneda nostalgilist kahetsust, kuid see oli ka kõik. Asumi kasutud juhid olid surnud ja kasulikud pööratud.

Ja nendest pööratutest oli kõige kasulikum Han Pritcher, kellest oli saanud kindralleitnant.

Asumi aegadel oli Han Pritcher olnud kapten ja põrandaaluse Demokraatliku Opositsiooni liige. Kui Asum langes võitluseta Muula võimu alla, jätkas Pritcher tema vastu sõdimist, kuni ta pöörati.

Pööramine polnud tavaline ning selleni ei jõutud ülekaalukate põhjenduste kaudu. Han Pritcher teadis seda piisavalt hästi. Temas oli toimunud muutus, sest Muul oli mutant, kes suutis oma vaimsete võimete abil kohandada tavalise inimese seisundi oma tahtmisega. See rahuldas Pritcherit täielikult. Kõik oli, nagu pidigi olema. Pööramise peamine tunnus oligi sellest tekkinud rahulolu, kuid Han Pritcher polnud asjast enam isegi huvitatud.

Ja kui ta nüüd oli tagasi jõudmas oma viiendalt suuremalt ekspeditsioonilt väljapoole Liitu jääva Galaktika mõõtmatutesse avarustesse, tundis see kosmoseveteran ja luureagent omal kombel siirast rõõmu, mõeldes eelolevale kohtumisele Esimese Kodanikuga. See rõõm ei paistnud välja tema karmist näost, mis oli kui tumedast puust nikerdatud ja mis ilmselt suutis naeratada, ise seejuures murdudes, ent välised tunnused polnudki tähtsad. Muul oli võimeline märkama väikseimaidki emotsioone, nagu tavaline inimene oli võimeline tähele panema kulmude liikumist.

Pritcher jättis oma õhuliikuri endise asekuninga angaari ja saabus palee territooriumile nõuetekohaselt jalgsi. Ta kõndis ühe miili nooltega viidatud maanteel – see oli tühi ja vaikne. Pritcher teadis, et mitme ruutkilomeetri suurusel palee territooriumil polnud ühtki valvurit ega ühtki sõdurit, mitte ainsatki relvastatud meest.

Muul ei vajanud kaitset.

Muul oli iseenda parim, kõikvõimas kaitsja.

Pritcheri sammud kajasid tuhmilt vastu tema enda kõrvades, samas kui palee valendavad uskumatult kerged ja uskumatult tugevad metallseinad uhkeldasid liialdavate kaartena, mis olid omased Impeeriumi lõpp-perioodi arhitektuurile. Võimsana valitses palee tühja platsi ja silmapiiril paistvat inimesi täis linna.

Palees elas see üksainus mees, kelle üleinimlikele võimetele toetusid nii uus aristokraatia kui ka kogu Liidu valitsusstruk- tuur.

Tohutu sile uks avanes raskelt kindrali lähenedes. Ta astus laiale pöördteele, mis kandis teda ülespoole. Ta tõusis selle hääletu liftiga aina kõrgemale ja viimaks seisis väikese lihtsa ukse ees, mis viis palee tornide kirkaimas helgis asuvasse Muula era- tuppa.

Uks avanes ...

Bail Channis oli noor ja pealegi pööramata, mis tähendas lihtsalt seda, et Muul polnud tema tunnete koostist muutnud. See oli jäänud täpselt selliseks, milliseks olid selle teinud tema sünnipära ja hiljem keskkond. Ja Bail Channisel polnud selle olukorra vastu midagi.

Ta oli natuke alla kolmekümne ja pealinna seltskonnas ääretult populaarne, mis polnud ka ime, sest ta oli hea välimusega ja teravmeelne. Ühtlasi oli ta intelligentne ja arukas, millega ta omakorda pälvis Muula soosingu. Ta oli eluga ülimalt rahul.

Nüüd juhtus esimest korda, et Muul soovis teda näha.

Ta kõndis mööda pikka sädelevat maanteed, mis viis otse käsnalumiiniumist tornide suunas. Seal oli kunagi resideerinud Kalgani asekuningas, kes oli valitsenud muistsete keisrite nimel. Hiljem asusid seal iseseisvad Kalgani vürstid, kes valitsesid iseenda nimel. Nüüd oli neist tornidest saanud Liidu Esimese Kodaniku residents. Tema valitses omaenda impeeriumi üle.

