Читать книгу Liiga kallis, et kaotada - Barbara Cartland - Страница 5

Uksele koputati ning Norina pöördus ümber.

„Sisse,” lausus tüdruk.

Uks avanes ning nähtavale ilmus lakei kandikuga.

Sõnagi lausumata poetas mees selle lauale ning väljus toast.

Tüdruku suust libises vaevukuuldav ohe. Ema poleks iialgi lubanud seesugust teenindamist ega ka niivõrd tõredat teenrit.

Kasuema valis lakeisid välimuse järgi, mis tähendas, et maja kubises teenritest, keda Norina iialgi näinud polnud. Ilmselgelt ei avaldanud fakt, et tegemist oli lord Sedgewyni tütrega, neile erilist muljet.

Allkorruse asemel oma magamistoas söömine oleks varem olnud ennekuulmatu, isegi kui teda söögituppa ei lubatud.

Kasuema tõrjus teda igal võimalusel sageli korraldatavatelt pidulikelt õhtusöökidelt eemale.

Norina teadis, et süüdi oli ta välimus.

„Ma ei saa sinna midagi parata,” lausus ta oma peegelpilti silmitsedes endamisi.

Tüdruk oli nii kaunis, et vaen ärkas kasuemas hetkest, mil teda nägi.

Raevukas vihkamine, mõtiskles Norina, oleks otsekui kõikjal õhus hõljunud.

Isegi lukustatud uksed ei suutnud seda kammitseda.

Kui ta ema kaks aastat tagasi suri, oli isa olnud murest murtud.

Lord Sedgewyn oli oma naist jumaldanud. Viimane oli olnud tore, õrn, armastav naine, kelle sooviks oli, et kõik tema ümber õnnelikud oleksid.

Norina, kes tol hetkel oli kuueteistkümneaastane, ei osanud isa kuidagi aidata ega lohutada.

Kuna nad siis veel maal elasid, käis isa tihti üksi pikkadel ratsaretkedel ning naasis veelgi masendunuma ja rusutumana, kui oli olnud lahkudes.

Lõpuks, otsekui suutmata kodu abikaasata taluda, otsustas mees Londonisse sõita.

Ühtlasi pidi ta kohtuma oma advokaadiga, et arutada naise pärandatud rahaga seotud küsimusi. Ta lubas Norinale, et on tagasi kahe päeva pärast.

Tüdruku imestuseks said paarist päevast kaks kuud ning ta oli jõudnud juba väga murelikuks muutuda, enne kui isa viimaks välja ilmus.

Igal juhul tundus ta varasemast rõõmsam olevat.

Samas nägi tüdruk, kuidas isa iga kord oma kadunud abikaasa toast möödudes judises.

Ei möödunud nädalatki, kui isa teatas, et peab veel kord Londonisse minema.

Norina mõistis alles hiljem, et polnud oma nooruse tõttu hetkekski arvanud, et isa võiks kunagi uuesti abielluda.

Ometi kuulis ta viis kuud pärast ema matuseid, et isa oli palunud ühel äärmiselt veetleval naisel tüdruku ema kohale asuda.

Norina ei suutnud kuuldut uskuda.

Kuna isa tundus õnnelikum, või pigem vähem õnnetu, ei öelnud tüdruk midagi.

Ta lootis, et isa leiab oma uue naisega veidikenegi õnne.

Viimase nimi oli Violet Meredith ning ta oli ennegi abielus olnud.

Norina kuulis, et naise eelmine mees oli talle väga vähe raha jätnud ning Violet oli hämmeldunult oma varaasjade korraldamiseks tüdruku isalt abi palunud.

Kuue leinakuu möödudes abiellus lord Sedgewyn Violet Meredithiga. Alles siis taipas Norina, et tema jaoks tähendas see õnnetuste algust.

Isa abiellus väga vaikselt ja tähelepandamatult.

Seejärel sõitis ta oma uue naisega mesinädalaid veetma ning tõi viimase siis Sedgewyn Halli kasutütrega tutvuma.

Norina oli kindel, et ei suuda iial unustada kasuema pilku. Samuti ei saanud valesti mõista temale suunatud voogavat põlgusetulva.

