Читать книгу Solita ja spioonid - Barbara Cartland - Страница 5

Rong peatus. Vaguniaknast välja vaatav Solita taipas, et on jõudnud sihtkohta.

Neiu pagas oli tema juures vagunis, kuna vagunisaatja oli rongile tulnud Solitale öelnud: “See on pooljaam ja pagasivagun perrooni ääres ei peatu.” Alles nüüd, kui neiu nägi tillukest jaamaputkat ja vagunipikkust perrooni, mõistis ta vagunisaatja sõnade tähendust.

Solita astus rongilt maha ning vanadusest jõuetu vagunisaatja ulatas talle kohvri.

Kaks peenes livrees lakeid kiirustasid kõrvalvaguni juurde.

Solita taipas, et nad ruttavad vastu võtma mõnda tema rikast kaasreisijat, kuid tolle isik teda ei huvitanud.

Neiu ütles tema kohvrit käruga eemale veeretavale vagunisaatjale:

“Sooviksin üüritõlda, palun.”

“Siit te seda ei leia,” vastas mees.

Solita ei uskunud enne, kui nägi jaamahoone taga ainult kaht sõidukit.

Üks oli peen kollase-mustakirjude ratastega kaarik, mille ette olid rakendatud kaks süsimusta hobust, teine lahtine jahivanker, millega tavaliselt sõitsid teenijad ja kuhu laoti pagas.

Solita seisis nõutuna ja üritas välja mõelda, mida teha.

Ta kuulis, kuidas rong liikuma hakkas ning nägi perroonil härrasmeest.

Too oli võimukas, pikk, laiaõlgne ja elegantselt riides. Mehe musti juukseid kattis viltu asetatud kaabu.

Kiirustamata läks mees kaariku juurde ja tõstis juba jala trepiastmele, kui Solita sai kõnevõime tagasi.

“Vabandage, härra,” ütles ta, “kuid tundub, et siinkandis pole võõraste transpordile mõeldud. Kas oleksite nii kena ja viiksite mu Calveri lossi?”

Härramees jäi poolelt sammult seisma ja vaatas talle otsa.

Solitale tundus, et tema palve tuleb mehele üllatusena, ja ta lisas kähku: “Ma… Palun vabandust, kui ma tüli teen, kuid ma ei suuda välja mõelda midagi muud lossi jõudmiseks.”

“Kas olete üks sealsetest külalistest?”

“Mitte päris, kuid pean Tema Hiilguse hertsogiga… kokku saama.”

Härrasmees näis kõhklevat, kuid jõudis siis otsusele ja ütles: “Loomulikult viin teid sinna ära.”

“Suur tänu.”

Mees võttis ohjad ning Solita jõudis vaevalt istuda, kui teener laskis hobuste suitsetest lahti ja kaarik hakkas liikuma.

Teener ronis kiiresti tagaistmele.

Sõidu alguses mõtles Solita, mida ta oleks peale hakanud, kui härrasmees oleks keeldunud.

Pooljaam kadus silmist ja sõit läks edasi maakohas. Aasad haljendasid, puudel puhkesid pungad ja hekiäärtes õitsesid nurmenukud.

Veidi aega sõideti vaikides, siis tegi härrasmees esimest korda suu lahti: “Ütlesite, et tahate hertsogiga kokku saada. Olen uudishimulik, miks.”

Maastiku imetlemisse süvenenud Solita vastas mõtlematult: “Tahan talle öelda, et ta on kalk, isekas, tundetu ja tänamatu!”

Siis ta taipas, et oli olnud ebadiskreetne ja lisas veidi kogeldes: “Vabandage mind… Seda… poleks ma pidanud… võõrale rääkima.”

“Millega on hertsog teie pahameele ära teeninud?”

“Seda… ütlen ma ainult Tema Hiilgusele,” vastas Solita.

Veidi aega sõideti vaikides, siis küsis mees: “Kas te pole ilma saatjadaamita reisimiseks veidi liiga noor?”

Ning lisas mõttes: “Ja liiga ilus!”

Solita soov küüti saada oli tulnud talle üllatusena. Kaks talle ootavalt otsa vaatavat suurt sinisilma südamekujulises näos suurendasid seda veelgi.

Ta mõtles, et neiu juuksed on päikesekarva.

Kuigi Calveri pooljaam jäi Londonile kaunis lähedale, pani ta imeks, et neiu reisib saatjadaamita.

