Читать книгу Solita ja spioonid - Barbara Cartland - Страница 4

1890. aastaiks hõlmasid inglaste leiutatud merealused telegraafikaablid peaaegu kogu Briti impeeriumi.

Kui enne 1870. aastat oli koloniaalministeeriumi telegraafiarve keskmiselt 800 naela aastas, siis järgmise seitsme aastaga suurenes see kümme korda.

Telegraafsidel olid küll oma puudused, kuid info liikumine muutus tunduvalt kiiremaks.

Esimesed telegraafiliinid Indiasse olid ebakindlad, sest need läksid läbi vaenulike riikide ning võimaldasid nendega salaja ühenduda.

1870. aastal avati Londonist läbi Gibraltari, Malta, Aleksandria, Suessi ja Adeni Bombaysse kulgev veealune telegraafikaabel, mis pidi olema täiesti turvaline.

Ent niipea, kui kaabel kusagilt läbi lõigati, kadus ka ühendus Indiaga. Ainus varuliin läks Jaava kaudu Austraaliasse, kuid see oli kergesti haavatav.

Inglased töötasid kaableid paigaldades ja hooldades või võimendusjaamu käivitades kogu maailmas.

Alice Springsi maismaatelegraafi keskjaam oli üks Briti Impeeriumi üksildasimaid paiku.

See asus tuhat miili Darwinist lõunas ja tuhat miili Adelaide’ist põhja pool.

Ometi ühendas morseaparaadi äkiline lõgin vahel Alice Springsi nagu võluväel paariks minutiks Calcutta, Malta või teisel pool maakera asuva Londoniga.

Kõik need tohutud laevandus-, postiveo- ja telegraafialased kogemused tegid Briti impeeriumist rahvusvaheliste sidemete liidri.

Ükski teine riik ei suutnud tegutseda sellises ulatuses. Kipling kirjutab oma luuletuses “Süvamerekaablid”:

Nad on äratanud ajatud Asjad,

tapnud nende isa Aja,

Ühinenud pimeduses kolmikmiili kaugusel päikeseloojangust.

Tasa! Inimesed räägivad täna üle lõppmudase tühermaa

Ja uus Sõna jookseb nende vahel: sosistus “Olgem üks!”

Pax Britannica