Читать книгу Armastuse laul - Barbara Cartland - Страница 5

Leedi Sherington vaatas hertsog Aubergue’i Champs-Élyséel asuva maja aknast tagahoovis paiknevasse tavapärasesse aeda.

Naine mõtles endamisi, et Pariis on osutunud märksa põnevamaks, kui ta oli lootnud, eriti ühes vallas.

Päike kuldas leedi Sheringtoni juukseid ja muutis ta väljanägemise nooruslikuks, tegelikult kõvasti nooremaks, kui ta oli, aga ka väga kauniks.

Milline tohutu vedamine, mõtles ta, et Aubergue’i hertsoginna oli juba pikki aastaid tema sõbranna.

Esmakordselt kohtusid nad ühel Prantsuse saatkonna ametlikul vastuvõtul, kuhu lord Sherington ta viis, ning naine oli veel muretsenud, kas tema kleiti ja ehteid kannatab üldse teiste külaliste omadega võrrelda.

Ent ometi oli hertsoginna leedi Sheringtoni juurde astunud ning nende sõprus oli sestsaadik püsima jäänud. Nüüd, kui ta just soovis väga Pariisi tulla, oli Lorraine d’Aubergue talle määramata ajaks oma kodu uksed avanud.

„Kuidas mul on vedanud!“ ütles leedi Sherington endamisi. „Olen tõesti õnnega koos!“

Salongi uks avanes ja ootust väljendav pilk silmis pööras leedi Sherington end kiiresti ringi, et näha naist, kellest ta äsja oli mõelnud.

Lorraine d’Aubergue nägi kahtlemata ülišikk välja, nii nagu seda vaid prantsuse naised oskavad, ja tema atlassturnüüri ja lõuga hellitava pitsiga kleidi elegantsus veenis leedi Sheringtoni taas selles, et temast ei ole oma prantsuse sõbrannale võistlejat.

„Ah, siin sa oledki, Susi!“ hüüatas hertsoginna kerge aktsendiga inglise keeles. „Tahtsin sulle head aega öelda. Ega sa ju ei kavatse meelt muuta ja minuga vürsti juurde lõunasöögile tulla? Sellest tõotab tulla väga muljetavaldav koosviibimine.“

„Anna andeks, Lorraine,“ vastas leedi Sherington, „aga sa ju tead, et ma lubasin...“

„Tean, tean, kullake, ma ainult õrritasin sind, ehkki ma ei saa öelda, et kiidan heaks selle, mida kavatsed teha.“

Susi Sherington näis murelik.

„Kas... ma teen... valesti?“ küsis ta kõhklevalt.

„Mitte just valesti,“ vastas sõbratar, „ütleksin pigem, et veidi mõtlematult.“

Ta naeris ja lehvitas eht prantslaslikul viisil käsi.

„Ent samas, ma chérie, miks sa ei peakski veidi mõtlematu olema, kui viibid Pariisis, päike särab, oled vaba ja... armunud?“

Leedi Sherington hüüatas protesteerivalt.

„Lorraine!“

Rääkideski voogas puna tema roosakatele põskedele.

„Muidugi oled!“ ei jätnud hertsoginna järele, „ja Jean de Girone on sinusse väga armunud! Aga vaata ette, Susi, et see mees su südant ei murraks!“

„Miks sa... nii ütled?“

Leedi Sherington oli end taas ringi pööranud ja vaatas mittemidagi nägeval pilgul aeda.

„Kullake, olen Jeani tundnud palju aastaid, nagu sindki. Ta on kõige hurmavam mees Prantsusmaal, ent samas ka kõige ettearvamatum ja sõltumatum.“

Hertsoginna vaikis hetkeks ja jätkas siis teisel, murelikumal toonil:

„Ega sul, Susi, nende tunnetega tõsi taga pole?“

Leedi Sherington ei vastanud ning veidi aja pärast hertsoginna jätkas:

„Minu viga, et ma kohe teie tutvuse alguses sind ei hoiatanud, et ta on südametemurdja – mees, kes nopib teeservalt kauneimad õied ning viskab närbudes kraavi.“

Leedi Sherington vaikis endiselt ja hertsoginna jätkas:

„Aga see pole veel kõik. Nüüd, kui Jean on oma tüütust naisest vabanenud, tuleb tal teha kasulik partii.“

„Ta... käitub nagu... oleks ta väga rikas!“

Leedi Sherington näis peaaegu jahmunud.