Channis ümises endamisi. Tal polnud vähimatki kahtlust, millega on tegemist. Teise Asumiga loomulikult! Selle kõikjale ulatuva tondiga, kes oli Muula sundinud piiramatust laienemispoliitikast taanduma pidevale ettevaatlikkusele. Ametlikult nimetati seda kindlustamiseks.

Nüüd liikus aga kuulujutte – kes suudaks neid peatada –, et Muul kavatseb jälle sõdima hakata. Et Muul oli saanud teada Teise Asumi asukoha ja kavandab rünnakut. Et Muul oli teinud lepingu Teise Asumiga ja jaganud Galaktika. Et Muul on jõudnud arusaamisele, et Teist Asumit pole olemas, ja otsustanud kogu Galaktika oma kontrolli alla võtta.

On mõttetu ümber jutustada kõike, mida võis kuulda ooteruumides. Pealegi ei liikunud sellised jutud esimest korda. Kuid nüüd tundus neil olevat rohkem põhja all ja nad panid kihama kõik vabad, tegevust ihkavad meeled, kes puhkevad õitsele võitluses, sõjajuhtumites ja poliitilises segaduses, ning närbuvad rahuolukorras.

Bail Channis oli üks neist. Teda ei hirmutanud salapärane Teine Asum. Tegelikult ei kartnud ta isegi Muula, ta koguni hooples kartmatusega. Võib-olla mõned, kelle meelest noorus ja edu ei sobi kokku, olid oodanud päeva, millal see rõõmsameelne naistemees, kes heitis avalikult nalja Muula väljanägemise ja eraklikkuse üle, kutsutakse lõpuks aru andma. Keegi ei söandanud Channise naljatlemisega kaasa minna ja vähesed julgesid naerda, aga kuna temaga midagi ei juhtunud, siis tema maine muudkui kasvas.

Channis mõtles sõnu viisile, mida ta ümises. Tühiseid sõnu, mille refrään kõlas: „Teine Asum ähvardab kõike loodut ja inimkonda.”

Channis oli jõudnud paleesse.

Tohutu sile uks avanes raskelt tema lähenedes. Ta astus laiale pöördteele, mis kandis teda ülespoole. Ta tõusis selle hääletu liftiga aina kõrgemale ja viimaks seisis väikese lihtsa ukse ees, mis viis palee tornide kirkaimas helgis asuvasse Muula eratuppa.

Uks avanes...

Mees, kellel polnud muud nime kui Muul ega muud tiitlit kui Esimene Kodanik, heitis seina kaudu ainitisi pilke silmapiiril olevale muretule ja uhkeldavale linnale.

Tihenevas hämaruses hakkasid vilkuma tähed ja ilmselt polnud nende hulgas ühtki, kes poleks olnud temaga vasallsuhetes.

Sellele mõeldes vilksatas kibe naeratus tema näol. Vähesed olid näinud meest, kelle vasallid nad olid.

Teda, Muula, polnud ilma pilketa võimalik vaadata. Vaevalt viiskümmend neli kilo kaaluv keha oli end venitanud saja seitsmekümne kahe sentimeetri pikkuseks. Tema jäsemed ulatusid kondisest kehast välja nagu luised kõrred. Kitsast nägu varjutas jäme kongnina, mis ulatus seitsme sentimeetrini.

Ainult silmad ei olnud kooskõlas selle grotesksusega, mida kutsuti Muulaks. Nende õrnuses, mis tundus Galaktika suurima vallutaja puhul lausa veider, peegeldus nukrameelsus. Täielikult ei kadunud see kunagi.

Linn pakkus kõiki neid lõbusid, mida vähegi võis leida luksusliku maailma luksuslikust pealinnast. Muul oleks võinud oma pealinna rajada Asumisse, mis oli olnud tema seni alistatud vaenlastest võimsaim, kuid see jäi kaugele Galaktika äärele. Kalgan, mis asus rohkem keskel ja millel olid pikad traditsioonid aadli lõbustuspaigana, sobis tema eesmärkidega paremini – strateegiliselt.

Kuid selles lõbutsemises, millele lisandus enneolematu jõukus, ta rahu ei leidnud.

Teda kardeti ja temale kuuletuti ning teda võib-olla isegi austati – piisava vahemaa tagant. Halvakspanuta suhtusid temasse ainult need, keda ta oli pööranud. Kunstlik lojaalsus polnud aga midagi väärt. Muul oleks võinud võtta endale tiitleid, peale sundida tseremooniaid ja välja mõelda keerukaid formaalsusi, kuid ka see poleks midagi muutnud. Parem – igal juhul mitte halvem – oli olla lihtsalt Esimene Kodanik ja end peita.

