Читать книгу Teisel pool tähti - Barbara Cartland - Страница 6

Ardwicki krahv põrnitses imestusega väga kena naist, kes seisis tema vastas.

“Mida sa öelda tahad – sa ei tule ballile?” küsis mees.

“Ma ütlesin, Ingram,” vastas naine, “et ma ei tule sinuga.”

“Ei tule minuga?” kordas krahv uskumatult. “Ma ei saa aru, millest sa räägid.”

Heloise Brook liikus aeglaselt akna juurde.

Ta kõndis sellise graatsiaga, mille oli heaks kiitnud praktiliselt iga St. Jamesi tänava klubi liige.

Isegi Tema Kuninglik Kõrgus Walesi prints oli selle ära märkinud.

Naine oli liigagi teadlik, et punaste juustega, mis särasid aknast tulevas päikesevalguses, ja smaragdrohelise kleidiga nägi ta välja nagu jumalanna.

Temas oli midagi idamaist ja maagilist, mis küttis meestes kirgi.

Kui ta kandis rohelist, oli naine kuulnud seda piisavalt sageli öeldavat.

Seepärast oli Heloise nimme enne krahvi saabumist pannud selga rohelise kleidi, mis rõhutas tema figuuri.

Mees ootas senikaua, kuni naine oli jõudnud aknani ja küsis siis teravalt:

“Mida see kõik tähendab? Millega ma olen sind pahandanud?”

“Mina pole endast väljas,” ütles Heloise tasasel häälel, “vaid sina, kulla Ingram.”

“Loomulikult olen mina endast välja viidud, kui ütled, et sa ei tule koos minuga ballile. Kuigi enne seda kemplesid väga erilise kleidi üle. Jumal olgu tunnistajaks, kui palju see maksis!”

“Ega sa ometigi seda mulle pahaks pane?” küsis Heloise.

“Ma ei pane seda sulle pahaks,” vastas krahv, “aga ma mõtlesin, et see on kuidagi liiga suur väljaminek millegi jaoks, mida sa kannad vaid korra.”

Heloise ei vastanud ja veidi aja pärast mees jätkas:

“Igatahes, ma ju ostsin selle kleidi, mille üle sa siis kurdad?”

“Ma lihtsalt tahan sulle öelda, Ingram, et ma ei lähe ballile koos sinuga. Ma olen valinud teise kaaslase nii balliks – kui ka eluks!”

Viimased sõnad tulid väga aeglaselt.

Krahv tundis, et ta ei kuulnud õigesti.

“Eluks!” hüüatas ta. “Mida sa sellega öelda tahad?”

“Kardan, et sa lähed nüüd endast välja,” ütles Heloise, “kuid ma olen otsustanud abielluda Ian Dunbridge’iga.”

Krahv, kes oli astumas naisele lähemale, peatus järsult äkilises üllatuses.

“Abiellud Dunbridge’iga?” küsis ta. “Ma ei usu seda!”

Heloise ei öelnud midagi.

“Aga – sa oled ju minuga kihlatud!” hüüatas krahv.

“Ainult salaja, ja sa olid nõus, et me peame veel mõtlema, enne kui selle avalikuks teeme.”

Hetkeks näis, et krahv ei suuda sõnu leida.

Siis sõnas ta raevunult: “Sa abiellud Dunbridge’iga, sest tema on hertsog, mitte sellepärast, et armastaksid teda.”

“See on minu asi,” vastas Heloise.

Krahvi hääl oli terav kui piitsalöök, kui ta lausus aeglaselt:

“Sa oled hoidnud mind konksu otsas, sest arvasid, et Dunbridge “ei tee asja lõpuni kaasa”. Kuna ta seda siiski tegi, heidad sa minu üle parda, sest tahad saada kõrgemat tiitlit.”

Heloise ohkas kergelt. “Hertsog on alati hertsog,” pomises ta.

“Ole sa neetud!” hüüatas krahv. “Sa oled mind täielikult narriks teinud. Ainus, mida ma saan öelda, on see, et sa oled käitunud vääritult ja täiesti põhimõttelagedalt!”

Mees läks ukse juurde.

“Hüvasti, Heloise,” ütles ta, “ja loodan, et ei näe sind enam kunagi.”

Krahv astus välja enne, kui naine jõudis vastata.

Suurte jõupingutustega suutis krahv ukse vaikselt sulgeda, kuigi ta oleks tahtnud selle pauguga kinni virutada.

Kõndides läbi halli suutis mees vaevu uskuda, et kuuldu oli tõsi.

Heloise Brook, kellega ta oli kurameerinud peaaegu kaks kuud, oli ta viimasel hetkel maha jätnud.

Ja kõik sellepärast, et Dunbridge’i hertsog oli lõpuks “astunud otsustava sammu”.

“Olgu ta neetud, olgu neetud kõik naised!” vandus krahv.

Krahvi tõld ootas väljas.

Mees oli võtnud tõlla sõiduriista asemel, mida oleks saanud ise juhtida. Ta oli lootnud viia Heloise’i endaga kaasa Londoni kesklinna.

