Читать книгу Keelatud armastus - Barbara Cartland - Страница 4

“Anna andeks, et hilja peale jäin, kullake, aga piim toodi farmist alles mõne minuti eest. Su tee on nüüd valmis.”

Aria tõusis aeglaselt laua tagant ja naeratas.

“Ma arvasingi, et Bill hilines jälle,” tähendas ta. “Ära muretse, Nanny, ja ära jumala pärast temale midagi ütle. Sa ju tead, kui raske on Charlesil karjuseid leida.”

“Tänapäeval on üldse korralikku tööjõudu raske leida,” sõnas Nanny salvavalt. “Mine nüüd teed jooma. Kas keegi täna käis ka?”

Aria vaatas laual olevat karpi, kus oli kuus poolekroonist.

“Nagu näed, ei ründa meid just rahvamassid,” vastas ta naeratades. “Täna on käinud neli ameeriklast ja üks kohutav paar mootorrattaga. Naine ütles: “Ülbus”, sest tema arvates polnud maja poolt krooni väärt ja ta imestas, et me julgeme nii palju küsida.”

“Milline häbematus!” hüüatas Nanny. “Oleks ma vaid siin olnud. Ma oleksin talle oma arvamuse näkku öelnud.”

Aria naeris. Ta oli Nanny “arvamusi” kuulnud nii kaua, kui suutis meenutada. Ähvardustena tundusid need alati väga hirmsatena, aga tegelikkuses ei pannud need kedagi värisema, kui kolmeaastased lapsed välja arvata.

“Me ei tohiks oma väheseid kliente minema peletada,” lausus Aria. “Hoolimata naise ebameeldivatest märkustest ostis tema abikaasa paar postkaarti. Raha on sahtlis. Charles käskis seda eraldi hoida.”

“Ma pole seda unustanud,” ütles Nanny pahaselt.

Ta ajas alati kogu raha segamini ega kannatanud pisimatki vihjet selle kohta, nagu poleks tema äärmiselt pedantne arvepidaja.

“Kuus inimest poole päevaga!” nentis Aria käsi üle pea sirutades. “Viisteist šillingit! See on täiesti lootusetu, eks, Nanny? Ma räägin täna õhtul Charlesiga. Ta oli eile õhtul nii väsinud, et ma ei tahtnud teda koormata.”

“Mõtle, enne kui sa midagi ütled, kullake,” manitses Nanny. “Ja mina pole sinu hullude ideedega päri – pea seda meeles.”

“Aga sa tead väga hästi, Nanny, et me peame midagi ette võtma,” vaidles Aria.

Nanny ohkas ja see tundus tulevat tema väikese hapra keha sügavaimast sopist.

“Jah, kullake, midagi vist tuleb tõesti ette võtta,” nõustus ta. “Aga mida? Selles on küsimus.”

“Ja mina tean vastust,” lausus Aria. Ta kummardus järsku ja suudles oma vana hoidja kortsulist põske. “Sina ära muretse, juhtugu, mis tahes. Lõpuks läheb kõik hästi, küll sa näed. Kahtlemata on nii kõige parem! Mäletad, kui tihti sa seda mulle kordasid, kui ma olin laps?”

“Muidugi mäletan,” vastas Nanny. “See tegi mu tuju paremaks, aga tegelikult pole ma kindel, et see oli alati õige.”

“Seekord olen mina kindel,” naeratas Aria.

Ta läks laua juurest akna alla. Päike paistis ja kerge tuulehoog sahistas kahvaturohelises varasuvises lehestikus. Maja ees kasvavate roosipõõsaste kohal oli kuulda mesilaste vaikset suminat. Muidu oli kõik väga vaikne – Inglismaa maamaja tasane rahu.

“Liiga vaikne!” ütles Aria ootamatult valjul häälel, järgnedes oma mõtetele.

Laua ääres istuv Nanny vaatas üllatunult üles.

“Mis on?” uuris ta.

“See paik,” jätkas Aria. “See on liiga vaikne, liiga eemal muust maailmast, liiga väike, et suuremat tähelepanu tõmmata. Ja reklaamimiseks meil raha pole. Meil pole lootustki külastajaid meelitada, kui mõne miili kaugusel on Hatfield House, Luton Hoo ja Woburn Abbey. Ja miks peaks keegi meie peale mõtlema, kui Bedfordi hertsog mõtleb rahva Woburni meelitamiseks välja igasuguseid kavalaid võtteid?”

“Aga miks nad ei peaks?” päris Nanny peaaegu vihasena. “Queen’s Folly on sama vana ja ilus kui Hatfield House.”

