Читать книгу Sinisilmne nõid - Barbara Cartland - Страница 5

Aldridge’i markii haigutas.

Kui maailmas oli midagi, mis teda tõeliselt külmaks jättis, oli see bordell.

Ehkki tema suhted naistega olid pakkunud inimestele palju aastaid kõneainet, polnud ta kunagi tõstnud oma jalga lõbumajja ega maksnud selle eest, et mõni naine talle anduks.

Ent täna õhtul ei suutnud ta keelduda kõrtsiperemehe kutsest, kes andis oma parima, et Walesi printsi lõbustada ja tuua ta välja masendusest, millesse prints oli mõneks nädalaks langenud.

Printsil on igati põhjust masendunud olla, mõtles markii.

Peale selle, et printsi abielu oli osutunud tõeliseks katastroofiks, valmistas talle kujuteldamatult suuri raskusi armusuhte lõpetamine leedi Jerseyga.

Alati emotsionaalne ja oma tundeid üledramatiseerida armastav prints oli põletava viha tõttu oma naise printsess Caroline’i vastu otsustanud, et võib leida lohutust vaid siis, kui taastab armuelu proua Fitzherbertiga.

Sel ajal kui kaksteist paljureklaamitud näitsikut esitasid “kuulsat Veenuse pidustust Tahiti moodi”, ei mõelnud markii mitte neile, vaid printsile, kelle vastu ta tundis siirast ja sügavat kiindumust.

Tegelikult oli teda sidunud troonipärijaga lähedane sõprus juba üheksa aastat.

Markiid ei üllatanud, et leedi Jersey täiuslikud võlud ei kütkestanud enam printsi, ja mida varem ta sellest naisest vabaneb, seda parem.

Ent äärmiselt otsusekindel leedi keeldus taipamast sellise kangekaelsusega, mis välistas igasuguse mõtte teda kuningliku soosiku positsioonilt välja tõrjuda.

Markii arvates oli just leedi Jersey süüdi selles, et printsi abielu oli jooksnud karile veel enne, kui see alatagi jõudis.

Leedi Jersey oli ta juba enda lummusesse haaranud ja proua Fitzherberti tagaplaanile tõrjunud, kui saabus printsess Caroline.

Ehkki kuninga ministrid arvasid, et prints oli teinud uskumatult halva partii, oleks kuninglikul paaril olnud šansse oma liit vähemalt sõprussuhtena säilitada, kui leedi Jersey poleks sekkunud.

“Kuidas võis prints küll selline tainapea olla, et laskis tal end kohe ümber sõrme keerata?” küsis markii endalt.

Ja ta ei pidanud sugugi üllatavaks, et alguses oli proua Fitzherbert olnud õigustatult armukade.

Leedi Jersey oli kujutanud endast printsi peaaegu idüllilisele õnnele proua Fitzherbertiga tõsist ohtu esimesest hetkest alates, mil ta püüdis vastutustundetut ja äärmiselt naistelembelist noort meest õnge võtta.

See, et ta hakkas printsi taga ajama, oli paratamatu, ja ta ei teinud seda üksnes mehe positsiooni pärast. Prints oli väga võluv, teravmeelne, muhe, haritud ja, nagu markii teadis, võis pakkuda väga huvitavat seltskonda.

Pealegi peeti leedi Jerseyt kaunitariks ja nii mõnigi mees oli temast rääkinud kui vastupandamatult võluvast ja lummavast naisterahvast.

Isegi naised olid markiile maininud, et leedi Jersey on “kaval, põhimõteteta, kuid ilus”.

Asjaolu, et ta oli printsist üheksa aastat vanem ja vanaema, polnud puudus, sest printsile olid alati meeldinud endast vanemad naised.

Poisilikult mõjutatav prints oli langenud ambitsioonika, kogenud, sensuaalse ja südametu naise äärmise kergusega punutud ahvatluste võrku.

Leedi Jersey oli üle kolmekümne aasta vana, ent oli suutnud printsil pea segi ajada ja ta endasse meeletult armuma panna.

