Читать книгу Võidusõit armastuse nimel - Barbara Cartland - Страница 5

Kui hertsog söögituppa astus, tõusid kaks daami, kes seal hommikust sõid, kiiresti püsti.

“Tere hommikust, Hermione!” lausus hertsog, lastes silmil hetkeks heakskiitvalt puhata oma tütre roosakasvalgel ilul.

“Tere hommikust, isa,” vastas leedi Hermione.

Sõnagi lausumata viskas hertsog pilgu tüdrukule, kes oli tõusnud istmelt, mis asus teisel pool lauda.

“Tere hommikust, onu Lionel!” ütles tüdruk kiiresti.

Sellele vastamata tõi hertsog kuuldavale vaid oigesarnase mühatuse ja võttis laua otsas istet.

Ülemteener kiirustas tema ette asetama hõbekandikut, millel lebas teenijatekambris hoolikalt siledaks lükatud The Timesi värske number.

Täitnud tassi kuuma kohviga, asetas teener selle härra ette, teine teener aga pakkus nikerdatud hõbevaagnat.

“Jälle saiakesed?” küsis hertsog. “Kas midagi muud ei ole?”

“Ube, Teie Hiilgus, peekonit ja mune ning lõhega riisirooga.”

Hertsog krimpsutas nägu, ning ilmega, et ükski pakutud roogadest talle ei meki, tõstis ette saiakesi, mida talle esimesena pakuti.

“Sa oled kindlasti väsinud, Lionel,” lausus hertsoginna murelikul toonil, “rong jõudis eile hiljem kui kunagi enne.”

“Rongiliiklus muutub järjest hullemaks!” sõnas hertsog. “Ma kavatsesin jõuda rongi peale, mis varem väljus, aga see ei osutunud võimalikuks.”

“Ei osutunud võimalikuks?” küsis hertsoginna.

“Ma räägin sulle sellest hiljem,” lausus hertsog.

Ta kõneles toonil, mis andis naisele mõista, et abikaasa ei soovinud enne teenijate lahkumist seda teemat puudutada.

Hertsogi kõrvale asetati kandik kuuma röstleivaga ning kuldkelluke.

Siis ülemteener ning teenrid lahkusid, ning kui uks nende taga sulgus, pöördus kolm paari silmi ootavalt lauaotsa poole.

Hertsog oli hea välimusega mees. Nooruses oli teda väga ilusaks peetud, kuid nüüd leidus tema juustes halli ja tema nägu varjutasid jooned, mis lasid tal paista vanemana, kui ta tegelikult oli.

Vaatamata sellele käitus ta väärikalt ning temast õhkus tähtsust, mis äratas tähelepanu kõikjal, kuhu ta ka ei ilmunud.

Oli hästi teada, et kuninganna Victoria, kel oli ilusate meeste vastu nõrkus, kasutas sageli hertsogi teeneid.

Ja ehkki see eeldas sagedast Londonis käimist, oli hertsog meelitatud, et Tema Majesteet tihti temalt nõu küsis ning lugematutel kohtuistungitel tema kohalolu nõudis.

Hertsoginnat ei olnud aastad samamoodi hellitanud nagu tema meest. Kui hertsog temaga abiellus, oli ta olnud kena heledapäine tüdruk, nüüd nägi ta välja mõnevõrra luitunud, aga see ei vähendanud sugugi tema isiku tähtsust.

Tema juuresolek mõjus võõrastele kohmetukstegevalt, mille tõttu suurem osa Langstone’ide lossis peetavatest pidudest olid jäigalt ranged ning raskeks katsumuseks neile, kes seal esimest korda viibisid.

Leedi Hermione Lang oli oma isa uhkus. Ta oli erakordselt kaunis, veatu inglise jumega, heledate kullaläikeliste juuste ning kahvatusiniste rästamuna karva silmadega.

Oli siiski kaheldav, kas ta oleks saanud sedavõrd ohtra tähelepanu ning kiiduavalduste osaliseks, kui ta oleks olnud sündinud sotsiaalse hierarhia tühisemasse ossa.