Siis aga tärkas temas tahtmine mässata, näidata end tugeva ja kõrgina. Galaktikas ei peaks olema kohta, kus ta tagasi lükataks. Viis aastat oli ta olnud siin Kalganil peidus selle lakkamatu, läbi kosmose ulatuva ebamäärase ähvarduse tõttu, mida põhjustas nähtamatu, kuulmatu, tundmatu Teine Asum. Ta oli kolmekümne kahe aastane. Niisiis mitte vana, kuid ta tundis end vanana. Olid tema vaimsed mutandi võimed millised tahes, kehaliselt oli ta nõrk.

Viimane kui üks täht! Iga täht, mida ta võis näha, ja iga täht, mida ta ei võinud näha –, kõik pidi kuuluma talle!

Kättemaks kõigile. Inimkonnale, kuhu ta ei kuulunud. Galaktikale, millele ta ei kõlvanud.

Pea kohal hakkas vilkuma sinakas signaallamp. Ta võis jälgida paleesse saabunud mehe liikumist ja ühtaegu, just nagu oleksid tema mutandi-aistingud selles lohutus hämaruses tugevnenud, tajus ta tunnete voogu puudutamas aju närvikiude.

Ta tundis saabuja vaevata ära. See oli Pritcher.

Kapten Pritcher kunagisest Asumist. Seesama kapten Pritcher, keda selle allakäinud riigi bürokraadid olid ignoreerinud. Seesama kapten Pritcher, kelle saamatud luurekatsetused ta oli nurjanud ja kelle tema, Muul, oli üles korjanud. Seesama kapten Pritcher, kellest ta oli teinud koloneli ja seejärel kindrali ja kelle tegevusväljaks oli nüüd tänu temale kogu Galaktika.

Kunagi oli kindral Pritcher olnud raudkõva mässaja, aga nüüd oli ta täiesti lojaalne. Ja kõigest hoolimata polnud tema lojaalsuse põhjuseks kasu või tänu. See lojaalsus polnud teenitud vastukink, see oli lojaalsus ainult tänu pööramisele.

Muul teadis küll, et see kuulekus ja kiindumus on vaid pealiskiht, mille varju jäid Han Pritcheri tundeelu tõusud ja mõõnad. Pealiskihi oli ta ise viis aastat tagasi tekitanud. Selle all peitusid paindumatu individuaalsuse, ülemvõimule allumatuse ja idealismi säilmed, mida isegi tema ei suutnud enam hästi tabada.

Uks Muula taga avanes ja ta pöördus ümber. Läbipaistev sein muutus tumedaks ja purpurne õhtuhämarus loovutas koha aatomijõu säravale valgusele.

Han Pritcher istus pakutud toolile. Muula eravastuvõttudel ei tehtud kummardusi, ei põlvitatud ega ilmutatud muid austusavaldusi. Muul oli lihtsalt Esimene Kodanik. Teda kutsuti härraks. Tema juuresolekul tohtis istuda ja vajadusel võis tema poole olla seljaga.

Han Pritcheri meelest viitas see kõik mehelikule kindlusele ja eneseteadlikule jõule. See äratas temas rahulolu.

Muul ütles: „Sain lõpliku raporti eile. Pean tunnistama, et mingil määral see masendas mind, Pritcher.”

Kindrali kulmud tõmbusid kokku. „Jah, võib arvata. Kuid milliseid muid järeldusi oleksin ma saanud teha? Härra, Teist Asumit lihtsalt pole olemas.”

Muul mõtles ja raputas siis aeglaselt pead. „Aga Ebling Misi tunnistus? Me ei saa sellest mööda, et Ebling Mis tõestas Teise Asumi olemasolu.”

Selles polnud midagi uut. Pritcher vastas otsekoheselt: „Ebling Mis võis küll olla Asumi suurim psühholoog, kuid Hari Seldo- niga võrreldes oli ta kääbus. Ajal, kui ta uuris Seldoni töid, oli ta teie poolt kunstlikult ergastatud. Ehk ajasite ta liialt nurka. Võib-olla ta siiski eksis? Härra, tal ei saanud olla õigus.”

