Читать книгу Oht Niiluse ääres - Barbara Cartland - Страница 4

“Ei! Ei! Alex, ei!“

Protest ei olnud äge. Mehe huultel, mis olid Romina suule väga lähedal, väreles väike võidukas naeratus ning ta vastas:

“Milleks võidelda? Sa armastad mind, ma tean. Ära võitle, Romina, parem oleme õnnelikud. Ma õpetan sulle, milline on armastus tegelikult – suurepärane, imeline, kõikehõlmav.”

Tema sügav, kerge aktsendiga hääl mõjus hüpnootiliselt.

Äkki kostis kolinat, mis tundus järsk ja otsustav.

Alex tõusis häiritult istukile, nagu oleks ta keha instinktiivselt ohule reageerinud.

Romina tõstis pea. Ta lamas pehmel, patjadega kaetud punasel sametsohval kamina ees ning nägi elutoale pilku heites, et väikesesse eesruumi viiv uks on pärani lahti.

“Ilmselt oli see kirjakast,” sõnas ta vaikselt.

Seda öeldes oleks ta justkui kuulnud pehmeid samme. Keegi jooksis mööda pikka koridori, kuhu avanes korteriuks. Või kujutas ta seda endale ette?

“Kirjakast?” kordas Alex.

Romina vaatas talle otsa ning märkas, kui pinges mees oli.

“Las ma vaatan, mis see on,” ütles Romina. Mees ei hakanud vastu vaidlema ning tõusis diivanilt üles. Romina libistas jalad põrandale.

Pehme läbipaistev kleit, mida ta oli nümfi mängides kandnud, oli kortsus ja korratu väljanägemisega. Ta sikutas kannatamatult plisseeritud šifooni, tundes äkki vastikust enda ja oma nõusoleku vastu Alexiga armatseda.

Ta pea oli raske ja käis pisut ringi. See pidi olema ballil joodud veinist. Tavaliselt jõi ta väga vähe, kuid seal oli šampanja pidevalt ta klaasi voolanud. Ta mäletas, et oli Alexile öelnud – ta ei taha enam.

“Miks ma lasin tal endale nii palju valada?” nõudis Romina endalt, minnes avarasse halli, kus olid vaid tool, kuldne konsoollaud ning ukse külge kinnitatud traadist kirjakast.

Ta pööras pead ja vaatas tagasi.

Alex seisis kamina ees, korrastades peent, kaunistustega sametülikonda, mida ta oli ballil kandnud. Vene vürst 17. sajandist, oli ta enda kohta öelnud. Kahtlemata nägi ta oma tulekarva, karusnahaga ääristatud mantlis ja kõrgetes punastes nahksaabastes kena välja.

“Mul oli õigus,” hüüdis Romina, “oligi kiri.”

“Sellisel öisel ajal?” küsis Alex.

Romina vaatas seinakella. See näitas peaaegu pool kolm.

“Eriline!” hüüatas ta. “Selle peale ma ei mõelnudki.”

Ta tegi postkasti lahti ning võttis kirja välja. Sellel oli tema nimi – tugevas, silmatorkavas käekirjas, mida ta väga hästi tundis. Marki ei olnud.

“See on…” hakkas ta ütlema, ent avastas, et kirja all on veel midagi – telegramm. See kollane ümbrik oli jäänud märkamata.

Telegramm oli seal ilmselt juba siis, kui ta koju tuli, arvas Romina. Ta oli olnud liiga hõivatud, kuulates Alexi juttu, tundes tema käsivart end innukalt diivani poole tõukamas – seepärast polnudki ta seda märganud.

Ta avas aeglaselt ümbriku.

“Mis see on? Kellelt see kiri on?” küsis Alex.

Romina ei vastanud talle. Ta põrnitses telegrammi oma käes ning äkki kadus värv ta näost.

“Romina, tule tagasi!” käskis Alex.

Ilmselt ta kuulis, sest tõstis pea ja vaatas üle neid lahutava ruumi.

Mees seisis elutoa poolpimeduses ning kaminatuli ja väike lamp valgustasid ta selgeid näojooni, laubalt tagasikammitud tumedaid juukseid ning täidlasi sensuaalseid huuli.

Romina vaatas teda hetke ning kui Alex küsis kannatamatult: “Mis seal on? Ütle ometi!”, läks ta tagasi elutuppa.

“Mine ära!” ütles ta. “Mine – ja ruttu!”

“Romina, mida sa ometi räägid?”