“Kuidas ta võib mind niimoodi kohelda?” oli proua Fitzherbert halanud, kui rääkis markiile, et prints oli talle leedi Jersey survel kirja kirjutanud, kus väitis, et “on leidnud oma õnne mujal”.

“Madam, ma kardan,” kostis markii, “et leedi Jersey veenis Tema Kuninglikku Kõrgust mõnda aega, andes talle mõista, et teiega suhte jätkamine pole mõistlik. Olen kuulnud leedi Jerseyt rääkimas, et printsi ebapopulaarsuse põhjuseks on asjaolu, et teie olete roomakatoliiklane.”

“Kuidas saab prints sellist valet uskuda?” hingeldas proua Fitzherbert.

“Samuti olen kuulnud leedi Jerseyt kinnitamas,” jätkas markii, “et teieta oleks printsile valmistanud oma rahaasjade kontrolli all hoidmine vähem raskusi!”

Proua Fitzherbert oli mõistagi vihane.

Nii tema kui markii teadsid väga hästi, et prints oli ära kulutanud küllalt märkimisväärse varanduse, mille proua Fitzherberti hiljuti surnud mees oli oma naisele jätnud.

Ent markii mõistis, et hoolimata leedi Jersey ahvatlustest, polnud printsil lihtne proua Fitzherbertita elada. Tegelikult tahtis ta mõlemaid naisi samaaegselt.

Paraku, vaatamata oma malbele iseloomule, proua Fitzherbert ärritus ja hoolimata printsi sõprade vahetalitusest, muutusid tülid leedi Jersey pärast pidevaks.

Viis aastat tagasi oli prints katkestanud proua Fitzherbertiga kõik sidemed ja maininud kuningale, et kui ta saab oma võlad makstud, on ta valmis kaaluma võimalikku abielu.

Sellest hetkest alates, ütles markii endale, läks kõik allamäge!

Printsi sõbrad olid hellitanud lootust, et abielludes vabaneb ta võlast. Ent kuna ta võlasumma ulatus 630 000 naelani, osutus see võimatuks.

Samuti olid nad lootnud, et prints katkestab suhted leedi Jerseyga, ent ta hoolis naisest rohkem kui iial varem ja isegi sokutas ta ühte Carltoni maja naaberhoonesse elama.

Printsess nimetas leedi Jerseyt “vanaks nõiaks” – selle kirjeldusega nõustus prints liiga hilja.

Markii oli niivõrd sügavalt mõtteisse vajunud, et taipas järsku, et polnud üsna suurt osa “Veenuse pidustusest” tähelegi pannud.

Kaksteist nägusat näitsikut, kes olid kõigi väiteil “rikkumata neitsid”, andsid proua Hayesi kehastatud kuninganna Oberea juhtimisel oma etendust.

Charlotte Hayes oli mõned aastad juhtinud tohutult edukat kuninglikku meelelahutusasutust Pall Mallil, mida nimetati Kloostriks.

Proua Hayes oli juba küllalt vana ja markii kahtlustas, et kogunud suure varanduse, läheb naine nagu tema eelkäijadki peagi erru.

Charlotte Hayes parandas Londoni kurikuulsate “majade” taset, ja jälgides etendusel viibivaid külalisi, mõtles markii, et suursugusemat seltskonda on raske ühestki teisest salongist leida.

Kohal oli kakskümmend kolm aadliseisusest härrasmeest, eesotsas Walesi printsiga, ja viis saadikutekoja liiget.

Toit oli luksuslik, vein ülimaitsev ja ehkki markii teadvustas endale, et nad kõik peavad selle eest lõpuks maksma, polnud kahtlustki, et proua Hayes oli valmistunud neid võõrustama nende raha vääriliselt.

Etendust pakkuvad näitsikud olid kindlasti väga kütkestavad, ent ka teised naised, keda proua Hayes nimetas “abiperenaisteks”, tundsid oma ametit äärmiselt hästi ja olid valitud oma ametikohale oskuste ja välimuse järgi.