“Saan ise hakkama,” ütles Solita vastuseks ta küsimusele, “ja see… on muide samuti… hertsogi süü!”

“Kindlasti omistate hertsogile palju pahesid,” sõnas härrasmees küüniliselt, “ent ma ei taipa, kust ta leiaks teile saatjadaami.”

Solita taipas, et džentelmen naerab tema üle ja ajas lõua tõrksalt ette. Tema meelest oli mees häbematu.

“Kas tunnete hertsogit hästi?” küsis ta, kui nad olid veidi maad vaikides sõitnud.

“Piisavalt, et teada, et talle ei valmista teie hukkamõist rõõmu.”

“Ta on ära teeninud… kõik, mida ma tema kohta rääkisin… ja enamgi veel!” lausus Solita teravalt.

“Arvan, et teist pole kena vaest meest hukka mõista, andmata talle võimalust end kaitsta,” sõnas härrasmees.

“Mõned… asjad on… andestamatud,” ütles Solita.

Silmanähtavalt ei soovinud neiu midagi selgitada ja veidi maad sõideti taas vaikides. Siis küsis mees: “Kui te parajasti hertsogit hukka ei mõista, millega te siis tegelete?”

“Elasin kaua aega välismaal,” ütles Solita, “naasin Inglismaale alles veidi aja eest ja minu arvates on siin väga ilus.”

“Kas kavatsete siia jääda?”

“Ma arvan, et jah. Sel juhul pean leidma mingi viisi enda elatamiseks.”

“Tahate öelda, et teil pole raha?” küsis džentelmen.

Solita noogutas ja lisas: “Mõtlesin järele, mida ma teha oskan, ja leidsin, et ainus võimalus oleks hakata baleriiniks.”

Mees pööras pead ja vaatas Solitale üllatunult otsa.

“Baleriiniks?” küsis ta.

“Olen kuulnud, et härrad jumaldavad Covent Gardeni tantsijaid ning korraldavad tihti nende auks St. Jamesi klubides pidusid.”

“Ja seda te tahategi?”

Mehe küünilisuses polnud kahtlust.

“Peale keeleande,” sõnas Solita, “on see mu ainus talent.”

Mees vaikis ning Solita jätkas nagu endamisi rääkides: “Kahtlen, et keegi mind guvernandiks või õpetajannaks palkaks, sest olen selleks liiga noor. Pealegi pole inglased võõrkeelte õppimisest huvitatud.”

“Kas sellele järeldusele olete oma pika eluea jooksul ise jõudnud?”

Ilmselgelt härrasmees pilkas teda ja Solita vastas: “Minu tähelepanekute järgi jah! Kui inglane ei suuda end pärismaalasele, keda põlgab, arusaadavaks teha, kukub ta tema peale karjuma, ja seda loomulikult inglise keeles!”

Mees puhkes tahtmatult naerma.

“Olete terava keelega, preili…”

Mees vakatas.

“Ma ei näe enda tutvustamiseks vajadust, sir, ja nagu te veidi aja eest ise mainisite, pole mul saatjadaami, kes seda teeks.”

Džentelmen naeris jälle. Ta häälest kõlas teesklematu lõbusus, kui ta ütles: “Kui soovite salapäratseda, siis olgu, kuid las ma ütlen teile midagi – baleriiniks te ei sobi!”

“Miks?” küsis Solita.

“Sest kui ma ei eksi, olete daam.”

“Mis tähtsust sellel on, kui ma hästi tantsin?”

Härrasmees oleks võinud Solitale terve rea põhjendusi tuua, kuid ütles hoolikalt sõnu valides: “On tõsi, et St. Jamesi džentelmenid korraldavad baleriinide auks pidusid, kuid nad ootavad selle eest vastutasu.”

Solita vaatas talle üllatunult otsa.

“Tahate öelda… et nad ootavad… rohkemat kui tänusõnu?”

“Seda küll.”

“Ma ei… mõista.”

“Miks te peaksitegi?” küsis džentelmen. “Võtke mu soovitust kuulda ja loobuge sellest mõttest. Uskuge, et baleriini elu pole teie jaoks.”

Solita ohkas.

“Sel juhul pean veenma hertsogit täitma oma kohust, mida ta pidanuks juba ammu tegema.”

“Olen hertsogit alati väga kohusetundlikuks inimeseks pidanud,” sõnas härrasmees.

Solita ei vastanud. Pärast hetkelist vaikust küsis mees: “Millega on hertsog küll teie pahameele ära teeninud?”

