Читать книгу Oht Niiluse ääres - Barbara Cartland - Страница 5

Romina jättis lahtise kohvri toolile ja otsis garderoobist asju, mida kaasa võtta.

Ta krimpsutas nägu, mõeldes eelnevale reisile. Mis oleks veel ebameeldivam kui seotus mehega, keda ta algusest peale ei sallinud – mehega, kellega tal ei olnud midagi ühist?

Kuid minna koos Merlin Forde’iga oli siiski parem kui mitte midagi, ning kõige rohkem tahtis Romina praegu Londonist minema pääseda. Ta mõtted libisesid reisi eesmärgilt eemale ning ta tundis peaaegu kergendust, kui uksekell helises.

Väljas seisis noormees, hoides süles tohutut korvi, mis oli kaetud valge paberiga. Naine nägi, et see on saadetud väga kallist Mayfairi lillekauplusest.

“Preili Ro… Romeena Huntley?” küsis poiss, hääldades ta nime valesti.

“Jah.”

“Kirjutage alla.”

Poiss ulatas talle raamatu ning ta kribis sinna oma allkirja. Siis pandi raske korv talle sülle.

Romina viis lilled elutuppa ning asetas need madalale diivanilauale kamina ääres. Hetkeks ta lihtsalt vaatas paberit ning seejärel rebis selle peaaegu raevukalt ära.

Korvis olid lillad ja valged orhideed – suurejooneline, väga kallis kingitus.

Korvi käepideme külge oli kinnitatud ümbrik. Romina võttis selle kätte ning avas väikese, kõvasti suletud ümbriku sõrmedega, mis tundusid äkki kanged.

Ta silme ees oli nimi ning selle kohal sõnum:

“Mõeldes suurepärasele õhtule, kõige võluvamale Londoni tüdrukule.”

Romina seisis väga vaikselt. Ta tundis, kuidas sõnum rajab teed tema mõtetesse ning tekitab veel naeruväärsema tunde, kui tal enne seda oli olnud. See ei olnud mehe, vaid tema süü. Ta oleks pidanud arukam olema ja endast rohkem lugu pidama.

Pisut ohates võttis ta korvi ja viskas selle teise toanurka – viskas kogu jõust, nii et see põrkas vastu aknaalust seina ja kukkus kummuli. Orhideed valgusid vaibale ning lebasid seal ebaloomulikus asendis, nende keerdus, lõhestatud keeled justkui protesteerisid sellise kohtlemise vastu.

Rohkem nende poole vaatamata pööras Romina ringi ja jooksis tagasi magamistuppa.

“Ma pean ära minema,” mõtles ta. Alex kindlasti helistab talle. Nad olid sel ööl rääkinud õhtusöögile minekust ning ta teadis – mees loodab, et ta kutse innukalt vastu võtab.

“Ma pean ära minema… Ma pean ära minema…” See refrään kordus nagu rongirataste lõgin.

Ta hakkas pakkima, muretsemata selle üle, kas ta rõivad lähevad kortsu või mida ta peaks kaasa võtma.

Siis helises uksekell uuesti. Ta seisatas, süda pekslemas.

Kas tema võis helistada? Romina vaatas kella – ühest puudus kakskümmend minutit. Oli väga ebatõenäoline, et ta tuleks ilma ette helistamata, aga ta võis olla seda teinud, kui Rominat kodus ei olnud. Kuid lantšist ju ei räägitud.

Romina ei võinud sellega riskida, ta ei võinud ust avada ja näha teda seal seismas, naeratus huulil, too pilk silmis. See oleks teinud Romina veel odavamaks kui ta praegu tundis end olevat.

Kell helises jälle.

“Kui see on Alex, siis panen ukse ruttu kinni ja keeldun temaga rääkimast,” mõtles ta.

Kuid seal ei seisnud Alex, vaid Merlin Forde.

“Ma hakkasin mõtlema, et olen tulnud valesse kohta,” ütles ta.

“Mida te tahate?” küsis Romina. “Ma mõtlesin, et te helistate mulle ja ütlete aja, millal me lahkume.”

“Kas ma tohin sisse tulla?” küsis mees pehmelt.