Markiile pakkus õhtusöögilauas seltsi tüdruk nimega Yvette, kes nimetas end patriootlikkusest belglaseks, ehkki markii oli veendunud, et tüdruk oli sündinud Prantsusmaal.

Yvette’il oli kiire taip ja üsna paeluv pilk, mille ta suunas mehele ripsmete alt.

Tegemist oli aga markiile juba hästi tuntud trikiga ja teda ärritas, et tüdruku väikesed pikkade elegantsete sõrmedega käed teda sageli hellitasid.

“Te olete kuidagi vaikne, milord,” ütles Yvette, väljakutsuvalt oma punaseid huuli prunti ajades.

See võinuks erutada nooremat meest, ent markiis kutsus see üksnes uuesti esile soovi haigutada.

“Igasugused mõistatused tunduvad mulle äärmiselt tüütud,” vastas ta.

Yvette nihkus mehele pisut lähemale.

“Vous venez kuhugi vaiksesse kohta avec moi, mon cher?” küsis tüdruk. “Ma oskan lõbustada paremini, tunduvalt paremini, kui mõistatusi koostada. Õhtusöök finite tout de suite.”

Tahiti-laadne etendus, mis oli lavastatud, nagu markii taipas, kapten Cooki kaaslase Hawkesworthi 1773. aastal ilmunud raamatus “Ümbermaailmareisi kirjeldus” toodud idee järgi, oli praktiliselt lõppenud.

Külalised, kes olid liiga palju puginud ja tundsid end sundimatult, andusid nüüd etenduses tähtsat osa mänginud sohvadel lebades naudingutele kas oma õhtusöögikaaslaste või napilt riietunud, äsja oma etteaste lõpetanud näitsikutega.

Markii märkas, et prints oli äärmiselt “puntrasse aetud” ja hetkel kahtlemata kõik oma mured unustanud.

Ent hommikul tuleb tal nendega jälle silmitsi seista.

Kõige keerulisem probleem seisnes selles, et leedi Jersey järgnes printsile kõikjale ja püüdis temaga järjekindlalt juttu teha, isegi kui mees ei soovinud temaga suhelda.

“Üks hea asi selle õhtu juures on see, et ta ei saa siia printsile järgneda,” ütles markii endale.

Siis mõtles markii pahameelega selle peale, et ka tema oli peaaegu samasuguses olukorras nagu prints, kui tal tuli leedi Bramptoniga tegemist teha.

“Miks naised kunagi ei taipa, millal afäär on lõppenud?” küsis markii endalt tigedalt.

“Vous dites midagi, milord?” päris Yvette ja markii taipas, et oli oma mõtted valjusti välja öelnud.

Rääkides nihkus Yvette markiile veelgi lähemale ja nüüd olid ta huuled päris mehe omade juures, kui ta sosistas:

“Kas lõbutseme, mon brave? Te unustate tout le monde peale Yvette’i. Ma teen teid väga õnnelikuks, oui?”

Markii lükkas tüdruku klammerduvad käsivarred endast eemale ja tõusis püsti.

“Mul on kahju, et tunnen end järsku seletamatult kehvasti,” lausus markii. “Palun andke mu vabandused proua Hayesile edasi ning õnnitlege teda harukordse ja äärmiselt värvika meelelahutusetenduse kordamineku puhul.”

“Non, non, milord!” protestis Yvette.

Ent markii pistis talle pihku nii suure väärtusega rahatähe, et sõnad surid ta huulil.

Et keegi ei teeks katset teda peatada, lahkus markii kiiresti ruumist, läbis halli ning väljus lõbumajast enne, kui keegi tema lahkumist märgatagi jõudis.

Tema tõld ootas teda ja ta nõjatus mugavale polsterdatud istmele. Aldridge’i livreed kandev teener asetas markii põlvedele kerge vaiba ja ootas juhtnööre.

