Читать книгу Armastuse laul - Barbara Cartland - Страница 4

„Ma lähen ja mu hinge valdab lumm,

sest olen rohkem unistanud, kui elanud...“

Kui ma sel aastal teist korda Provence’i külastasin, siis leidsin selle eest sama müstilise, maagilise ja hurmavana, kui käesolevas romaanis kirjeldan.

Arles’i naiste ilu, Les Baux’ paljaste kaljude imelisus ja Verdoni mäekurude hirmutav salapära oli just see, mida olin oodanud. Ent ma ei kuulnud ööbikute laulu.

1938. aastal kirjutas üks autor:

„Ma pole iial viibinud paigas, kus oleks nii palju ööbikuid. Olen omandanud harjumuse nende laksutamise saatel kirjatööd teha. Nad on küpresside lehestikus ja tihnikutes... Ma poleks iial osanud ette kujutada, et neid linde võib nii palju kokku koguneda, sest ööbik on loomult omaettehoidev ega salli liigikaaslaste lähedust.“

Millest muust kui armastusest peaks ööbik laulma, eriti Provence’is? Niisamuti laulis kunagi 13. sajandi trubaduur Uc de St. Cinc:

„Olla armunud tähendab sirutuda

naise kaudu taeva poole.“