Читать книгу Armastus päästab Rosanna - Barbara Cartland - Страница 5

Uus Meltoni krahv William seisis juulihommiku eredas päikesevalguses ning jälgis, kuidas Meltoni lossi tallihoovis jooksutati puhtatõulisi kauneid hobuseid.

Polnud ime, et pikka, sügavpruunide silmade ja mustade paksude lokkis juustega kolmekümne aastast Williamit peeti selle hooaja ihaldusväärseimaks poiss meheks.

“See seal näib väga elav, vanapoiss!” Blackwoodi vikont, lühike, jässakas noormees, pintsakunööbid pingul vägeva kõhu ümber ja nägu eelmise õhtu joomingust veel punane, seisis Williami kõrval.

Suur must täkk norsatas ja lõi oheliku küljes takka üles, silmad pahupidi. Tallimees püüdis teda rahustada.

“Olen täiesti nõus, George. See on isegi meie vapra Williami jaoks liiga isepäine.”

Rääkija oli leedi Verity Blackwood, George’i õde. Leedi oli pikk, elegantne, uusima moe järgi riietuv naine. Tal oli käes valge pitsiline päikesevari ning ta saatis krahvile oma pikkade ripsmete alt väljakutsuva pilgu.

Verity Blackwood oli oma ilu poolest tuntud. Temagi oli selle hooaja täht ja kõik noored härras mehed seltskonna eliidi seast soovisid temaga tutvuda. Mehed imetlesid neiu lopsakaid kastanpruune juukseid ning säravrohelisi silmi. Naised rääkisid aga isekeskis, et Verityl on kuri kitsas suu ning veelgi kurjem hääletoon, kui ta oma tahtmist ei saa.

Hetkest, mil leedi Verity oli näinud lord Meltonit, oli ta otsustanud saada tema naiseks. Tal oli kerge tihti krahvi seltskonda pääseda, kuna too oli ta venna parimaid sõpru.

George oli Williamiga kõikjal Euroopas ringi reisinud, enne seda kui viimane pärast isa surma krahvitiitli päris. Nad olid oma kirega hasartmängude, hobuste võiduajamise ja pidutsemise vastu seltskonnas suurt erutust tekitanud.

Kuid nüüd olid nad tagasi Inglismaal, Williamist oli saanud krahv ning Meltoni loss oli nüüd ta kodu. Võit, mida Verity nii kaua oodanud oli, oli nüüd käeulatuses.

Kuid krahvi abieluettepaneku tegemiseni saamine oli raskem, kui Verity oli arvanud. Nüüd aga paistis ta olevat juba väga lähedal. Veel viimased pingutused mehe südame võitmiseks ning ta võib hakata aasta suurimaid pulmi planeerima. Pigem lausa kümnendi suurimaid.

Lord Melton pööras ümber ja naeratas talle. Krahv oli esmaklassiline ratsanik ning veendunud, et maailmas ei ole sellist hobust, keda ta talitseda ei suudaks.

Ta oli ratsutanud kolmeaastasest saadik ning kogunud tuntust oma julguse ja osavuse eest jahil ja võiduajamistel.

Alates eelmisest aastast, kui ta oli isa tiitli ja vara pärinud, oli ta kulutanud hulga aega ja raha, et varustada lossitallid kõige paremate ratsahobustega kogu maalt. Ta oli lausa Prantsusmaal ja Itaalias hobuse aretust õppimas käinud.

Kindlasti ei kavatsenud ta näida rumal ja saamatu oma külaliste ees, eelkõige leedi Verity, selle naise ees, kellest ta oli peaaegu otsustanud oma abikaasa teha.

“Tule siia, John!” hüüdis ta. “Sadulda Demon, teen temaga väikese ringi.”

“Andestage, milord, aga Demon on täna eriti halvas tujus.”

John Barker rakendas kogu jõudu, et hobuse pead all hoida, samal ajal sillutisest sädemeid välja löövate kapjade eest kõrvale põigeldes.