Ta oli naise käitumise äkilisest muutusest silmnähtavalt rabatud ja segaduses.

“Sa kuulsid, mis ma ütlesin,” vastas Romina. “Ma ei taha rääkida… ma ei taha selgitada. Ma taha, et sa praegu… kohe… ära lähed!”

Mees tegi tema suunas liigutuse, kõhkles hetkeks, nagu tahaks naist puudutada, kuid kõndis seda soovi maha surudes toast välja eesruumi. Käsi Yale’i luku käepidemel, vaatas ta alles nüüd tagasi.

“Täna öösel tegid sa mu väga õnnelikuks,” ütles ta pehmelt.

Tema selja taga, toas, kust ta oli just lahkunud, kõndis Romina väga aeglaselt kamina juurde ja istus madalasse tugitooli. Ta vaatas vaipa kamina ees ja kortsus patjadega diivanit, langetas äkitselt pea ning kattis näo kätega.

Järgmisel hommikul kell pool üksteist helises kindral Fortescue’i kabinetis telefon. Ta tõstis toru.

“Ma olen kinni,” ütles ta järsult.

“Jah, ma tean, söör,” sõnas üks ta sekretäridest, “kuid preili Huntley on siin ja tahab teid tungivalt näha.”

Kindral kõhkles hetke.

“Paluge ta sisse,” ütles ta lõpuks ning pani toru hargile. Ta vaatas üle toa mehe poole, kes toetas vastu kaminasimssi. “Ta on ilmselt kuulnud.”

“Ma oletan, et nad saatsid lähisugulastele telegrammi,” vastas mees.

“Jah, arvatavasti,” nõustus kindral.

Mees kaminasimsi juures ajas end sirgu.

“Ma lähen vist parem minema,” ütles ta. “Kuid ma oleksin tahtnud veel mõnda asja arutada.”

“Ei, ära mine,” vastas kindral. “Rominal võib meile midagi öelda olla – ei või iial teada.”

“Tõenäoliselt mitte,” kostis vastuseks. Ta tuli laua tagant ära just enne seda, kui uks avanes ning Romina sisse juhatati.

“Anna andeks, et ma sind segan, Hoolu,” ütles Romina, kui kindral püsti tõusis ja naist põsele suudles.

Romina ja Christopher olid meest niimoodi lapsepõlvest saadik kutsunud, ning kindral tundis, et süda jätab löögi vahele – Romina hääles oli valu ja silmis pisarad.

“Ma ootasin sind,” ütles ta vaikselt.

“Sa siis tead?” küsis Romina.

“Jah, tean” vastas ta.

“Kes sulle ütles?” nõudis Romina ning lisas kiiresti: “Ah muidugi, sa tead ju kõike. Ma sain telegrammi alles eile öösel. See võis tulla varem, kuid mind ei olnud kodus.”

“Kes selle saatis?” küsis kindral.

“Briti saatkond Kairos,” vastas ta.

“Jah, muidugi,” ütles mees. “Nad pidid neile teatama.”

“Nad?” küsis Romina kulme kergitades.

“Mul pole vaja sulle öelda,” ütles kindral, käsi Romina õlal, “kui kahju mul on. Ma tean, Romina, mida see sulle tähendab. Te olite Chrisiga nii lähedased ning armastasite teineteist, nagu oleksite olnud kaksikud.”

“Ärme sellest praegu räägi,” ütles Romina pisut katkeval häälel. “Ma tulin sind vaatama teisel põhjusel. Tulin sulle ütlema, et sõidan otsekohe Kairosse. Tead, ma tunnen, et siin on midagi viltu. Chris ei surnud denguepalavikku, nagu telegrammis on öeldud. Ma olen selles kindel.”

“Mida sa sellega mõtled?” küsis kindral.

“Ma arvan, et ta tapeti,” ütles Romina, “ja seepärast kavatsen ma tõe ise välja selgitada.”

“Ei!”

Hüüatus paistis seintelt vastu kajavat. Esimest korda pärast tuppa astumist pööras Romina pead ning nägi, et ta ei ole kindraliga kahekesi.

Ukse kõrval alkoovis seisis üks mees, kes oli jäänud Romina sisenemisel ta selja taha, ning naisel polnud aimugi, et ta seal oli.

Romina heitis mehele kiire pilgu ning otsustas, et too talle ei meeldi. Mees oli kõhn ja sooniline, tumedate juustega, ning ta näol oli kindlasti küüniline, kui mitte sardooniline ilme.