Kuna ta oli hertsogi tütar, lisas positsiooni hiilgus ta välimusele aura, mis lasi neiut nii neile, kes temaga tegelikus elus kokku puutusid, kui neile, kes tema kohta seltskonnaajakirjadest lugesid, paista kaunimana kui ta ehk tegelikult oli.

Teine noor neiu hommikusöögilaua ääres oli hoopis teistsugune.

Alita Lang oli hertsogi vennatütar.

Ta elas oma onunaise ja onu juures armu pärast ega ilmunud kunagi majarahva hulka, välja arvatud juhtudel, kui perekond omaette oli.

Kui leedi Hermione oli riietatud viimase moe järgi, eest drapeeritud ja keerulise tikandiga, seljaosas turnüüriga kleiti, oli Alita kleit hoopis teistsugune.

Inetut pruuni tooni igasuguste kaunistusteta ilmselgelt oskamatu käega valmistatud rüü muutis tema jume kahkjaks ning oli ehk põhjuseks, miks tema onu teda nii põlglikult vaatas ja siis pilgu kiiresti eemale pööras.

Oli hästi tuntud tõsiasi, et hertsogil oli ilusate naiste jaoks silma.

Hertsoginna võis meenutada sügavalt õnnetuid aegu, mil ta mees oli langenud mõne temast aastaid noorema südametemurdja võrku. Hertsoginnat oli siis ballidel välditud ning isegi omaenda võõrastetoas ignoreeritud.

Viisiga, kuidas sugulased teda kohtlesid, oli aga Alita nii harjunud, et see talle enam haiget ei teinud.

Justkui oleks nende suhtumine tema välimusse ta endagi selle suhtes ükskõikseks muutnud, oli ta oma juuksed kuklasse hooletusse sõlme sidunud.

Ta ei teinud katsetki takistada salke juuksenõelte vangistusest vabanemast ning mõlemal pool ta nägu rippusid lohakad salgud.

Silmad, millega ta nüüd oma onule pilgu heitis, olid hallid ning näisid sobivat juustega, mis olid ebaharilikku värvi. Keegi oli neid kunagi kirjeldanud kui “tuhka”.

“Sa oled tuhkblond,” oli üks guvernantidest öelnud.

Kuid see oli kaugel minevikus, kui tema välimusel oli veel olnud oluline tähtsus mitte ainult tema ema ja isa, vaid ka ta enda silmis.

Nüüd vaevus ta hommikul tõustes harva pilku peeglisse heitma, ning kui ta seda ümber riietudes tegigi, siis pigem selleks, et kontrollida, ega ta välimus sedavõrd lohakas ei ole, et tädi noomivat märkust ära teenida.

“Ma tahtsin teile öelda,” lausus hertsog nüüd aeglase suurejoonelisusega, mis tema kodakondsetele sageli närvidele käis, “et Yeovil, kes oli vaese D’Arcy eestkostja, pidas mind klubis kinni ja rääkis Marshfieldi mõisa ning valduste müügist.”

“Kas see on müüdud?” hüüatas hertsoginna. “Miks keegi mulle sellest midagi maininud ei ole?”

“Ma räägin sulle praegu, mu kallis,” sõnas hertsog.

“Ma küsisin härra Batesi käest alles nädal tagasi, kas võimalikust ostjast on midagi kuulda olnud,” jätkas hertsoginna kaeblikul toonil, “ning ta kinnitas mulle, et maja on selleks liiga suur, et selle vastu suurt huvi võidaks tunda. “Eestkostjad loodavad leida miljonäri!” ütles ta mulle.”

“Ja täpselt selle nad leidsidki!” märkis hertsog.

“Miljonäri?”

“Multimiljonäri!” ütles hertsog kindlalt.

“Oi, isa, see kõlab põnevalt!” hüüatas Hermione.

“See ongi väga põnev, Hermione,” vastas hertsog, “ning Ameerika saadik esitles mind kõnealusele härrasmehele kaks päeva tagasi Windsori lossis.”

“Ameerika saadik?” tundis hertsoginna huvi.

“Marshfieldi mõisa ostja, mu arm, on ameeriklane!”