“Ja umbes kümme korda väiksem,” andis Aria ägedalt vastuseks ja naeris siis. “Ära kuula mind, Nanny. Ma lihtsalt kadestan neid, kes suudavad koguda poolekrooniseid palju rohkem, sest neil on rohkem pakkuda. Aga Charles muidugi ei tunnista, et mõni koht võib olla imelisem kui Queen’s Folly.”

“Ükski teine koht ei saa sellele ligilähedalegi!” teatas Nanny südikalt.

Aria naeris taas.

“Te pole kumbki erapooletu.”

“Ja õigusega,” nähvas Nanny.

“Ja õigusega,” lausus Aria vaikse kajana.

Tema pilk muutus leebeks ja ta vaatas oma vana hoidja kühmus kogu, oodates avatud ukse juures laua taga istudes Queen’s Follysse külastajaid, kellelt raha koguda.

Kui nad otsustasid maja rahvale vaatamiseks avada, oli see tundunud suurepärase võimalusena raha teenida. Charles oli alguses olnud sellele vastu, et võõrad tungivad tema ellu ja segavad rahu majas, mida ta armastas üle kõige. Aria veenis teda, et ainus võimalus maja enda valduses hoida, oli rahuldada nende uudishimu, kellele meeldis vaadata möödunud hiilgeaegade jäänukeid.

Kui Charles oli lõpuks veendunud, et Queen’s Folly uste avamine oli mitte ainult vajalik, vaid ka otstarbekas, oli ka tema sellest ideest vaimustunud. Ent loid reaktsioon nende lahkele žestile oli viinud ta masendusse ja muutnud kibestunuks.

Tõtt-öelda polnud see mingi üllatus, et vaid vähesed külastajad oli Queen’s Follyst kuulnud, rääkimata selle ülesleidmisest. See asus kitsaste ja käänuliste teede lõpus, Hertfordshire’i metsikus rohelises vööndis, mis oli puutumatu ja rikkumata hoolimata asjaolust, et see asus Londonist vaid 25 miili kaugusel. Queen’s Follysse viivate teede ääres polnud ühtki basseiniga võõrastemaja ega värvilisi tulesid. Puudusid ka kõrtsid, mida olid hakanud pidama nutikamad omanikud, olles valmis pakkuma luksuslikku lõunasööki iidsete talade all ja vanade avatud tulekollete ees.

Ometi käis Queen’s Follys piisavalt inimesi ning intelligentsemad neist hüüatasid rõõmust, nähes viis sajandit tagasi laotud punaste telliste mahedat ilu; sattusid vaimustusse keskpiidaga akendest; vaatasid uskmatul ilmel maale, mis rippusid banketisaalis, suutmata uskuda, et need olid originaalid.

Ja see oli kõik! Muud polnudki vaadata! Queen’s Folly oli üsna tilluke. Legendide kohaselt oli selle lasknud ehitada kuninganna Elizabeth, kes soovis seal aeg-ajalt viibida omaette ilma õukondlaste, kammerneitsite ja teenriteta. Legend vihjas ka, et selle taga peitus midagi romantilist, aga neid lugusid ei kinnitanud miski.

Queen’s Folly oli kahtlemata Elizabethi-ajastu ehitis ja selle perioodi suurepäraselt säilinud juveel. Maja nimi oli sama vana kui selle alusmüürid ja päritolu kohta võis vaid oletusi teha, sest Hertfordshire’i maakonna arhiivis oli öeldud vaid, et maja ehitati kellegi Sir Charles Milborne’i käsul. Kas oli ehk tema olnud järjekordne kavaler, kelle süda lebas selle naise jalge ees, kes viis Inglismaa enneolematu hiilguseni ja kelle imetlejad ristisid ta Glorianaks?

Banketisaali kamina kohal rippus kuninganna portree. See polnud kuigi tuntud maal, ent see andis väga hästi edasi tema juuste erkpunase tooni. Aria oli seda lapsena jumaldanud. “Ta on punapea nagu minagi,” ütles ta päris pisikesena, osutades väikese sõrmega Elizabeth I juveelidega kaunistatud kiharatele.

“Ta oli suurepärane naine,” oli Nanny vastanud. “Ja sinust sellist ei saa, kui sa ei õpi oma tujusid talitsema.”

Siis oli ta võtnud Arial käest kinni ja näidanud trepil olevat vana nikerdatud kirja ning sundinud teda seda valju häälega lugema.

“Kui Milborne on punapea, ootavad ees pahandused.”

Nanny vaatas teda ja tundis, kuidas süda tõmbus kokku. Aria punased juuksed lendlesid ümber pea ja kui päikesevalgus ukse vahelt sisse tungis, pani see tema kiharad tantsisklema ja särama nagu oleks need kuldne leek.