“Kes see on?” nõudis Romina.

“Vabanda, Romina, kuid mul ei olnud võimalust teid tutvustada. See on Merlin Forde, minu väga vana sõber ja samuti Christopheri sõber.”

“Ma ei ole kunagi kuulnud, et mu vend teist räägiks,” ütles Romina peaaegu süüdistavalt.

“Sellele vaatamata,” vastas Merlin Forde naise poole astudes, “olime head sõbrad. Me käisime koos Oxfordis ja kohtusime sellest ajast peale üsna sageli.”

“Kummaline, et ta teist kunagi ei rääkinud,” vastas Romina. “Ma teadsin kõiki ta sõpru.”

“Vahest olid tal omad põhjused,” vastas Merlin. “Kuid kinnitan teile – ma olen teie venna surmast äärmiselt rabatud. Christopher oli suurepärane inimene.”

“Tänan teid,” ütles Romina, tehes peaga kerge liigutuse.

Siis pööras ta selja – kuidagi demonstratiivselt, mõtles Merlin – ning hakkas kindraliga rääkima.

“Tead, Hoolu, mul on põhjust uskuda, et Chris võib-olla tapeti.”

“Miks sa seda arvad?” küsis kindral.

“Ma sain temalt kirja,” vastas Romina.

“Kirja?”

Seda ütles Merlin Forde, mitte kindral, ning tema hääles oli tunda ärevust.

“Millal see tuli?”

Romina vaatas talle otsa, tundes antipaatiat.

“Vabandage,” ütles ta, “kuid ma tõesti tahaksin rääkida sellest oma hooldajaga nelja silma all.”

Ta nägi, kuidas Merlin Forde vaatas kindrali poole ning mehed vahetasid pilgu, millest ta aru ei saanud.

“Ma tahan teada, mis selles kirjas on,” ütles Merlin Forde vaevukuuldavalt.

Romina heitis talle vastikust väljendava pilgu. Sel hetkel vihkas ta kõiki mehi nii väga, et tundis seda lausa füüsiliselt.

“Istu hetkeks, Romina,” ütles kindral leebelt. “Ma tahaksin sinuga rääkida.”

“Üksi?” nõudis Romina.

“Kui sa seda nõuad, pärast seda, mis mul öelda on,” vastas ta.

Ta vaatas jälle Merlin Forde’ile otsa, pakkus seejärel Rominale istet enda kõrval, istus ka ise ja võttis naise käe oma pihku.

“Merlin oli tõepoolest Christopheri sõber,” ütles ta, “ning just enne sinu tulekut olin ma talle rääkinud su venna surmast. Nagu sinagi, tegi ta järelduse, et see ei olnud loomulik surm. Ta juba küsis minult, kas ta saaks minna Kairosse seda asja uurima. Nii et näed, mu kallis, et ta on eluliselt huvitatud kõigest, mida sul on meile rääkida – kõigest, mis annab meile midagi teada Chrisiga juhtunust.”

Romina vaatas kahtlustavalt Merlin Forde’i poole.

“Kas ta on üks sinu meestest?” küsis ta. “Kas sa teda tõesti usaldad?”

Ta rääkis nii, nagu ta üllatuks jaatava vastuse peale.

“Ma olen tundnud Merlinit sama kaua kui sind,” vastas kindral Fortescue, “ning ma võin selle nimel ükskõik mille pandiks panna – vajaduse korral oma elu.”

Romina kehitas kergelt õlgu.

“Siis on hästi,” ütles ta. “Ma arvan, et ta võib seda kuulata.”

Romina võttis välja kirja, mille ta oli saanud eelmisel õhtul.

“See tuli eile õhtul,” ütles ta.

“Postiga?” küsis kindral.

“Ei,” vastas Romina. “See pandi mu kirjakasti öösel kell pool kolm – peaaegu täpselt sel ajal.”

“Kust sa tead? Kas sa olid siis üleval?”

Merlini hääl kamina äärest pani teda pead pöörama.

“Jah, olin küll,” vastas ta. “Kui soovite teada, siis käisin kostüümipeol.”

“Kas te olite üksi?”

Romina pani küsimust pahaks, nagu oleks see olnud taktitu.

“Ma ei usu, et see oleks teie asi,” vastas ta.

“Ma lihtsalt mõtlesin, kes seal veel oli, kui kiri saabus nii imelikul ajal,” vastas Merlin.