Enamik naisi ei suutnud sellele meelitavale hääletoonile vastu panna.

Solita ajas aga nina püsti ja ütles: “Kui seda teile räägin, võib arvata, et hertsogi sõbrana hakkate teda kaitsma.”

Džentelmen naeratas.

“Arvan, et ta on täiesti võimeline ise ennast kaitsma.”

“Olen kindel, et ta teeb seda vägagi veenvalt!” sõnas Solita pilklikult.

“Mis on teiega juhtunud?” küsis härrasmees. “Kas hertsog keeldub teid aitamast, kuigi ta teie arvates on kohustatud seda tegema?”

Kuna Solita midagi ei vastanud, jätkas mees hetke pärast: “Võib-olla püüate salapäratsemisega mulle meeldida!”

Solita vaatas talle otsa. Neiu silmist paistis teesklematu üllatus. Midagi sellist polnud talle pähegi tulnud.

“Ei… loomulikult mitte!” hüüatas ta. “Ma ei kavatse… võhivõõrale… isiklikke asju rääkida!”

Solita vaikis hetke ja jätkas: “Arvan, et minust polnud viisakas teilt küüti paluda, ent kuna siin pole üüritõlda, ei suutnud ma midagi muud välja mõelda, kuidas jaamast lossi jõuda.”

Neiu häälest kostis selline ärevus, et mees sõnas rahustavalt: “See oli ainus mõistlik asi, mida te antud olukorras teha saite ja teist oleks olnud äärmiselt rumal lasta mul ära sõita.”

“Sel juhul jäänuks üle jala minna,” tegi Solita loogilise järelduse. “Kui kaugel loss on?”

“Jaamast on lossini veidi üle kolme miili.”

“Heldeke! Ja ma ei tunne teedki!”

“Nagu näete, tegite ainukese mõistliku teo,” lausus džentelmen. “Pean teid tänama, et muutsite mu sõidu huvitavamaks, kui see muidu oleks olnud.”

Solita naeratas.

“Kahtlemata tahate nüüd minu vastu kena olla ja vähendada mu süütunnet.”

“See aga ei vähenda mu uudishimu,” sõnas džentelmen. “Kas võin teile oma abi pakkuda, kui olete hädas?”

“Seda peab… hertsog tegema,” ütles Solita kindlalt.

Neiu hääles kõlanud otsusekindlus tegi härrasmehele nalja. Nii noore neiu kohta oli see ebatavaline.

“Ütlesite, et elasite välismaal,” sõnas ta, “kuid olete ju inglanna. Kas kodumaale naasmine rõõmustab teid?”

“Mõnes mõttes küll,” ütles Solita. “Kuigi see on võõras, isegi veidi hirmutav, eriti kui…”

Neiu jäi vait, taibates, et oleks jälle midagi ebadiskreetset öelnud.

“Teil pole raha,” lõpetas mees.

“Veidi siiski on,” sõnas Solita, “kuid seda ei jätku kauaks.”

“Seda juhtub aeg-ajalt kõigiga.”

“Seega mõistate, miks pean endale mõtlema,” ütles Solita.

Neiu vaatas mehele paluvalt otsa ja sõnas: “Olen tõesti hea tantsija. Kooli tantsuõpetaja ütles kord, et tantsin nagu professionaal. Seepärast arvangi, et võiksin Covent Gardenis baleriinina tööd saada.”

Solita vaatas meest veidi murelikult ja ütles: “See on ju… parim Londonis… eks?”

“Nii räägitakse,” vastas džentelmen, “kuid nagu ma juba ütlesin, matke see mõte maha.”

“Sest olen daam? Ma ei usu, et mulle sellepärast ära öeldakse.”

“Loomulikult ei saadeta teid minema, kui te tantsite nii hästi, nagu väidate,” ütles džentelmen, “kuid baleriini elu pole teiesuguse hapra, heast perekonnast ja haritud neiu jaoks, kes te silmanähtavalt olete.”

Solita ohkas.

“Mida siis daamid teevad… kui neil on raha vaja?”

“Teie eas daamid abielluvad. Peate leidma kellegi, kes teid seltskonnale tutvustab.”

“Ma ei taha seltskonda minna,” ütles Solita. “Tahan saada piisavalt raha, et Indiasse sõita.”

“Indiasse?” hüüatas džentelmen. “Taeva pärast, miks te sinna tahate minna?”

“Mul on selleks isiklik põhjus.”