“William, teil on siin väga lõtv kord. Teenrid avaldavad arvamust küsimuste kohta, mis sugugi neisse ei puutu,” kommenteeris Verity. “Või siis kardavad nad lihtsalt, et te ei suuda seda elukat taltsutada.”

Naine asetas siidises kindas käe mehe käsivarrele ning lisas: “Ma ei tahaks, et te oma elu ohtu seaksite, kui nende hinnang õige peaks olema.”

“Ma arvan, et ta jutus on iva, vanapoiss,” ütles Blackwoodi vikont. “Lähme parem tuppa ja sööme hommikust. Peekonit, neeru ja tükike metsloomaliha pirukat.”

Krahv kortsutas kulmu. Sisimas ta teadis, et talli mehel on õigus. Ta nägi, kuidas higi looma mustal turjal pärlendas. Aga väljakutse oli esitatud ning ta polnud kunagi väljakutsest loobunud. Ta ei kavatsenud seda ka kunagi teha.

Krahv võttis tumesinise jaki seljast ja viskas maha. Tugevad lihased pingul, võttis ta tallimehelt ratsmed ning hüppas ühe osava liigutusega Demonile selga.

Paari sekundi jooksul sai selgeks, et ta oli valesti otsustanud.

Loom oli peaaegu hullunud. Ta keerutas ringi, lõi takka üles ja püüdis elu eest ennast ratsanikust vabas tada.

Krahv üritas hobuse pead kontrolli alla saada, kuid ratsmed olid kerged. Need olid jooksutamise ning mitte ratsutamise jaoks mõeldud.

Williamil oleks siiski võinud õnnestuda hobusest võitu saada, kuid siis tuiskas talli kõrvalt majakesest välja väike valge kutsikas.

Niuksatades tormas loomake metsistunud kapjade vahelt kaitsvasse talli. Koerakesele jooksis järele John Barkeri väike tütar.

Kolmeaastane tüdruk jooksis oma loomakest päästma otse surmavate kapjade poole. Ta kollane kleidike lehvis hobuse silme ees nagu lipp.

“Millie! Vaata ette! Stop!”

Krahv mõistis, et peab ükskõik mis hinnaga lapse päästma ning tõmbas kogu jõust ratsmetest, et hobust pöörama sundida.

Verity karjed taustal kõlamas, kaotas täkk tasakaalu ja prantsatas sillutisele, lömastades krahvi, kes jäi tema alla.

Neljast ilusast kõrvist hobusest veetud tume roheline Donningtonide tõld libises sujuvalt mööda Londoni vaikseid tänavaid.

Kell oli viis hommikul ning selle aja peale tundis leedi Rosanna Donnington, et on enesevalitsuse tagasi saanud. Ta hingas juba ühtlaselt ning ta käed olid peaaegu värisemise lõpetanud.

Ta nõjatus vastu seljatuge, blondid juuksed nagu karamellsuhkur tumeda polstri vastas.

Rosanna avas kergelt värisevate sõrmedega merevaigukarva reisikostüümi jaki luust nööpe.

Ta mõtiskles, kas oli ikka olnud tark otsus tulla sellele reisile ilma toatüdruk Edieta. Ta oli lubanud tüdrukul minna külla oma perekonnale Londoni teises otsas ning too polnud veel tagasi jõudnud, kui Rosanna oli lasknud Henryl tõlla maalesõiduks valmis panna.

Rosanna oli jätnud toatüdrukule kirjakese juhis tega talle Donnington Halli järgneda.

Oli õnn, et Edie oskas lugeda. Rosanna oma ema oli teda õpetanud.

Leedi Donnington oli uskunud, et igaüks peab suutma lugeda piiblit ning kirjutada omaenda nime.

Kui Edie oli noore tüdrukuna nende Londoni majja ilmunud, et köögitüdrukuna tööle asuda, oli leedi Donnington otsustanud talle inglise keele alused selgeks õpetada.

Rosanna hammustas huulde ning vaatas välja pimedasse linna. Aeg-ajalt paistis mõne maja ülemise korruse akendest küünla- või õlilambi valgus. Muidu oli linn vaikne ja pime.