“Koju!” ütles markii lühidalt.

Uks sulgus ja hobused läksid liikvele, ronides mööda St. Jamesi järsku nõlvakut Picadillysse ja piki Berkeley Streeti Berkeley Square’ile.

Aldridge’i maja, väljast suurejooneline ja seest veelgi hingematvam, oli muutnud ja täiustanud markii isa, kes nautis ehitamist, kuni maja ei jäänud oma suuruse ja luksuslikkuse poolest alla Carltoni majale.

Aldridge’id olid alati asjatundjad olnud ja varanduse hulk, mis nad olid sajandite vältel kokku kuhjanud, oli nii märkimisväärne, et selleni küündisid Inglismaal vaid vähesed suured perekonnad.

Marmorhallist läbi kõndides oli markii teadlik üksnes oma tüdimusest ja ta ei pööranud hetkel ümbrusele mingit tähelepanu.

Markii sisenes pikka raamatukogutuppa, mille aknad avanesid aeda maja taga, ja kus ta tavatses istuda siis, kui parajasti kedagi ei võõrustanud.

Ülemteener, kes markiile ukse oli avanud, ootas, kuni too oli poole toani jõudnud, ning sõnas siis aupaklikult:

“Teie hiilguse laual on väike kiri. Selle toonud tallipoiss palus edasi öelda, et asi on pakiline.”

Markii ei vastanud. Ta kiikas kirja poole ja ainsast pilgust käekirjale taipas ta, kellelt see oli.

“Neetud naine!” ütles ta endamisi. “Miks ta mind rahule ei jäta?”

Markii ei püüdnudki laualt kirja võtta. Selle asemel istus ta tugitooli ja nõustus hajameelselt klaasi brändiga, mille ülemteener talle valas. Sõnagi lausumata lahkus teener seejärel toast.

Markii vahtis klaasistunud pilgul enda vastas seinal rippuvat suurejoonelist Rubensi maali.

Raamatukogus oli vähe pilte, sest suurem osa seintest oli kaetud raamatutega.

Ergavad värvid, peened ihukarva varjundid ja allegooriline teema ei jätnud talle mingit muljet.

Selle asemel mõtles ta Nadine Bramptoni ilule ja naise sinistes silmades kumavale kindlameelsusele, mis viitas sarnasusele leedi Jerseyga. Temast poleks lihtne lahti saada.

Vanuse poolest noorel leedi Bramptonil, kes polnud veel kahekümne kuue aastanegi, oli Eeva iidne elutarkus, ja Aadam, keda ta oli otsustanud oma erilises Eedeni aias hoida, nagu markii teadis, oli tema ise!

Abiellunud seitsmeteistkümneaastaselt endast tunduvalt vanema mehega, kes jäi peagi invaliidiks, oli leedi Brampton tormanud Londonisse.

Ta oli ilus! Ta oli hästikasvatatud! Ta oli jõukas!

Tema Meisseni portselanist pilk varjas keevalist iseloomu, mis sundis teda võtma üht armukest teise järel, sest ta tüdines neist kiiresti.

See kestis seni, kuni ta kohtas markiid. Algselt lõbusa “afäärina” mõeldud ja meelierutav vahepala leedi Bramptoniga kujunes armulooks, millesse naise süda oli kaasatud täielikult ja lootusetult.

Markiid valdas tunne, nagu oleks ta ohtlikult tugevasse veekeerisesse sattunud.

Nadine Brampton ajas markiid taga, kuni isegi temal, kes ei lasknud end kunagi kellelgi õnge võtta ning kes oli kuulus oma isekuse poolest, oli raske naise järjekindluse ohvriks mitte langeda.

Sellal, kui prints nägi kurja vaeva leedi Jerseyga, siples tema leedi Bramptoni punutud võrgus seni, kuni esimest korda elus tüütuks ja ärritavaks muutunud armusuhte lõpetamine talle raskusi valmistas.

Leedi Brampton pommitas teda kirjakeste, kingituste ja küllakutsetega.

