Читать книгу Liiga kallis, et kaotada - Barbara Cartland - Страница 4

Brittide Lõuna-Prantsusmaa kui kuurordi avastamine, mis muutis selle lõpuks kevadise Euroopa keskpunktiks, algas Cannes’is.

Samuti öeldakse, et kui Cannes on lord Broughami looming, siis Nizza on Smolletti avastus.

„Humphrey Clinkeri” autor leidis, et paigas ei olnud Inglise kolooniat ega ka inglise mugavusi.

Kuid sellest oma reiside käigus kirjutades tõi suur humorist paiga turistide vaatevälja.

Samuti arvasid invaliidid, et Vahemere mahe kliima on nende tervisele kasulik.

Algus oli tehtud ning järk-järgult hakkasid seal igal aastal ka talviti peatuma sellised kuninglikud isikud nagu näiteks Yorki hertsog.

Mõned aastad hiljem viibis tema vend Gloucesteri hertsog paar kuud sealses villas teispool Paglione’i.

Kroonitud peadest inspireerituna asusid inglise aristokraadid rannikut ka ise avastama.

Mäenõlvadele hakkasid kerkima kaunid villad isiklike pooltroopiliste Eedeni aedadega.

Lugematud teerajad viisid eredasse õitemerre uppuvatesse kaunitesse orgudesse.

Peale Villefranche’i tõmbas külastajaid magnetina Beaulieau küla, mis asus ühel Riviera varjatumaist kaljudest.

Salisbury krahv ehitas selle kohale suure roosa villa, hingematvalt kauni vaatega Vahemerele.

Tänapäeval on raske leida paika, mis oleks ehitustöödest puutumata.

Romaanis kirjeldatav Cap Estel’i villa ehitati tegelikult sajandi alguses eramajana.

Kõrgel selle kohal jooksev tee moodustab villale otsekui väikese „katuse” ning maja ise paikneb raudtee merepoolsel küljel.

Villast õhkub ainulaadset võlu ja müstilisust.

Kuigi sellest on praeguseks saanud hotell, oleksid sündmused, mida ma käesolevas romaanis kirjeldan, vabalt võinud toimuda selles möödunud aegade villas.

Tänapäeval on kombeks minna Lõuna-Prantsusmaale suvel, mil kõik kaljud on kaetud päevitajate ja suplejatega.

Kuid nemadki ei suuda rikkuda ilu ja võlu, mis olid sellel paigal sajandi lõpus.

Tol ajal kogunesid rikkad aristokraadid paljudest riikidest, sealhulgas Venemaalt, kas Monte Carlosse, Nizzasse või Cannes’i päikest püüdma ning loomulikult hasartmängude näol vastupandamatut põnevust otsima.