Rosanna teadis, et öösel üksi reisimine pole daamile sobilik, kuid ta tundis, et talle polnud valikut jäetud.

“Kõik see lein ja segadus on põhjustatud ühe mehe – Sir Walter Fenwicki poolt!” mõtles Rosanna ärritunult. “Ma vihkan seda meest.”

Ta oli olnud väga häiritud, kui Sir Walter, keda ta oli seni väga põgusalt tundnud, oli teda pidulikul üritusel ootamatult naiseks palunud.

Rosanna polnud varem sellise mõtte peale isegi tulnud, nii et ehmatus koos lõksu püütud olemise tundega olid pannud ta peolt põgenema, mõtlemata sellele, mida sellest võis arvata võõrustaja.

Nüüd mõtles Rosanna, et ta oleks pidanud peole jääma ja selgitama Sir Walterile viisakalt, et kuigi mehe ettepanek teeb talle au, on see ootamatu ning ta ei kavatse lähemal ajal kellegagi abielluda, vaid soovib rahus ema leinata.

Sir Walter Fenwick oli leidnud ta üksi aiast, kus Rosanna oli imetlenud kaunist purskkaevu, mis langes vesiroose täis tiiki, kus ujus üksik kuldkalake.

Mees oli surunud naisele kätte klaasi külma šampan jat ning, astudes sobimatult lähedale, öelnud: “Minu meelest võiksime võimalikult varsti abielluda, leedi Rosanna. Oleksime koos väga õnnelikud, mu kullake. Meile meeldivad sarnased asjad. Ma tean, et teile meeldib palju maal käia nagu minulegi. Samas naudite te ka Londonit, just nagu minagi.”

Tegemata välja naise hämmeldunud ilmest, oli mees jätkanud: “Ma teen teid väga õnnelikuks, leedi Rosanna. Me hakkame maal palju üritusi korraldama. Mul on suured plaanid teie päritud valduste kaunite aedade osas. Ning ma tahan juba väga katsetada oma hobustega teie onu rajatud võidusõidurada. Oh, Donnington Hall! Varsti saab sellest mu kallis kodu, mida olen ammu ihaldanud.”

Rosanna suutis vaevu oma kõrvu uskuda.

Kuigi, ausalt öeldes, oli see enam-vähem sama, mida ta pärast vanaonu Leonardi surma juba kolmelt noorelt härrasmehelt kuulnud oli.

Tegelikult oli ta juba hakanudki arvama, et iga mees, keda ta kohtab, palub lõpuks ta kätt, kuid seda mitte tema enda, vaid tema varanduse pärast.

Sir Walteri ettepanek oli teda aga teistest rohkem šokeerinud. Sir Walter ei olnud noor mees, ta oli juba üle neljakümne.

Mees oli jässakas ning Rosannast ainult sentimeetri jagu pikem ning ta hõredad liivakarva juuksed olid äärmiselt eemaletõukavalt kammitud üle roosaka pealae.

Tal olid väikesed ninajuurel lähestikku asetsevad hallid silmad ja lihavad huuled, mida ta pidevalt limpsis.

Tõsi küll, ta riietus hästi ning oli piisavalt väikestes annustes ka meeldiv seltsiline.

Kuid Rosanna meelest oli ta siiski edev ja põikpäine ning elas üksiku härrasmehena ainult Londoni seltskonna lõbustuste nimel.

Kuni viimase ajani polnud ta Rosanna vastu mingit huvi üles näidanud. Kuid nüüd olid asjad muidugi teisiti.

Asi oli rahas.

“Raha! Raha! Raha!” ütles Rosanna endale, kui hobused sõitu aeglustasid ning kutsar Henry nad Londoni eeslinna vaesematest ning kitsamatest tänavatest läbi juhtis.

Rosanna ohkas. “Mida ma teha saan, et kõik mehed, keda ma kohtan, tahavad minuga abielluda, kuna ma olen rikas?”

Õnnetuseks olid kõik lehed avaldanud teateid tema suure päranduse kohta.

