Читать книгу Keelatud armastus - Barbara Cartland - Страница 5

Aria seisatas proua Bensteadi tööagentuuri trepi ees. See on mul sel hommikul juba viies agentuur, mõtles ta pisut väsinult. Seinal olev tolmune peegel näitas tema nägu isegi oma kriimustatud ja kõveral pinnal kahvatu ja pisut moonutatuna.

Aria oli Queen’s Follyst lahkunud suurte lootustega. Ta oli rumalast peast arvanud, et töökohad ootavad otsijaid – ja avastas peagi, et oli tõsiselt eksinud. Töökohti muidugi oli – ja palju. Aga temale sobivaid ei olnud sel lihtsalt põhjusel, et palgad olid liiga väikesed ja ta oleks saanud Charlesile saata vaid sandikopikaid.

Ent peamiselt selle pärast ta ju oligi Londonisse tulnud. Et anda oma panus nende armastatud kodu toetuseks, et leevendada pisutki Charlesi silmi ümbritsevaist murekurdudest, et vähendada pingeid, mis sundisid teda huuli kokku pigistama nagu üleloomuliku pingutusega enesevalitsust säilitades.

“Te ei tohi oma vennal muretseda lasta.” Kui sageli oli Aria kuulnud neid sõnu nende perearstilt ning mõelnud, et too oleks võinud sama hästi temalt paluda tõusu-mõõna takistamist või ilma muutmist mingi võlujoogi abil!

Charlesi närvid olid viimseni pingul. Ka kõige tühisem asi võis teda ärritada, kuni ta oli lõpuks vaid pisut paremas seisus kui terroristide käest pääsedes. Ja kõige rohkem erutas teda mõte rahast!

Aria teadis, et venna ajusopis oli pidev hirm, et nad ei suuda Queen’s Follyt endale hoida, et maja tuleb maha müüa. Maa oli juba niigi viimseni laenu tagatiseks pandud. Kindlustusmakseid oli iga aasta üha raskem tasuda ja ainult tänu Charlesi üleinimlikele pingutustele farmis suutsid nad kuidagi toime tulla.

Raha! Raha! Raha! Ariale tundus, et see sõna kajab tal pidevalt kõrvus, kummitab teda päeval ja ilmub peaaegu igal ööl ka unenägudes.

Londonisse sõites oli ta arvestanud, kui palju tema elamiskulud olla võiksid. Isegi kõige odavam võõrastemaja maksaks vähemalt kolm gini nädalas ja lisaks veel söök. Ta ohkas kergelt ja tundis oma isu pärast piinlikkust. Ta oli tihti näljane ja hoolimata sellest, kui palju ta sõi, kaalus ta ikka juurde ei võtnud.

Aria vaatas end peeglist. Must mantel ja seelik, mille ta oli ostnud Pariisist isaga viimasel talvel seal elades, olid ikka veel moodsad ja elegantsed. Õnneks oli ta saanud osta mustad riided. Paljud tema rõivad oli liiga plikalikud.

Kui nad kuulsid, et vanaema on surnud, oli Sir Gladstone alguses laitnud Aria soovi leinariideid kanda, ent lõpuks nõustunud ostma piisaval hulgas musti riideid, mida kanda kohtumisel nõoga, kes pidi pärast matuseid Pariisist läbi sõitma.

Nõbu oli läinud elama Lõuna-Aafrikasse ning see naine oli ainuke sugulane, keda Aria mäletas peale oma venna. Nende ema ja isa olid olnud üksikud lapsed ning kui neil veel oli elus sugulasi, siis olid Charles ja Aria nendega igasuguse sideme kaotanud.

“Nüüd oleme me kahekesi terve maailma vastu,” tähendas Aria kõval häälel ja nähes peeglis oma huuli liikumas, naeratas ta kergelt justnagu iseenda rumaluse üle.

Ta ei osanud kaua masenduses olla. Tema meeleolu paranes. Ta sättis väikese musta kübara, mida ta oma punaste kiharate peal kandis, pisut paremale kulmule viltu, võttis siis oma kosmeetikakotikese ja puuderdas nina. Enne agentuuri trepist üles minekut oli mõistlik võimalikult hea välja näha. Kes teab, mis teda seal ees ootab?

Ta tegeles parasjagu unistamisega, nagu Nanny seda nimetas, kui kuulis inimesi trepist alla tulemas. Ta tõstis pilgu ning nägi meest ja naist.

“Parim, mida me teha saame,” lausus mees, “on anda oma sissetulek teenijatele ja paluda neil meile paar šillingit taskuraha maksta.”

“Oh, ära ole rumal, John!” hüüatas naine pahaselt. “Sa tead, et meil on majja kedagi vaja. Me ei saa niimoodi jätkata.”

Naine möödus Ariast ärritunud ilmel, talle järgnes tema üsna tüdinenud näoga abikaasa ja uks lendas nende järel pauguga kinni.

Aria heitis endale peeglis viimase pilgu ja läks trepist üles. Proua Bensteadi agentuur oli täpselt samasugune nagu kõik eelmised, milles ta sel hommikul oli käinud. Seal oli sama gaasi ja seisnud tubaka lõhn, samasugused luitunud pruunid seinad ja kooruv värv ning terves agentuuris valitses samasugune üldine masendav õhkkond.

Aria vestles laua taga istuva üpris ükskõikse ja mossis näoga tüdrukuga, kes elavnes pisut, kuuldes, et ta otsib tööd, mitte töötegijaid.

“Proua Benstead võtab teid kohe vastu,” ütles ta. “Võtke istet.”

Aria istus ebamugavale toolile, mille üks jalg oli teisest lühem ja mis toetus vastu seina vahetult ukse kõrval. Tüdruk asus taas trükkima ja tagus klahve peaaegu mõnitavalt, nagu pilgates kõiki, kes tulevad sellisesse paika midagi ebatavalist ja huvitavat otsima.

Ruumi vastasseinas olev uks avanes ja suurt kasvu, toretseva välimusega äärmiselt erksaks värvitud suuga naine roheliste sulgedega kübaras marssis välja. Ta sammus reipalt läbi ruumi, pilgutas laua taga istuvale tüdrukule silma ja sõnas: “Nägudeni, kullake. Kohtumiseni.” Siis virutas ta ukse enda järel kinni sellise mürtsuga, et terve kontor tundus vappuvat.

Mõni hetk hiljem ilmus kabineti uksele proua Benstead. Ta oli keskealine naisterahvas sarvraamidega prillide ja suunurgas rippuva sigaretiga. Kollased nikotiiniplekid sõrmedel ja odavate sigarettide kohutav lehk tema kabinetis andsid mõista, et see oli tema ammune harjumus.

“Ma võtan teid nüüd vastu,” ütles ta järsult Ariale, lisades üle õla tüdrukule: “Saatsin Lucy Jarvise Leedi Grimplethorpe’i juurde. Helista ja teata, et ta on teel.”

“Leedi Grimplethorpe soovis abielupaari,” sõnas tüdruk.

“Ta võtab vastu, keda me saadame ja on rahul,” kuulutas proua Benstead.

Viimase lause karjus ta oma laua tagant ja viipas Ariat laua ees olevale toolile istuma.

“Nii, vaatame; olete te siin varem käinud?” päris ta.

“Ei,” vastas Aria.

“Sel juhul pean kirja panema teie andmed,” tähendas proua Benstead porisedes nagu tekitanuks Aria talle tohutult probleeme.