„Ta oli,“ vastas hertsoginna. „Seni, kuni krahvinna veel elas. Ent krahvinna isa nõudis, et Marie-Thérèse’i surma korral läheks naise hiigelvarandus perekonna valdusse tagasi, kuna lapsi neil Jeaniga ei olnud.“

Hertsoginna jätkas väljendusrikkalt käsi laiutades:

„Paraku oli see Jeani jaoks saatuse õel vingerpuss! Olla tohutu vara peremees ja siis jääda sellest ilma, kuna naine armastas jumalat, mitte teda!“

„Mida sa sellega öelda tahad?“ päris Susi.

Uudishimu ajel pööras leedi Sherington näo jälle sõbratari poole.

Hertsoginna seadis end akna kõrvale toolile istuma.

„Olin hoolimatu, et seda sulle varem ei rääkinud,“ nentis ta, „sest tahtsin, et sa veedaksid Pariisis imetoredalt aega. Nii et kui Jean sulle teie esimesel kohtumisel silma heitis ja sinuga kogu õhtu tantsis, teadsin, kui vaimustav ta võib sulle näida. Ta on parim tantsija, keda olen eales kohanud.“

Leedi Sherington lähenes toolile, mis oli sõbratari vastas.

„Jätka, palun,“ lausus ta.

„Mõtlesin,“ jätkas Lorraine d’Aubergue, „et sa saad Jeaniga kogeda rõõmu, millest nii ammu ilma oled olnud, et ta külvab su üle komplimentidega, mida ta teeb väga meisterlikult, ning muudab su sama kauniks, kui olid siis, kui me esmakordselt kohtusime.“

Hertsoginna jätkas veidi viltuse naeratuse saatel:

„Seda kõike ta tegigi! Aga Susi, kallike, ma ei anna endale iialgi andeks, kui sa selle loo lõppedes oled õnnetu ja purustatud südamega, nagu paljud naised enne sind.“

„Ma ei ole öelnud, et ma... olen krahvi... armunud,“ kostis Susi Sherington veidi trotslikult.

“Sa ei pea mulle sõnadesse panema midagi, mis on sedavõrd ilmne,“ vastas hertsoginna. „Ma nägin seda sinu ukse poole heidetud pilgust, lootuses näha Jeani, kui ma enne salongi astusin.“

„Nüüd muudad sa mu küll kohmetuks.“

„Ma lihtsalt soovin, et hoiaksid pea selge,“ tähendas hertsoginna. „Flirdi temaga, tee nii, et ta kohtleks sind nagu maailma ainukest naist – mida ta ka teeb! Aga ära unusta, et Jeani jaoks on armastus nagu hea kõhutäis: suurepärane nauding, mis ununeb kohe, kui otsa saab!“

Nüüd viipas Susi käega, väljendades protesti.

„Sinu jutust tuleb välja, nagu oleks ta koletis.“

„Ma ei taha seda öelda,“ torkas hertsoginna kärmelt vahele. „Ma tahan, et naudiksid väikest flirti täielikult, kuid ei unustaks, et sellega peabki piirduma.“

Ta jälgis sõbratari näoilmet ja jätkas ruttu:

„Juba Jeani sugulased, ja neid pole vähe – kõik väga suursugused – lappavad Gotha almanahhi, et leida Jeanile sobiv ja rikas pruut. Pruut peab olema väga rikas juba seetõttu, et ülal pidada Provence’i uhkeimat ja kõige ajaloolisemat lossi. Kas Jean on sulle sellest lossist rääkinud?“

„Mitte just... eriti.“

„Tore!“ hüüatas hertsoginna. „Siis pole asi nii tõsine, kui ma kartsin, sest võta teadmiseks, et Jeani suurim armastus on tema kodu, tema valdused ja Girone’i suguvõsa ajalugu, mis muudab nad üheks Prantsusmaa mõjukaimaks perekonnaks.“

„Ma olen Provence’ist lugenud küll,“ tähendas Susi. „Trubaduurid, lahingud, vallutavate hordide piiramisrõngad.“

„See kõik on Jeanil veres,“ kostis Lorraine d’Aubergue, „ja osa tema võlujõust, mis naisi magnetina ligi tõmbab.“

„Ma mõistan...“ ütles Susi hetk hiljem kõhklevalt, „et olen olnud väga rumal..., et teda üldse kuulasin.“

„Non! Non! Sa ei pea end sedaviisi tundma!“ hüüatas hertsoginna. „Muidugi pead sa teda kuulama, muidugi pead sa tema seltskonda nautima! Terves Pariisis pole teist nii kütkestavat ja seltskondlikku meest. Ma räägin sulle kõike seda üksnes sinu olukorra pärast.“

„Ma... mõistan,“ ütles Susi tasase häälega. „Aitäh, et... mind valgustasid.“

Hertsoginna ohkas.