Verivärske leedi Sedgewyn oli aga liiga kaval selleks, et olla midagi muud kui võluv. Mehe kuuldes kiitis ta tütart taevani.

„Kui ilus laps,” kudrutas naine, „aga kuidas saakski sinul, mu nägusal kallimal, olla laps, kes oleks midagi muud kui sinu väike peegelpilt?”

Norina mõistis hetkega, et isa oli uue abikaasa komplimentidest vaimustatud. Ühtlasi oli naisest tema kinnismõte saanud.

Tüdruk oli piisavalt tähelepanelik mõistmaks, et isa tunded Violeti vastu ei olnud võrreldavad armastusega, mida ta ema vastu tundnud oli.

Violeti puhul oli tegemist füüsilise veetlusega.

Oma meelituste ja pideva hellitava tooniga lasi naine tal end tugeva ja mehelikuna tunda.

“Kuidas sa küll nii imeline võid olla?” hüüatas Violet paarkümmend korda päevas.

Norinaga rääkides ei jätnud ta kordagi mainimata:

„Muidugi, nagu su tark ja geniaalne isa ütles...” Või: „Küll sul on nii suurepärase ja mõistva isaga vedanud! Oleks minu oma ka niisugune olnud.”

Norina mõistis, et naine on hea näitleja.

Violet püüdis pidevalt jätta muljet, nagu oleks ta senine elu olnud kurb, vaene ning sageli julm, kuni lord Sedgewyn ta päästis.

Peagi õppis tüdruk kahtlema igas Violeti sõnas. Seega oli ta kindel, et naine kõigest teeskles.

Viimase otsustav plaan Norinat isast võimalikult kaugel hoida oli aga liigagi tõeline.

Naine pani ette saata tüdruk noorte neidude internaatkooli, kuid lord Sedgewyn oli järeleandmatu.

„Mulle ei meeldi sedasorti kohad, kus tüdrukutele pannakse pähe igasugu uudseid ja totakaid mõtteid. Ja ma tahan, et Norina minu juures oleks.”

Kuna mees oli vankumatu, andis Violet järele.

Siiski korraldas viimane asjad sedasi, et Norinal oli lugematu arv guvernante, õpetajaid ja igasugu lisatunde, nii et tüdrukul jäi väga vähe aega isaga koosolemiseks.

Tegelikult tundus Norinale, et mõnes mõttes tuli selline olukord talle pigem kasuks. Ta sai tunduvalt põhjalikuma hariduse kui teised temaealised tüdrukud.

Aadliseisuse hulgas oli tavaks saata poisid õppima Etonisse ning seejärel Oxfordi, samas kui tüdrukuid koolitati kodus. Viimase eest hoolitsesid harilikult guvernandid, kes sageli teadsid ainult pisut rohkem kui nende hoolealused ise.

Violet leidis, et teda pidevalt tegevuses hoides ei ole tüdruk talle koormaks.

Norinal ei olnud peaaegu ühtki vaba hetke, välja arvatud ratsaretkede ajal.

Violet ei olnud õnneks kuigi osav ratsutaja. Seega leidis Norina, et ainus võimalus isaga koos aega veeta oli enne hommikusööki seltsis sõitma minna.

Neil puhkudel rääkis isa tütrega nii, nagu ta seda enne ema surma oli teinud.

Norina teadis, et kuigi isa seda iialgi ei tunnistanud, igatses ta ikka veel naise järele, keda ta nii andunult armastanud oli.

Pärast mõnekuulist maal viibimist tekkis Violetil kange tahtmine Londonisse sõita.

Ta veenis lord Sedgewyni Park Streetil asuvat maja avama. See oli aastaid suletuna seisnud, kuna mees ning ta esimene naine eelistasid maaelu.

Norina jäi Sedgewyn Halli üksi, ümbritsetuna vaid õpetajatest ja muusikakasvatajatest, kes talle iga päev tunde andmas käisid. Samuti oli tüdrukul pidevalt kohalviibiv guvernant.

Lisaks veel prantsuse ja itaalia keele õpetajad, tantsuõpetaja ning pensionile jäänud professor, kes haris teda kirjanduse alal.