Hertsoginna nägi ilmselgelt hämmeldunud välja, aga enne, kui ta oma tundeid avaldada jõudis, jätkas hertsog:

“Clint Wilbur on, ma kinnitan teile, väga isikupärane noormees. Ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma.”

“Täna õhtul?” hüüatas hertsoginna ning see oli peaaegu karje. “Kuid meil ei jää aega vastuvõttu korraldada.”

“Meil ei ole seda vajagi,” lausus hertsog. “Ma arvasin, et härra Wilburile meeldiks meid näha pereringis.”

Rääkides heitis ta pilgu Hermione’ile ja hertsoginnale, kes mitte just nürimeelse naisena sai suurepäraselt aru, mida mees silmas pidas.

“Aga – ameeriklane!” sõnas ta, justkui oleks oma mehe mõtted valjult välja öelnud.

“Wilburid on, niipalju kui ma aru saan, auväärne ja suursugune perekond,” lausus hertsog. “Saadik ütles mulle, et nad on Vanderbiltide ja Astorite sugulased.”

“Kas ta on tõesti nii rikas, isa?” nõudis Hermione.

“Ma olen kuulnud, et ta on üks rikkamaid ja nõutumaid poissmehi Ameerikas ning et talle kuulub astronoomiline kogus õlikaevandusi, raudteid, laevaliine ja jumal teab, mida veel!”

Justkui oleks ta lõpuks asjast aru saanud, sõnas hertsoginna:

“Kahtlemata peame me andma endast parima, et aidata härra Wilburil end siin võimalikult mugavalt sisse seada. Aga mis ikkagi pani teda endale Inglismaal nii tohutut maavaldust ostma?”

“See toob meid teise uudiseni,” sõnas hertsog rahulolevalt. “Wilbur ütles mulle, et ta oleks huvitatud hobuste ostmisest, eriti jahihobuste. Ta soovib Quexby klubiga jahile minna.”

Nüüd heitis hertsog pilgu oma vennatütrele ning märgates, et tolle tähelepanu ei ole ehk üdini talle keskendunud, sõnas teravalt:

“Kas sa kuulsid, Alita, mida ma ütlesin?”

“Jah, onu Lionel.”

“Siis ole nii kena ja hoolitse selle eest, et hobused, kellele sa nii palju aega pühendad, oleksid oma parimas vormis, kui härra Wilbur neid vaatama tuleb.”

“Ma teen seda, onu Lionel.”

“Ma arutan Batesiga läbi, mis hinda me nende eest küsida võiksime.”

“Mul on tunduvalt parem ettekujutus kui härra Batesil, kui palju nad müügisaalis väärt oleksid,” lausus Alita.

Tema sõnadele järgnes hetkeline vaikus, justkui poleks hertsog temalt sellist arukust oodanud.

Siis vastas ta vastumeelselt:

“Hästi, ma arutan asja sinuga. See annab sulle võimaluse näidata, et meeletu summa, mille sa minult tallide jaoks välja oled meelitanud, on seda väärt olnud.”

“Ma olen kindel, et härra Wilbur ei leia kusagilt paremaid hobuseid, vähemalt mitte siin krahvkonnas,” vastas Alita.

“Loodetavasti on sul õigus!” sõnas hertsog.

“Ära liiga palju hobuseid maha müü, isa,” kaebles Hermione pahuralt. “Ma tahan, et su parimad hobused mind sel aastal jahile sõidutaksid. Need, kellega ma eelmisel aastal sõitsin, olid liiga metsikud. Nad ajasid mulle hirmu peale!”

Alita vaatas üle laua oma nõo poole ning mõtles, nagu ta seda korduvalt varemgi teinud oli, et Hermione ei oleks pidanud üldse ratsutama.

Ta kartis alati oma hobust, kui tahes rahulik too ka polnud, ning ta nägi tunduvalt kütkestavam välja siis, kui ta tõllas või kaarikus kohtumisele sõitis ning seejärel sportmängudes osalemata koju tagasi pöördus.

Kuid Hermione teadis suurepäraselt, et kui ta soovis härrasmeestega kohtuda jäiga formaalsuseta, mis tema vanematekodus kohustuslik oli, ei olnud jahimaast paremat paika.