See laps oli imekena! Ja mis ootas teda selles tühjas, lagunevas majas peale vana naise seltsi ja lõputult toriseva mehe, kelle sõjakoledused ja veresaun olid peaaegu hävitanud!

“Ta peab siit lahkuma,” mõtles Nanny endamisi. Ent just siis, kui ta kavatses selle välja öelda, pöördus Aria kannal ringi ega kuulanud teda enam. Ta vaatas üle ukse välja.

“Üks auto tuleb,” sõnas ta. “See paistab kallis olevat. Issand, ongi! See on see uus Bentley!”

Aria astus aknaorva, et paremini näha. Ta seisis pleekinud damastist kardinate vahel, mis olid kunagi olnud punased, aga nüüd kulunult roosad, ning ükski siseneja poleks teda seal näinud.

Ta nägi, kuidas Bentley maja ees peatus. Keegi mees astus välja. Ta läks teise ukse juurde, et avada see oma kõrval istunud naisele. Mehel oli seljas igapäevane hall flanellülikond, tema pea oli paljas ja nahk väga päevitunud. Tema kõnnak oli kuidagi sihikindel ning sama mulje jätsid ka tema laiad õlad ja peahoiak.

Aria otsustas seda mehe selja järgi ja kui ta nägi mehe nägu, taipas ta, et tema esmamulje polnudki liialdatud. Mehes oli midagi paeluvat, midagi, mis sundis naist peaaegu hinge kinni pidades läbi väikeste aknaruutude teda jälgima. Mehel olid kõrged põsesarnad, sügaval asetsevad silmad ja täidlane, ent üsna julma joonega suu. Ta polnud väga kena, kuid kindlasti mitte ka selline inimene, kellest mööda vaadatakse või keda saab unustada. Mees naeratas ja Aria otsustas, et ta on ka ääretult võluv.

Ja siis väljus autost naine, kes pani Aria meest unustama. Naine oli heleblond ja nii hingematvalt kaunis, et Aria teadis ütlematagi, et ta on kas filmi- või teatrinäitleja. Naisel oli seljas tume safiirsinine kleit ja õlgadel pikk hele naaritsanahast stoola, kõrvades rippusid teemantkõrvarõngad ja randme ümber oli teemantkäevõru. Naine astus autost välja ja seisis maja ees, käed ikka veel oma saatja pihkudes ja nägu mehe poole pööratud.

“Kas me tõesti peame veel ühte vanasse igavasse muuseumi minema?” küsis ta pehmel, peaaegu hellitaval toonil. “Ma olen nii väsinud.”

“See on viimane,” vastas mees madalalt ja vaikselt kerge ameerika aktsendiga.

“Igatahes ei kavatse ma enam treppidest ronida.”

“Kas tahad, et võtaksin su sülle?”

Küsimuses sisaldus vihje ja kaks sinist silma vaatasid meest pikkade, tumedate ripsmete alt.

“See oleks väga meeldiv – aga mitte siin.”

Mees võttis ta käevangu ja juhtis trepist üles peaukseni. Aria mõistis, et nad on armukesed ning pöördus neid vaatama, kui nad Nanny laua ees peatusid.

“Viis šillingit! On nii?” küsis mees.

“Jah, nii see on, härra,” vastas Nanny, otsides kiirustamata naelasele rahatähele tagasiandmiseks münte.

“Kas meil on vaja giidi või tohime me ise ringi vaadata?”

“Jalutage omapäi, härra. Meil pole giidi. Banketisaal, kus on maalid, on otse ees.”

“Pea meeles, et ei mingeid treppe,” tähendas blondiin.

“Kui on, siis mu pakkumine kehtib endiselt,” sõnas mees toonil, mis oli mõeldud vaid selle naise kõrvadele.

Nad jalutasid käevangus läbi halli ja sisenesid banketisaali. Nanny nõjatus oma tooli seljatoele ja vaatas sinnapoole, kus Aria neid jälgis.

“Täna siis kokku kaheksa,” tähendas ta. “Parem siiski kui eile.”

“Jah, parem kui eile,” vastas Aria hajameelselt.

Ta läks seda öeldes paremale jääva ukse juurde, millel oli kiri “Privaatne” ja avas selle. Ta ei teadnud miks, aga ta ei soovinud enam ameeriklast ja tema kena kaaslannat jälgida. Tavaliselt jätsid külastajate reaktsioonid ta külmaks, aga mingil seletamatul põhjusel ei tahtnud ta kuulda neid kahte hüüatamas: “Kas see on kõik? Kas rohkem ruume polegi?”

Kui tihti oli ta seda kaeblemist kuulnud? Ja tavaliselt põlastas ta neid, kes eelistasid kvantiteeti kvaliteedile. Ent selle võimalik kuulmine neilt kahelt tekitas temas masendustunde.