Džentelmen tahtis just küsida, mis põhjus see on, kui neiu hüüatas: “See on lindlasti loss! Just sellisena ma seda ette kujutasin!”

Tasaste aasade keskel künka otsas seisis Calveri loss.

Tuulte kaitseks istutatud puude latvade kohalt paistis vana torn, mis säras nagu juveel sametil.

Loss oli ehitatud normannide valitsusajal.

Iga järgmine põlvkond oli lisanud hoonele oma ideede järgi juurdeehitisi, kuni 18. sajandil see sigrimigri kaotati.

Nii pääses hunnitu palladionistlik arhitektuur taas mõjule.

Nüüd oli lossil keskosa, mida kahest küljest ümbritsesid külgtiivad.

Solita nägi nagu sadu päikesepaistes sädelevaid aknaid. Kaugelt vaadates näis see muinasjutulossina.

“See on… ilus!” ütles neiu vaikselt.

“Arvasingi, et see meeldib teile,” sõnas džentelmen.

“Kuidas võib selles imekaunis hoones elada keegi, kelle iseloom sellega kokku ei sobi?” küsis Solita.

Polnud kahtlust, et neiu mõtleb hertsogit.

Mehe silmad pilkusid.

Nad pöörasid sisse kahe poolega sepisrauast väravatest.

Edasi sõideti mööda pikka tammealleed.

Ületanud üle järve ehitatud silla, sõitsid nad mäekülge mööda üles.

“Tänan, sir, et mu ära tõite,” ütles Solita. “Olen teile väga tänulik, et säästsite mu jalavaevast.”

“Jalgsitulek võtnuks kahtlemata kauem aega,” vastas mees kuivalt.

“Suur aitäh teile.”

Mees hoidis endiselt ohje. Solita ei teinud katset tal kätt suruda.

Nende lähenedes peatrepile ilmunud teenri abil ronis neiu kaarikust maha.

Ta märkas, et trepiastmetele on laotatud punane vaip.

Solita oli veidi maad trepist üles läinud, kui taipas, et džentelmen järgneb talle.

Mees jõudis Solitale järele ja nad astusid kõrvuti paraaduksest sisse.

“Tore teid taas näha, Teie Hiilgus,” ütles eakas ülemteener.

Solita vaatas džentelmeni süüdistavalt.

Neiu tegi suu lahti, et midagi öelda, kuid hertsog jõudis temast ette: “Daam on minuga, Dawson. Kindlasti tahab ta end pärast reisi pesta ja korrastada. Pärast seda joome Sinises salongis teed.”

“Väga hea, Teie Hiilgus.”

Ülemteener astus Solita juurde ja ütles aupaklikult: “Ehk järgneksite mulle, madam?”

Solita järgnes talle ülakorrusele, liiga üllatunud, et selgelt mõelda.

“Kes oleks võinud arvata,” mõtles ta, “et hertsog reisib rongiga nagu tavaline reisija?”

Solita oli arvanud, et Inglismaal on hertsogitel erarong või vähemalt oma luksusvagun, mis ekspressi külge haagitakse.

Talle polnud pähegi tulnud, et pooljaamas maha tulnud mees võib lossi minna, veel vähem, et ta võiks hertsog ise olla.

Eakas majapidajanna juhatas Solita muljetavaldavasse magamistuppa.

Kui Solita oli käed pesnud ja soengu korrastanud, saatis majapidajanna ta trepini. All hallis ootas teda ülemteener.

Majapidajanna soovitusel oli Solita kübara peast võtnud.

Ent kuna neiu kartis, et pärast seda, mida ta oli öelnud, saadab hertsog ta kohe minema, hoidis ta kübarat käes.

“Kuidas võisin ma küll nõnda rumal olla, et temaga nii ebadiskreetselt rääkisin?” mõtles neiu.

Siis meenus talle aga, et ta kavatses hertsogile seda niikuinii öelda.

Mis tähtsust sel on, et mees seda varem kuulis.

Solita arutles meeleheitlikult, mida teha, kui hertsog on tema peale nii vihane, et ei luba tal lossi ööbima jääda.

Tal oli halb eelaimus, et kuna tal pole saatjadaami, ei võeta teda üheski respektaablis hotellis vastu.

Trepist alla minnes püüdis neiu ennast veenda, et ei lase end sellest hirmutada.

Lõppude lõpuks on ta siin hertsogi süül.

Vana ülemteener võttis ta naeratusega vastu ja ütles: “Tema Hiilgus ootab teid Sinises salongis, madam. Kas soovite pärast reisi tassikest teed?”