Kõigist tundidest nautis Norina kõige enam just kirjandust.

Professor oli äärmiselt intelligentne mees ning tüdruk avastas, et viimane oli lisaks inglise kirjandusele ekspert ka paljude teiste maade kirjanduse alal. Samuti oli mees neist enamikku ka ise külastanud.

Omal moel oli Norina isegi õnnelik, kuigi igatsus isa järele oli suur. Samuti oli raske harjuda elama ilma emata.

Kümneid kordi päevas leidis ta end soovimas, et saaks ema käest ühes või teises asjas nõu küsida. Samuti tahtis ta emale teada anda iga kord, kui miski talle põnev tundus.

Lõpuks oli see guvernant, kes tüdruku haridustee lõpetas.

Lord Sedgewyn naasis maale, et oma varahalduriga majapidamisküsimusi arutada. Samuti tahtis ta Norina rõõmuks tütrega koos olla.

Hetke ära kasutades lausus preili Graham, kes oli tüdrukuga koos olnud juba enne ema surma, lord Sedgewynile:

„Ma tahaksin teiega Norinast rääkida, isand.”

Mees naeratas.

„Kas te tahate öelda, et tüdruk on millegi laiduväärsega hakkama saanud või et ta ei osutunud siiski nii andekaks, kui te lootsite?”

„Vastupidi, mu isand,” lausus preili Graham, „Ma arvan, et Norina on juba liiga vana ja tark ega vaja enam guvernanti.”

Lord Sedgewyn jäi tummalt naisele otsa vaatama ning viimane jätkas:

„Mulle meeldib temaga koos olla ning ausalt öeldes on ta kõige hiilgavam õpilane, kes mul eales olnud on või keda ma iial oleks lootnud leida, kuid mulle tundub, et tüdrukul on aeg täiskasvanuks saada.”

„Mida te sellega silmas peate?” küsis lord Sedgewyn nõutult.

„Norina on kaheksateist aastat ja seitse kuud vana, kuid vaimselt igast temaealisest tüdrukust kõvasti ees.”

Preili Graham jätkas vaikse, pehme häälega:

„Ma leian, et kui Norina ema veel elaks, sooviks ta, et tüdruk Londonis debütandina seltskonda ilmuks ning rohkem omaealiste noortega suhtleks, selle asemel, et veeta aega minu ja teiste õpetajate taoliste vanade kõbidega.”

Lord Sedgewyn silmitses jahmunult preili Grahamit.

„Ma näen, et olen vea teinud,” lausus mees. „Ma olin täiesti unustanud, et Norina hakkab täiskasvanuks saama ning teil on õigus, preili Graham. Tüdruk tuleb minuga selleks hooajaks Londonisse.”

„Ma lootsingi, et isand nii arvab,” vastas preili Graham.

Lord Sedgewyn oli õpetajanna vastu väga helde olnud, mistõttu viimane teatas, et võtab pikema puhkuse, enne kui uuele tööpostile mõtlema hakkab.

Naise lahkudes vabastati kõik teised õpetajad samuti ametist. Lord Sedgewyn oli kindlalt otsustanud, et Norina tuleb temaga Londonisse.

Alguses oli tüdruk mõttest vaimustuses.

Park Streeti majja saabudes sai talle selgeks, et kasuema oli asjade sellise käigu üle maruvihane.

Kuna Norina polnud isa ja kasuema pikka aega koos näinud, ei taibanud ta, kui põhjalikult isa elu pea peale pööratud oli.

Londoni maja oli vundamendist katuseni väga ekstravagantselt ümber kujundatud.

Igal pool sebis ringi hulk teenreid, keda Norina iial varem näinud polnud. Kasuema võttis kõik päevad ja ööd külalisi vastu.

Samas oli ilmselge, et Violet oli otsustanud Norinat igasugusest majas aset leidvast meelelahutusest eemal hoida.

Lord Sedgewyn oli asjad nii korraldanud, et tüdrukut pidi seltskonnale esitlema tema õde. Naine oli abiellunud Wintertoni krahviga.

Tädi kaudu kutsuti Norinat mitmetele ballidele, kus oli hulgaliselt taolisi debütante nagu ta isegi.