Rosanna oli alati teadnud, et tema vanaonu Sir Leonard Donnignton on rikas mees, aga talle polnud seltskondlikud üritused kunagi meeldinud ning seetõttu oli ta kõik kutsed alati tagasi lükanud.

Mees oli elanud aastaid eralduses isegi oma perekonnast ning veetnud õnnelikult aega üksi Donnington Hallis.

Ta elas oma aedade ja kasvuhoonete nimel, kus aretas haruldasi orhideeliike.

Kuid tema suurim uhkus oli ta väike isiklik võidu sõidurada, mille ta oli rajanud, et oma hobuseid koduses privaatsuses treenida.

Rosannal polnud olnud aimugi, et ta ühel päeval Sir Leonardi varanduse pärib.

Ta polnud vanaonu kuigi palju näinud, kuid mäletas, et lapsena, kui ta oli vahel onule külla viidud, oli uje väike mees, kellele meeldis oma uusimaid aiandussaavutusi demonstreerida, talle meeldinud.

Rosanna isa, kadunud Donningtoni krahv, oli olnud lahke ja kaastundlik inimene, kes oli uskunud kõiki lugusid ebaõnnest ega olnud ühtegi kerjust mündita ega heategevusorganisatsiooni toetuseta minema saatnud.

Kohe pärast Rosanna sündi oli isa investeerinud kogu oma vara ühte Lõuna-Aafrika kullakaevandusse, kust ei leitud aga tükikestki kulda.

Seetõttu oli ta olnud sunnitud suguvõsa lossi Donnington Halli oma onule maha müüma ning perega Londonisse, üsna väikesesse majja kolima.

Isa surma järel oli Rosanna pärinud natuke raha, ta vend Clive aga polnud saanud muud kui perekonna hõbedavarud ja tiitli.

Siis oli aga püssikuul kuskil kaugel võõral maal, kus vend sõjaväes teeninud oli, Clive’i elu lõpetanud.

“Oh, Clive, miks sa ometi pidid surema?” pomises Rosanna endamisi, kui tõld kiiremini sõitma hakkas. Viimased majad olid selja taha jäänud ning ees olid ainult inimtühjad põllumaad.

“Kui sina veel elus oleksid, ei oleks ma sellises hädas.”

Clive polnud jõudnud abielluda, nii et tema surma järel oli Rosannal ning ta emal piisavalt suur sissetulek, et mugavalt, kuigi mitte kõige moekamalt elada.

Nad elasid väikeses majas Mayfairi vaikses osas, pidasid paari teenrit ja tõlda ning käisid aeg-ajalt ka külas ja pidudel.

Kuid saatus oli Rosannale selja pööranud, ema oli külmetanud ning jäänud palavikku.

Kuigi Rosanna oli ema eest nädalaid koos hooldaja abiga pühendunult hoolitsenud, oli leedi Donnington surnud ning jätnud tütre üksi maailma, kui arvata välja vanaonu.

Sir Leonard oli saatnud kirja lühikeste kaastunde avaldustega, milles kutsus Rosannat Donnington Halli külla kohe, kui too tunneb, et suudab reisida. Rosanna oli vastanud, formaalselt kutse vastu võttes.

Kuid juba kahe kuu pärast, kohe pärast Rosanna kahekümne esimest sünnipäeva, oli ka Sir Leonard ootamatult surnud ning Rosanna elu tundmatuseni muutunud.

Rosanna oli olnud täielikus hämmingus, saades teada, et vanaonu oli talle jätnud kogu oma vara: maja, valdused ja raha.

Rosanna oli ka oma üllatuseks teada saanud, et vana onu oli olnud erakordselt rikas mees. Erinevalt oma vennapojast oli tema olnud äärmiselt tark investor ning ta oli aastate jooksul Donnington Halli kõvasti edasi arendanud.

Rosanna oli olnud pärandusest rabatud.

Ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta ainult kahekümne ühe aastaselt sellise varandusega toime tuleb.

Olulisemgi veel oli see, kuidas kasutada raha oskuslikult nii, et ka teisi aidata.