“Hea meelega,” vastas Solita.

Neiu mõtles, et küllap oleks vanamees üllatunud, kuuldes, et see oleks tema esimene teetass pärast Inglismaale jõudmist.

Nad läksid veidi maad mööda pikka ja muljetavaldavat koridori.

Dawson avas ühe ukse ja kuna ta ei teadnud Solita nime, laskis ta neiu teadustamata sisse.

Hertsog seisis kamina ääres, ning Solitale tundus, et ähvardavas poosis.

Ometi oli neiu sinisilmis varjamatult trotslik pilk, kui ta hertsogi juurde jõudes reveransi tegi.

“Palun vabandust, et teid ära ei tundnud” sõnas ta, “kuid pärast meie viimast kohtumist… olete tundmatuseni… muutunud.”

“Pärast viimast kohtumist?” küsis hertsog. “Millal see oli?”

Solita naeratas tahtmatult.

“Viimati kohtusime kümne aasta eest. Olin siis alles laps. Te naersite kogu aeg ja ma arvasin, et… võin teid usaldada.”

Hertsog vaatas teda pingsalt.

“Kümne aasta eest?” kordas ta.

Äkki ta nägu selgines.

“Te ei taha ometi öelda,” küsis ta uskumatult, “et olete Charles Greshami tütar?”

“Seda ma olen. Olen Solita Gresham, kelle olemasolu te olete unustanud!”

“See pole päris õige,” vastas hertsog. “Aga miks te siin olete? Kas minu nõo Mildrediga juhtus midagi?”

“Teie nõbu Mildred, kelle vastu Teie Hiilgus kordagi minu seal elatud kümne aasta jooksul huvi ei tundnud, suri kuu aja eest.”

“Mul polnud sellest aimugi. Mulle ei ole sellest teatatud.”

“Peale minu polnud kedagi, kes teile seda teatanuks. Minagi poleks seda teinud, kuid selgus, et mul pole raha. Seepärast olingi sunnitud Inglismaale sõitma, et küsida teilt, mis papa rahast on saanud.”

Hertsog hõõrus laupa.

“Uskumatu,” ütles ta. “Korraldasin nii, et mu nõole saadetaks regulaarselt teie isa raha, et maksta kinni teie koolituskulud.”

“Niipalju kui mina tean, ei saanud ta pennigi!” vaidles Solita vastu. “Ta maksis kõik viimseni oma taskust kinni.”

“Raske uskuda, et räägite tõtt.”

“Võin Teie Hiilgusele kinnitada, et ma poleks teid tülitanud, kui poleks pärast teie nõo surma avastanud, et ta sai raha usaldusfondist. Pärast tema surma langes see rahaallikas ära.”

“Tahate öelda, et jäite ilma ühegi pennita?”

“Inglismaale sõiduks piletite ostmiseks olin sunnitud maha müüma kõik ehted, mida teie nõbu mulle aastate jooksul oli kinkinud.”

“Nähtavasti on juhtunud kahetsusväärne eksitus,” sõnas hertsog. “Mu ainus vabandus on, et varsti pärast seda, kui olin teid oma nõo juurde Napolisse jätnud, saadeti mind tagasi Lääne-Indias asuvasse rügementi.”

Hertsogile meenus, et nende viimasel kohtumisel oli tüdruk talle käed kaela ümber pannud ja hüvastijätuks musi andnud.

Tol ajal oli Solita olnud kaheksa-aastane võluv tütarlaps. Teel Indiast koju oli hertsog tema eest hoolitsenud.

Möödunud aegu meenutades taipas mees, miks neiu oli temaga nii teravalt rääkinud.

Charles Gresham oli olnud sellal sõjaväes kapten.

Veidi pärast ta saabumist olid nad headeks sõpradeks saanud ning selgus, et neil on ühesugused huvid.

Nad viidi üle loodepiirile. Greshamil ei lubatud naist ja tütart kaasa võtta.

Teel oli neil kokkupõrkeid mässajatega.

Neil tuli võidelda meestega, keda Afganistanist Indiasse imbunud venelased ässitasid inglastele vastu hakkama.

Ühel ööl rünnati neid taas ootamatult. Vaenlane oli ülekaalus ja lahing raske.

Charles Gresham oli päästnud hertsogi, tollal lihtsalt Hugo Leigh’ elu. Seda tehes oli ta saanud reide haavata.