Muul ohkas, tema peenele kaelale toetuv pea kummardus ettepoole. „Oleks ta veel ühe minuti elanud! Ta oli mulle just Teise Asumi asukohta ütlemas. Uskuge mind, ta teadis. Mul poleks tulnud taanduda ega taluda seda ootamist. Milline ajaraiskamine. Viis aastat on läinud kaotsi.”

Pritcher ei suutnud oma valitseja kinnisideed hinnata, sest tema vaimne koostis oli kontrolli all. Ta oli piinatud, ebamääraselt murelik. Ta sõnas: „Kas meil pole mõnda muud seletust, härra? Viis korda olen ma otsimas käinud. Olete marsruudid ise valinud. Olen läbi tuhninud viimase kui ühe asteroidi. Sellest on kolmsada aastat, kui Seldon olevat vanas Impeeriumis asutanud kaks asumit selle uue impeeriumi tuumaks, mis pidi välja vahetama vana ja hääbuva. Sada aastat pärast Seldonit tundis Esimest Asumit – sedasama, mida meiegi väga hästi tunneme – kogu Perifeeria. Sada viiskümmend aastat pärast Seldonit, kui vana Impeerium pidas oma viimase sõja, tunti Esimest Asumit terves Galaktikas. Nüüd on möödas kolmsada aastat – ja kus on see salapärane Teine Asum? Galaktikas pole ühtegi kolgast, kus oleks sellest kuuldud.”

„Ebling Misi sõnutsi hoiab Teine Asum end saladuses. Vaid saladuses muutus tema nõrkus jõuks.”

„Ainult olematu saab end nii hoolikalt peidus hoida.”

Muul tõstis oma suurte silmade valvsa pilgu. „Vale! See on olemas.” Luine sõrm osutas otse ette. „Nüüdsest alates toimub taktikas väike muutus.”

Pritcher kortsutas kulmu. „Kas kavatsete ise reisida? Minu meelest poleks see mõistlik.”

„Ei, muidugi mitte. Teil tuleb taas minna – viimast korda. Kuid te peate juhtimist jagama.”

Järgnes vaikus. Pritcheri hääl tundus pingul olevat: „Kellega, härra?”

„Siin Kalganil on üks noormees. Bail Channis.”

„Ma pole temast midagi kuulnud, härra.”

„Arvatavasti mitte. Kuid ta on terase mõistusega, ta on auahne – ja ta pole pööratud.”

Pritcheri tugevad lõualuud värahtasid vaevumärgatavalt. „Ma ei mõista, mis eelis sellel on.”

„Sellel on üks eelis, Pritcher. Olete leidlik ja kogenud mees. Olete mind hästi teeninud. Kuid te olete pööratud. Teid paneb liikuma pealesunnitud lojaalsus minu suhtes. Kui te kaotasite oma loomuliku ajendi, kaotasite ühtlasi midagi muud, õhkõrna impulsi, mida ma ei suuda kompenseerida.”

„Seda ma ei usu, härra,” lausus Pritcher kibedalt. „Mäletan küll, milline ma sel ajal olin, kui ma olin veel teie vaenlane. Ma ei tunne end sugugi kehvemana.”

„Muidugi mitte.” Muula suu väändus naeratuseks. „Selles osas pole teie hinnanguvõime eriti objektiivne. Mis puutub sellesse Channisesse, siis ta on auahne – enda huvides. Ta on täiesti usaldatav – mitte lojaalsusest, vaid omaenda kasu tõttu. Ta küll teab, et ta ratsutab minu mantli varjus ja on valmis igapidi minu võimu suurendama, et see sõit kestaks kaua ja viiks kaugele ning et asi oleks seda väärt. Kui ta läheb teiega koos, saavad need tema pürgimused lisaimpulsi – tema enda kasu nimel.”

„Miks te siis” – Pritcher käis ikka veel peale – „ei tühista minu pööramist, kui see mu võimeid sel puhul suurendaks? Vaevalt saab mind enam ebalojaalseks pidada.”

„Seda ei tee ma kunagi, Pritcher. Nii kaua, kui te olete minust käeulatuse kaugusel või annihilaatori laskeulatuses, jääte pööratuks. Kui ma teid lahti päästaksin, oleksin järgmisel hetkel surnud.”

Kindrali sõõrmed laienesid. „Mind solvab, et te nii mõtlete.”