„Kui vastik on olla tujurikkuja! Aga kui sa rääkisid mulle oma abikaasa testamendis sulle seatud tingimustest, mõistsin, et sul ei ole võimalik prantslasega abielluda.“

Lorraine d’Aubergue pidas väikese pausi, enne kui sõnas:

„Mitte et ma hetkekski Jeani ausates kavatsustes kahtleksin, isegi kui sa säilitaksid oma praeguse jõukuse. Kui tema kord abiellub, siis vana riigikorra naisega ja muidugi piisavalt noorega, kes kingiks talle lapsi.“

Hertsoginna jätkas pärast sügavat ohet:

„Lapsi, kes oleksid pidanud tal juba ammuilma olema, kui tal poleks olnud ebanormaalne naine, kelle koht on kloostris.“

„Miks ta siis üldse mehele läks!“ hüüdis leedi Sherington.

„Sest Jeani isa ihkas rikast miniat, kes suudaks lossi ülal pidada, ning Marie Thérèse’i perekond ihaldas Girone’i krahvinna tiitliga kaasnevat mõjukust.“

„Ma... ma olin ilmselt unustanud, et prantslastel ongi enamasti korraldatud abielud.“

„Muidugi mõista!“ vastas hertsoginna. „Selline korraldus on väga arukas ja enamikul juhtudel töötab imehästi. Asi on lihtsalt selles, et vaesel Jeanil ei vedanud. Või oli kuri haldjas tema ristsetel otsustanud, et tema elu ei pea olema üksnes lust ja lillepidu.“

„Näib, nagu oleks haldjas ta ära neednud!“

„Seda ta ilmselt tegigi,“ nõustus hertsoginna. „Jeanil oli kütkestav välimus, sarm, intelligentsus, Provence’i vürstideni tagasiulatuv perekonnasaaga – ja abikaasa, kes hakkas teda vihkama hetkest, mil mehe käevangus altari ette kõndis!“

„Kas see... on tõesti tõsi?“ küsis Susi leebelt. „Mul on Jeanist nii kahju.“

„Ka minul on temast kahju,“ kostis Lorraine d’Aubergue. „Aga ära unusta, mu kõige kallim Susi, et Jean abiellub õige pea uuesti. Seekord rikka ja noore naisega, kes teda jumaldab ja kes, olles Girone’i krahvinna, teeskleb, et ei näe kõiki neid naisi, kes pikas rodus järgnevad neile, kel on õnnestunud Jeani südant liigutada ajast, mil mees oli piisavalt vana teadvustamaks, et tal selline asi üldse rinnus on.“

Kell kaminasimsil lõi täistundi ja hertsoginna karjatas kohkunult.

„Ma jään hiljaks! Hertsog saab mu peale kurjaks! Lubasin ta teel lõunasöögile peale võtta.“

Lorraine d’Aubergue tõusis siidkleidi kahinal toolilt, pani käed ümber Susi ja suudles teda.

„Andesta, kalleim, kui olen su tänase päeva päikesesära varjutanud, aga ma pean sinu eest hoolitsema. Kuigi ma olen sinust noorem, tunnen end hoopis palju vanemana ja hulga targemana, kui see just väga upsakalt ei kõla.“

„Ma tean, et sa soovid vaid head,“ kostis Susi malbel toonil, „ja ma olen väga... väga tänulik sulle sinu... poolehoiu eest.“

Hertsoginna suudles Susit veel kord ja kiirustas seejärel toast välja, heites ahastava pilgu kellale kaminasimsil, otsekui lootes, et oli ennist valesti vaadanud.

Kui uks tema järel sulgus, tõusis Susi Sherington taas püsti, et vaadata aeda.

Hertsoginnal oli olnud õigus, kui ta ütles, et oli päikesesärale varju heitnud. Nüüd oli justkui midagi kadunud, miski, mis varem oli olemas.

„Lorraine’il on õigus... mul tuleb mõistlik olla,“ manitses Susi iseennast.