Seetõttu sundis ta end igal talvel moodsate Quexby hagijatega jahile sõitma, ehkki ta, nagu nõbu väga hästi aru sai, iga hetke sellest vihkas.

“Kui palju hobuseid härra Wilbur osta soovis?” päris hertsoginna.

“Loodame, et palju!” sõnas hertsog. “Jumal ise teab, kuidas me raha vajame.”

Hertsoginna ohkas.

“Ma tahtsin sinuga sel teemal rääkida, Lionel, aga mõtlesin oodata, kuni sa Windsorist naased.”

“Kui sa kavatsed küsida mu käest lisa majapidamisrahale või täiesti tarbetute iluasjade ostmiseks, võid end sellest säästa!” lausus hertsog.

Tema toon oli terav ning vastates pööras ta oma tähelepanu The Timesile, avas selle lehtede krabisedes ning murdis korralikult toimetaja veeru kohalt lahti, nagu ta tavatses teha, et lugema asuda.

“Sul on igati õigus, Lionel, niimoodi rääkida,” lausus hertsoginna kaeblikult, “aga võõrastetoa kardinad on täiesti viledaks kulunud ning Hermione’ile on selleks talveks uusi kleite vaja. Ta ei saa ju eelmise aasta rõivastega ballidele ilmuda.”

Alita teadis, et kui tema tädi asub loetlema asju, mida ta maja ja oma tütre jaoks vajab, saab sellest lõputu monoloog.

Rutakalt lükkas ta oma tooli lauast eemale.

“Kas te vabandate mind, tädi Emily?” küsis ta. “Pärast seda, mida onu Lionel meile rääkis, on mul palju tegemist.”

“Ma tulen umbes tunni pärast tallide juurde,” sõnas hertsog. “Siis arutame loomade hindu, keda kavatseme müüa.”

“Väga kena, onu Lionel.”

Alita lahkus kiirustades toast ning hertsog märkis:

“Tüdruk meenutab iga päevaga järjest enam hernehirmutist. Kas sa ei saaks teda veidigi kasida?”

“Mis mõtet sel oleks?” küsis hertsoginna. “Sa tead sama hästi kui minagi, et keegi ei näe teda, mida ma aga öelda tahtsin, Lionel…”

Ta oli taas tuttavatel radadel ning koridoris lippav Alita tundis tänulikkust, et oli sellest pääsenud.

Ta võttis trepist üles minnes kaks astet korraga ning viskas magamistuppa tormates seljast kleidi, mida oli hommikusöögi ajal kandnud. Ta riietus ratsakostüümi.

See oli väga vana, palju kantud ning vile, kuid kunagi oli see tulnud väga kallite rätsepate käe alt ning selle lõige ei olnud aastatepikkuse kandmise järel oma kuju kaotanud.

Võrreldes vormitu kleidiga, mida Alita hommikusöögi ajal oli kandnud, nägi see sootuks erinev välja.

Neiu ei peatunud, et endale peeglis pilk heita, vaid pani saapad jalga, haaras ratsapiitsa ning jooksis taas koridori.

Sel korral kasutas ta tagatreppi, mis viis ta lossi sellesse ossa, mis asus tallidele kõige lähemal.

Oli karge sügispäev, lehed ei olnud veel puudelt langenud ning aias õitsesid üksikud hilised roosid.

Kuid Alita ei märganud teel tallide poole midagi, kuna oli sügavas mõttes hobuste üle, keda ta nii väga armastas.

Iga hetke oma ajast, mil tädi ei nõudnud, et ta teeks ülimalt tüütuid majapidamistöid, veetis ta nende seltsis.

“Sam! Sam!” hüüdis ta.

Ühest talliuksest väljus vana tallimees.

“Oskad sa aimata, mida Tema Hiilgus mulle just rääkis, Sam?” küsis Alita hoogsal toonil, mida ta sugulastega kõneldes kunagi ei kasutanud.

“Põle aimugi, preilna Alita!” vastas Sam, “aga see näikse teile meele järgi olema.”

“Marshfieldi mõis on müüdud!”

“Ma kuulsi, jeh!” vastas Sam.

