Читать книгу Lummav hetk - Barbara Cartland - Страница 4

Kui ma 1990. aastal külastasin Loire’i oru losse, olin ma unustanud, et Chaumont on täiuslik muinasjutuloss.

Päikesevalguses nägi see välja nagu võiks iga hetk õhku haihtuda.

Kuna Suure Prantsuse revolutsiooni ajal loss säilis ja nüüdseks on see eranditult hunnituim loss Prantsusmaal.

On täiesti mõistetav, et töö kohta, mida 1519. aastal alustas kuningas François I, ütles tema rivaal Karl V, tulevane Püha Rooma keisririigi imperaator, et see on „kokkuvõte kõigest, mida inimtegevusega on võimalik saavutada”.

Mõned ruumid, nagu kuninga magamistuba, mis on säilinud endisena, teevad asja veelgi põnevamaks.

Pärast François surma ei näidanud tema järglased selle lossi suhtes kuigi suurt huvi üles, eelistades oma Pariisis asuvat Palais Royale’i.

Louis XIII viibis Chaumont’is mitu korda enne seda, kui jättis lossi ja ümbritseva maakonna oma vennale Gaston d’Orléans’ile.

Väidetavalt armastas prints näidata oma tütrele, tulevasele Grande Mademoiselle’ile^[1.] selle lossi kuulsat ja suursugust treppi. Selle kaksikspiraalid võimaldavad kahel inimesel samaaegselt liikuda üles ja alla kordagi oma teid ristamata.

Loire’i orus on nii palju losse, et nende kõikide mainimine on võimatu.

Chaumont andis mulle selle loo siin, ja mõni aasta tagasi andis üks teine loss, mis seisab sünge ja salapärase Chinon’i metsa serval Indre’i orus, mulle veel ühe loo.

Minule andis see inspiratsiooni „Armastuseks loodud palee” kirjutamiseks just nagu Perrault’le „Uinuva kaunitari” kirjutamiseks.

Usse’i ja Chaumont’i lossid on kaks kõige kaunimat muinasjutuehitist, mida ma näinud olen.

Ma olen kindel, et aastate möödudes saavad teisedki lossid armulugude aluseks.

Me otsime nüüd rohkem kui kunagi varem tõelist armastust, mis tundub hetkel olevat kadunud meedia kaudu seksi ülistamisse.

See ei ole see armastus, mille nimel inimesed on sajandeid võidelnud ja hukkunud.

1 Kuninga vennatütre tiitel 16. saj Prantsusmaal [ ↵ ]