Samas teadis leedi Sherington, et polnud veel kunagi oma elus tundnud seda, mida noil viimastel päevadel krahv Girone’i seltsis.

Hetkest, mil neid teineteisele tutvustati ja ta mehe tumedaid väljendusrikkaid silmi nägi, tundis Susi, kuidas ta hinges toimus midagi kummalist.

Tunne muutus tugevamaks õhtu jooksul, mil nad tantsisid ja vesteldes istusid, kusjuures sõnad tundusid täiesti liigsed olevat, sest nad mõistsid teineteist nendetagi.

“Asi on ilmselt selles, et olen lihtsalt eluvõõras maatüdruk, sest ma mitte ainult ei võtnud ta juttu puhta kullana, vaid pidasin teda ka täiesti eriliseks – väga, väga erinevaks kõikidest teistest meestest siin ilmas.“

Otsekui oleks pelgalt krahvist mõtlemisest piisanud tema esile manamiseks, avanes salongi uks ja teener teatas:

„Härra Girone’i krahv, Madame!“

Hoolimata otsusekindlusest olla mõistlik ja hoolimata hertsoginna jutust, tundis Susi Sherington, kuidas süda rinnus hüppas ning kontrollimatu erutus läbistas kogu keha, kui ta pöördus.

Hetkeks seisis krahv teda üle salongi vaadates. Seejärel, kui teener oli enda järel ukse sulgenud, liikus ta Susi poole, ilmselge heameel nägu valgustamas.

Jean oli nägusaim ja ligitõmbavaim kõigist nähtud meestest ja tema silmade väljendusrikkus oli sedavõrd kütkestav, et Susi mitte ainult ei suutnud oma pilku temalt ära pöörata, vaid jäi ka lummatult paigale, kui mees lähemale astus.

Susi sirutas masinlikult käe välja. Kui krahv selle võttis ja naine mehe huuli oma pehmel nahal tundis, läbistas teda värin.

„On see tõesti võimalik, et te olete veel kaunim kui meie viimasel kohtumisel?“ küsis krahv sügaval häälel. „Te olete nii võluv, et ma ei suuda uskuda, et olete päriselt olemas, mitte osa unenäost, mida nägin kogu öö.“

Pingutusega vabastas Susi käe.

„Teist on väga... kena mind... sedasi Bois’sse lõunasöögile kutsuda,“ ütles leedi Sherington pingutatud toonil, „kuid... arvan, et ehk... on see kutse, mida ma poleks pidanud vastu võtma.“

Krahv silmitses vaikides naise nägu.

„Mis on juhtunud?“

„Ei midagi... Ma lihtsalt mõtlesin, et...“

„Keegi on teiega rääkinud,“ ütles ta. „Kui me eile õhtul lahku läksime, olite meie tänasest väikesest väljasõidust sama elevil kui mina.“

Susi ei vastanud. Nüüd ta enam mehele otsa ei vaadanud. Krahv libistas pilgu üle naise sirge väikese nina ja huulekaare, enne kui küsis leebelt:

„Kas te olete tõesti minu suhtes meelt muutnud? Või püüate nüüd, kui on juba hilja, liiga hilja, mõistlik olla?“

Just seda sõna oli kasutanud ka Lorraine ja kui Susi suu vastamiseks avas, puhkes krahv tasakesi naerma.

„Seda ma arvasin,“ sõnas ta. „Lorraine on teile sündsuseteemalise loengu pidanud, ja mõistagi ühtlasi ka minu eest hoiatanud.“

„Lorraine... armastab mind,“ ütles Susi kärmelt, tundes, et peab hertsoginna kaitseks välja astuma.

„Mina ka.“

Susi ahmis õhku. Meest sedasi rääkimas kuuldes oli võimatu mitte tajuda, kuidas mingi kummaline hoovus üle ta keha uhtus, pannes iga närvi mehe lummusest värisema.

