Читать книгу Teine Asum - Айзек Азимов - Страница 7

Laev oli stardivalmis. Ainult sihtkoht oli veel teadmata. Muul oli teinud ettepaneku naasta Trantorile – sellesse maailma, mis kunagi oli olnud läbi aegade võimsaima inimkonda valitsenud impeeriumi metropol, kuid millest nüüd oli alles vaid vare.

Pritcher polnud ettepanekuga nõus. Tee oli tuttav – ja läbi uuritud.

Ta leidis Bail Channise laeva juhtimiskeskusest. Noormehe lokkis tukast oli salk langenud otsaesisele, otsekui oleks see sinna sätitud.

Channis oli ilmselgelt innukas. „Pritcher, see ei saa olla kokkulangevus.”

Kindral vastas jahedalt: „Ma ei mõista, millest te räägite.”

„Tõesti... noh, võtke siis endale tool, vanapoiss, et saaksime alustada. Olen teie märkmed läbi uurinud. Minu meelest on need suurepärased.”

„Olen... selle üle rõõmus.”

„Ma siiski ei tea, kas olete jõudnud samale järeldusele kui mina. Kas te olete üldse käsitlenud asja tervikuna? Mõtlen, et selline tähtede umbropsu läbikammimine on küll tore ja kui teie viie uurimisreisi tulemused liita, teeb see päris suure hulga tähehüppeid. See on selge. Aga kas olete arvestanud, kui kaua võtaks sellise kiiruse puhul aega, et läbi käia iga teadaolev maailm?”

„Olen. Mitu korda.” Pritcher ei soovinud nooremale mehele poolele teele vastu tulla, kuid soovis ära kasutada tema ajusid – need polnud kontrolli all.

„See selleks. Aga kui me vaatleme probleemi analüütiliselt ja proovime selgeks teha, mida me üldse otsime?”

„Me otsime Teist Asumit,” vastas Pritcher ärritunult.

„Me otsime psühholoogide asumit,” parandas Channis, „mis on loodusteaduses sama vähe arenenud kui Esimene Asum psühholoogias. Noh, teie olete pärit Esimesest Asumist, mina mitte. Seetõttu ei peaks õige otsuse tegemine teile raske olema. Me peame järelikult leidma maailma, mida juhitakse vaimsete võimete abil ja mis sellest hoolimata on teaduslikult täiesti mahajäänud.”

„Kas see on päris kindel?” küsis Pritcher vaikselt. „Meie oma Maailmade Liit pole teaduslikult mahajäänud, kuigi meie valitseja võim põhineb tema vaimsel jõul.”

„Temal on kasutada Esimese Asumi teadmised ja oskused,” vastas Channis veidi kannatamatult, „ja selliseid teadmisi mujal Galaktikas pole. Teine Asum peab toime tulema Galaktika kokkuvarisenud Impeeriumi pudemetega. Sealt palju ei saa.”

„Te siis oletate nii suure vaimse jõu olemasolu, et Teine Asum suudab selle abil valitseda maailmade rühma, kuigi ise on füüsiliselt abitu?”

„Ta on füüsiliselt abitu ainult suhteliselt. Ta küll suudab toime tulla oma allakäinud naaberaladega, kuid Muula taasuuenevale jõule ei pea ta vastu, sest siin on toeks kaugelearenenud aatomimajandus. Mille muu pärast nad oma asukohta nii kramplikult varjavad, alguses rajaja Hari Seldon ja nüüd nemad ise. Teie enda Esimene Asum ei varjanud üldse oma olemasolu ega palunud ka teistel seda tema eest teha, kuigi kolmsada aastat tagasi oli see vaid kaitsetu linn.”

Pritcheri tõmmu näo jooned nõksatasid pilkavalt. „Kui te nüüd olete lõpetanud oma sügava analüüsi, tahate ehk nimekirja kõigist neist üht või teist sorti kuningriikidest, vabariikidest, planeetriikidest ja diktatuuridest sellel poliitilisel kõnnumaal, mis sobivad teie kirjeldusega või mida peaks mingil muul moel arvesse võtma?”

