Читать книгу Armasta mind kui meest - Barbara Cartland - Страница 5

Mounteagle’i markii astus oma kaarikust välja ning ütles kutsarile:

„Tule tunni aja pärast tagasi.”

„Hea küll, mu härra.”

Markii kõndis trepist üles White’si klubisse, kus uksehoidja teda lugupidavalt tervitas.

Läbi hommikutoa avatud ukse nägi ta, et mees, kellega ta soovis kohtuda, istub sügavas nahkses tugitoolis.

Markii oli just teel tema poole, kui ta kuulis läheduses kellegi sosinat:

„Ettevaatust, Mounteagle on siin! Taeva päralt, ära lase tal kihlveduderaamatut näha!”

Markii tõmbus tahtmatult pingule.

Tänu imetlusväärsele enesekontrollile suutis ta jätta vaatamata suunas, kust hääl oli tulnud.

Selle asemel kõnetas ta sihilikult üht klubiliiget toa teises servas, kellega oli hiljuti kohtunud Newmarketis.

„Kas sa võitsid?” küsis ta.

„Mul ei ole nii palju õnne kui sinul!” vastati.

Siis keeras markii paremale ning nägi, kes oli sosistanud.

Ilma silma pilgutamata sammus ta sõbra Charles Carringtoni poole, kes juba ootas teda.

„Sa jäid hiljaks, Johnnie!” ütles too. „Ma hakkasin juba mõtlema, et mõni virvatuluke on sind oma haardesse püüdnud!”

„Ei, ma jäin hiljaks, sest kirjutasin kirja,” vastas markii.

„Kas ma võin kolm korda arvata, kellele sa kirjutasid?” küsis lord Charles.

„Ei,” vastas markii, „tegele parem oma asjadega.”

Ta sõber naeris ja kutsus teenija, et tellida pudel šampanjat.

Kui teenija pudeliga naasis, ütles markii talle:

„Too mulle kihlveduderaamat.”

„Hea küll, härra.”

White’si klubi kihlveduderaamat oli legendaarne, see oli sisse seatud juba üle saja aasta tagasi.

See oli klubiliikmete seas kõrges hinnas, sest hasartmängijad nagu nad kõik olid, tegid nad peaaegu iga päev sinna uusi kandeid.

Kui teenija oli läinud markii käsku täitma, ütles lord Charles:

„Ma arvan, et oleks parem, kui sa ei näeks seda raamatut.”

Markii jäi talle otsa vaatama.

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„See võib sind endast välja viia ja „mida silm ei näe, selle üle süda ei kurvasta”!”

„Ma ei tea, millest sa räägid,” ütles markii teravalt, „aga kui ma klubiuksest sisse astusin, kuulsin ma Percevali sosistamas „Taeva päralt, ära lase tal kihlveduderaamatut näha!” Mida ta sellega mõtles?”

„Ma tean, mida ta mõtles,” vastas lord Charles, „ja nagu ma juba ütlesin, kui raamat tuuakse, ära sinna sisse vaata.”

„Minu arust oled sa hulluks läinud!” vastas markii. „Kui seal on mind puudutav kihlvedu, siis kavatsen ma seda igal juhul lugeda, ja kui see on midagi laimavat, siis teen ma Percevalile tuule alla.”

Lord Charles nõjatus tooli seljatoele ning rüüpas lonksu šampanjat.

„Ma ei mõista, Johnnie, miks sa muretsed sellise tühise inimese pärast nagu Perceval!” ütles ta. „Igal juhul, minu arust on oluliselt tähtsam rääkida praegu hoopis hobustest.”

Ta jäi hetkeks vakka, kuid jätkas siis:

„Ma nägin Tattershallide juures paari iludust, kes sobiksid hästi sinu talle kaunistama.”

„Ma hindan su tähelepanekut,” ütles markii, „kuid mind huvitab hoopis see, mis peitub kihlveduderaamatus.”

Lord Charles tegi käega tähendusrikka kaare.