„Minu eesmärgiks pole teid solvata, kuid teil on võimatu aru saada, millised oleksid teie tunded, kui need liiguksid vabalt sünnipäraste mõjurite antud suunas. Inimmeel sõdib mõjutamise vastu. Seetõttu ei suuda tavaline hüpnotisöör midagi ette võtta vastu inimese tahtmist. Mina suudan, sest ma pole hüpnotisöör, ja uskuge mind, Pritcher, teis peituv vastupanu, mida te praegu pole võimeline väljendama ja millest te pole isegi teadlik, on sellist liiki, millega ma ei soovi tegemist teha.”

Pritcher langetas pea. Kasutuse tunne masendas teda. Siis sundis ta end küsima: „Kuidas te saate selle mehe peale loota? Ma mõtlen, täielikult – nii nagu te praegu saate minu peale loota?”

„Täielikult ma arvatavasti ei saa. Sellepärast peategi kaasa minema.” Muul vajus suurde tugitooli, mille pehme seljatoe taustal näis ta otsekui kõveraks murtud hambaork. „Peate kaasa minema, sest äkki põrkab ta juhuslikult kokku Teise Asumiga, äkki lööb talle juhuslikult pähe, et leping Teise Asumiga on kasulikum kui minuga. Mõistate?”

Pritcheri silmist paistis rahulolu. „See kõlab juba paremini, härra.”

„Täpselt nii. Kuid pidage meeles, et ta peab saama tegutseda võimalikult vabalt.”

„Loomulikult.”

„Nii... Ja veel üks asi, Pritcher. See noormees on hea väljanägemisega, meeldiv ja äärmiselt võluv. Ärge laske tal ennast petta. Loomu poolest on ta ohtlik ja järeleandmatu. Ärge astuge talle teele ette, kui te pole selleks valmis. Ongi kõik.”

Muul oli taas üksi. Ta laskis valgusel kustuda ja tema ees olev sein muutus jälle läbipaistvaks. Taevas oli purpurne ja linn paistis valguslaiguna silmapiiril. Mis mõtet sellel kõigel on? Ja kui ta olekski kõige oleva valitseja, mis siis? Kas see takistaks siis Pritcheri-taolistel meestel olemast sirgeseljalised ja veetlevad, iseteadlikud ja tugevad? Kas Bail Channis kaotaks seetõttu hea välimuse? Või kas ta ise muutuks teistsuguseks kui praegu?

Muul needis oma kahtlusi. Mida ta õigupoolest tahtis?

Pea kohal hakkas vilkuma sinakas signaallamp. Ta võis jälgida paleesse saabunud mehe liikumist ja ühtaegu, just nagu oleksid tema mutandi-aistingud selles tohutus hämaruses tugevnenud, tajus ta tunnete voogu puudutamas aju närvikiude.

Ta tundis saabuja kohe ära. See oli Channis. Seekord ei tunnetanud Muul ühtekuuluvust, vaid jõulise meele mitmekesisust, mida ainult kõiksuse ettemääramatus oli vorminud. Meelte voog liikus lainetades. Õhuke pindmine kiht oli ettevaatlikkusest vaigistatud, kuid ka selle pööristes vilksatas irvitust. Ja selle all võis näha isekust ja enesearmastust, mis paiskas siin-seal välja julma huumorit. Kõige all oli auahnus.

Muul teadis, et ta suudab selle vooluse jäävalt kätte saada ja seisma sundida ning liikuma panna uude voolusängi. Kuid milleks? Isegi kui ta suudab Channise pea alandlikkuses alla painutada, kas vabastab see teda ennast värdjalikkusest, mis sundis põgenema päeva eest ja eelistma ööd ning mille tõttu ta elas erakuna impeeriumis, mis kuulus tingimusteta talle?

Uks Muula taga avanes ja ta pöördus ümber. Läbipaistev sein muutus tumedaks ja purpurne õhtuhämarus loovutas koha aatomijõu säravale valgusele.

Bail Channis võttis hooletult istet ja ütles: „See pole päris ootamatu au, härra.”

Muul hõõrus oma lontjat nina kõigi nelja sõrmega ning paistis olevat veidi ärritatud, küsides: „Kuidas nii, noormees?”

„Aimus võib-olla. Otse öeldes – olen kuulnud kuulujutte.”

„Kuulujutte? Millist te neist mitmest tosinast mõtlete?”

„Neid, mis väidavad, et Galaktika vallutamiseks tehakse uusi plaane. Loodan, et see on tõsi ja et saan endale sobiva osa.”

„Järelikult olete seda meelt, et Teine Asum on olemas?”