Aria läks mööda lühikest koridori edasi ja avas ukse elutuppa, kus teda ootas tee. Nanny oli selle kandikule jätnud, teekannu kattis ja hoidis kuumana vanamoodne soojendaja. Tuba oli väike ja kulunud. Kui Aria isa elas, oli see olnud majapidajanna tuba. Nüüd oli selles kogu nende allesjäänud mööbel.

Aria istus laua taha ja kallas endale tassi teed. Laual olid ka kurgivõileivad ja tükk isetehtud kooki. Ta sõi, mõtted hajevil, kuni kuulis peaaegu võpatades, kuidas automootor tööle pandi. Ta tõusis ja läks akna alla, mis avanes maja ette.

Ta nägi, et hall Bentley hakkas liikuma. Ta nägi vilksamisi päevitunud nägu kõrgete põsesarnade ja tumedate silmadega. Siis oli auto temast möödas ja liikus kiiresti mööda sissesõiduteed, sähvatades päikesesäras mööda nagu mingi ebamaine sõiduvahend.

“Kiirelt tulnud, kiirelt läinud!”

Aria sosistas neid sõnu ja arutles, miks neid ütles. Auto oli nüüd vaateväljast kadunud. Jäänud olid vaid vaikus ja rahu, mida ta oli ennist maininud. Nemad olid viie šillingi võrra rikkamad ja Ariale tundus, nagu oleks mees halli Bentley ja oma kauni armukesega endast mingi lõhe maha jätnud. Või oli see ainult Aria enda südames?

Tema taga avanes uks.

“Nad tegid päris kärmelt, Nanny,” tähendas Aria pead pööramata.

“Kes?” päris mehehääl.

Naine pöördus.

“Charles! Ma ei oodanud sind.”

Tema vend tuli sisse ja istus laua taha.

“Kas sul on mulle teed pakkuda?” küsis ta.

Mehel olid seljas määrdunud, plekilised püksid ja avatud kraega särk.

“Muidugi,” vastas Aria. “Aga mis juhtus? Miks sa praegusel kellaajal siin oled?”

“Silolõikuri tera murdus katki,” vastas vend. “Igavene jama. Kui seda poleks juhtunud, oleksime Greenacresi õhtuks tehtud saanud. Pidin Hertfordi uue järele minema.”

“Kui ebameeldiv,” tähendas Aria. Ta võttis puhvetkapist teise tassi. “Söö see võileib ära,” soovitas ta, “ja ma teen juurde.”

“Ei, ma ei taha süüa,” vastas Charles. “Ma pean kohe tagasi põllule minema, ehkki me ei saa jätkata enne, kui Joe on tera ära vahetanud.”

“Sa paistad väsinud olevat,” mainis Aria vaikselt. “Kas sa ei võiks seda homse peale jätta ja hommikul värskena alustada?”

“Sa tead paganama hästi, et ei saa,” sõnas mees teravalt. Ja lisas kähku: “Anna andeks! Ma ei tahtnud sulle nähvata, aga mind ajab närvi, et need neetud asjandused kogu aeg katki lähevad. Asi pole ainult viivituses, vaid selles, et ma ei jaksa uusi osta.”

“Jah, ma tean, Charles. Aga sa sunnid end liiga tagant. Sa üritad saavutada liiga palju liiga kiiresti.”

“Liiga kiiresti! Kas sa tead, kui palju me oleme pangas krediiti ületanud? Ja muide, juhataja saatis mulle täna hommikul kirja. Ta palus enda jutule tulla. Sa tead, mida see tähendab!”

“Oh, Charles! Sa ei arva ometi, et ta palub meil osa laenu tagasi maksta?”

“Mind see ei üllataks. Aga ma ei saa seda teha, Aria. Lihtsalt ei saa.”

Tema venna hääles oli järsku kuulda kile, peaaegu hirmunud toon ja Aria pani kähku käe venna omale.

“Ma tean, et sa ei saa, Charles. Aga ära muretse. Kõigepealt kuula ära, mis juhatajal öelda on. Võib-olla polegi midagi hullu, lihtsalt tavapärane jutuajamine.”

“Aga kui ei ole, mida ma siis peale hakkan?”

Jällegi oli mehe hääles kuulda paanikat.

“Charles, küll kuidagi saab. Me oleme ju siiani hakkama saanud, eks ole?”

“Hädavaevu.”

“Aga siiski.”

Aria üritas naeratada. See ei õnnestunud.

Charles lõi mõlema rusikaga lauale.

“Ma ei loobu sellest paigast, ei loobu, seda ma sulle ütlen.”

“Sa ei peagi,” lausus Aria leebelt. “Kes on üldse midagi sellist väitnud? See on sinu oma, Charles. Me elame siin. Oleme seni hakkama saanud ja saame edaspidigi. Sa ei tohi selles kahelda.”