Paratamatult tundis Norina end teiste tüdrukutega võrreldes vanana. Seetõttu ei nautinud ta pidusid nii väga, kui oleks arvata võinud.

Samuti nägi ta, et kasuema kiristas iga Norina rõivaste peale kulutatud penni puhul vihaselt hambaid. Sellest piisas, et tüdruk kasuema motiivides kahtlema hakkaks.

Viimaks veendus Norina, et lisaks isa raha äärmiselt hooletule raiskamisele ahnitses naine iga penni oma taskusse.

Violet vaidles vihaselt väikseimagi Norina peale kulutatud summa üle. Just siis avastas kasuema, et varandus, mida ta nii innukalt priiskas, oli tegelikult esimesele leedi Sedgewynile kuulunud.

Naine marssis Norina magamistuppa ajal, mil tüdruk parajasti luges. Ainus kasuema näole heidetud pilk reetis, et midagi on valesti.

Tüdrukule ei olnud antud isiklikku elutuba, vaid üsna suur magamistuba. Seal leidus kaks tugitooli ja laud, millelt sai vajaduse korral süüa juhtudel, kui ta alla söögituppa ei läinud.

Violet marssis toa teise otsa, istus tugitooli ning lausus:

„Ma tahan sinuga rääkida, Norina.”

„Millest?” küsis tüdruk.

„Isa ütles,” sõnas Violet kalgilt, „et sinu ema oli rikas naine. On see tõsi?”

Norina kõhkles hetkeks.

Ta oleks tahtnud öelda, et ei soovi Violetiga oma emast ega tema asjadest rääkida.

Siis aga tundus talle, et jäme olles teeks ta suure vea.

„Kui isa teile nii ütles,” lausus tüdruk, „siis peab see muidugi tõsi olema.”

„Tahad öelda, et isa surma korral saaksid sina kogu raha endale?”

Ema testamenti lugenuna teadis Norina, et nii see oli.

Tüdruk kõhkles, kuid vastas siis:

„Ma ei tea täpselt, kuidas need asjad korraldatud on, kuid ma olen kindel, et kui te isa käest küsiksite, räägiks ta teile täpsemalt.”

„Su isa juba seletas mulle, kuigi mõnevõrra segaselt,” sõnas Violet. „Ma tahtsin lihtsalt üle kontrollida.”

„Sel juhul ei oska ma rohkem midagi öelda,” vastas Norina.

„Ma arvasin su isaga abielludes,” nähvas Violet tigedalt, „et tegemist on väga jõuka mehega.”

„Me ei ole iialgi puudust kannatama pidanud, kasuema,” lausus Norina, „aga ehk tahate te teistsuguseid asju kui need, millest isa enne teiega abiellumist rõõmu tundis.”

„Mida mina tahan,” vastas Violet, „on garantii, et ma ei jää puruvaeseks nagu pärast oma esimest abielu ning minu arvates oleks õiglane, et su isa oma surma korral kogu vara mulle pärandaks.”

Naine silmitses Norinat vaenuliku pilguga ning lisas siis:

„Aga nagu välja tuleb, kuulub vähemalt kolmveerand tema varast sinule!”

Üleni pingule tõmbudes sõnas Norina:

„Isa ei ole veel viiekümneaastanegi. Ma ei mõista, kasuema, miks peaksite te muretsema selle pärast, mis juhtub pärast tema surma.”

„Selliseid lollusi võivad ainult noored tüdrukud rääkida!” vastas Violet. „Kui sa vanemaks saad, mõistad ise ka, et oma õiguste eest tuleb seista ja hoolitseda selle eest, et olles pühendanud kellelegi parimad aastad oma elust, ei lõpeta sa puruvaeselt.”

Sõnad vihaselt Norinale nähvanud, lahkus naine ukse paukudes toast.

Ohates mõtles tüdruk, et seda oligi oodata.

Talle oli algusest peale tundunud, et Violeti armuavaldused olid kõigest abivahendid saamaks seda, mida naine parasjagu tahtis.

„Miks, miks ometi,” küsis Norina endalt, „pidi isa abielluma kellegagi, kes erineb emast nagu öö ja päev?”