„Miks ka mitte? See muudaks asja palju huvitavamaks.”

„Ja te olete huvitatud ka Teisest Asumist endast?”

„Muidugi. Juba ainuüksi selle salapärasus äratab uudishimu. Viimase aja uudised on ainult seda käsitlenudki – ja selles ei puudu oma mõte. Ühe eriartikli autor on Cosmos-lehe jaoks välja mõelnud salapärasusi täis loo maailmast, mis koosneb vaim- olenditest – see tähendab muidugi Teist Asumit –, kelle vaimsed võimed on arenenud nii kaugele, et nad suudavad alistada kõik loodusteadustele teada olevad energialiigid. Kosmoselaeva võib hävitada valgusaastate kauguselt, planeete suudetakse orbiidilt eemale tõugata...”

„Huvitav. Tõepoolest. Kuid teie enda arvamus? Kas ka teie usute, et vaimolendid on olemas?”

„Armas galaktika, muidugi mitte! Kuidas sellised olendid püsiksid oma planeedil? Mina arvan, et Teine Asum peidab end seetõttu, et ta on nõrgem, kui me arvatagi oskame.”

„Sellisel juhul on mul kerge ennast arusaadavaks teha. Kas teil on soovi juhatada ekspeditsiooni, mille ülesanne on Teise Asumi asukoha kindlakstegemine?”

Viivu paistis Channis olevat sündmuste arengust segadusse aetud. Kõik läks kiiremini, kui ta oli arvanud. Vaikuse pikene- des tundus talle, et keel on kurku kinni jäänud.

Muul küsis kuivalt: „Noh?”

Channis noogutas. „Aga muidugi! Kuhu ma pean minema? Kas olete saanud uut informatsiooni?”

„Kindral Pritcher tuleb teiega koos...”

„Kuid siis ei juhi ju mina ekspeditsiooni?”

„Otsustage ise pärast seda, kui olen lõpetanud. Teie pole Asumist. Olete sündinud Kalganil, kas pole? Just. Sellisel juhul on teie teadmised Seldoni Projektist ehk puudulikud. Kui Galaktika Esimene Impeerium oli huku äärel, analüüsisid Hari Seldon ja rühm psühhoajaloolasi ajaloo tulevast kulgu selliste matemaatiliste vahenditega, mida praegusel allakäigu ajal pole enam saada. Nad rajasid kaks asumit, kummagi Galaktika teise otsa, et aja jooksul kujuneksid nendest Teise Impeeriumi tugipunktid. Sellele uuele impeeriumile aluse panek pidi Hari Seldoni arvates võtma tuhat aastat. Asumiteta oleks kulunud kolmkümmend tuhat aastat. Ta ei saanud aga arvesse võtta mind. Olen mutant, kelle olemasolu ei suuda psühhoajalugu ennustada, sest ta opereerib vaid masside keskmiste reaktsioonidega. Mõistate?”

„Täiesti, härra. Aga kuidas see minusse puutub?”

„See selgub kohe. Kavatsen ühendada Galaktika praegu – ja saavutada Seldoni eesmärk mitte tuhande, vaid kolmesaja aastaga. Üks nendest asumitest – loodusteadlaste maailm – õitseb praegugi, sedapuhku minu alluvuses. Liidu heaolu ja korra valitsedes on see välja arendanud aatomirelvad, mis on suutelised vastu astuma kõigile Galaktika jõududele, välja arvatud ehk Teine Asum. Seepärast pean ma asjast rohkem teada saama. Kindral Pritcher usub vankumatult, et Teist Asumit pole olemas. Mina tean vastupidist.”

Channis uuris ettevaatlikult: „Kuidas te seda teate, härra?”

Äkitselt muutus Muula kõne ülevoolavaks. „Sest minu kontrolli all olevaid ajusid on töödeldud. Peenelt! Kavalalt! Kuid mitte nii kavalalt, et ma poleks tähele pannud. Ja need sekkumised sagenevad ja sihik on seatud väärtuslikele meestele. Kas te veel panete imeks, et teatud kaalutlus on mind kõik need aastad paigal hoidnud?

Kindral Pritcher on parim mees, kes mulle on jäänud, nii et ka tema pole enam väljaspool ohtu. Mõistagi ei tea tema sellest vähimatki. Kuid teid pole pööratud ja seetõttu ei ole teid lihtne pidada Muula meheks. Te võite petta Teist Asumit kauem, kui suudaks keegi minu meestest – võib-olla piisavalt kaua. Mõistate?”