Õe hääle kirglik siirus ja tema käe surve rahustasid meest mingil määral. Ühel hetkel oli Charles pinges, võitles tekkiva paanikaga ja siis tundus ta Aria sõnade mõjul rahunevat ning hirm kadus ta pilgust.

“Joo teed,” ütles Aria vaikselt. “Ja söö see võileib ära. Ma nõuan.”

Mees kuuletus vastuvaidlemata ja kui ta oli hakanud sööma, läks Aria kööki ning tuli tagasi leiva ja võiga.

“Kas sa lõunat sõid?” küsis ta nagu muuseas.

“Muidugi...” alustas Charles, vakatas ja vaatas õde süüdlaslikult. “Ma... vist sõin.”

“See tähendab, et ei söönud,” nentis Aria. “Charles, kui rumal sa oled! Sa tapad end ära, kui sa nii töötad. Keegi ei suuda ehast koiduni söömata tööd rabada. Vaata, et sa ei liigu paigast. Ma praen sulle paar muna ja sa sööd need rõõmsalt ära.”

Tema vend vaatas kella.

“Ma pean tagasi minema.”

“Sa püsid siin, kuni oled midagi kõhtu saanud,” teatas Aria kindlalt.

Ta ruttas kööki ja praadis väikesel gaasipliidil mune. See seisis tohutu ja kasutu praeahju kõrval, kus olid lisaks suured leivaküpsetusahjud, ning see oli olnud seal tema vanaisa aegadest saadik. Samal ajal mõtles Aria peaaegu meelt heites Charlesi näoilmele, kui vend rääkis talle, et pangajuhataja oli ta enda juurde kutsunud. Aria teadis, et vend ei maga enne, kui vestlus on selja taga; teadis, et Charles sunnib end veelgi rohkem rabama – tegema kümne mehe tööd ja kasutama peaaegu üleinimlikku jõudu.

“Vaene Charles! Vaene, vaene Charles!”

Gaasi vaikne sisin paistis Aria sõnu kajana kordavat. Naisele torkas järsku pähe, et sellest oli juba palju aega möödas, kui ta viimati oma venna pärast muretses või talle kaasa tundis.

Kui Aria oli laps, nägi ta oma venda harva. Charles oli käinud internaatkoolis. Aria elas isa juures, viibis koolivaheaegadel tihti välismaal, nii et kui Charles käis sugulastel külas, siis õde ja vend isegi ei kohtunud. Sõja ajal oli Aria Charlesi kaks korda näinud. Ja siis, kui Euroopa oli rahu sõlminud, oli Charles läinud esmalt vabatahtlikuna Koreasse ja siis Malaile.

Ta oli viibinud Malail vaid nädala, kui terroristid ta kinni võtsid. Nad piinasid teda seni, kuni ta lõpuks päästeti ja temast oli järel vaid inimvare. Ta oli tulnud tagasi Inglismaale närvilise ja füüsiliselt ruineerituna – et sattuda silmitsi oma perekonda tabanud hävinguga.

Charlesi ja Aria isa Sir Gladstone Milborne oli surnud 1953. aastal, kui Aria oli kaheksateist ja Charles kakskümmend neli. Nad avastasid alles pärast tema surma, kuidas tal oli õnnestunud nii kaua elada luksuslikku ja mugavat elu. Kõik oli ära raisatud – järel polnud midagi. Isegi fondides olev raha oli ära kulutatud ja ilmselt ebaseaduslikult, kui seda oleks hakatud juurdluse abil selgitama. Aga sel polnud mõtet.

Rahapuudusest hullem oli aga avastus, et isa oli teinud ka Queen’s Folly paljaks, et finantseerida oma “härrasmehelikku elustiili”.

Ta oli kohe pärast sõda välismaale läinud, võttes Aria endaga kaasa. Nad olid elanud Itaalias, Pariisis ja talvel Egiptuses. Nad peatusid alati parimates hotellides; samal ajal kui Sir Gladstone lõbustas end kaunite naiste, luksusliku toidu ja suurlinnade ööeluga, valvas Ariat karmilt eakas guvernant, kes väljendas pidevalt, ehkki mitte sõnades, vaid olekuga, pahameelt oma tööandja eluviisi suhtes.

Aria ei suutnud hiljem mõista, miks tahtis isa endaga teismelist tütart kaasas vedada. Võib-olla pakkus see talle mingil moel turvatunnet, mingit kodusust, ehkki keegi tema tuttavaist poleks osanud teda milleski tema loomusele nii võõras kahtlustada.

