Читать книгу Mõistatuslik süda - Barbara Cartland - Страница 4

“Ma EI abiellu temaga, ema!”

“Virginia Stuyvesant Clay, sa teed nii, nagu kästakse!” kõlas terav vastus.

Proua Clay tõusis kärsitult püsti ning jalutas üle avara rikkalike kaunistustega toa, jäädes siis oma tütrele ainiti otsa vaatama.

“Kas sa ka tead, mida sa räägid, tütar?” küsis ta ja tema hääl oli karm. “Sa keeldud abiellumast inglasega, kellest saab üsna pea hertsog. Hertsog! Kas kuuled? Neid on ainult kakskümmend kuus – või kakskümmend üheksa – ja sinust saab hertsoginna. Proua Astor saab siin õppetunni, kuidas minust kui tühjast kohast mööda vaadata. Päeval, mil ma näen sind tulevase hertsoginnana altari poole astumas, Virginia, tahaksin vist surra, see oleks nii suur õnn.”

“Aga ema, ta pole mind isegi kunagi näinud!” polnud Virginia nõus.

“Mis see siia puutub?” küsis proua Clay. “Võib ju olla aasta 1902 ja uue sajandi algus, aga Euroopas ja loomulikult idas on abielusid alati korraldanud pruudi ja peigmehe vanemad ja see on väga peen meetod, mis toimib kõigi osapoolte puhul ülimalt hästi.”

“Sa tead sama hästi kui minagi, et see mees…”

“Camberfordi markii,” katkestas proua Clay.

“Hea küll, markii,” jätkas Virginia, “abiellub minuga minu raha pärast. Muu teda ei huvita.”

“Kuule, Virginia, niimoodi rääkida on naeruväärne,” vastas ema. “Hertsoginna on minu kauaaegne sõbranna, tegelikult väga ammusest ajast. Sellest on oma kümme aastat möödas, kui me koos sinu isaga Euroopa reisil temaga tutvusime ja ta meid nii suuremeelselt ballile kutsus, mille ta oma lossis korraldas.”

“Teil tuli piletite eest maksta,” katkestas Virginia.

“See ei puutu asjasse,” vastas proua Clay kõrgilt. “See oli heategevusball ja ma pole seda kunagi varjanud. Kuid pärast selle lõppu vestlesin ma hertsoginnaga ja aitasin teda mitmetes tema lemmikloomaprojektides – ja ta oli tõepoolest mulle väga tänulik.”

“Tänulik raha eest,” ütles Virginia vaikselt, kuid proua Clay tegi näo, nagu ei kuuleks teda.

“Ja siis me pidasimegi kirja teel sidet,” jätkas ta. “Mina olen tema hiilgusele saatnud jõulukingitusi, mille eest tema on mind alati väga ülevoolavalt tänanud, ja kui ta kirjutas mulle, et tema meelest on mu tütar juba abieluealine, siis tundsin, nagu sa arvatavasti mõistad, et kõik need tuhanded dollarid, mis ma talle aastate jooksul olen saatnud, hakkavad dividende teenima.”

“Aga minul ei ole mingit soovi olla dividend, ema, ja kuigi hertsoginna võib olla võluv, pole sa kunagi tema poega näinud.”

“Ma olen teda siiski piltide pealt näinud,” vastas proua Clay, “ja ta on väga ilus, kindlasti. Ta pole mingi piimahabemest poisike. Eelmisel aastal sai ta kakskümmend kaheksa. Mees, Virginia! Mees, kes sinu eest hoolitseb ja kannab hoolt ka kogu selle naeruväärse varanduse eest, mis isa sulle jättis ja mis pidi olema täielikult minu kontrolli all kuni sinu abiellumiseni.”

“Oh, ema, kas me peame sellega jälle pihta hakkama? Sina oled rikas, kohutavalt rikas, ja tõsiasi, et isa jättis meile oma varanduse võrdsetes osades, ei mängi tõesti mingit rolli. Niipalju kui mina siia puutun, võid sa kogu minu osa endale võtta – siis on näha, kas see markii ikka veel minust nii väga huvitatud on!”

“Virginia, ma arvan, et sa oled üks kõige tänamatum tüdruk maamunal!” hüüdis proua Clay. “Sul on võimalus, millest unistab iga tüdruk. Sa abiellud Inglismaa, koguni terve maailma ühe kõige tähtsama mehega. Oskad sa ette kujutada, mida su sõbrad ütlevad? Mõtle Millie’le ja tollele Windropi tüdrukule, mis ta nimi oligi. Ja Nancy Duepile ja Glorianale. Nad lähevad kadedusest roheliseks ja selliseks ka jäävad! Sind kutsutakse isegi Buckinghami paleesse ja sa sööd õhtust koos uue kuninga ja kuningannaga, kroon peas.”

“Tiaara,” parandas Virginia.

“Olgu siis tiaara ja ma hoolitsen selle eest, et sina saad oma pulmas parema ja uhkema kui ükski teine naine Inglismaal. Kujutad sa ette, milline su abielu ajaleheveergudel paistab?”

“Ma ei kavatse abielluda kellegagi, keda ma näinud pole,” ütles Virginia kindlalt.

“Sa teed nii, nagu sulle öeldakse,” vastas ta ema vihaselt. “Kuuldavasti ähvardas proua Rosenburg oma tütart hobusepiitsaga, kui ta keeldus abiellumast Melchesteri hertsogiga. Ent, mida ta ka ähvardamiseks ei kasutanud, kandis see vilja ja kuigi Pauline võib olla Ameerika esimesi hertsoginnasid Londoni seltskonnas, jätkub seal küllalt ruumi järgmisele, kelleks saad sina!”