„Hm-m-m. Mõistan küll. Kuid lubage siiski, härra, üks küsimus. Kuidas nendesse teie meestesse on puututud, et võiksin ära tunda muutuse kindral Pritcheris, kui selline asi peaks juhtuma? Kas neist saavad jälle pööramatud? Kas nad muutuvad ebalojaalseteks?”

„Ei. Ma ütlesin, et muutus on väike. See just teebki muret, sest muutust on raskem märgata. Vahel olen ma olnud sunnitud tegutsemast hoiduma, sest ma ei tea, kas võtmeisik teeb loomulikke vigu või on teda sõrmitsetud. Nende lojaalsus on jäänud samaks, kuid algatusvõime ja leidlikkus on minema pühitud. Minu käsutusse jääb näiliselt täiesti normaalne isik, kes aga tegelikult on kasutu. Eelmisel aastal töödeldi niimoodi kuut meest. Kuut minu parimat alluvat.” Muula suunurk tõmbles. „Praegu juhivad nad koolitusbaase, ja ma loodan siiralt, et nad ei satu olukorda, mis eeldab otsuse langetamist.”

„Kui me oletaksime, härra... oletaksime, et Teist Asumit pole olemas, kuid seevastu on olemas teine teiesugune – teine mutant?”

„Kavatsused on liiga läbimõeldud, liiga ulatuslikud. Üksikisik kiirustaks rohkem. Ei, tegemist on terve maailmaga ja minu relv olete teie.”

Channis vastas silmade särades: „Olen saadud võimaluse üle rõõmus.”

Muul püüdis siiski kinni äkilise tundevoolu. Ta sõnas: „Nii, arvatavasti mõistate, et sooritate ainulaadse teo, mis väärib ainulaadset autasu – see ehk tõstab teid koguni minu järglaseks. Teil on õigus. Kuid teadke, et ka karistused on ainulaadsed. Minu meisterlikkus tunnete töötlemisel ei piirdu ainult lojaalsuse tekitamisega.”

Muula kitsastel huultel väreles sünge naeratus. Channis kargas õudusega oma toolilt.

Üheainsa hetke vältel oli Channist vallanud ääretu kurbus. See oli põhjustanud sellist kehalist valu, et tema meeli valdas väljakannatamatu piin, ja siis oli valu järele andnud. Jäi vaid vihahoog.

Muul sõnas: „Viha on kasutu – nii, te juba saategi tema üle võimust. Igal juhul ma märkan seda. Pidage siis meeles – selline asi võib olla palju mõjusam ja kestvam. Olen tapnud inimesi tunnete töötlemisega ja sellest veel julmem ei saa surm olla.”

*

Muul oli taas üksi. Ta laskis valgusel kustuda ja tema ees olev sein muutus jälle läbipaistvaks. Taevas oli must ja Galaktika tõusev täheparv laotas oma litreid kosmose sametisele sügavusele.

Terve see hägune udukogu koosnes lugematutest tähtedest, nii et üksteisesse sulandudes paistsid nad pelga valguspilvena.

Ja see kõik pidi kuuluma talle...

Jäänud on veel viimane asjatoimetus ja siis võib ta magama heita.

ESIMENE VAHEPALA

Teise Asumi täidesaatev nõukogu pidas istungit. Meile on selle liikmed pelgalt hääled. Praegusel hetkel pole vaja teada koosoleku täpset kohta ega kohalolijate isikuid.

Istungi üksikasjalik kommenteerimine on tegelikult võimatu, kui olukorda tahetakse mingilgi määral mõistetavaks teha, mida meil on täielik õigus eeldada.

Siin on meil tegemist psühholoogidega – ja mitte üksnes psühholoogidega. Võib-olla peaks neid nimetama psühholoogiliselt häälestunud teadlasteks. Teiste sõnadega on nad isikud, kelle teadusliku filosoofia alused erinevad täiesti kõigist tuntud suundadest. Selliste teadlaste „psühholoogial”, kelle aksioomid on tuletatud loodusteaduslike uurimismeetodite abil, on vaevalt midagi ühist PSÜHHOLOOGIAGA.

See seletus on sama hea, kui ma peaksin kirjeldama värve pimedale – olles ise sama pime kui mu vestluskaaslane.