Kindel oli see, et vananedes muutus Sir Gladstone liiderlikumaks. Teda saatsid pidevad skandaalid, stseenid, süüdistused ja sageli ka vägivald, ning see kõik tähendas, et nad pakkisid kärmesti asjad ja kolisid järgmisesse peopaika, järgmisesse linna. Rooma, Madriid, New York, Buenos Aires – Aria tundis neid kõiki, aga ainult läbi hotelliakna.

Asjaolu, et tema kodu oli rüüstatud ja perekonna vara maha parseldatud, oli olnud Charlesi jaoks suurem piin kui terroristide käes kogetu. Aria ei tundnud oma venda kuigi hästi ega mõistnud alguses tema kirglikku, peaaegu fanaatilist andumust oma kodule.

“See on minu oma! Minu! Saad sa aru?” oli ta kord karjunud. “Queen’s Folly on kuulunud Milborne’idele alates kuninganna Elizabethi ajast – isalt pojale, isalt pojale – ja nüüd on see minu ning ma ei loobu sellest iialgi! Pigem suren, suren selle lävel ja mind maetakse mulda, mis kuulus minu esivanematele ja nüüd mulle!”

Tema hääl oli kerkinud peaaegu kiljumiseks. Ta värises, tema käed oli jääkülmad ja ometi voolasid mööda laupa higipisarad.

“Ainult aeg võib ta närve tervendada,” oli arst Ariale öelnud. “Ärge laske tal end üles kütta, las ta üritab oma igapäevaelu elada nii sujuvalt ja lihtsalt kui võimalik. See ei saa olema kerge, ma tean seda. Need saatana sigidikud murdsid ta nii-öelda katki. Peame ta tagasi normaalsesse elurütmi tooma. Kas te mõistate mind?”

Tol hetkel polnud Aria seda mõistnud, ent aastatega hakkas ta vähehaaval aru saama, mida Charles kannatas ja õppis meest ohjeldama. Vahel tuli olla leebe ja kaastundlik; teinekord pidi ta olema kindlameelne, karm ja kalk ning isegi pisut jõhker. Vahel võis ta vennalt abi oodata, siis pidi jällegi Charlesi jaoks tugev kalju olema.

Mõnikord nuttis Aria öösel patja ja tundis, et oli ebaõnnestunud; mõnel päeval tundus talle, et Charles on hull ja ainult vaimuhaigla võib ta päästa. Aeg-ajalt vihkas ta Queen’s Follyt, sest see tähendas nii palju mehe jaoks, kes pidas seda oma emaks, abikaasaks ja armukeseks.

Nüüd tõttas Aria köögist elutuppa tagasi. Tema kergenduseks istus Charles laua taga.

“Siin on su munad,” ütles naine. “Ja kui sa veel lõuna söömata jätad, käsin Joel toidu sul kõrist alla toppida, ehkki sa sõimad teda selle eest.”

“Ma ei unusta enam,” lubas Charles ootamatult lõbusalt. “Täna oli põrgulik päev. Kõik läks halvasti. Rebane viis eile kuus kana minema.”

“Oh, jälle!” hüüatas Aria. “Kuidas see sai juhtuda?”

“Näris kanakuuti augu sisse. Sa ju tead, et me peaksime uusi muretsema. Puit on pehkinud: kui ühe augu ära parandan, ilmub kaks-kolm uut asemele.”

Aria ohkas. Kanakuudid, nagu kõik muugi, lagunesid raha puudusel. Ja mida nad teha said? Ta pidas natuke aega aru, jälgides sööva venna nägu ja ütles siis vaikselt:

“Ma olen sinuga ühest asjast rääkida tahtnud, Charles. Olen ühe otsuse vastu võtnud – üsna tähtsa otsuse.”

“Mille osas?” küsis mees pilku tõstmata ja Aria teadis, et vend ei pane teda õieti tähele, vaid mõtleb oma muredele farmis.

“Kuula mind, Charles,” sõnas Aria tungivalt. “See on tähtis asi. Ma olen otsustanud ära minna, äkki saan kusagil tööd.”

“Tööd? Milleks ometi?” Charles tõstis pilgu ja Aria nägi nüüd, et oli pälvinud venna täieliku tähelepanu.

“Et raha teenida loomulikult. Ma olen sellest Nannyga rääkinud. Külastajaid on nii vähe, et ta saab nende ja majapidamisega üksi hakkama. Mõtlesime alguses, et rahvast hakkab palju käima, aga enne lõunat käib mõni üksik inimene ja me võime ju panna uksele sildi, et nad helistaksid kella. Nanny võib pärastlõunal hallis istuda ja kui tõesti käib palju inimesi, tähendab see vaid seda, et su õhtusöök jääb pisut hilisemale ajale.”

