Читать книгу Mõistatuslik süda - Barbara Cartland - Страница 5

Kostis linnulaulu. Virginia leidis end seda kuulamas, püüdes üht linnuliiki teisest eristada. Kunagi ammu tundis ta iga laululindu nimetuse järgi.

Ta avas väga aeglaselt, pingutades, silmad. Punaste, valgete ja kollaste liblikate pilv liikus erksinise taeva taustal ning tal tekkis lummuse- ja õnnetunne. Järsku ilmus tema ja taeva vahele üks nägu ning üks hääl ütles väga pehmelt ja samas ärevalt:

“Sa oled ärkvel! Virginia, sa oled ärkvel!”

Virginia püüdis rääkida ning arvas hetkeks, et tema kurk on kangestunud. Siis küsis ta vaevukuuldavalt sosistades:

“Kes... te olete?”

“Ma olen sinu tädi, Virginia – tädi Ella May! Kas sa mäletad mind?”

“Ma... mäletan... sind.” Tema sõnad olid vaevukuuldavad. Virginia silmad sulgusid ja ta jäi magama.