Ta vihkas meest, et see oli nii läbinägelik ja pidas kirja kohaletoimetamist imelikuks, kuid tal ei olnud tahtmist tema uudishimu rahuldada.

Pealegi pani vaid mõte Alexist tal sees keerama.

Ta tõmbas tihedalt täiskirjutatud lehed ümbrikust välja. Siis küsis kindral tema üllatuseks leebelt:

“Kas keegi oli koos sinuga, Romina?”

“Jah, oli küll,” ütles ta kaitsepositsiooni võttes. “Keegi, kes tõi mind peolt koju. Ta… ma… palusin ta dringile.”

Ta tundis, kuidas puna ta põskedele valgub, ning lootis, et kamina ääres seisev mees seda ei märka. Romina jälestas teda, sest too oli talle piinlikkust tekitanud.

“Kas sa tunned teda?” küsis kindral. “Mis ta nimi on?”

“Ma arvan, et sa oled Alexander Salvekovist kuulnud,” vastas Romina kergelt. “Ta on igal peol.”

Romina oli kindel, et jälle vaatas kindral Merlin Forde’i poole, ent ütles vaid kiretul toonil:

“Ma olen krahv Salvekovist kuulnud. Ta on pidevalt ajalehtedes.”

Veidi aega valitses vaikus ning siis ütles kindral:

“Chrisi kiri – just see on tähtis, kas pole?”

Romina hakkas valjusti lugema.

“Kallis Rom!

Pean oma lubadust ja kirjutan Sulle. Pärast viimast kirja on olnud pikk vahe, kuid mul oli meeletult kiire ja pidin end varjama. Ma olen sattunud ühele metsikult põnevale loole ja arvan – ehkki suudan seda vaevu uskuda – et mul on olemas sajandi lugu. Igal juhul on oodata tulevärki ja paljude tähtsate peade mahavõtmist, sest siin on tegemist tõeliselt tähtsa asjaga.

Saadan selle sulle sõbraga, keda saan usaldada – ja neid ei ole palju. Praegusel hetkel ei usalda ma isegi postkontorit. Ole tema vastu kena, kui peaksite kohtuma. Ta on must nagu süsi – aga kuldse südamega.

Näeme, kui kokku saame – ja ma ei taha, et lennuväljal oleks punane vaip ja puhkpilliorkester!

Õnnistan sind, kullake, ning ole tubli.

Chris.”

Viimaste sõnade juures Romina hääl pisut värahtas ning ta väike lõug kerkis, nagu trotsiks ta oma kokkuvarisemist.

Kindral sirutas käe välja.

“Kas ma tohin kirja näha?” küsis ta.

Romina ulatas selle üle laua.

“Üleval on aadress,” ütles kindral.

“Me teame seda!” ütles Merlin.

“Siiski on meeldiv teada, et meie informaatorid ei eksinud,” vastas kindral.

“Kas see on kõik, mis sul on öelda?” nõudis Romina, hääles kirglik protestinoot. “Kas sa ei näe, et see, mille Chris avastas, on ohtlik?”

Mehed ei vastanud ja ta jätkas:

“Ma hoiatasin teda pidevalt, et ta läheb oma lugude jahtimistega liiale. Või kas asi oli ikka selles? Kas tema töötas ka sinu juures?”

“Mitte otseselt,” vastas kindral. “Chris otseselt minu juures ei töötanud ja ma ei tahtnudki seda. Nagu sa tead, meeldis talle olla kirjanik ja ajakirjanik. Ta tahtis olla vabakutseline, et saaks igal pool maailmas ringi käia – teha lugusid siit ja sealt. Ning ma ei seganud kunagi vahele.”

“Kuid ta varustas sind informatsiooniga?” nõudis Romina.

“Jah, ning sageli oli see väga väärtuslik,” ütles kindral. “Kuid eelkõige tahtis ta kirjutada – ta tahtis uudiseid leida. Kui ta uuris relvade Kuubasse toimetamist, ei olnud see töö kuidagi minuga seotud.”

“Kuid igal juhul kandis ta sageli sulle ette,” käis Romina peale.

“Ma võin öelda, et ta rääkis mulle paljusid asju, mida ma teada tahtsin,” vastas kindral.

“Ja mille ta siis seekord oli avastanud?”

Kindral laiutas abitult käsi.

“Mina tahaksin seda samuti teada,” ütles ta.

Romina osutas kirjale kindrali ees ning luges valjusti:

“On oodata tulevärki ja paljude tähtsate peade mahavõtmist. Mida see tähendab? Mida ta võis leida?”