“Aga sa ei saa ära minna. Sa ei tohi mind maha jätta, Aria!”

Aria ilme leebus ja tema silmis oli ootamatu sära, kui ta käed venna poole sirutas.

“Oh, Charles! See on kõige ilusam asi, mida sa mulle öelnud oled. Kas sa tõesti tunneksid minust puudust? Aga, kullake, mul pole siin midagi teha. Ma olen terve ja tugev ning ma arvan, et minus on kusagil pisut mõistust peidus. Kui ma saaksin normaalset palka, mõtle, kui palju sellest meile abi oleks. Isegi kaks-kolm korrapäraselt saabuvat naela oleks pool Joe palgast. Võib-olla jaksaksime veel kellegi palgata.”

Ta nägi Charlesi ilme järgi, et see mõte paelus meest. Aga siis lükkas ta selle järsku kõrvale.

“See on rumalus!” tähendas tema vend. “Sa pole kunagi tööl käinud. Jumal ise teab, et vanamees ei õpetanud sulle midagi mõistlikku.”

“Jah, ma tean,” vastas Aria. “Aga Nanny sai eile kirja oma õetütrelt – sa ju mäletad teda, käis jõulude ajal meil. Sa pidasid teda poolearuliseks, aga ta töötab lennukitehases ja teenib koos ületundidega kümme naela nädalas. Mõtle, Charles, kümme naela nädalas! See oleks meie jaoks väga suur summa.”

“Mis kasu oleks sinu minekust lennukitehasesse?” tähendas Charles. “Sa murdud nädalaga. Sa pole piisavalt tugev.”

Ta vaatas seda öeldes oma õde, nagu näeks teda esimest korda. Ta nägi väikest südamekujulist nägu, tumedaid, peaaegu liiga suuri silmi ja punast suud, mis oli nurkadest pisut igatsevalt alla suunatud. Tumedad silmad ja punased juuksed – see oli ebatavaline kooslus, ehkki sajandite jooksul oli punase peaga Milborne’e päris palju olnud.

Aria oli sada kuuskümmend viis sentimeetrit pikk, kitsa piha ja pikkade kõhnade jalgadega. Ta liikus graatsiliselt suures osas tänu oma nõtkele saledusele ja veelgi enam tänu rangetele käitumisreeglitele, mida ta oli pidanud terve lapsepõlve aja taluma. Ta ei jätnud tõepoolest muljet, et ta suudab füüsiliselt kaua vastu pidada ja ometi teadis Charles, et tema õde oli tugevam kui välja paistis, olles otsusekindel ja sitke ning aeg-ajalt selles osas koguni oma vennaga võrdne.

“Mida sa teha oskad?” küsis Charles.

“Ma ei tea veel,” vastas Aria. “Ja ma ei hakka midagi välja pakkuma, et sa ainult naerda saaksid. Ma uurin järele. Ma olen otsustanud. Lähen homme üheks päevaks Londonisse. Käin kõigis tööbüroodes; ma leian tööd. Siis otsin endale toa. Ma ei saa hakata siit edasi-tagasi reisima, sa tead seda.”

Selle peale naeratasid mõlemad. See oli nende omavaheline nali, sest bussid, mis möödusid nende teeotsast kaks korda nädalas, viisid vaid mõnda samavõrd inimtühja paika ja sedagi äärmiselt aeglaselt.

“Noh, proovida ju võib,” nentis Charles ebakindlalt. “Aga ma ei usu, et sa leiad mingit tööd, mille eest saaks üle viie-kuue naela nädalas ja kui sa pead Londonis elama, ei jää sul midagi säästmiseks üle, vaid sul on pidevalt näpud põhjas.”

“Sel juhul tulen koju,” sõnas Aria. “Ma pole rumal. Ma tahan Queen’s Folly jaoks raha teenida. Kui ma seda ei suuda, tulen tagasi ja jätkan põrandate küürimist ning poolekrooniste vastuvõtmist.”

Charles oli suundunud ukse poole. Nüüd pöördus ta ringi ja läks Aria juurde, pannes ootamatult käe õe õlgade ümber.

“Kas sa vihkad seda nii väga?” küsis ta.

Aria hüppas püsti, nagu oleks teda solvatud.

“Vihkan! Sa tead, et ma ei vihka seda,” vastas ta. “Ma armastan seda sama palju kui sina. Ei, see pole tõsi – mitte keegi ei suuda Queen’s Follyt sama palju armastada. Aga see on minu kodu: ma unistasin sellest kohast, kui isaga neis tüütutes hotellides elasin. Unistasin oma väikesest toast ja soovisin, et oleksin siin. Meenutasin tamme, kuhu otsa saaksin ronida ja kust keegi mind ei leiaks; põõsaid, kus me sinuga lastena indiaanlasi mängisime. Queen’s Folly oli üksik täht, siht, kõige selle lõpp-punkt, mida ma üle kõige ihkasin – tulla koju!”