Naine külastas teda suvalistel ajahetkedel, eirates asjaolu, et saatis ohtu oma niigi kõikuma hakanud reputatsiooni.

Leedi Brampton leiutas võtteid, et pääseda igale peole, meelelahutusüritusele ja etendusele, kuhu markii läks.

Kui markii pargis ratsutas, ilmus leedi Brampton ja ratsutas tema kõrval. Kui markii printsi juures Carltoni majas viibis, mida juhtus peaaegu iga päev, saabus leedi Brampton markii kohale jõudes peaaegu automaatselt ukse taha, et paluda Tema Kuningliku Kõrguse jutule pääsemiseks luba.

Kuna prints oli lahke ja talle meeldisid kaunid naised, valmistas markiile raskusi veenda teda leedi Bramptonit minema saatma.

Ainult täna polnud õnnestunud naisel kohal olla, mis oli markii arvates olnud õhtu ainus hea omadus.

Markii kahtles, kas Tahiti pidustuste imiteerimine kergitab printsi kohal heljuvat murepilve, ja oli üsna veendunud, et homme tuleb tal kuulata järgmist pikka leedi Jersey kohta käivate kaebuste loetelu ning printsi üha kasvava soovi, proua Fitzherbertiga ära leppida, dramaatilist esitust.

Sel ajal kui prints nägi vaeva leedi Jersey vältimisega, püüdis proua Fitzherbert sama järjekindlalt vältida printsi.

Proua Fitzherbert oli loobunud Brightonisse sõitmise plaanist. Ta oli müünud ära Marble Hilli rendiõiguse ja elas vaikselt väikeses majas Ealingis Castle Hillis, keeldudes hetkel isegi kaalumast leppimise võimalust.

“Purunenud liitu pole võimalik kunagi enam uuesti taastada,” oli proua Fitzherbert markiile lausunud, kui too oli püüdnud printsi palvel teda kuulama veenda, mis Tema Kuninglikul Kõrgusel öelda on.

Markii oli kingituseks kaasa võtnud kaelas kantava medaljoni, mille sees oli Richard Cosway maalitud miniatuur Tema Kuningliku Kõrguse ühest silmast, ja käevõru, millele olid graveeritud sõnad “Rejoindre ou mourir”.

Proua Fitzherbert oli küll kingitused vastu võtnud, ent keeldus endiselt nende saatjaga kohtumast.

“Ma lähen hulluks! Ma suren, kui ta minu omaks ei saa!” kuulutas prints dramaatiliselt. “Oh, mu süda! Mu süda!”

Prints oli sellises seisukorras, mis pani markiid ja tema paljusid teisi sõpru oletama, et ta võib tõepoolest tõsiselt haigestuda. Ent nad ei osanud midagi ette võtta.

“Meie olukorrad on muidugi täiesti erinevad,” ütles markii endale. “Mul pole mingit ohtu end Nadine Bramptoni pärast haigeks muretseda. Samas pean ma tema suhtes midagi ette võtma. See ei või enam jätkuda!”

Markii huuled tõmbusid pingule mõeldes, et tänu leedi Bramptoni visadusele oli tal suur oht naerualuseks saada.

Markii teadis liigagi hästi, et oli minevikus arvukalt südameid murdnud.

See oli vältimatu, kuna ta oli mitte üksnes hea välimusega, vaid ka armastuse suhtes küüniliselt ükskõikne, mis muutis naised tema järele veel pöörasemaks.

Nad kõik alustasid ühtmoodi enesekindlalt, uskudes, et see, mis teistel nende soo esindajatel oli luhta läinud, õnnestub neil.

Pelk asjaolu, et markii neile otsa vaatas, andis naistele julgust uskuda, et seekord läheb “teisiti”, seekord mees armub.

Ent iga kord ja hämmastavalt kiiresti taipasid nad, et eksisid.

