Читать книгу Sinisilmne nõid - Barbara Cartland - Страница 4

Essexi alasid tuntakse ikka veel nõidade maana.

Möödunud sajandil oli kogu rahvas, olenemata ühiskondlikust positsioonist, haaratud hirmust tundmatu ees. Põldudel kummitas. Teati rääkida, et kurat olevat kirikuõpetaja kantslist minema kihutanud.

1860. aastal süüdistati üht vana naist Somersetis lapsele krampide pealepanemises, naisele seoti nöör ümber piha ja heideti tiiki. 1924. aastal kutsuti kohtu ette väikemaaomanik, kes oli üritanud üht vana naist nööpnõelaga veristada ja seejärel maha lasta. Ta väitis, et naine olevat ta sead ära nõidunud.

1930. aastal elas Bristolis “võimetega naine”, valge nõid, kes oli suuteline maakaardi kohale riputatud nõela abil leidma kaduma läinud ja varastatud asju. Ipswichis oli “võimetega mees” ehk valge maag, kes suutis hüpnotiseerida varga distantsilt, nii et too eksles oma kuriteopaigal ringi, võimetu põgenema.

1950. aastal asendati 1735. aasta nõiakunst šarlatanide tegevusega. Nõiakunst kujutas endast üht inimkonna suurt tragöödiat, mille tõttu tapeti tuhandeid inimesi. Ent sügaval inimeste alateadvuses pesitseb ikka veel tagakiusamissoov ja vajadus patuoina järele.

Kloostris peetud “Veenuse pidustus” ja Walesi printsi ning leedi Jersey probleemidega seotud detailid vastavad tegelikkusele. Samuti vastab tõele proua Fitzherberti printsiga taasliitumise auks korraldatud vägev pidu 1800. aasta juunis.