Naise isal, lord Penbrookil, oli maja Ranelaghis.

Kuigi seda võiks pidada sündsusetuks, oli Heloise mitmel korral lubanud krahvil end Londonisse saata, ettekäändeks ball või õhtusöök, millele nad mõlemad olid kutsutud.

Krahv heitis end tagumisele istmele.

Seda tehes märkas ta, et vastasistmele oli asetatud suur kleidikarp.

“Mis see on?” küsis ta teenrilt.

“Mulle öeldi, et see tuleb panna kõrgeaulise lordiga koos tõlda,” vastas teener.

Krahvi huuled tõmbusid pingule. Ta teadis, et see on kostüüm, mida Heloise oli kavatsenud sel õhtul kanda. Nad olid kavatsenud minna maskiballile, mille korraldas Devonshire’i hertsoginna oma lossis.

See oli osa pidustustest, mis toimusid kuninganna Victoria valitsemise 60. aastapäeva auks. Kogu kõrgem seltskond oli valmistunud selleks kuid.

Hertsoginna oli palunud tulla kõigil kostüümides.

Oli toimunud palju arutlusi, vaidlusi ja mõningaid lahkarvamusi selle üle, kes mida kannab.

Enne kui keegi jõudis teda peatada, oli leedi Warburton kindlustanud, et tema ilmub Britanniana. Leedi Gerard oli valinud Astarte, Kuu jumalanna osa.

Need kaks olid jõudnud teistest ette ja valmistanud sellega pettumuse teistele soovijatele.

Heloise oli soovinud olla Kleopatra.

Naise rivaalid nõustusid vastumeelselt tema tungivate nõudmistega.

Seega jäi krahvile ülesanne teha endast sobiv Markus Antonius.

Õnneks oli Rooma ülemjuhataja kostüüm suursugune ja mitte liiga kummaline.

Praegu pahandas krahvi mõte, et Heloise’i ihk minna ballile Kleopatrana oli olnud äärmiselt ekstravagantne.

“Kleopatra oli Egiptuse kuninganna,” oli naine rõhutanud, “kellel olid kõige fantastilisemad ehted. Mõtle sellele, millist kära tehti selle pärlist kõrvarõnga ümber, mille ta lahustas veinis, et anda see Markus Antoniusele!”

“Pärlid olid tol ajal kõige väärtuslikumad väärisesemed,” vastas krahv, “ja kuna kogu sõjaretke võis rahastada ühest pärlist saadava tuluga, pean ma seda ebavajalikuks ekstravagantsuseks.”

“Ma olen kindel, kallis Ingram, et sa ei keela mulle pärlitest kõrvarõngaid,” ütles Heloise, “ja muidugi peame ütlema, et see toimus enne, kui ma andsin sulle joogiga ühe pärli.”

Krahv oli olnud nõus, et hangib pärlitest kõrvarõngad.

Loomulikult olid need Bondi tänaval saadavalolevatest kõige suuremad ja kallimad.

Mees leidis ise kleidi, mis oli Heloise’i näpunäidete kohaselt kaunistatud vääriskividest vanikutega.

“Lõppude lõpuks saad sa seda kanda ainult ühel õhtul ja poolvääriskive ei hakka sa iial teist korda kandma.”

Heloise vastas: “Ma tahan välja näha täiesti autentne.”

Krahv maksis kleidi kinni lihtsalt sellepärast, et Heloise oli kahtlemata kõige kenam neiu, keda ta eales oli näinud. Ingram oli otsustanud, et kui ta peaks kellegagi kunagi abielluma, on see keegi vaieldamatult silmapaistev.

Punaste juuste, roheliste silmade ja läbipaistva nahaga Heloise oli kõige kaunim noor naine kogu Mayfairis.

Naisel oli rivaale, kes arvasid, et varjutavad tema ilu. Aga nood olid abielunaised, keda imetlesid Walesi prints ja tema eakaaslased.

See oli prints, kes oli teinud esimest korda võimalikuks härrasmeestel omada armusuhteid oma klassi naistega, ilma et kogu seltskond oleks viimaseid põlu alla pannud.

Lillie Langtryd oli vastu võtnud ja kiiduavaldustega üle külvanud iga tähtis majaemand Londonis.

Walesi prints lisas nimekirja veel Warwicki krahvinna, kellesse ta oli tõeliselt armunud, ja printsess de Sagani ning mitmed teised kaunitarid.

Lõpuks oli prints täiesti ja piiritult rahuldunud proua Keppeli võludega.

Krahv oli nautinud mõningaid tuliseid armulugusid silmapaistvalt kenade abielunaistega.

Alles siis, kui ta nägi Heloise Brooki, mõtles krahv, et Ardwicki teemandid näeksid naise punastel juustel sensatsioonilised välja.

Sellest hetkest alates, olles peaaegu 28-aastane, otsustas Ingram, et on aeg maha rahuneda.

Ta saab pärija, või pigem isegi mitu poega, kes päriksid tema tohutud valdused.