“Aga ma ei soovi olla hertsoginna, ema. Miks sa sellest aru ei saa? Pealegi on asjaolud muutunud.”

“Või nii?” küsis proua Clay teravalt. “Asjaolud on muutunud vaid niipalju, et üha rohkem inglasi tuleb Ameerikasse ja rikkaid Ameerika perekondi reisib Euroopasse rohkem kui kunagi varem. Ja su onu ütles just hiljuti, et kavatsetakse ehitada uued Atlandi ookeani liinilaevad, et rahvast välismaale sõidutada ja et 1907 võib tõenäoliselt kujuneda suureks laevaehituse aastaks.”

“Nii et kui me oma raha sellesse investeerime,” ütles Virginia, “teenime me endale veel dollareid juurde. Milleks?”

“Milleks?” kordas proua Clay ja tegi rahutu žesti. “Palun, lõpeta sellisel halvustaval toonil rahast rääkimine. Sa räägid alati nii. Sa peaksid olema tänulik, et sul seda nii palju on.”

“Ma ei ole tänulik, kui ma sellepärast pean abielluma mehega, kellega ma pole iialgi kohtunud, keda ma pole kunagi näinud ja kes huvitub minust vaid nende dollarite pärast, mida ma kaasa toon.”

“Kuule, Virginia, see ei ole üldsegi nii,” kaitses proua Clay end peaaegu turtsudes. “Nagu ma olen sulle rääkinud, on meil hertsoginnaga alati sõbralikud suhted olnud ja ta on mulle oma kirjades vihjanud, et tema poja ja minu tütre vaheline abielu krooniks võrratult meie pikka sõprust. Mis võiks olla veel meeldivam või tõepoolest, veel praktilisem, kui see mõte?”

“Kui palju tuleb sul talle selle privileegi eest maksta, et ma inglise aristokraatiaga liitun?” uuris Virginia.

“Ma ei kavatse sellele küsimusele vastata! Minu meelest kõlab niisugune märkus noore tütarlapse huulil äärmiselt vulgaarselt. Jäta kõik äriasjad rahumeeli minu ja oma onu hooleks.”

“Ma küsisin, kui palju?” ei jätnud Virginia. Ta hääl oli vaikne ja väga otsusekindel.

“Ma ei hakka seda sulle ütlema,” nähvas proua Clay.

“Järelikult on lood nii, nagu ma arvasin,” lausus Virginia. “Hertsoginna tahab saada kindlat summat käsirahaks. Ta ei rahuldu minu varadega, mida tema poeg hakkab käsutama ja on küsinud rohkem. Ma kuulsin onu midagi selle kohta ütlemas, aga te mõlemad jäite vait, kui mina tuppa tulin. Kui suur see summa on?”

“Ma juba ütlesin, et see ei puutu sinusse,” kostis proua Clay.

“Aga puutub küll,” protesteeris Virginia. “Mina olen ju ohvriand sel tõusikluse altaril.”

“Sellised sarkastilised märkused ei vii sind inglise seltskonnale lähemale,” hoiatas proua Clay. “Ma ei suuda mõista, miks ei võiks minul olla selline kena, vaikne, kuulekas tütar nagu Belmonti tüdruk, kes siin vahel käib.”

“Ta käib siin sellepärast, et sina teda kutsud,” sähvas Virginia vastu. “Ta ei ole minu sõbranna. Kui üldse mõni tüdruk on poole aruga, siis on see Bella Belmont.”

“Siiski, ta on ilus, temast räägitakse head ja ta on kuulekas,” vastas proua Clay. “See ongi kõik, mida ma olen soovinud tütres näha.”

“Ja sul olen hoopis mina.”

“Jah, mul oled hoopis sina,” kordas proua Clay, “ja niisiis, Virginia, sa abiellud Camberfordi markiiga, isegi kui ma pean sind röökivana altari ette lohistama. Lõpetame selle üle vaidlemise ja alustame sinu veimevaka koostamisega. Aega on väga vähe. Ta on kolme nädala pärast siin.”

“Siis ootame, kuni ta saabub, ema, enne kui ma sulle vastan.”

“Nii see nüüd küll ei lähe,” vastas proua Clay pisut ebamugavust tundes. Ta kõndis üle toa, siidist alusseelikud plisseeritud šifoonvolangidega rohelisest satiinist kleidi all sahisemas.

“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Virginia.

“Markiil on kiire,” vastas proua Clay. “Ta saabub kahekümne üheksandal aprillil ja teil tuleb abielluda järgmisel päeval.”

Hetkeks valitses jahmunud vaikus, millele järgnes täielikku uskumatust väljendav karjatus.

“Abielluda järgmisel päeval! Oled sa hull, ema? Enne, kui abiellun selle õnnekütiga kolmekümnendal aprillil, lendan ma üle kuu! Kuidas ta julgeb sellist asja tahta? Ja kuidas julged sina seda isegi kaaluda?”

Proua Clay näis hetkeks hämmingusse sattuvat. Ümber pöördudes, et tütrele otsa vaadata, nägi ta tüdrukut, käsi laubal, vaikse oigega tooliseljatoele naaldumas.

“Mis viga, Virginia? Kas jälle pea?”

“Mul on kohutavalt paha,” vastas Virginia. “Ma ei tea, mis see on, ema, aga ravim, mille arst mulle andis, mõjus hullemini kui kunagi varem.”