Peab täpsustama, et need koos olevad meeled suutsid vaevata jälgida teiste tööd – mitte ainult üldteooriate abil, vaid nendes pika aja jooksul arendatud individuaalseid kohandumusi ära kasutades. Kõne sel moel, nagu meie seda tunneme, oli kasutu. Lausekatke tähendas lausa tüütavalt pikka sõnamulinat. Liigutus, näoilme – isegi teatud moel ajastatud paus – andsid suhtlusse oma osa.

Sel põhjusel võtan endale julguse tõlkida vabas vormis väikse osa nõupidamisest nendeks äärmiselt erialasteks sõnaühenditeks, milleta ei tule toime loodusteaduslikule filosoofiale kohandatud ajud, ehkki niimoodi võin minetada nüansid.

Üks „häältest” oli valitsev ja see kuulus indiviidile, keda kutsuti lihtsalt Esimeseks Rääkijaks.

Ta lausus: „Nüüd ilmselt pole enam kahtlustki, mis peatas Muula esimese ägeda rünnaku. Vaevalt viitab see juhtum... ütleme, meelepärasele olukorra kontrollile. Ilmselt oli Muul teada saamas meie asukohta Esimese Asumi niinimetatud psühholoogi kunstlikult ergastatud ajuenergia abil. See psühholoog tapeti just enne seda, kui ta hakkas oma avastusest rääkima Muulale. Mõrva põhjustanud sündmuste ahel oli täiesti juhuslik, hoolimata kõigist Kolmanda Etapi arvestustest. Ehk soovid jätkata?”

Ettepanek esitati kõnetooni muutes Viiendale Rääkijale, kelle jutt tundus halastamatuna: „On selge, et olukord lahendati viletsalt. Kahtlemata oleme täiesti kaitsetud massirünnaku puhul, eriti kui rünnakut juhib Muula-taoline vaimselt üleloomulike võimetega nähtus. Varsti pärast seda, kui ta alistas Esimese Asumi ja sai ülemvõimu Galaktikas, oli ta juba Trantoril, täpsemalt öeldes poole aasta pärast. Järgmise poole aasta jooksul oleks ta võinud meid leida ja siis oleksid meie väljavaated olnud äärmiselt halvad – 96,3 pluss või miinus 0,05% täpsemalt väljendudes. Oleme kulutanud palju aega nende jõudude analüüsile, mis ta peatasid. Oleme loomulikult teadlikud, mis on tema esmane liikumapanev jõud. Tema füüsilise deformsuse ja vaimse ainulaadsuse sünnitatud hingeline vastuolu on ilmne meile kõigile. Ometi selgus meile alles Kolmandasse Etappi süüvides – siis alles pärast sündmusi –, et ta võis käituda erandlikult sellise inimese juuresolekul, kes oli temasse siiralt kiindunud.

Ja sellepärast, et niisugune erandlik käitumine sõltub sellest, kas selline inimene on sobival ajal kohal, oli sündmuste kulg juhusest sõltuv. Meie agendid on kindlad, et Muula psühholoogi tappis noor naine – naine, keda Muul täielikult usaldas ja keda ta vaimselt ei kontrollinud – sel lihtsal põhjusel, et see naine hoolis temast.

Sellest hoiatavast sündmusest alates – need, kes tahavad laskuda detailidesse, leiavad keskraamatukogus selle teema matemaatilise seletuse – oleme hoidnud Muula eemal sobimatute meetoditega, millega me pidevalt ohustame Seldoni kogu ajaloolist Projekti. See on kõik.”

Esimene Rääkija ootas hetke, et koosolijad saaksid süveneda kõigisse kuuldud seikadesse. Siis ta lausus: „Olukord on seega eriti ebakindel. Seldoni algupärase Projekti jõudes murdekohani – ja ma pean rõhutama, et me oleme käsitlenud seda probleemi igas mõttes käpardlikult ja tegutsenud hirmuäratavalt lühinägelikult – ähvardab Projekti vältimatu kokkuvarisemine. Oleme ajast maas. Minu arusaamise järgi on meil vaid üks lahendus – ja see on riskantne.

Me peame laskma Muulal end leida – teatud viisil.”

Järgnes uus paus, mille vältel hindas rääkija teiste reageeringuid, ja lisas siis: „Ma kordan – teatud viisil.”

* Kõik kasutatud tsitaadid Galaktika Entsüklopeediast on kirjastajate loal võetud 116. trükist, välja antud 1020 A.A. Galaktika Entsüklopeedia kirjastuskompanii poolt planeedil nimega Terminus.