“Mis sina arvad, Merlin?” küsis kindral.

“See võib tähendada mitmeid asju,” vastas Merlin Forde, “illegaalset relvaäri, orjakaubandust, narkoäri! Ida on lugusid tulvil ning Chris võis olla ühe või mitme asja jälil.”

Ta kõndis laua juurde ning vaatas üle kindrali õla.

“Ma oletan, et Salvekov ei lugenud seda kirja?” küsis ta nagu muuseas.

“Muidugi mitte!” vastas Romina. “Ma ei oleks seda talle näidanud, ta ainult teadis, et tuli mingi kiri. Ning ma ei avanud seda enne, kui ta oli lahkunud.”

“Ja telegramm?”

“Ta ei näinud seda ka, mis seal oli. Ma… lihtsalt palusin tal ära minna.”

Romina teadis, et Merlin Forde’i silmad on temale suunatud, ning ta ei suutnud takistada õrna puna levimist põskedele.

Kuna Romina tundis end ebamugavalt, ütles ta ründaval toonil:

“Niisiis, sõidan Kairosse täna õhtul või homme hommikul, kohe, kui lennuk läheb.”

“Midagi sellist te ei tee!”

Merlin Forde’i hüüatus oli nii tungiv, et Romina vaatas teda hämmastunult.

“Te teete asja ainult hullemaks,” kinnitas mees. “Ma kavatsen Chrisi surma kohta rohkem välja uurida ning annan teile täpselt teada, mis temaga juhtus – nii ruttu kui saan.”

Rominat pani õhku ahmima mehe toon, mis kostis nii, nagu oleks tegemist pahandust teinud koolitüdrukuga.

Et aega võita, kummardas ta ettepoole, võttis laualt oma venna kirja ning pani selle tagasi ümbrikusse.

Siis ütles ta vaikselt, kuid kindlalt:

“Ma kardan, härra Forde, et teie käigud ei huvita mind üldse. Ma lihtsalt informeerin oma hooldajat, et ma sõidan Kairosse.”

“Kuid ma ütlesin teile, et seda ei tohi teha,” sõnas Merlin.

Romina vaatas kindralile otsa.

“Ma peatun “Shepheard’sis,” ütles ta. “Kui tahad minuga ühendust võtta, siis olen ma järgmisel nädalal igal juhul seal.”

“Nüüd kuulake mind,” segas Merlin Forde vahele. “Me ei taha mingil juhul jätta muljet, et kahtlustame Chrisi ebaloomulikku surma. Kindral, nagu ta teile räägib, on juba suhelnud Briti saatkonnaga. Neile teatas Chrisi surmast Egiptuse arst, kes tema juures viibis, ning me saime teada, et ta maeti eile.”

“Millal ta siis suri?” küsis Romina.

“Arsti sõnul neli päeva tagasi,” vastas Merlin. “Sellest ei teatatud kohe, sest nad ei teadnud, mis rahvusest ta oli.”

“See on naeruväärne!” sähvas Romina vastu. “Keegi ei saa pidada Chrisi kellekski muuks kui inglaseks.”

“Ma mõtlen…” ütles Merlin mõistatuslikult.

“Te arvate, et Chris võis olla maskeeritud?” küsis Romina. “Jah, muidugi! Ma unustasin. See on just sedasorti meeletus, mida Chris teeks – etendaks araablast. Talle meeldis väga, et Bombays teda keegi ära ei tundunud, kui ta oli hindu moodi riides. Kuid see oli ammu.”

“Ma arvan, et Chris on kasutanud paljusid maskeeringuid, ühel ja teisel moel,” ütles Merlin Forde. “Kuid maskeeringu puhul on see oht, et kui keegi selle avastab, siis on ta üpris kindel, et ollakse paha peal väljas.”

“Miks te arvate, et Chris võis Kairos maskeeritud olla?” küsis Romina.

“Vaid seepärast, et ta vahetas hiljuti aadressi ja kolis linna palju vaesemasse kvartalisse,” vastas Merlin Forde.

“Kes teile seda rääkis?” küsis Romina. “Ega ometi Briti saatkond?”

“Ei, see oli keegi, kellega ma täna hommikul telefonis vestlesin,” vastas Merlin. “Ta oli Chrisi näinud umbes nädal tagasi, just enne kojutulekut.”

“Kas ta rääkis veel midagi?”