“Ta arvab, et sul on kehvveresus,” ütles proua Clay, “ja ta tahab, et sa koguksid jõudu. Kas sa jõid kell üksteist oma veiniklaasi tühjaks?”

“Ma püüdsin seda juua,” vastas Virginia, “aga ma tõesti ei saanud terve klaasitäiega hakkama.”

“Kuule, Virginia, arst ütles ju, et punavein teeb hea punase vere. Kuidas oleks klaasi šerriga enne lõunasööki?”

“Ei, ei, ma ei taha midagi,” protesteeris Virginia. “Ja sellise peavaluga ei tahaks ma mingil juhul suurt einet süüa.”

“Sa pead mõistlikult sööma,” lausus proua Clay teravalt. “Ma tean, et kokk valmistas neid erilisi eklääre, mis sulle nii väga maitsevad; ja ma käskisin tal jälgida, et sa saaksid tee kõrvale kindlasti inglikoogi.”

“Ma ei taha seda, ema, see ajab mul südame pahaks!” hüüdis Virginia.

“Me peame ju midagi ette võtma, et su põsed roosaks saada, enne kui markii saabub.”

Virginia ohkas sügavalt.

“Kuule, ema, me ei saa niimoodi kuni tema saabumiseni kolm nädalat vaielda. Ma ei abiellu selle inglasega, olgu ta hertsog või mitte, ja miski ei sunni mind seda tegema!”

Tekkis pingeline vaikus. Siis lausus proua Clay:

“Väga hea, Virginia, kui sa nii arvad, siis läheme teist teed.”

“Tõesti?” küsis Virginia, tema hääles kõlas äkiline kergendus. “Oh, ema, miks sa mind piinasid? Sa tead ju, et ma ei soovi abielluda. Missugune on see teine tee?”

“Ma olen otsustanud,” sõnas proua Clay aeglaselt, “et kui sa ei tee, nagu ma soovin, kui sa ei ole valmis käituma nagu iga normaalne tüdruk sellises olukorras, ei ole sa enam minu tütar! Ma saadan su tädi Louise’i juurde.”

“Tädi Louise’i!” kajas Virginia jahmunud hääl. “Aga... Tädi Louise on nunn! Ta peab parandusmaja.”

“Täpselt!” ütles proua Clay. “Ja just seal hakkadki sa elama, Virginia, kuni saad kahekümne viieseks. Sest kuigi sul võib olla oma raha, on sul meeles, et sinu isa pani mind sinu üle valvama.”

“Aga ema, sa ei mõtle ju mind ometi tõsiselt minema saata?”

“Ma mõtlen seda tõsiselt, Virginia. Sa võid olla mu ainus laps ja ma võin olla sind kogu su elu jooksul liiga palju hellitanud, aga sa ei hävita mu suurimat unistust olla New Yorgi seltskonna kuninganna. Sa võid teha hiilgava partii või minna oma tädi juurde. Valik on sinu. See on minu viimane sõna!”

“Aga sa ei mõtle seda ju tõsiselt, see on võimatu,” sosistas Virginia.

“Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa võid arvata, et ma ei pea oma sõna, sest olen sind ära hellitanud. Aga sa tead ju, et kui ma midagi tahan, siis ma saan selle,” väitis proua Clay. “Mina ei aidanud sinu isal mitte ilmaasjata multimiljonäriks saada, ma sain aru, et kui inimese tahe on piisavalt tugev, võib ta saada terves maailmas kõik, mida tahab. See on ultimaatum, Virginia! Ma hoiatan sind, et ma viin vankumatult oma ähvarduse täide.”

Tekkis vaikus. Virginia kattis näo kätega.

“Nii, kas ma saan sult vastuse?” küsis proua Clay ja tema järsk hääl kajas toas vastu.

Virginia võttis käed näo eest ja vaatas ainiti emale otsa.

“Ma ei suuda... seda uskuda!” kogeles ta. “Ma ei suuda uskuda... et... sina... minu ema... võiksid... mind niimoodi kohelda.”

“Sa veel tänad mind selle eest, kui vanemaks saad,” vastas proua Clay. “Nii, Virginia, kas ma sain sult nüüd lubaduse, et sa abiellud markiiga järgmisel päeval pärast tema saabumist ja lähed tema naisena temaga koos Euroopasse?”

Virginia tõusis toolilt ja astus ema poole.

“Ma ei saa seda sulle lubada, ema! Kuidas saan ma siduda end mehega, keda ma pole näinud, kes tahab mind ainult mu raha pärast? Ma tahan küll kunagi abielluda, aga ma tahan abielluda kellegagi, keda ma armastan ja kes mind armastab.”

Proua Clay viskas pea kuklasse ja naeris. See oli inetu heli, milles puudus huumor.

“Kellegagi, kes sind armastab!” kordas ta õrritavalt. “Kas sa tõesti usud, et see on võimalik? Oled sa tõesti nii rumal, peast nii juhm, et kujutled, et mõni mees armastaks sind lihtsalt sinu enese pärast? Tule siia!”

Ta haaras tütrel käsivarrest ja tiris ta suure kullatud peegli ette, mis rippus külalistetoa seinal kahe akna vahel.

“Vaata ennast! Vaata hoolega!” ütles proua Clay õelalt. “Ja nimeta nüüd mõni mees, kes abielluks sinuga millegi muu kui su vara pärast. Vaata! Vaata, milline sa oled!”