Romina sai aru, kui ebasõbralik ta oli olnud, ja tundis kahetsust.

“ Ma… ma palun vabandust,” vastas ta. “Mu mõtlemine ei ole täna hommikul just kõige paremas korras.”

“Muidugi mitte,” ütles mees toonil, mis oli ilmeksimatult kaastundlik, ning Romina teadis, et see vihjas ta kurbusele, mis puudutas Chrisi.

Kuna tal oli oma käitumise üle piinlik, käitus Romina järsult.

“Tulge sisse, kui soovite,” ütles ta, “kuid mul on ainult sedavõrd aega, et asjad kokku pakkida.”

Mees pani ukse enda järel kinni ja jättis kaabu eesruumi. Ta ei kandnud mantlit, märkas Romina, ehkki tuul oli külm.

Merlin astus elutuppa, enne kui Rominale oli meelde tulnud orhideedega tekitatud segadus. Naine nägi, kuidas mees neile pilgu heitis ja selle jälle ära pööras.

“Kas sooviksite midagi juua?” küsis Romina. “Viskit või kokteili?”

“Viskit, palun.”

Merlin läks kamina juurde ning hoidis käsi tule kohal.

“See on Chrisi korter,” ütles ta, mis tundus pigem nentimise, mitte küsimusena. “Miks teie siin elate?”

“Ma elan maal,” vastas Romina. “Ma andsin oma korteri peaaegu aasta tagasi ära. Chris on nii harva Londonis, et oli mõttetu meil mõlemal oma korteri eest maksta, kui ühest piisab.”

Romina ulatas Merlinile viski soodaga.

“Tänan,” ütles mees. “Ma tulin teile ütlema, et meie plaanid on muutunud.”

“Muutunud?” küsis Romina teravalt. “Ma pean teid hoiatama, et öelge, mida tahes – see ei takista mind Kairosse minemast, ükskõik, mida teie teha otsustate.”

“Keegi ei püüa teid takistada,” vastas Merlin. “Kuid ma vestlesin kindraliga. Ma arvan, et mul on palju parem plaan, kui tema välja pakkus.”

“Kas tema arvab nii?” küsis Romina sarkastiliselt, mõeldes, et see noormees on ülbe ja arvab endast liiga palju.

“Tegelikult arvab küll,” vastas Merlin.

Ilma luba küsimata istus ta kamina juurde tugitooli ja Romana oli rõõmus, et mees oli seljaga orhideede poole.

“Noh?” nõudis ta.

“Ma olen nende asjade üle mõelnud,” alustas Merlin, “ning ma ei usu, et jõuaksime tavaliste turistidena kuigi kaugele. Alustada tühjalt kohalt – ilma sõprade ja vaenlasteta – on parem. Teiseks, üks meie inimene Kairos juba nuusib sealt kvartalist, kus Chris elas, üles kõik, mis võimalik.”

“Ma tahaksin, et ta meid ei segaks,” ütles Romina vihaselt. “Ma tahan ise näha. Ma ei taha, et võõrad trambiksid jälgedel ja teeksid asja enne meie kohalejõudmist hullemaks.”

Rääkides tundis ta, et see, mis ta ütleb, on võrdlemisi rumal ja kasutu. Muidugi oli kellelgi kogenumal rohkem võimalusi midagi leida kui tal endal.

Tahtmata liiga rumal paista, ütles ta kiiresti:

”Hästi – unustage, mis ma ütlesin, ja rääkige edasi.”

Ta nägi Merlini silmis tulukest ning mees jätkas.

“Seepärast tegin kindralile sellise ettepaneku, mis võib minu arvates vilja kanda, kui meil on õnne. Kuid see tähendab suuremat ohtu, kuna teie olete asjaga seotud.”

“Ma ei ole ohust huvitatud,” pahvatas Romina, “ma tahan teada saada, mis Chrisiga juhtus.”

“Teis on kahtlemata tema põikpäisust – on see hea või paha, seda ma ei tea.”

“Rääkige mulle oma plaanist,” tegi Romina ettepaneku, tundes, et ta ei suuda taluda kiitust ega laitust enda vastas istuvalt enesekindlalt noormehelt.