“Ja kui lõpuks tulid, oli see tühi ja hävitatud,” lausus Charles ootamatult kibestunult.

“Rumalus! See on meie jaoks ikkagi kodu. See on olemas ja see loeb.”

Aria sõnad liigutasid Charlesi.

“Jah, see on olemas,” kordas ta vaikselt. “See vist ongi see, mis loeb.”

“Muidugi on,” naeratas Aria. Ta suudles venda põsele. “Mine nüüd ja ära liiga kauaks jää. Ma tahan sinuga rääkida ja kui sa oled liiga väsinud, jääd sa kohe pärast sööki magama.”

“Sa räägid, nagu oleksin ma tüütu, keskealine abikaasa,” tähendas Charles.

“Sa käitud sageli sellisena,” teatas Aria.

Mees naeris ja Aria kuulis teda vilistamas, kui mees tagauksest välja läks ja läbi aia lauda poole suundus.

Aria pani teetassid kandikule ja kavatses need kööki viia, ent võttis siis veel ühe tassi ja kallas sinna Nanny jaoks teed. Nanny jõi igal ajal hea meelega tassikese teed. Aria pani sellesse piima ja suhkrut ning viis selle halli.

Nanny istus endiselt laua taga ja kudus üht oma lõpututest pruunidest kampsunitest, mida Charles farmis kandis ja mis vastiku korrapärasusega ära kulusid.

“Ma tõin sulle teed, Nanny,” ütles Aria. “Mis sa sellest arvad? Charles käis kodus. Midagi oli katki läinud ja ta käis Hertfordis uut osa ostmas. Muidugi oli ta unustanud lõunat süüa.”

“Mnjah, ja mina tegin talle veel tema lemmikuid peekonivõileibu,” ohkas Nanny.

“Praadisin talle paar muna,” jätkas Aria. “Aga ta on mures, Nanny. Pangajuhataja kutsus ta kirja teel enda jutule.”

“Seda ma arvasingi,” tähendas Nanny. “Ma nägin ümbriku tagaküljel märget. Sellistega tulevad alati halvad uudised.”

“Ma loodan, et pank ei hakka vaest Charlesi praegu tülitama. Mulle tundub, et tal on viimasel ajal pisut parem olnud, mis sa arvad?”

“Palju parem,” noogutas Nanny. “Ta saab terveks, küll näed. Veel aasta või kaks ja ta on endine, minu kena poisu.”

“Ta ärritub hirmsasti,” ohkas Aria. “Iga tühine asi ajab teda närvi.”

“Jah, ma tean,” ütles Nanny. “Aga tema rikutud närvide puhul on see ka loomulik. Ta saab terveks, kullake, ära muretse.”

“Rääkisin talle, et lähen homme Londonisse tööd otsima.”

“Mida ta vastas?”

“Ta suhtus sellesse väga kenasti. Tundub, et ta mõistis esimest korda, et ta võib minust puudust tunda. Aga kui seletasin, et teen seda Queen’s Folly pärast, oli ta nõus.”

“Kui sa saad hea töökoha, on kogu vaev seda väärt. Kui ei, tule koju, kullake. Mulle ei meeldi, et sa elad Londonis üksi, sa oled liiga noor.”

“Ma saan järgmisel kuul kakskümmend üks,” märkis Aria. “Olen piisavalt vana, et enda eest hoolitseda, Nanny.”

“Loodame, et see on nii,” vastas Nanny Aria nägu silmitsedes.

Aria vaatas hoopis karbis olevat raha.

“Need inimesed olid siin vähe aega,” sõnas ta lõpuks. “See mees Bentleyga. Kas nad ütlesid lahkudes midagi?”

“Mees tänas mind väga viisakalt,” sõnas Nanny. “Minu meelest oli ta meeldiv härrasmees. Ta ütles, et meie maalid olid siiasõitu väärt. Midagi ilusamat poleks ta saanudki öelda, eks?”

“Tore, et ta jäi rahule.”

Aria ei teadnud miks, aga ta oli tõesti rõõmus. Ta tundis südames ootamatut soojust. Mees võis ju olla rikas, tähtis ja võluv, aga talle olid meeldinud Queen’s Folly maalid. Aria arutles laisalt, kas ta näeb meest veel kunagi, ja naeris siis enda üle.

Homme alustab ta uut seiklust. Võib-olla saab sellest tema elu uue etapi algus. Ta läheb Londonisse ja ta püüab tööd leida. Mis vahet sel õigupoolest oli, kas halli Bentleyga mehele nende maalid meeldisid või mitte?