Peaaegu nagu oleks ema ta hüpnotiseerinud, vahtis Virginia peeglisse. Ta nägi oma ema, kõhna, peaaegu kondist, peene elegantse pihaga, mida rõhutas kallis kleit ja ümber pika kaela sätendavad kalliskivid: kaunis naine ja just niisugune, kes torkaks silma ka sama elegantseid inimesi täis ruumis.

Seejärel vaatles ta iseennast: lühike, vaevalt ema õlani – ja rasvast pundununa täiesti groteskne. Tema silmad kadusid roosadesse rasvavoltidesse, mis pungitasid ta põski ning moodustasid mitu topeltlõuga, millesse kael peaaegu ära kadus. Õhupallitaolised käsivarred paistsid läbi varrukate õhukese võrgu; käelabad, mis suundusid peaaegu instinktiivselt näo poole, olid punased ja töntsakad.

Keskkohta tal peaaegu ei olnudki ja ümbermõõdult oli ta kolm korda emast suurem. Tema kleit paistis jube, kuid ta teadis, et see poleks ühegi normaalsete mõõtmetega inimese seljas nii eemaletõukav tundunud. Tema juuksed olid sirged ja elutud, õieti mitte mingit värvi, muutes moodsa soengu naeruväärseks.

Ta jõllitas end ja kuulis siis, kuidas ema peaaegu põlastavalt lausus:

“Kas sa mõistad nüüd, millest ma räägin?”

Virginia kattis silmad oma paksude sõrmedega.

“Ma.... tean,” ütles ta ja tema hääl murdus. “Ma näen... kohutav välja. Arstid... lubavad, et... et ma... muutun kõhnemaks. Lihtsalt... ma tunnen end... nii haigena.”

“Lubadused! Lubadused!” hüüatas proua Clay. “Nad kõik lubavad, et sa võtad alla, et sul hakkab parem, et see on vaid aja küsimus. Huvitav, mitu tuhat dollarit olen ma viimase viie aasta jooksul arstidele kulutanud? Antakse lootust, et kui sa abielus oled, muutud sa kõhnemaks! Kes teab, võib ju ka ime juhtuda!”

Virginia pöördus peegli eest ära.

“Võib-olla, kui ta mind näeb, keeldub ta minuga abiellumast,” ütles ta ja tema hääl kõlas peaaegu lootusrikkalt.

“Seda ei tee ta kohe kindlasti,” ütles proua Clay veendunult.

“Miks mitte?” küsis Virginia.

“Sest, mu kallis, sind köidetakse kullatud paeltega ja mina olen küllalt terane, et taibata, et markii vajab seda raha meeletult, muidu poleks hertsoginna mulle kirjutanud.”

“Kui palju sa talle annad?” nõudis Virginia.

“Kas sa tahad seda tõesti teada?” küsis proua Clay. “Kas sa ei eelistagi enam uskuda armastuse illusiooni? Lootes, et korstna kaudu saabub prints valgel hobusel ja armub sinusse esimesest pilgust? Ei, mu tüdruk, vaata parem tõele näkku! Ükskõik, milline sa ka välja näed, ei pea sa neljakäpukil inglise aristokraatiasse roomama. Nemad saavad oma lihanaela kätte ja tõde peaks andma sulle natukenegi enesekindlust.”

“No ja mis see tõde siis on?” päris Virginia. “Kui palju sa talle annad?”

“Kaks miljonit dollarit!” vastas proua Clay iga sõna väga aeglaselt välja hääldades. “Ja kui sa selle inglise naeltesse ümber arvestad, leiad sa, et see teeb nelisada tuhat naela – päris väärtuslik kingitus igale peigmehele koos õhetava pruudiga.”

Virginia oigas vaikselt ja istus diivanile.

“Ja nüüd,” ütles proua Clay reipalt, “ei mingit hüsteeriat enam. Sa abiellud, Virginia, kolmekümnendal aprillil. Kui sa keeldud, saadetakse sind tädi Louise’i juurde ja mina teen kogu maailmale teatavaks, et minu tütar läks järgnevaks seitsmeks aastaks kloostrisse. Enne kui sind sealt välja lastakse, on sul palju aega järele mõtelda, kas hertsoginna rolliga kaasaskäivad eelised poleks siiski ületanud viletsust ja ebamugavust sinu tädi parandusmajas.”

Diivanilt ei kostnud vastust ja Virginia pöördus, et peita nägu ühte siidpatjadest. Kahekorra käändunult paistis ta keha eemaletõukav ja ebaloomulik. Proua Clay peatus hetkeks teda vaadates. Siis surus ta huuled kokku ning tema ettetungiv lõug paistis tugevam ja otsusekindlam kui kunagi varem.

“Mu jumal! Mida ma küll teinud olen, et seda ära teenida?” küsis ta, kuid nii vaikselt, et vaevalt Virginia teda kuulis.

Järgnevate päevade sündmused möödusid Virginia jaoks justkui unenäos. Tundus, nagu oleks tema ema poolt teatavakstehtud ning talle pealesunnitud otsusest tekkinud šokk kurnanud välja viimse jõuraasu.

Arst käis iga päev ja tema dieeti muudeti peaaegu iga kahekümne nelja tunni tagant. Talle suruti peale igat sorti ja liiki toitvaid eineid. Üle kogu mandri risti ja põiki laienenud Clay korporatsiooni teenistujad hankisid üle kogu Ameerika haruldasi delikatesse.

