Читать книгу Armasta mind kui meest - Barbara Cartland - Страница 4

Inglismaal püsis teenijaskonna hierarhiline ülesehitus kuni Teise maailmasõjani.

Kui mina 1927. aastal abiellusin, oli minu abikaasa õde kaksteist aastat oma vennast vanem. Tema toaneitsi oli maruvihane, kuna ta pidi minu toaneitsi pärast loobuma oma kohast ülemteenri paremal käel. See tekitas palju paksu verd.

Mu ämma majas töötas 18 teenijat, kuid suurtes majades võis see arv ulatuda isegi neljakümne kuni viiekümneni.

Nagu ütles üks teenijatüdruk, kellega ma rääkisin, oli see alamatele toateenijatele vägagi meelt mööda, sest andis neile võimaluse tantsida tentsikutega, kes valiti välimuse ja pikkuse järgi. Nad pidid olema pikemad kui 180 sentimeetrit.

Kahekümnendatel suhtlesin ma ühe väga rikka mereväes teeniva noore mehega, kellel oli oma väikelennuk. Piloot, kes selle eest hoolitses, oli ühtlasi tema kammerteener.

Mu sõber lendas Šotimaale, et külastada Dunrobini lossis Sutherlandi hertsogit.

Pärast esimest ööd ütles piloot oma isandale:

„Kas teie õhtu möödus kenasti, söör?”

Mu sõber vastas:

„Suhteliselt igavalt. Õhtusöögilauas oli vaid paar inimest ning hiljem mängisime bridži.”

„Oh, härra, te oleks pidanud tulema meiega allkorrusele,” vastas piloot, „meil oli võrratu õhtu! Me jõime šampanjat ja tantsisime kuni kella üheni öösel!”

Sajandi alguse Woburnis maksis Bedfordi hertsog iga nädal palka oma kahe tuhande pealisele majas ja väljaspool maja töötavale teenijaskonnale. Nagu ta ise ütles, oli see riik riigis, sest tänu oma müürseppadele, kiviraiujatele, puuseppadele, maalritele, isiklikele pesu ja muudele osakondadele olid nad praktiliselt sõltumatud.