Vastust ei teadnud keegi. Tüdruk hakkas arvama, et ehk oleks mõistlik maale tagasi sõita.

Samas teadis ta, et isa soovib, et Norina kohtuks inimestega, keda tädi talle tutvustas.

Hooaja kaks esimest kuud möödusid kiiresti.

Seejärel hakkas tüdruk soovima, et nad kõik võiksid maale tagasi kolida.

Siis saaks ta vähemalt taas varahommikuti isaga ratsutada, nagu nad seni olid teinud.

„Ma pean talle sellekohase vihje andma,” lausus Norina endamisi, „ilma, et kasuema taipaks, et see minu mõte on.”

Kuid tüdrukul ei õnnestunud iialgi isaga kahekesi jääda. Kasuema leidis alati viisi, kuidas seda takistada.

Lisaks mõistis Norina jahmatusega, et isa oli õhtuti rohkem jooma hakanud kui eales varem.

Ta oli veendunud, kuigi seda ei olnud võimalik tõestada, et asja taga oli samuti Violet.

Õhtusöögi lõpuks oli kindel, et mõistlik vestlus isaga on võimatu. Tihti kuulis tüdruk, kuidas viimane üles oma tuppa minnes mööda koridori komberdas.

Norina teadis, kui kohkunud ema oleks olnud, ning hakkas isa Violeti haardest päästmiseks jõudu paluma.

Samas mõistis ta löödult, et Violet ei laseks tal seda iialgi teha.

Tüdruk pani raamatu käest ning läks laua juurde, millele oli asetatud kandik õhtusöögiga. Ta teadis, et kui isa juhtubki tüdruku asukoha kohta küsima, öeldakse talle kindlasti, et tütar on „sõprade pool”.

Ka hiljem poleks ta isa juurde pääsenud. Enamik Violeti sõpru olid keskealised mehed, kes jõid kõvasti ning jäid majja varaste hommikutundideni.

Selleks ajaks ei olnud eriti tõenäoline, et isa tütre kohalolu üldse tähele paneks.

Violet oli Norinale üsna selgeks teinud, et ei taha teda täna õhtul allkorrusel näha.

„Kas sind ei ole siis õhtuks kusagile kutsutud?” uuris kasuema karmil toonil, mida ta tüdrukuga rääkides alati kasutas, välja arvatud isa juuresolekul.

„Ei, täna on esmaspäev, kasuema, ja esmaspäeviti korraldatakse balle harva.”

„Igatahes toimub mul pidulik koosviibimine ja kui sina kohale ilmud, on naisi rohkem kui mehi.”

„Sel juhul söön ma loomulikult üleval oma toas,” lausus Norina.

Viisakalt kuulekas olla oli lihtne. Palju hullem oleks, kui tal kästaks midagi teha, meeldigu see talle siis või mitte.

Tegelikult ei olnudki Norinal mingit tahtmist Violeti sõpradega ühes seltskonnas viibida.

Nad kas tegid talle ülevoolavaid komplimente, mis vihastas kasuema, või siis ignoreerisid tüdrukut täielikult.

Norina mõtles, et varem oleks isa selliseid mehi lakekrantsideks sõimanud.

Kuid nüüd oli ta ilmselt naise pealekäimisel nendega leppinud.

Tüdruk heitis pilgu kandikule, mille lakei oli lauale asetanud, vaevumata isegi linikut alla panema. Samuti olid nõud korratult paigutatud.

Kandikul oli väike supitirin, klaas ning taldrikule asetatud leivaviil. Viimase kõrval oli killuke võid, kuna eraldi võitaldrik polnud enam kandikule mahtunud.

Norina oli kindel, et kõik oleks hoopis teisiti serveeritud, kui teenijad ei oleks kasuema eeskuju järginud. Tüdrukut peeti tähtsusetuks.

Norina oli parajasti laua taga istet võtnud, kui ta kõrvu kostus kaeblik „mäu”. Üllatusega avastas tüdruk, et köögikass oli ilmselt lakeile järgnedes tuppa pääsenud.

Tegemist oli üsna inetu punase kassiga. Looma peeti alumisel korrusel, kus ta teenijannasid alatasa hirmutavaid hiiri püüdis.