“Ja mulle ei rääkinudki!”

“Ma kuulsi alles eile õhta, preilna, “Rohelises Pardis”. Kõneldi, et tuu uus omanik on Ameerikamaa miis.”

Sam hääldas sõna kummaliselt, mispeale Alita naerma puhkes ning lisas:

“Ta on väga rikas, Sam, ja Tema Hiilgus tahab talle meie hobuseid müüa. See tähendab, et me saame uue täku osta ning vahest ka mõne kena mära.”

“Mia loodan, et te kõnõlõ tõtt, preilna,” lausus Sam toonil, mis lasi märgata, et ta sellise õnne saabumises kahelda julges.

“Härra Wilbur võib tulla mis tahes päeval,” sõnas Alita, “nii et me peame hobused ruttu imekenadeks tegema.”

Ta peatus hetkeks, et öelda:

“Huvitav, kas ta hobustest üldse midagi teab. Ma usun, et mõned läänepoolsed ameeriklased on küll head ratsutajad, aga selle järgi, mis Tema Hiilgus härra Wilburi kohta rääkis, paistab ta olevat pigem New Yorgi ärimees.”

“Mia ei usu, et tuu hobese ütte otsa teisest ära tunnep!” nähvas Sam.

“Mis tähendab, et tal pole aimugi, mida need loomad väärt on,” lausus Alita.

Ta vaatas silmade särades vana tallimeest.

“Tule, Sam! Hakkame tööle. Kui nad talle piisavalt muljet avaldavad, saame me nii mõnegi tema dollari nende tarbeks endale, enne kui ta arugi saab, mis juhtunud on.”

Sami vastust ootamata kiirustas ta esimesse avatud talli.

Langstone’i lossi tallid oli ehitanud eelmine hertsog, kes kulutas hobuste peale oma perekonna varandusest üsna kopsaka rahasumma.

Tema poeg, praegune hertsog, kurtis kibestunult, et kui isa oleks kulutanud sama suure summa maalide või mööbli ostmisele, oleks temast hobuste asemel, kes liigagi kiiresti oma väärtuse kaotasid, järele jäänud hulgaliselt perekondlikke reliikviaid, mida lossi järgmisele omanikule edasi pärandada. Oli tema õnn, et hertsog, kes püüdis perekonna mainet säilitada, oli sügavalt mures selle pärast, et tema poeg väiksema päranduse saab, kui talle endale osaks oli langenud.

Markii oli hetkel Indias, ning Alita mõtles sageli, et ta kogub seal kokku suure hulga raha, nagu teisedki inimesed teinud olid.

Kui ta kord koju jõuab, võib ta seda kasutada hiiglaslike tallide täitmiseks puhtatõuliste hobustega ning vaadata, kuidas tema suksud klassikalistel võiduajamistel perekonna värve kannavad.

Geraldi äraolekul ei olnud aga majas tegelikult kedagi, kes oleks tõuhobuste vastu huvi tundnud.

Kui onu halvas tujus oli, hoidis ta kokku iga penni, mis Alitale ja Samile tallide korras ning puhtana hoidmiseks osaks võinuks langeda, kui mitte enamgi.

Pikka hoonesse sisenedes mõtles neiu rahuldusega, et neil oli küllalt suurepäraseid loomi, mida härra Wilburile või ükskõik millisele teisele huvilisele näidata.

Sam oli äärmiselt vähese töövõimega ning kui Alita poleks rüganud nagu mõni tallipoiss või veelgi enam, oleks neil võimatu olnud pidada sedavõrd palju hobuseid, nagu nad seda hetkel tegid.

Hertsoginna pidas enesestmõistetavaks, et tema tõlla ees olid alati hobused, kes sõidutasid teda, kuhu ta ka iganes soovis.

Hooajaks viidi loomad ka Londonisse, et nad seal Hermione’i Ranelagh’i ja Hurlinghami sõidutaksid, või siis öösiti tundidekaupa tõlla ees ootaksid, kuni daamid mõnel suurejoonelisel ballil viibisid.

Hertsog leidis, et ratsutamine suurendab valu, mille käes ta reuma tõttu kannatas, ning jättis ratsutamise seetõttu pigem Hermione’i ja Alita pärusmaaks.

