Читать книгу Armastus päästab Rosanna - Barbara Cartland - Страница 6

Rosanna juhatati ülemisele korrusele väiksesse lihtsalt sisustatud tuppa, kus kaminas hingitses tuli.

Ta võttis musta sametkeebi seljast ja istus toolile.

Kõrtsmiku naine tegi veel ühe kniksu. “Mina olen proua Perks, teie teenistuses. Kas võin teile süüa või juua tuua, mileedi? Kui teil pikk tee tuldud…”

Naise hääl hajus. Ilmselgelt tahtis ta teada, kust kaunis noor daam tuleb ning kuhu ta ilma saatjata reisib.

Rosanna naeratas eemalolevalt. Ta oli tõesti näljane. Ta oli Londonist nii varasel hommikutunnil lahkunud, et polnud jõudnud süüa. Ta polnud tahtnud maja pidajannalt proua Dawkinsilt hommikusööki tellida, kuna siis oleks ta pidanud selgitama, kuhu minemas on.

Selle asemel oli ta majapidajannale kirjakese jätnud, kus ütles, et sõidab maale ning pole kellegi jaoks kättesaadav.

Nüüd oli ta aga väga näljane.

“Kui teil on suppi või külma kana ja värsket leiba, siis see oleks suurepärane. Aitäh, proua Perks,” ütles Rosanna, teadmata, kuidas ta kaunid sinised silmad ja siiras ilme vanema naise juba ära võlunud olid.