Читать книгу Teisel pool tähti - Barbara Cartland - Страница 5

Nende sädelevate ja luksuslike pidustuste silmapaistvaim sündmus, millega 1897. aastal tähistati kuninganna Victoria valitsemise 60 aasta täitumist, oli Devonshire’i lossi maskiball.

2. juulil pidasid Devonshire’i VIII hertsog ja hertsoginna juubelipidustusi suurejoonelises Piccadilly lossis.

Kui krahvinna Louise kunagi Inglismaale tuli, oli ta olnud hurmav kaunitar. Kõigepealt sai ta Manchesteri hertsoginnaks ja hiljem abiellus Devonshire’i hertsogiga.

Ballil etendas ta Zenobiat, Palmüüra kuningannat ning teda tõi kandetoolil ballisaali hulk kandjaid.

Hertsog oli riietunud imperaator Charles V-ks. Teda peeti loomult tagasihoidlikuks ja tagasitõmbunuks, kuid tal õnnestus ballil ärkvel püsida ja mitte magama jääda, nagu juhtus tihtipeale Ülemkojas.

Balli külalised esindasid kõige köitvamat ja huvitavamat kaasaegset kõrgseltskonda.

Kahjuks oli kuninganna Victoria liiga vana ja põdur, et pärast kõiki neid avalikke etteasteid juubelipidustustel ballist osa võtta.

Kuid tema poeg Walesi prints oli Jeruusalemma püha Johannese Ordu mungakloostri ülemana äärmiselt muljetavaldav.

Marlborough’ hertsog oli suurepärane Prantsusmaa saadikuna Venemaa Katariina-aegses õukonnas.

Kõrgeauline proua George Keppel, Walesi printsi tunnustatud armuke, esines madame de Polignacina. Ta oli näinud palju vaeva, olemaks kindel, et iga detail tema kostüümis oleks õige. Naine oli isegi leidnud kanga, mis oli valmistatud XVIII sajandil.

Mõned kostüümidest ei olnud mitte ainult ebamugavad, vaid ka naeruväärsed. Westmorlandi krahvinna Hebena kandis õlal hiigelsuurt täistopitud kotkast, mis tegi tantsimise erakordselt raskeks.

Ameerika seltsidaam proua Ronalds, kes kehastas Euterpet, muusika muusat, oli lasknud panna juustesse elektrilambid, mis moodustasid lüüra kujutise.

William Cavendish ülendati Devonshire’i hertsogiks 1694. aastal tänu William III toetamisele ja kui Berkley loss pandi 1696. aastal müüki, ostis hertsog selle ära. Ehitis sai tuntuks Devonshire’i lossina kuni aastani 1733, mil laastav tulekahju maja hävitas. Tulekahju järel ei kaotanud hertsog aega ja kavandas uue residentsi, mille arhitektiks valiti William Kent.

Häärberi müüs IX hertsog 1919. aastal ja 1924. aastal lammutasid uued omanikud hoone. Mäletan, kuidas mind võlus kaarduv marmorist trepp kristallist käsipuuga ja aed, mis ulatas alla kuni Berkley väljakuni.

See oli üks Londoni huviväärsustest ja mitte keegi ei tulnud selle peale, et neid ilusaid ajaloolisi maju peaks säilitama.