„Jah, ma armastan teid!“ ütles krahv, „me mõlemad teame, mida eile õhtul tundsime. Ent ma ütlesin endale, et on veel liiga vara tundeid sõnadesse panna. Kuna teie, mu armsaim, olete nii rikkumata ja puhas, ei taha ma teid tagant kiirustada.“

Susi liigutas huuli, kuid ei suutnud ühtegi sõna kuuldavale tuua, ning mees jätkas:

„Miks me peaksime meile antud aega raiskama teeseldes ja varjates tõde, mida mõlemad teame? Ma armastan teid hetkest, kui teid esimest korda nägin, ja arvan, et minu tunne ei peta mind, kui usun, et teie armastate mind ka.“

Mehe pehme ja hellitlev rääkimisviis muutis vastamise väga raskeks, kuid siiski suutis Susi kerge karjatusena välja paisata:

„Me...ei tohi... teate küll... me ei... tohi!“

„Miks mitte?“

„Sellepärast, et...“

Susi ei suutnud lauset lõpetada.

Kuidas ta saakski rääkida abielust, kui mees polnud sellest juttugi teinud?

„Sellepärast, et, et oleme... eri maailmadest,“ selgitas Susi vaevaliselt. „Lorraine ütleb, et me tohime ainult... kergelt flirtida.“

„Kas teie meelest on meil pelgalt flirdiga tegemist?“

„Ma pole... kunagi õieti flirtimisega tegelnud, aga... mulle tundub, et me ei tohiks... sellest, mida tundsime, kõnelda kui millestki tõsisest.“

Krahv naeris ja selgitas Susi üllatust nähes:

„Ma naeran, mu aare, sest teie jutt on nii naeruväärne, läbi ja lõhki totter!“

Susi heitis krahvile pilgu, kohtas mehe tundeküllaseid silmi ja vaatas jälle kõrvale.

„Kas te tõesti usute, et see on tantsusaalis kohtunud ja veidi – paar tundi, paar päeva, või ka paar nädalat – üheskoos lustida otsustanud paari flirt?“ küsis krahv.

„See... peab nii olema.“

„Sest Lorraine ütleb niimoodi? Mu kullakallis, kas te tõesti suudate kontrollida enda südame pekslemist, hääle võnkeid ja silmade tundeväljendust?“

Susi ei vastanud ja mees jätkas:

„Eile õhtul me rääkisime teineteisega ja polnud oluline, mida me ütlesime, sest kõnelesid meie südamed, armastusega, tõelise armastusega täidetud südamed, Susi! Me mõlemad teadsime, et see on midagi väga erinevat sellest, mida kumbki meist oli varem kogenud.“

„Minu jaoks... oli see erinev, teile... mitte.“

„Kuidas keegi teine peale minu seda teada saab?“ küsis krahv.

Naine ei vastanud ja mõne aja pärast lausus mees:

„Vaadake mulle otsa, Susi, ma tahan, et te vaataksite.“

Aeglaselt, otsekui kartes käsule alluda, ent ometigi olles sunnitud seda tegema, pööras Susi pea krahvi poole ja mees nägi enda poole pööratud väga siniseid, murelikke ja hirmunud silmi.

Hetkeks olid mõlemad väga vaikselt. Seejärel, justnagu mitte üksteisele lähemale liikudes, vaid sulandudes teineteisesse, põimis mees käed ümber Susi ja surus huuled naise suule.

Alguses oli krahvi suu hellitlev, nautides naise huulte pehmust, seejärel muutus vallutavaks, nõudlikumaks ning vaistlikult surusid armunud end veelgi enam teineteise vastu, kui suudlus muutus kirglikumaks.

Alles siis, kui oli tunne, et maailm on seiskunud ja terves universumis pole enam muud kui mehe tugev embus ja tema suudluse hurm, suutis Susi end vabastada, et peita nägu krahvi õlale.

„Je t’adore, ma Chérie, ma armastan teid! Ma vannun, et ükski suudlus pole eales olnud nii täiuslik, nii õnnestav!“

Mehe hääl kõlas veidi kähedalt ja ebakindlalt.

„Palun, palun...“ sosistas Susi. „Ärge pane mind niimoodi tundma.“

Krahv tugevdas embust ja naeratas.

„Kuidamoodi siis, mu kullake? Te ei pea vastama, sest minagi tunnen samamoodi.“

„See ei ole... võimalik,“ püüdis Susi öelda.

Aga ka siis, kui naine rääkis, võttis krahv tal lõuast kinni ja pööras Susi näo enda poole.

„Te olete nii ilus,“ sõnas ta, „nii uskumatult ja hingematvalt ilus, aga asi pole ainult selles. On midagi, mida olen otsinud, igatsenud ja hakanud juba arvama, et seda pole olemas – kuni kohtasin teid.“

Siis suudles krahv Susit veel, ägedalt ja nõudlikult, kuni naine tundis, et tuli mehe huultel on süüdanud tema enda sisemuse.