Virginiat sunniti aneemia raviks härjaverd jooma. Clay Jersey rantšo lehmadelt toodi New Yorki koort, et see oleks puhas, ja linnaõhust saastamata juur- ja puuvilju Clay istandustest Virginiast, mille järgi ta oli ristitud, veeti tuhandeid miile rongiga, et ärgitada söögiisu ning anda lõtvadele põskedele visalt tekkivat värvi. Šampanja Prantsusmaalt, šerry Hispaaniast, kaaviar Venemaalt, pâté de foie gras (hanemaksa-trühvlipasteet) Strasbourg’ist oli vaid osake neist delikatessidest, mida ta tarvitas ainult selleks, et ennetada kohutavat hädaldamist.

Mõnikord tundus talle, nagu liiguks ta ringi unenäos ja kõik, mida ta ütleb või teeb, on ebareaalne. Ta seisis tundide viisi, lastes sättida oma kaasavara ega tajunudki õieti, et pärast seda katsumust on ta palju rohkem väsinud kui alguses.

Alles oma magamistoas üksi olles küsis ta eneselt, kas saaks mingil moel põgeneda.

Mõnikord kujutles ta, et ta võib oma toast välja hiilida, joosta mööda suurt marmortreppi alla, raske mahagonukse eest riivid lahti tõmmata ning leida end Viiendal avenüül vabana ja köidikuist pääsenuna. Kuid ta teadis, isegi oma kujutelmades, et see on võimatu. Ta tundis end liiga väsinuna, liiga haigena, et hommikul voodistki välja saada, rääkimata ärajooksmisest.

Vahel tundus talle, nagu oleks tema ajus keegi võõras ja naeraks tema üle. Ta peaaegu et kuulis selle teise isiku naeru. “Sa oled paks ja kasutu!” “Paks ja rumal!” “Paks ja inetu!” “Paks ja selgrootu!” irvitas hääl ja mõnikord kordas see ikka ja jälle: “Ta abiellub sinuga su raha pärast! Ta abiellub sinuga su raha pärast!”

Kuni see hääl rääkis, tundus talle, et ta näeb oma raha, selle tohutuid virnu, kuldseid ja sätendavaid, oma tuba täitmas, laeni kasvades ja siis ümber vajudes, tema poole libisedes, oma kõva ja külma sädelusega teda üleni haarates.

“Tõepoolest, Virginia,” ütles ema talle kord, “sa käitud, nagu oleksid sa narkouimas. Ma pean doktor Hauselliga rääkima – või kas ta oligi üldse see viimane? Ma tõesti ei suuda nende nimesid meelde jätta – ja talle ütlema, et ma ei salli, et sa uimasteid võtad.”

Aga Virginia teadis, et asi polnud arsti poolt kirjutatud ravimites, millest ta pool ära kallas, vaevumata neid sisse võtma. Miski temas eneses üritas tegelikkusest põgeneda, miski, mis jooksis minema sama edukalt, nagu ta tõepoolest astukski läbi eesukse väljas kihavasse liiklusse.

“Markii saabub homme,” kuulis ta ema ütlevat ja ta ei tundnud midagi, isegi mitte üllatusvõpatust.

Ta oli ammu loobunud mõtlemast, missugune see mees võiks välja näha või kuidas ta teda nähes käituks. Ta tundis end lihtsalt tuima ja õnnetuna. Kuid sel ööl oli irvitav hääl platsis. “Ta abiellub sinuga su raha pärast! Ta abiellub sinuga su raha pärast!” Ja kogu tema magamistuba oli täis kulda. Voodi olid kullast ja linad olid nii jäigad, et ta ei suutnud neid painutada. Talle tundus, nagu oleksid ta käed selle raskuse surve all.

Kuld! Kuld! Kuld! Ta mõtles, et isegi see, mida ta sõi, maitses nagu kuld ja šampanjaski, mida sunniti jooma, pulbitsesid kullalaigukesed.

Proua Clay oli oma sõiduvees.

“Abiellumine toimub külalistetoas,” oli ta otsustanud. “Kogu sellest ruumist saab valgete orhideede lehtla. Aga vastuvõtu toon on rõõmus. Roosa, ma arvan, saab peamiseks värviks ja Virginia kannab roosat – roosinuppudega kaunistatud roosat tülli ja juustes roosinuppudest pärga.”

Hiljem räägiti vastuvõtust, mille Clayd markii auks korraldasid, kui New Yorgi meelelahutusürituste ühest kõrghetkest. Kahjuks aga polnud seal markiid ennast. Ootamatult tormise ilma tõttu Atlandil ei randunud tema laev enne kella nelja hommikul ning ajaks, mil ta hotelli jõudis, oli vastuvõtt läbi.

Virginia, kes saadeti magama umbes kella ühe paiku, et ta järgmisel päeval tseremoonial puhanud oleks, aimas vargsi, et ema tundis salajast kergendust, et markii teda polnud näinud. Haige ja väsinud, nagu ta oli, jätkus tal siiski piisavalt taibukust mõistmaks, et nüüd, mil kohtumise hetk on tõeliselt käes, tunneb proua Clay end pisut ebakindlalt selles suhtes, mida markii oma pruudist arvab.

Virginia mõtles, milliseid valesid võis küll ema olla hertsoginnale kirjutanud. Missugusena oli ta kirjeldanud oma ainsat tütart? Ta oli üsna kindel, et oma õhinas saada väimeheks markii ei võinud ema ometi tema tulevase naise välimuse kohta tõde kuulutada.