Markii tegi kingitusi väga heldekäeliselt. Tema komplimendid olid rohkem lihvitud ja kindlasti intelligentsemad kui teistel tema kaasaegsetel ja ta oli erakordselt osav armatseja, mida olid vastuvaidlematult valmis tunnistama kõik naised, kes talle andusid.

Kuid see oli ka kõik!

Kellelgi ei õnnestunud vallutada markii südame sisemist kindlust.

Mitte keegi ei saanud pärast armuööd kindel olla, et on valitsenud peale keha veel midagi või et nad on markii mõtetes sama võluvad kui ta huulil.

“Te pole inimene!” oli üks kena naine talle kunagi öelnud. “Kas te peate end jumalaks, kes näitab alamate vastu üles armulikkust? Miks te muidu nii kaugel, nii kättesaamatu olete?”

Markii oli teda suudelnud, kuni tema viha lahtus, ent naine teadis, et kui markii tema juurest lahkub, ei näe ta teda suure tõenäosusega enam kunagi.

“Tead, Oswin,” oli markii lähim sõber kapten George Summers talle öelnud, “kui sa vahetaksid hobuseid sama tihti kui naisi, saaksid puhtaverelised maalt otsa!”

Markii oli naernud.

Kapten Summers oli temaga koos armees aega teeninud, ja kuna nad olid ühiselt sõjakannatusi talunud, lubas markii talle ainukesena enda suhtes familiaarset käitumist.

“Naised ei ole vajalikud,” möönis markii. “See on põhjus, George, miks ma ei kavatse kunagi abielluda!”

“Kuid sa pead seda tegema!” vaidles kapten Summers vastu. “Mu kallis Oswin, markiidelt oodatakse seda. Nad peavad pärijaid tootma!”

“Mul on mõned ülimeeldivad ja kõige auväärsemad nõod,” vastas markii, “kes saaksid minu asemel suurepäraselt hakkama. Nad kõik suudaksid hõlpsasti tiitli väärikuse säilitada!”

“Sinust on rumal oma vanuses nii tähtsal teemal selliseid mõtteid mõlgutada,” arvas kapten Summers. “Peaksid hoopis mõtlema rahulikuma elu alustamise peale. Sa ei saa veeta kogu oma ülejäänud elu kuninglikke pisaraid pühkides ega igal õhtul voodit vahetades.”

“Sinu jutus on kindla peale iva sees,” sõnas markii. “Mul on nagisevatest treppidest üles-alla hiilimisest ja kikivarvul mööda nõrgalt valgustatud koridore kõndimisest kõrini. Mul oleks parem piirduda väga meeldiva maja külastamisega, mille ma Chelseas ostsin, mis asub täpselt Nell Gwynni asutatud Chelsea haigla kõrval.”

“Kas sa pead end teiseks Charles II?” küsis kapten Summers muiates.

Siis lisas ta:

“Õigupoolest oled sa temaga üsna sarnane! Teatavasti monopoliseeris Charles alati õukonna kõige kaunimad naised ja uus nägu juhtis tingimata ta tähelepanu tuttavalt näolt kõrvale.”

“Tal tekkisid Barbara Castlemaine’iga tõsised ebameeldivused!”

Kapten Summers vaatas markiile kavalalt otsa.

“Leedi Brampton hoopleb,” märkis ta. “Kas sa tead, et tema kõrgeauline lord on suremas? Ta ei pruugi elada enam kahte kuudki. Siis, Oswin, kõnnib see naine sinuga altari ette.”

“See tal läbi ei lähe!” sähvas markii tigedalt vastu. “Ma ütlesin sulle, George, mul pole mingit kavatsust abielluda ja kõige vähem Nadine Bramptoniga!”

“Ta näeks Aldridge’ide tiaaraga suurejooneline välja,” tähendas kapten Summers.

“See võib tõsi olla,” nõustus markii.

Ent seda öeldes mõtles ta õudusega leedi Bramptoni omandijanustele kätele, mis küünistena tema külge klammerduvad.