„See kõik on siis järelikult arvesse võetud?” Channise jultumus ei paistnud vähenevat.

„Meil on asjatundlik giid meie vastas asuva Perifeeria poliitilistest üksustest, kuid loomulikult ei asu see selles laevas. Kas te tõesti arvasite Muula töötavat umbropsu?”

„Noh, hea küll.” Noormehe hääl kõvenes tarmust õhkudes. „Aga Tazenda oligarhia?”

Pritcher näppis mõtlikult kõrvalesta. „Tazenda? Jah, ma vist tean seda. Kuid see pole Perifeerias. Minu teada asetseb see tubli kolmandiku võrra Galaktika keskosa suunas.”

„Jah. Ja siis?”

„Nii palju, kui me teame, on Teine Asum Galaktika teises otsas. Kosmos teab, et see on ainus asi, millele võime toetuda. Aga mis on Tazendal selle asjaga pistmist? Selle nurkkauguse kõrvalekalle Esimese Asumi radiaanist on kõigest sada kümme või sada kakskümmend kraadi, niisiis mitte saja kaheksakümne lähedalegi.”

„Me teame veel midagi. Seda, et Teine Asum rajati Tähe Tippu.”

„Galaktikas pole kunagi sellist piirkonda märgitud.”

„Sest see on kohalik nimetus, mida hiljem lakati kasutamast saladuse hoidmiseks. Või ehk mõeldi see välja Seldoni ja tema rühma jaoks. Kuid kas ka teile ei tundu, et Tähe Tipul ja Tazendal on midagi ühist?”

„Et nad kõlavad veidi sarnaselt? See pole piisav põhjendus.”

„Kas te olete seal kunagi käinud?”

„Ei ole.”

„Seda on teie märkmetes siiski mainitud.”

„Kuskohas? Jah, õigus, kuid seal sai käidud ainult toidu- ja veevarusid täiendamas. Selles maailmas polnud kindlasti midagi huvipakkuvat.”

„Kas te laskusite valitsusplaneedile? Valitsuskeskusesse?”

„Seda me tõesti ei oska öelda.”

Channis mõtiskles asja üle, sellal kui teine talle otsa jõllitas, ja sõnas siis: „Kas te vaataksite veidi koos minuga läätse?”

„Jah, muidugi.”

Lääts oli arvatavasti tolleaegsete tähtedevaheliste ristlejate märkimisväärseim uuendus. Tegelikult oli see keerukas arvuti, mis suutis vajadusel projitseerida jäljendi õhtutaevast, nii nagu see paistis ükskõik kus soovitud Galaktika osas.

Channis sisestas koordinaatpunktid ja juhtimiskeskuse seina- valgus kustus. Tema nägu hõõgus läätse juhtimislaua tuhmide lampide punakas valguses. Pritcher istus, pikad sääred ristamisi, laeva piloodi toolil, nägu pimeduse varjus.

Induktsiooniaja lõppedes selginesid valguspunktid aeglaselt ekraanil ja seejärel hakkasid Galaktika keskosa täherühmad üha rohkem särama.

„Nii näeb välja talvine öötaevas Trantorilt vaadatuna,” seletas Channis. „See on tähelepanuväärne tõik, millest, niipalju kui ma tean, pole te oma senistes otsingutes hoolinud. Et orienteeruda oleks lihtsam, peab Trantor alati olema nullpunktis. See oli Galaktika Impeeriumi tsentrum – mitte ainult poliitiliselt, vaid veel enam teaduslikult ja kultuuriliselt. Nii et ükskõik millise kujundliku nime päritolu tuleb üheksal juhul kümnest otsida Trantori suunast. Siinkohal peaksite meelde jätma, et kuigi Seldon oli pärit Heliconilt, mis asub Perifeeria suunas, töötas tema rühm Trantoril.”