Oma toas kiskus Virginia elututest juustest roosade roosinuppudega pärja ning jäi endale peeglist otsa jõllitama. Talle paistis, et viimase kolme nädala jooksul polnud ta muutunud mitte kõhnemaks, vaid veelgi paksemaks. Ninaõõne põletik, mis teda sageli kimbutas, oli silmaümbrused nii paiste ajanud, et silmad olid lihamägede vahel lausa eristamatud, ja ta märkas, et väikesed praod, mis olid mõne ajaga tema suunurkadesse tekkinud, paistsid veelgi rohkem välja kui kunagi varem. Talviti olid nad alati halvas seisukorras, aga kevade saabudes olid need tavaliselt kadunud. Ka tema külmamuhud sügelesid, kuigi soe ilm pidanuks jõudma need juba ära ravida.

Ta tõmbas kleidi seljast ja kergendustunne ütles talle, et selle keskkoht oli liiga kitsas. Kähku tõmbas ta öösärgi selga ning ronis meelega peeglit vältides voodisse linade vahele.

“Võib-olla oleksin ma pidanud tädi Louise’i juurde minema, ütles ta valjult ning lisas siis väikese nuuksega: “Oleks ma ometi surnud! Oh jumal! Oleks ma ometi surnud!”

Hommikul leidis ta end siiski elusana ja lausa mesilaspesa sebimise keskel. Ema tuli tema tuppa enne kutsumist, tõmbas kardinad kõrvale ja helistas, oma tosin korda kella.

“Ma sain juba markiilt teate,” ütles ta rahuloleval toonil. “Ma pean mainima, et mulle tõepoolest meeldivad inglise aristokraatia head kombed. Ta kirjutas selle kohe, kui oli New Yorki saabunud, vabandades, et laev hilineb – nagu oleks see tema süü, vaene mees – ja avaldades kahetsust ebamugavuse pärast, mida mina pidin kogema tema auks korraldatud vastuvõtul. Aga ma ei saa midagi parata, ma tunnen, et asjalood on kujunenud äärmiselt soodsaks. Te näete teineteist esmakordselt siis, kui piiskop teid mehe ja naisena paari paneb.”

Virginia ei vastanud ning hetke pärast jätkas proua Clay:

“Ilus päev! Päike paistab ja ma hakkan juba kahetsema, et ma ei korraldanud laulatust Püha Tooma katedraalis. Aga külalistetuba näeb kaunis välja, nii et hakka nüüd parem üles tõusma, Virginia. Sa ei taha ju oma abielu alustada, lastes oma abikaasal oodata. Miski ei ärrita üht meest rohkem.”

“Mul on tunne, et ma olen haige,” oigas Virginia.

“See on närvidest, kallis, ja sa tead seda hästi. Joo piim ära ja hiljem, hetk enne tseremooniat, jood sa klaasi šampanjat.”

“Ma ei taha mingit šampanjat,” protesteeris Virginia. “See on hapu maitsega ja tekitab mul seedehäireid.”

“Tead, sul on midagi vaja. Mida arst sul käskiski võtta?”

Virginia ei vastanud. Ta teadis, et mida iganes arst ka ette kirjutas, tühistas ema selle, kuna ta arvas ise paremini teadvat, kuidas haige enesetunnet stimuleerida või ergutada.

“Joo kohvi,” käskis proua Clay. “Ma lasen kannutäie tuua. Ma olen kindel, et mina küll seda hommikut ilma tosina tassitäieta üle ei ela.”

Kui kohv saabus, valas ta Virginiale suure tassitäie välja ning lisas mitu lusikatäit suhkrut.

“Suhkur annab energiat,” ütles ta säravalt. “Minu arvates annab kohv inimesele tõelise tõuke!”

“See ajab mul südame puperdama,” kostis Virginia tusaselt. “Ausalt, ema, täna jätaksin ma parem kohvi joomata.”

“Jumala pärast, Virginia, kas sa pead ikka vaidlema?” ütles proua Clay nõudlikult. “Joo see ära ja tee nagu kästakse. Mina tean ju ometi, mis on sulle parim. Nüüd vanni ja teenijad sätivad kõik su riided voodile valmis. Ma olen kindel, et viimasel minutil on vaja midagi kohendada ja ma ei taha rabistada. Sa pead olema valmis ja ootamas juba enne, kui ma all külalisi tervitan.”

Lihtsam oli alluda kui vastu vaielda. Virginia läks kuuma vanni ja tundis sealt väljudes sellist peapööritust, et pidi peaaegu viis minutit vannitoas toolil istuma, enne kui ta suutis enese kuivatamise lõpetada.

Siis saabus juuksur. Loor sätiti talle pähe, nagu Virginia üllatuseta märkas, koos tohutusuure teemanttiaaraga, mis oli nii suur ja nii uhkete kividega, et talle tundus, et isegi tema pikka kasvu ema peas mõjuks see vulgaarse ja ülepingutatuna.

Tema enese peas oli see katastroof.

“Vaat seda nimetan mina krooniks – see tähendab, tiaaraks!” lausus proua Clay tuppa tulles ja teda rahulolevalt uurides. “Ära küsi mult, kui palju see maksis, sest sinu isa, kui ta veel elaks, vaene mees, saaks rabanduse. Ta ei uskunud iialgi, et raha tuleks paigutada juveelidesse. Talle meeldis, kui see tema sõrmeotste all liikus.”

“See on väga võimas,” ütles Virginia vaevukuuldavalt.