Seda, kui kiiresti uudis tema varandusest Londoni seltskonnas levib, polnud ta üldse suutnud ette näha.

Oma üllatuseks olid tal nüüd kutsed kõigile kitsa ringi üritustele ning inimesed, kes temast varem väljagi polnud teinud, panid ta nüüd oma pealekäimisega piinlikku olukorda.

Mehed, kes polnud teda minevikus kaks korda vaadanud ega kordagi tantsimagi kutsunud, tõid oma südamed nüüd ta jalge ette.

“Enne tänaõhtusele üritusele minemist olin saanud kolm abieluettepanekut,” ütles Rosanna endale. “See oli nüüd neljas. Kas noormehed on tõesti nii rumalad, et arvavad, et pärast seda, kui nad meie esimestel kohtumistel minusse täiesti külmalt suhtusid, langen ma nüüd küpse marjana otse nende käte vahele? Nad tahavad abielluda mu varanduse ja mitte minu endaga,” ohkas Rosanna ning kõikus veidi, kui tõld järsust kurvist läbi sõitis. “Kui keegi veel mu kätt palub, siis ma hakkan karjuma.”

Tegelikult ta teadis, et ei teeks midagi sellist. See näitaks ainult halbu kombeid ning ta ema oli kord öelnud: “Jäta meelde, kullake, et kui mees teeb sulle abieluettepaneku, pakub ta sulle ennast ning kõike, mida ta omab ja kavatseb tulevikus saada. Seetõttu on see suurim kompliment, mida üks naine võib saada.”

“Aga mida tuleb siis öelda, mamma, kui mees on ebameeldiv ja ma ei soovi temaga abielluda?” oli Rosanna küsinud.

Ema oli naeratanud. “Isegi kui ta on ebameeldiv, tuleb jääda viisakaks ja mitte olla kuri.”

“Mis mõttes?”

“Tuleb olla meeldiv ja arusaav. Pead püüdma jätta mehele mulje, et teda mitte ei solvatud, vaid et hoolimata sellest, et ta on võluv ja meeldiv, ei ole sul lihtsalt parajasti plaanis kellegagi abielluda.”

Kuid praegu olid mehed, kes olid talle oma südameid ja käsi pakkunud, ta jalust rabanud ning ta polnud osanud õieti midagi öelda.

Kõik nad olid lubanud teha temast kõige õnnelikuma naise maailmas, endal silmis kurjakuulutavalt ahne pilk.

“Ma armastan teid teie kaunist pealaest teie armsate väikeste jalgade taldadeni,” oli üks mees öelnud. “Me saame olema ääretult õnnelikud. Ma soovin reisida kõikjale üle maailma ning olen kindel, et teie naudite uute paikade avastamist sama palju kui mina.”

Ta hääl oli sügavamaks muutunud, kui ta lisas: “Ja me toome veel ekstravagantseid aardeid teie ekstravagantsesse majja.”

Rosanna oli kulmu kortsutanud. Tol hetkel polnud tal tahtmist oma ellu midagi lisada. Kõige vähem aga meest, kes palus ta kätt mitte sellepärast, et pidas naist taeva poolt välja valitud täiuslikuks kaaslaseks, vaid sellepärast, et naisel oli nüüd kõik see, mida ta oli alati ihaldanud.

“Nad armastavad mu pangaarvet,” pomises Rosanna endamisi, vaadates tõllaaknast välja, kus koidupäike taevast roosakaks värvis. “Olen värav paradiisi, mitte paradiis ise.”

Rosanna säravsinised silmad täitusid pisaratega.

Hobused ruttasid edasi ja Rosanna mõtiskles, kuidas ta juba lapsest saadik oli unistanud, et kohtab ükskord meest, keda armastab ning kes armastab teda jäägitult vastu selle pärast, kes ta on, ja mitte selle pärast, mis tal on.

Tõld rappus üle puusilla ja Rosanna pühkis silmist pisaraid.

“Siis olin ma nii õnnelik,” nuuksus ta. “Kallis mamma oli veel elus. Ükski mees ei püüdnud veenda mind endaga abielluma, kui tema veel siin oli.”