Viimane teadis imehästi, et tal ei oleks lubatud jahil oma moest läinud kostüümis üldse osaleda, kui ta poleks treeninud hobuseid, kelle hertsog, niipea kui need oma võimete tippu jõudsid, maha müüs.

Tal oli sadulas täiuslik, tal olid osavad käed ja märkimisväärne treenimisoskus isegi probleemsete hobuste jaoks.

See oli anne, mida hertsoginna noore naise jaoks kahetsusväärseks pidas.

Kuid hertsog sai Alita väärtusest aru ning jäi kurdiks oma naise ettepanekuile, et tüdruk pigem õmblemise ning lossi asjaajamistega tegeleks.

“Tema Hiilgus tuleb tunni aja pärast siia, Sam, et arutleda hindade üle, mida peaksime küsima. Ta tahtis sellest härra Batesiga rääkida!”

Sam itsitas naerda.

“Batesist põleks ärrale küll miskit tolku!”

“Seda ütlesin talle minagi,” vastas Alita.

Nad mõlemad teadsid, et härra Bates, üle kolmekümne aasta lossis leiba teeninud, oli juba ammu lakanud sekkumast kõigesse, mis oli seotud tallidega.

Mees teadis, et Alita saab temast võitu igas hobuseid puudutavas vaidluses, ning kuna ta hakkas vanaks jääma ja väsima, oli ta ainult tänulik, et üks koorem tema õlult ära oli võetud.

“Ma usun, et Kaksiktäht on ameeriklase esimene valik,” lausus Alita, justkui kõneleks ta iseendaga.

“Või Punane Trump,” vastas Sam.

“Kumbki neist pole nii hea hüppaja kui Kuningas Hal,” märkis Alita, “aga selle alusel, mida me ostjast teame, võibki ta pigem aiaauke otsida!”

Kogenud ratsurite põlgusega naersid mõlemad nende üle, kes ootasid, et neile värav avataks või püüdsid mõnest aiaavast läbi pugeda.

Kui hertsog talli jõudis, leidis ta Alita hobust harjamas ning Sami kombel vilistamas.

Mees kortsutas neiut silmitsedes hetkeks kulmu, teades, et see polnud noorele daamile sugugi kohane käitumisviis.

Siis aga mõtles ta endamisi, et nagu ta naine sageli öelnud oli, ei kuulunudki Alita sellesse kategooriasse.

Muidugi mõista ei olnud see neiu enda süü. Kuna sinna aga midagi parata ei olnud ning kuna neiu talle kasulik oli, polnud sel, kuidas ta end üleval pidas, tegelikult tähtsustki.

Mees pidi olema teda paar sekundit silmitsenud, enne kui Alita, kes oma tegevusest sügavalt haaratud oli, pilgu tõstis ning teda märkas.

“Tervist, onu Lionel!” hüüatas ta. “Ma tahtsin, et te Kaksiktähele pilgu heidaksite. Ma usun, et hea õnne korral saame tema eest ligi 500 gini!”

“Küsi pigem tuhat!” lausus hertsog.

“Tuhat?”

Hertsog naeratas.

“Härra Wilbur võib seda endale lubada.”

“Jah, muidugi,” nõustus Alita. “Samas aga…”

Ta jättis lause lõpetamata ning naeratas onule.

“Kas te panete ette, onu Lionel, et pressiksime temalt välja kõik, mis pressida annab?”

“Ma ei oleks küll just niimoodi väljendunud,” sõnas hertsog noomivalt, “ma ei tea, mida su tädi ütleks, kuuldes sind niimoodi kõnelemas, kuid põhimõtteliselt on vastus jaatav!”

Alita turtsatas naerma.

Kui ta onuga kahekesi jäi, lakkas ta olemast jäik ja range ning nad kõnelesid vabalt nagu võrdsed partnerid.

“Väga hea, onu Lionel,” sõnas neiu. “Ma annan endast parima.”

Hertsogi otsaesine tõmbus kiiresti kipra.

“Kas sa tahad öelda, et teeksid Wilburiga ise kaupa?”