“See on minu pulmakink sulle, kallis,” ütles proua Clay. Ma arvasin, et see sulle meeldib. Ja tead mis? Proua Astor vastas kutsele laulatusele tulla! Ma mõtlesin, et miks ta küll ei vasta. Aga ta oli ära sõitnud. Ma arvasin, et ta ei suuda vastu panna kiusatusele siia tulla, et näha, missugune markii välja näeb. Ja ma võin sulle üht öelda, ta on liiga nägus, et üldse tiitlit vajada.”

“Kas sa oled teda näinud?” küsis Virginia.

“Kas ma olen teda näinud!” kordas proua Clay. “Ta käis siin kell pool kümme, vabandades pidevalt eilse õhtu pärast ja ta oli võluv, jah, nii võluv, igatpidi. Virginia, ma ütlen sulle, et sa oled kõige õnnelikum tüdruk, kes eales Ameerika Ühendriikide pinnal on kõndinud. Ma ei suutnud temaga vesteldes peletada mõtet, et kui ma oleksin kakskümmend viis aastat noorem, ei abielluks temaga mitte sina, vaid mina!”

Proua Clay naeris, kuid Virginia huultel puudus vastunaeratus.

“Kas sa andsid talle juba raha?” küsis ta.

“Ära ole nii vulgaarne,” noomis proua Clay. “Ja kui sa tahad, et su abielu õnnestuks, ära maini mingil juhul seda raha oma mehele. Kui mul oleks vähegi mõistust olnud, poleks ma sulle sellest rääkinud. Aga näed sa, ma pole kunagi suutnud saladusi hoida ja lihtsalt lobisen kõik välja. Luba mulle, Virginia, et sa käitud nagu daam ning jätad kõik rahalised küsimused oma mehe lahendada.”

“Mul pole selles loos valikut,” vastas Virginia. “Nagu sa hästi tead, jättis isa eestkosteõiguse minu raha eest sulle, ja kui ma abiellun, siis mu abikaasale, kuni ma saan kahekümne viieseks. Mul jääb vaid loota, et ehk see peen markii, kui ma teda hästi palun, annab mulle veidi taskuraha!”

“Virginia, ma ei kannata, kui sa sellisel ebaviisakal sarkastilisel toonil räägid!” Proua Clay hääl kogus tuure. “Markii on üks kõige meeldivamaid ja kindlasti kõige ilusamaid noormehi, keda ma eales olen näinud. Kogu New York läheb tema pärast hulluks. Iga tüdruk kogu selles linnas kadestab sind. Käitu nüüd korralikult ja pea meeles, et sel tehingul on kaks külge. Ka tema oleks võib-olla tahtnud armuda!”

Proua Clay lahkus ust paugutades toast. Virginia toetas pea kätele. Nagu alati, jäi ta emaga vaieldes kaotajaks. Aastaid oma mehega vaielnuna oli proua Clay omandanud nõksu, kuidas peale jääda, jättes vastuvaidlejad alati haavatuna maha.

Kohv, mida ema teda jooma oli sundinud, ajas südame veelgi tugevamalt puperdama kui tavaliselt. See oli toonud põskedele õhetuse ning ta tundis äkitselt, et toas pole õhku, et ta ei suuda hingata.

Ta palus teenijannal akna avada. Ilm oli õues pehme ja leebe. Kuni teda laulatuskleiti aidati pugeda, kahtles ta, kas tal jätkub jõudu kõndida oma onu käevangus läbi pika rahvast tulvil võõrastetoa.

Lõpuks oli ta valmis. Valgetes Brüsseli pitsi ridades vahutav kleit oleks kena, arvas Virginia, kui see poleks nii kohutavalt suur. Hiigelsuure sätendava tiaara külge kinnitatud loor voogas mööda selga alla. Ja hetkeks tundis Virginia, et ta on nagu tavamõõtmetest väljakasvanud haldjas jõulupuul.

Ta naeris kibestunult. Samal hetkel koputas keegi uksele ja sisse astus teener, šampanjaklaas hõbekandikul.

“Teie ema tervitab, preili Virginia, ja teil tuleb ära juua iga tilk.”

Virginia võttis klaasi ja neelas väikese sõõmu, lootes, et ehk see tõepoolest muudab hingamise kergemaks. Mustanahaline teener, kelle ta uues väga peenes vormis, puuderdatud parukas ning puhaste valgete puuvillaste kinnastega vaevu ära tundis, naeratas.

“Mina soovib teile tõesti õnne, preili Virginia.”

“Tänan sind,” ütles Virginia mehaaniliselt.

Ta pani tühja klaasi tualettlauale ning kuulis ukse vahelt kostmas oma onu häält.

“Oled sa valmis, Virginia? Sind oodatakse.”

“Ma olen valmis, onu.”

Ta liikus onu poole, nägi tema näol imetlust ja tundis, et see on tiaara, mitte tema pärast.

“Oodake veidi, preili,” ütles keegi teenijannadest. “Loor tuleb üle näo panna. Siin on natuke tülli, pärast laulatamist saate selle kõrvale tõmmata, nii ei lähe loor sassi.”

“Aitäh,” pomises Virginia.

Teenija sättis tüllist loori üle ta näo. Tundus, et see blokeerib viimse õhuraasu ja Virginia süda hakkas taguma tugevamini kui iial varem.

“See on närvidest,” mõtles ta endamisi. Ta asetas valges glasseenahast kindas käe onu käevangu ning võttis kätte orust pärit tuberoosidest ja liiliatest pruudikimbu. Nad hakkasid aeglaselt trepist alla võõrastetoa poole astuma.