“Ei, sest ta ei rääkinud Chrisiga. Ta lihtsalt tundis ta juhuslikult ära ühes kohvikus Kairo võrdlemisi halva kuulsusega linnaosas ning järgnes talle sinna, kus Chris tema arvates peatus.”

Romina pigistas sõrmed rusikasse.

“Kui Chris ei oleks ainult nii isepäine olnud!” hüüdis ta. “Vahel ma küsisin temalt, kas on tark võtta mõttetuid riske – ta läks Koreas otse eesliinile. Kuid ta ei kuulanud mind. Minu meelest tõmbas oht teda enda poole rohkem kui miski muu.”

“Muidugi oli see nii,” nõustus kindral. “Su vend oli väga julge noormees – ning mõnes mõttes väga rumal. Ta ei kuulanud ka mind – ma rääkisin temaga küllalt sageli.”

“Igatahes kavatsen ma välja selgitada, mis juhtus,” ütles Romina. “Ma ei kavatse siin lihtsalt istuda, mõtlemata sellele, et ta on külmavereliselt tapetud. Ning ma tahan tema alustatud töö lõpule viia.”

“Kuid te ei saa seda teha,” ütles Merlin Forde ning lõi rusikaga lauale. “Te olete naine. Mida te enda arust suudate avastada?”

“Naised on varemgi igasuguste asjadega hästi hakkama saanud,” kähvas Romina vihaselt. “Ning mõned parimad spioonid olid naised, eks ju, Hoolu?”

“Olid tõesti,” nõustus kindral. “Minu arvates võlgned sa vastassugupoolele vabanduse, Merlin.”

“Hea küll, ma vabandan,” ütles Merlin Forde kannatamatult. “Kuid taeva pärast, ära lase preili Huntleyl end lolliks teha ja Kairosse tormata, käes põlev mõõk, ning anda kõigile võimalus jäljed peita ja ära kaduda.”

Tema jutul oli jumet ning kui Romina ei oleks nii vihane olnud, siis oleks ta meest kuulanud. Kuid ta oli vihane – sest mees oli ta vihale ajanud – ning mitte miski, mis too oleks praegu öelnud, ei oleks ta otsust kõigutanud.

Romina tõusis püsti.

“Ma kardan, et meie arvamused lähevad lahku,” ütles ta. “Hoolu, kullake, ma hoian sinuga ühendust. Kui vajan sinu abi, ei kõhkle ma seda palumast.”

Ta tõmbas mantli selga ning hakkas kindaid kätte panema. Seda tehes kuulis ta teatava rahuloluga, kuidas Merlin Forde ütles kindralile tungival sosinal:

“Pea ta kinni! Sa ei tohi tal minna lasta!”

Kindral vaatas otsa Merlinile ja seejärel Rominale. Nõrk naeratus kõverdas ta suunurki.

“Üks hetk, Romina,” ütles kindral. “Kui sa siia tulid, rääkis Merlin parajasti mulle Kairosse sõidust ning mõtles, milline lähenemisviis oleks tema seisukohast kõige parem.”

Ta kõhkles enne jätkamist.

“Nagu näha, ei ole Merlinil erilist positsiooni, kui tuleb suhelda tavaliste ametnikega. Samas on sinul kui Chrisi õel täielik õigus esitada küsimusi, mis puudutavad sinu venna surma.”

“Loomulikult,” nõustus Romina. “Seda ma arvan ise ka. Seepärast ei ole härra Forde’il vaja sellega tegelda. Ma lähen Kairosse ning teatan sulle – ja kui soovite, siis ka teile, härra Forde – kõigest, mida avastan.”

Tema hääles oli võidukusenoot ning ta tundis, et on sellele jälestusväärsele noormehele, kes pani ta ebamugavasse olukorda, üks-null ära teinud.

“Samas,” ütles kindral, nagu Romina ei olekski midagi öelnud, “on mul tunne, et sulle antakse küll palju tõepäraseid vastuseid, kuid ise avastad sa väga vähe.”

“Ma tean, et see ei ole lihtne,” ütles Romina äkitselt tõsinedes. “Kuid ma annan oma parima, et targalt tegutseda.”

“Ma ei usu, et sa jõuaksid eriti kaugele,” ütles kindral leebelt. “Seepärast soovitan, et läheksime kompromissile. Te võiksite koos minna.”

“Koos?” hüüatas Romina ning nägi, et Merlin Forde’i nägu väljendas ülimat hämmastust.