Tohutult rikkana olid Ardwickid suurendanud oma varandust põlvest põlve.

Kümnenda krahvina oli ta Inglismaa üks suurimaid maavaldajaid.

Arvestades oma tähtsust, oli krahvil peaaegu võimatu uskuda, et neiu, kelle ta oli valinud endale naiseks, eelistaks hertsogit. Nüüd, kui krahv selle üle järele mõtles, tuli talle meelde, et Heloise oli pisut ärritunud, kui üks tema sõpradest oli abiellunud markiiga. Ingram oli siis mõelnud, et pole kadestamisväärne olla abielus mehega, kes oli naisest kakskümmend aastat vanem. Samal ajal oli see ahvatlev tiitel. Ta kujutles, kui vähe oleks Heloise’ile meeldinud tõsiasi, et ta sõbratar kõnnib õhtusöögil tema ees.

Heloise’i jaoks oli hertsoginnaks saamine “ninanipsu tegemine” auahnetele emadele ja innukatele debütantidele.

Nood olid jooksnud Dunbridge’i sabas sellest alates, kui mees lahkus Etonist. Krahvile polnud kordagi pähegi tulnud, et naine, keda ta oli palunud oma abikaasaks, eelistaks teist meest lihtsalt tolle tiitli pärast.

Ingram oleks olnud väga rumal – mida ta aga polnud –, kui ta poleks olnud teadlik oma erakordselt heast välimusest.

Krahv oli ka väljapaistev sportlane ning teda oli iseloomustatud õukonna noorte meeste hulgas kui kõige intelligentsemat.

Ta juhtis ise oma valdusi sellise briljantse organiseeritusega, mida kadestas iga teine maaomanik riigis.

Krahvi hobused, mida ta jällegi ise valis, võitsid pidevalt kõik klassikalised võidujooksud.

Ingram oli ekspert polos, väljapaistev jahil.

Ta oli võitnud niipalju ratsutajate võidusõite ja jahivõidusõite, et mõned mehed keeldusid temaga võistlemast.

“Ma olen tüdinenud sellest, kui kergelt sa mind ratsavõistlustel võidad,” oli üks neist eelmisel nädalal öelnud. “Palju lihtsam oleks see võidukarikas sulle enne alustamist kätte anda, kui et kurnata end üle maa galopeerides ja vaadata, kuidas sa esimesena finišitulba juurde jõuad.”

See protest oli öeldud pooleldi naljaga, pooleldi tõsisena, mis pani krahvi end ebamugavalt tundma.

Siiski teadis Ingram, et tema edu ei põhinenud ainult ratsutamisoskusel. Ta valis oma hobuseid suure hoolega ja treenis neid ise.

Krahvi maja, Ardwick Park, mis oli olnud perekonna valduses terveid põlvkondi, oli peaaegu nii täiuslik, kui Ingram suutis seda üldse teha.

Pärast isa surma oli ta maja uuesti kujundanud, kuid kõigi imestuseks mitte hilisviktoriaanlikus stiilis, mis oli sellal moes. Selle asemel oli Ingram taastanud maja sellisena, nagu see nägi välja sajandi alguses.

Kuigi George’i ajastu stiil oli moest väljas, oli krahv minema pühkinud kõik selle, mille viktoriaanid leidsid nii kena olevat.

Praegu nägi häärber välja, nagu oleks selle lõpetanud Adami vennad.

Kuna maja oli nii ebaharilik, tulvasid inimesed Ardwick Parki, et omaniku tehtud muudatusi vaadata.

Oli päris ebatavaline, et just Walesi prints pühkis minema igasuguse kriitika, öeldes:

“Sa oled loonud endale imepärase tausta ja ma pean ütlema, et Ardwick on sinu vääriline.”

Pärast seda kiitsid kõik Ardwick Parki heaks. Teised ise jätkasid siiski lehtliiliate ja seljatoekatete, ülekaunistatud, rikkalikult tupsutatud vastuvõtutubadega.

Krahv oli just hiljuti mõelnud muutustest, mida ta teeks imeilusas magamistoas, mis oleks pärast abiellumist Heloise’i oma.

Ta mõistis, et vaipades ja kardinates on liiga palju roosat sellise lõõmavalt punaste juustega naise jaoks.

Krahv oli juba hoolikalt kavandanud muudatusi, mida kavatses teha.

Ingram soovis, et see oleks Heloise jaoks meeldiv üllatus, kui naine saabub Ardwick Parki kui lossiproua.

Oli nii palju asju, mida krahv soovis naisele anda ja millest Ingram uskus, et need muudavad Heloise’i veelgi kaunimaks, kui ta juba oli.

Nende suurejooneliste plaanide toel oma mõtteis seisis krahv vastu naise ekstravagantsusele.

Selle ohtra kassikullase jampsi pärast, mida enam iial ei kasutata, kui Devonshire’i ball on läbi.

Krahv veenis ennast, et tal pole mingit mõtet ballile minna.

Ingrami kostüüm ootas teda enda majas Grosvenori väljakul.