Kostis vaikset muusikat, mis uppus sadade häälte sädinasse. Need, kel polnud õnnestunud valgete orhideede vahel istekohta leida, olid kogunenud trepi ette. Nad tõmbusid pruudi ja tema onu möödudes kõrvale ning tõid kuuldavale õnnesoovidepomina, kuid Virginia langetas pea madalale ega üritanudki neile vastata. Iga samm oli pingutus ja ta oli oma onu toetavale käele tänulik.

Mööda ruumi edasi liikudes tundus Virginiale, justkui pukseeriks onu teda edasi, et kui teda seal poleks, liiguks Virginia edasimineku asemel hoopis tagasi. Ta tõstis silmad ja heitis kiire pilgu piiskopile. Temast ühel pool seisis Virginia ema, näol rahuldus ja võidurõõm; teisel pool seisis üks mees.

Ta polnud arvanud, et markii on nii pikka kasvu, nii laiaõlgne, isegi mitte nii tumedapäine. Tema meelest olid inglased alati olnud heledad, tema aga oli tume ja, tõepoolest, emal oli olnud õigus. See oli kõige nägusam mees, keda ta oma elus näinud oli.

Ilmselt oli ta haaret onu käsivarrel tugevdanud, sest onu vaatas tema poole alla ja küsis:

“Kas sinuga on kõik korras, Virginia?”

Nad olid jõudnud võõrastetoa lõppu ja nüüd seisis ta piiskopi ees, markii tema kõrval. Ta teadis ilma üles vaatamatagi, et mees pööras pead, et teda vaadata, ning ta oli tänulik oma loorile; samuti selle eest, et mees oli nii pikk ja ei näinud kuigi paljut tema kummargil peas sätendava uhke tiaara all.

Teenistus algas.

“Kas oled valmis astuma abiellu selle mehega... õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses... haiguses ja tervises...?”

Ta kuulis oma häält, nõrka ja nagu kusagilt kaugelt kostvat, vastavat:

“Jah.”

Ta kuulis mehe vastust, kindlat, tugevat ja kuidagi täiesti ebaisikulist. Tema hääl oli kummaline – inglise hääl – ja ta mõtles, kas nad iialgi suudavad teineteisega suhelda, tema ja see võõras, kellele ta end abielludes annab.

Tseremoonia oli läbi. Keegi võttis tema näo eest loori ära; tema abikaasa juhtis teda trepist alla suurde telki, mis oli muudetud salongiks ja mille keskpaigas seisis hiiglaslik viiekihiline tort.

Ta astus ettevaatlikult, püüdes mitte jalgupidi kleidiserva takerduda. Ta ei suutnud markiile otsa vaadata, kuigi mees hoidis ta kätt. Ta tunnetas mehe lähedust, samuti seda, et ta oli pinges.

Ema sädistas tema kõrval.

“Siitkaudu, markii... Oh, ei, ma ei tohi teid ju enam nõnda nimetada, eks? Sebastian! Milline meeldiv nimi! Sebastian ja Virginia sobivad nii hästi kokku, on ju! Ma loodan, et teenistus meeldis teile. New Yorgi piiskop on nii meeldiv mees – väga vana sõber. Ma poleks kedagi teist peale tema teid armsa Virginiaga laulatama valinud.”

Nad olid jõudnud lauani, millel puhkas tohutu tort. See kõrgus tornina nende kohal.

“Klaas šampanjat!” ütles proua Clay. “Nüüd, muidugi, tervitate te külalisi; seejärel pead sa tordi lahti lõikama. Mina seisan siin. Nemad mööduvad teist järjekorras. Kõik meie sõbrad tahavad teiega nii väga tutvuda, markii, tähendab, Sebastian. Te olete New Yorgis praegu väga tähtis külaline. Nüüd pean ma kõigepealt teie terviseks jooma.”

“Šampanjat! Šampanjat” kamandas proua Clay üht teenritest. “Üks klaas teile, Sebastian. Üks klaas Virginiale. Teie terviseks, mu kallid! Olge igavesti õnnelikud.”

“Tänan teid, proua Clay, te olete väga lahke!” Tema hääl oli sügav, vaikne ja talitsetud.

“Ja nüüd peate te Virginiaga teineteise terviseks jooma,” nõudis proua Clay.

Markii pöördus tema poole ja Virginia oli sunnitud silmad tõstma. Ta vaatas markiile otsa; vaatas kummalisse, uskumatult ilusasse näkku ega näinud mehe silmades mitte vastikust, mida ta oli oodanud, vaid peaaegu küünilist osavõtmatust, milles oli üsna võimatu eksida. Virginia jõllitas talle jahmunult otsa, sest see polnud üldsegi see, mida ta oli oodanud.

“Sinu terviseks, Virginia!” kuulis ta meest ütlevat. Kui ta pingutas, et vastata, leidis ta, et tuba keerleb tema ümber ringi ning pulmatort kaldub külili. Ja ta teadis, et see pole tort, vaid raha – kuldne, sädelev raha! See kukkus, lendas, prantsatas talle peale, ja ta ei suutnud enam kauem sellele vastu panna.

Ta tundis end selle raskuse all kokku kägarduvat ning teadis kellegi kisendamist kuuldes – ta arvas, et see on ema ja ometi polnud ta selles päris kindel –, et kuld matab ta enda alla ja pääsu pole!