Merlin võttis lonksu viskit.

“Tänastes õhtulehtedes,” ütles ta, “on kuulutus, et kreeklasest miljonär – Nickoylos – on tulnud Ameerikast Londonisse, et teha pakkumine West Endi ühele suuremale kasiinole. Ajakirjandus on saanud vihjeid, et hind, mida ta pakub, on umbes pool miljonit naela.”

“Kes ta on?” küsis Romina. “Ja kuidas tema selle looga seotud on?”

“Te näete teda enda ees istumas,” ütles Merlin muiates.

“Teie?” karjatas Romina. “Kuid miks? Milles on siin iva?”

“Ma arvasin, et te seda küsite. Härra Nickoylosel on võrdlemisi sensatsiooniline minevik – tegelikult, otse öeldes, on ta kaabakas ja seikleja.”

“Kuid kas seda usutakse?”

“Muidugi,” vastas Merlin. “Nickoylos on üürinud “Savoy” hotellis sviidi ning Lucien, kes on teatavasti enamiku Londoni kasiinode omanik, on juba ta pakkumise kätte saanud.”

“Ilmselt võtab ta selle vastu?” küsis Romina.

“Läbirääkimised võtavad kaua aega,” vastas Merlin. “Pealegi peab härra Nickoylos kahjuks homme hommikul Kairosse sõitma.”

“Ahaa,” ütles Romina aeglaselt. “Te loote uue karakteri, kes võiks ehk huvitada inimesi Kairos – neid, kes võivad olla vastutavad Chrisi surma eest?”

“Täpselt,” vastas Merlin. “Mida halvem on tema reputatsioon, seda tõenäolisemalt kehtib kõnekäänd “küll koer koera tunneb”. Mäletate, et teile räägiti seda lapsepõlves?”

“Kus mina mängu astun?” küsis Romina kiiresti.

“Mis te ise arvate?” ütles Merlin. “Te olete Nickoylose kallim.”

Romina sähvas mehe poole hävitava pilgu ning ütles:

“Ma arvan, et võiksin seda teha. Mul on vaja sobivaid riideid…”

“Ma olen sellele mõelnud,” katkestas Merlin. “Te saabute New Yorgist kell viis pärastlõunal. Teil on kerge ameerika aktsent, kuid kahtlemata olete pärit Manchesterist.”

“Minu meelest on see võrdlemisi riskantne,” ütles Romina, tundes, et kusagilt tuleb vigu leida. “Väga lihtne on järele kontrollida, et ma ei saabunud Londoni lennujaama.”

“Aga saabute,” vastas Merlin.

Naeratus mehe huultel viis Romina mõttele, et Merlinile meeldib temaga vaielda.

“Te lendate kell pool kolm lennukiga Glasgow’sse. See saabub – ma usun, et mul on õigus – umbes kolmveerand neli. Seejärel lähete kohe Pan America lennukile ning saabute Londoni lennujaama graafiku järgi.”

“Te olete kõigele mõelnud,” ütles Romina.

“Alati on võimalus, et inimesed, kes on lennukis, võivad teid mäletada, kuid tõenäoliselt mitte. Filmitähtede väljanägemine vabal ajal on igal juhul võrdlemisi vilets ega avalda mingit muljet. Kandke tumedaid prille ja peas rätikut. Ning head naaritsakasukat – teil muidugi on see olemas?”

“Tegelikult on küll.”

“Ning kui jõuate “Savoysse”, anname teile täiesti uue välimuse – valeripsmed, pisut juuste pleegitamist ning kõik tavalised aksessuaarid, mida nõutakse nukukeselt, keda te kujutate.”

“Tänan teid väga,” sõnas Romina. “Kuid kas teie arvates on see kõik vajalik?”

Merlin loobus pisut tüdinud hääletoonist, mida ta oli kogu aeg kasutanud, ning ütles väga tõsiselt:

“Teie tundsite Chrisi paremini kui mina. Kas ta teie arvates oleks öelnud, et on millegi tähtsa jälil, kui ta poleks selles kindel olnud?”