Markii polnud kunagi ette kujutanud, et üks naine võib nii järjekindel olla, saamaks seda, mis markii otsuse kohaselt pidi kättesaamatuks jääma.

“Pagan võtaks, George! Ma pean siit minema saama! Mul turgatas pähe väga hea mõte liituda taas oma rügemendiga ja Bonaparte’i vastu võidelda.”

“Sind ei võeta sinna vastu,” mainis George Summers.

“Miks, kirevase päralt, siis ei võeta?” küsis markii. “Tead ju väga hästi, et olin hea sõdur.”

“Ma ei salga, et seda sa tõesti olid,” kostis tema sõber, “kuid nad ei taha sõjaväljale markiisid ja ma ei suuda sind ette kujutada tegemas midagi muud peale Wellingtoni barakkide ees edasi-tagasi marssimise.”

Markii ei vastanud ja kapten Summers jätkas:

“Kui sind vangi võetakse, oleksid sa nii tähtis nina, et Bonaparte võiks võidu välja kuulutada. Kinnitan sulle, Oswin, et kui sa rügemendiga ühineksid, siis mere taha sind ei saadetaks!”

Nüüd tugitoolis istudes meenus markiile see vestlus ja ta teadis, et ta sõber George Summers polnud tühje sõnu loopinud.

Samuti oli ta tõtt rääkinud väites, et markii ei saa igavesti Londonisse jääda, printsi hooldajat mängida ega leedi Bramptoni vältimist sepitseda.

Markii oli üsna kindel, et homme tuleb tal jälle printsi nutulaulu kuulata ja, nagu teistelgi Tema Kuningliku Kõrguse sõpradel, hüsteerilisi sõnumeid Ealingisse viia.

Kui ta seda ei tee, ootab teda leedi Brampton, kes nuhib välja, millal ta ratsutab ja millal õhtust sööb, või koputab Berkeley Square’il tema uksele.

“Ma lähen maale,” otsustas markii.

Ta tõusis püsti, valmis tõmbama kellapidet, et kutsuda ülemteener. Siis ta peatus.

Kui ta läheb Aldridge’i majja Hertfordshire’s, võib Nadine Brampton talle järgneda.

Leedi Brampton oli seda varemgi teinud, kui markii oli otsustanud väikese kodupeo kasuks, ja muutnud markiil tema minema saatmise peaaegu võimatuks, korraldades stseeni, millest räägiti kõrgemas seltskonnas.

Markiid valdas tunne, et hetkel tervitaks leedi Brampton skandaali kahe käega.

Naine tahtis, et inimesed nendest räägiksid, ja markii oli piisavalt nutikas mõistmaks, et leedi Brampton lootis, kui ta kord lesk on, sundida markiid pakkuma talle oma nime ja taastama sel moel tema kahjustatud reputatsiooni.

“Neetud! Ma olen nagu rebane, kes ei suuda isegi peitu joosta!” ütles markii.

Siis tuli talle mõte.

Eelmisel päeval oli ta sekretär ja üldine usaldusmees härra Graham toonud talle maalt ühelt volinikult kirja.

Kuna markiil oli niivõrd palju kinnisvara, oli ta igaühele eraldi vastutajaks määranud voliniku, kes saatis kord kuus härra Grahamile Berkeley Square’ile oma tegevusest aruandeid.

Sekretär ei tülitanud markiid nendega, kui volinikud just ei vajanud tema isiklikke juhtnööre mõne Grahami pädevusse mittekuuluva probleemi lahendamisel.

Ridge’i lossist hiljuti saabunud aruanne oli olnud asjakohane näide ja härra Graham oli juhtinud markii tähelepanu lõigule, milles seisis:

Pärast Sir Harold Trydelli surma on talusulaste seas aset leidnud hulganisti rahutusi. Trydellide valdused pärinud Sir Caspar põhjustab palju probleeme, muutes traditsioone viisil, mis tekitab pahameelt mitte üksnes talunike, vaid ka talutööliste hulgas.