Tundus, nagu oleks kogu naise keha tulelõõmas, mis leegitses neist mõlemast läbi ja näis tulevat otse päikese sisemusest.

Tund hiljem, Bois’s restoranis puude all istudes sõnas krahv:

„Nüüd me saame rääkida.“

Nad olid sõitnud krahvi tõllas, ilma et oleksid õieti sõnagi vahetanud. Susi oli tundnud, kuidas kogu tema keha oli mehe lähedusest lausa pakitsevalt teadlik.

Väikese laua taga istudes tajus Susi selgelt, kuidas krahvist hoovav isiklik mõjuvõim muutis mehe vastupandamatult ligitõmbavaks.

„Ta on nii kena, ülimalt mehelik,“ mõtles Susi ja punastas omaenda mõtete peale.

Krahvi pilk püsis naisel. Kuna ujeduse tõttu ei suutnud Susi mehele otsa vaadata, leidis naine endale tegevust pikkade valgete kinnaste käest tõmbamisega. Seda tehes nägi Susi enda abielusõrmust päiksevalguses kuldselt helkimas ning talle näis, et selle sära on justkui etteheide.

Olgugi et pärast aastast abikaasa leinamist loobus Susi kahvatulilladest ja hallidest kleitidest, mida oli viimased kolm kuud kandnud, ei lubanud mingi loomuomane sisemine tundlikkus kohe erksate värvide juurde naasta.

Täna aga oli Susi üleni valges, šifoonkleit oli ääristatud raske Valenciennes’i pitsiga, sama pits kattis ka naise kübarapõhja ja kaunistas valget šifoonpäevavarju.

Heledad juuksed, sinised silmad ja roosakasvalge jume muutis naise eriti nooreks ja krahvi meelest ka puutumatuks.

Krahv parandas iseennast ja vahetas mõttes sõna „puutumatu“ välja „teadmatu“ vastu. Mees teadis, et oleks nii erutav äratada Susi, too juba esimesel kohtumisel mehe südant puudutanud võluv olevus teadmatuseunest, et teadvustada nende armastust.

Valjusti aga lausus krahv:

„Nüüd võite mulle rääkida, mida valelikku ja vaenulikku Lorraine minust pajatas.“

„See ei olnud vaenulik,“ vastas Susi kärmelt. „Ta ainult tundis minu pärast muret, sest, nagu te isegi juba teate, mõjun ma Pariisis ikka väga... kohatult.“

Krahv naeratas.

„Kui te seda usute,“ kostis mees, „siis pole te küll kunagi peeglisse vaadanud!“

Enne, kui Susi vastata jõudis, lisas krahv:

„Ent samas olen teiega nõus – Pariis pole tõesti teie koht. Mitte teie lihvimatuse tõttu, nagu te ise ilmselt arvate, vaid seetõttu, et olete nii erinev kõigist neist eilsel õhtusöögil kohatud naistest ja Lorraine’i sõpradest, kellega ta tavatseb aega veeta ning kellest ta vaimustub.“

„Mille poolest siis... mina erinev olen?“ päris Susi.

“Selle poolest, mu arm,“ vastas krahv, „et teie olete muinasjutust pärit, olete uinuv kaunitar, kes suigub unes ning ootab elustavat suudlust.“

Suudluse mainimisest tõusis Susil puna palgele ja mehele tundus see imekaunis.

„Kui te niimoodi punastate,“ ütles ta, „viiksin teid otsemaid puude varju ja suudleksin teid seni, kuni kumbki meist ei suuda enam hingata ega mõelda muust kui ainult teineteisest!“

Hetkeks ei suutnud Susi mehe silmilt oma pilku lahti rebida. Siis heitis ta pilgu enda ümber ja ütles kohkunud peenikese häälega:

„P... palun teid... ärge rääkige niimoodi, kui inimesed ümberringi... meid kuulevad ja vaatavad.“

„Nad kõik on iseendaga väga hõivatud,“ kostis krahv, „ka meie peame rääkima meist endist, Susi, nagu te isegi hästi teate.“

„Sel juhul peab see vestlus olema... mõistlik!“ lausus leedi Sherington kindlalt, „arvan, et Lorraine oleks šokeeritud, kui kuuleks, kuidas pärast nii lühikest tutvust nimetate te mind eesnimepidi.“