Kuid nüüd oli Rosanna maailmas täiesti üksi.

Üksi, kaitsetu ja väga-väga rikas.

Tal polnud ühtegi sugulast, kes oleks võinud aidata. Advokaadid, kes olid pärandiga tegelnud, olid meeldivad, kuid vanaldased mehed ning kui raha oli Rosanna arvetele üle kantud, polnud neil temaga enam pistmist.

Oleks vanaonu ometi elanud piisavalt kaua, et õpetada Rosannale, mida selle varandusega peale hakata.

“Loodan, et ta annab endast parima, et jätkata suguvõsa traditsioone ning elada nii eeskujulikku ja kasulikku elu, nagu ma loodan,” oli onu testamendis kirjutanud.

Rosannale tundus, et raha ja maja, mis alguses olid olnud rõõm, olid nüüd muutunud koormaks, mida ta soovis unustada.

“Vanaonu Leonhard soovis, et ma oma elus midagi saavutaksin, varandus on koorem, kuid mul tuleb seda kanda ning mõelda välja, kuidas seda kõige paremini kasutada. Pealesurutud abielu ei aita siin kindlasti kaasa.”

“Ma vihkan seda!” karjatas Rosanna valjusti. “Ma tahan abielluda armastusest, mitte raha pärast. Tahan leida armastust, mis on kõike muud, kui see, mida mulle praegu pakutakse.”

Kuid küsimus seisnes selles, kust ta seda leida võiks.

Parajasti paistsid tõllaaknast sisse esimesed hommikused valguskiired.

Rosanna hingas sügavalt sisse. Uus päev. Mida see talle toob? Eelmisel õhtul oli ta õnnetu ja šokeerituna peolt oma Mayfairi majja jooksnud ja kiiruga kaks kohvrit pakkinud.

Ta pidi põgenema ning ainus koht, kuhu ta omapäi minna sai, oli Donnington Hall. Oligi aeg, et ta oma valdused üle vaataks. Pealegi ei osanud keegi kindlasti arvata, et ta sinna üksi reisib.

Ta kuulis kutsarit karjumas ning hobuste kabja plagina rütm muutus. Tundus, et üks hobune oli raua kaotanud.

Tõld aeglustus ning Rosanna vaatas aknast välja. Nad pöörasid ühe uhke kõrtsi siseõue.

Rosanna tõmbas tumeda reisimantli selga ning peitis blondid juuksed suure kapuutsi alla.

Kutsar aitas ta alla. “Andestage, mileedi. Juhthobune kaotas kabjaraua. Sepp asub kohe üle tee ning sellega läheb ainult umbes tund.”

“Tänan, Henry. Olen kindel, et kõrtsipidajal on mõni tuba, kus ma saan oodata. Hommikusöök oleks tegelikult ka päris tervitatav. Anna mulle teada, kui oleme valmis liikuma.”

Kuni Rosanna rääkis, ilmus uksele põlle sisse käsi pühkiv kõrtsmiku naine, kes tegi viisaka kniksu ja juhatas Rosanna sisse.

Rosanna järgnes naisele mööda kopitanud koridori trepini, mis viis ülemiste tubadeni. Ühe avatud ukse ees jäi Rosanna kõhklema. Uks viis tuppa, kus seisid peen moodsais rõivais naine ja tüse noormees ning vaidlesid.

Nende taga toolil istus pikk nägus tumedate juustega mees, kelle kinni seotud jalg oli asetatud taburetile tema ees ning keda vaidlejad ei paistnud tähelegi panevat.

Rosanna jäi vahtima. Mees oli mässitud sooja reisimantlisse, ta nägu oli kahvatu, silmad kinni ja ta näis väga haige. Ta oigas end toolil keerates ning isegi kaugelt nägi Rosanna, et mehe laubal pärlendas higi.

“Vaene mees,” mõtles Rosanna, süda kannatusi nähes valutamas.

Kõrtsmiku naise kannul kõndides tundis ta kaasa haigele, keda reisikaaslased nii südametult ignoreerisid.