Alita viipas kergelt käega, mis oli vaatamata asjaolule, et ta harja ikka veel käes hoidis, väga kõnekas.

“Kes siis?” küsis ta. “Te ju teate, et vana Sam heietaks maast ja ilmast ega jõuaks iialgi asja tuumani, härra Bates aga oleks liiga aus, et küsida midagi enamat kui kiirmüügi hind.”

“Olgu pealegi,” nõustus hertsog, “sina räägid temaga.”

“See jääb puhtalt kaubatehinguks,” lubas Alita, “ja muidugi ei saa ta teada, et olen teie vennatütar.”

“Sa oled minu venna laps,” lausus hertsog rõhutades, “ja seda ei muuda miski. Loomulikult ei hakka see mees sinult midagi uurima, aga nii kahju kui mul ka ei ole, oleks vist tõesti parem kui nimetaksid ennast teise nimega.”

Alita mõistis, et oli puudutanud uhkust, mida ta ei teadnud onus leiduvatki.

“Tänan teid, onu Lionel,” sõnas ta pehmelt, “ma olen preili Blair, nagu ka eelnevatel puhkudel.”

Siis jätkas ta muutunud toonil:

“Vaadake ka teisi hobuseid. Sellest on kaua möödas, kui te neid kõiki nägite. Ma olen kindel, et märkate nende seisukorras muutust.”

Tallist talli sammudes teadis hertsog, et Alital oli õigus olnud, ning et areng oli tõepoolest märgatav.

Ta oli piisavalt aus tunnistamaks, et puhud, mil ta oli neiu peale liigse kulutamise pärast pahandanud või kategooriliselt keeldunud talle raha andmast, olid olnud ekslikud.

Tütarlaps oli teda alati veennud, et kuna neil olid tallid ning järelkasv puhtaverelisele tõule, mille peale eelmine hertsog terve varanduse oli kulutanud, oleks viga olnud lasta sel raisku minna.

Nüüd nägi mees, et neiul oli õigus olnud, ning et tulemus õigustas ennast, ehkki ta selles sageli kahelnud oli.

Kui nad edasi jalutasid, märkas hertsog, et ehkki tallid olid laitmatult puhtad ning hobused tundsid end seal hästi, olid tekid, mida nad kandsid, vanad ja viledad ning seintelegi oleks uus lubjakiht ära kulunud.

Justkui oleks ta teadnud, mida onu mõtleb, sõnas Alita:

“Ma on plaanis olnud siin veidi remonti teha, aga aega on nappinud.”

Hertsog pani käe tema õlale.

“Antud olukorras oled sa rohkem teinud, mu kallis, kui keegi teine seda suutnud oleks, ning ma olen sulle selle eest tänulik. Kui sul õnnestub hea tehing teha, seisan selle eest, et saaksid endale tasuks uue kleidi.”

“Ja millal ma seda kannaksin?” küsis Alita.

Tekkis ootamatu vaikus, siis kadus hertsogi käe surve neiu õlalt ning mees pööras ohates ringi.

“Miks ma küll nii rumal olin?” küsis Alita endalt, kui mees majja tagasi oli pöördunud. “Ta püüdis ju ainult kena olla. Ma oleksin pidanud kleidi vastu võtma ning kandma seda hobuseid näidates!”

Seda mõeldes ilmus ta näole naeratus, kuid tema huulte paindes ning silmavaates oli kibedust.

Hetk hiljem naeris ja naljatles ta Samiga ning andis korraldusi kolmele juhmivõitu tallipoisile, kes olid kogu abi, mida ta endale lubada võis.

Clint Wilburile, kes üle oma äsjaomandatud valduste ratsutas ning põliseid tammepuid ja tema lähenemisel eemale lippavaid hirvi imetles, tuli ootamatu mõte.

Ta teadis, et pidi tol õhtul Langstone’i hertsogi juures sööma ning et viimase valdused piirnesid tema omadega.

Hertsog oli rääkinud oma hobustest ning mees oli mõelnud, et poleks paha neile enne pilk heita, kui nad pärast õhtusööki võimaliku kaubatehingu tingimusi arutama hakkavad.