„Hea küll, aga see on su omal riisikol!” ütles ta, „Mina olen ikka olnud seisukohal, et pole mõtet õli tulle valada!”

„Sul tuleb täna üks kõnekäänd teise otsa,” ütles markii, „mis viitab sellele, et sind häirib see, mida ma võin kihlveduderaamatust leida. Ma tunnen sind juba ajast, mil me õppisime koos Etonis ning kui sa hakkad kujundlikult rääkima, siis ma tean, et midagi on halvasti.”

Lord Charles naeratas murelikult.

Enne kui ta vastata jõudis, tuli teener ning andis markiile kihlveduderaamatu.

Kuna see oli väga vana, olid selle nahast kaaned natuke krimpsus, kuid kullaga kirjutatud kiri oli selgelt loetav

„WHITE’S –

KIHLVEDUDERAAMAT

1713”

Markii avas selle, lappas läbi varasemad kihlveod, mis olid raamatusse kritseldatud nüüdseks juba peaaegu loetamatus kirjas ning jõudis viimaste sissekannete juurde.

Suur hulk kihlvedusid pärinesid varasematest aastatest, mil markii ja Charles võitlesid Napoleoni vägede vastu.

Hetkeks langes tema pilk Waterloo lahingu aastal sõlmitud kihlveole.

„Kapten Capel veab härra Brummelliga 5 gini peale kihla, et kümne päeva pärast pole Napoleon enam Pariisis Prantsuse valitsuse eesotsas.

15. märts, 1815

George Brummell”

Järgmine sissekanne, mis oli tehtud paar päeva hiljem ning millele oli alla kirjutanud kaks klubiliiget, kõlas järgmiselt:

„Söör G. Talbot veab viie giniga härra W. Howardi viiekümne gini vastu kihla, et Buonaparte ei ole kolme kuu pärast Viinis.

17. märts, 1815

W. Howard

G. Talbot

Maksis G. Talbot”

Markii keeras lehte.

Järgmisel lehel oli mitu sporti puudutavat kihlvedu.

Seejärel luges ta aeglaselt:

„Lord Perceval veab härra Hattoniga 50 gini peale kihla, et üks teatud õilis markii ei saa enne üht lille noppida, kuni pole teada, kas D. hertsog jääb elama või sureb.

29. aprill, 1818.”

Markii luges sissekande kaks korda läbi, enne kui lausus:

„Kui see tähendab seda, mida ma arvan, et see tähendab, siis on see kuradi suur solvang ning ma kutsun ta duellile!”

„Sa teed ennast niiviisi ainult lolliks!” ütles lord Charles.

„Miks? Mida sa sellega mõtled?”

Pärast pausi lord Charles vastas:

„Kuule Johnnie, sa oled mu sõber ning mul ei ole vähimatki soovi meie sõprussuhet lõhkuda. Pane raamat kõrvale ja tee nägu, nagu poleks sa seda näinudki, see on kõik, mis ma sulle öelda võin.”

„Miks ma seda peaksin tegema?” küsis markii kurjalt. „On ilmselge, et jutt käib Fleurist, aga mida pagana pihta on Dorseti hertsogil temaga pistmist?”

Lord Charles surus huuled kokku ja vaikis.

„No räägi, Charles!” ütles markii. „Mida sa mulle ka ei ütleks, ma ei saa sinu peale kurjaks. See kaabakas Perceval ei meeldi mulle! Ta on üks hädine keelepeksja. Kui tal ei ole kellegi kohta mingit vastikut juttu rääkida, siis mõtleb ta selle lihtsalt välja.”

„Just täpselt! Ja nii on see ka praegu!” ütles lord Charles.

Paraku tuli tema vastus liiga kiiresti ning markii sai aru, et sõber valetab.

„Räägi mulle tõtt, Charles,” ütles ta.

Lord Charles ohkas.

„Hea küll,” ütles ta, „aga kui sa arvad, et ma astun sinuga võitlusesse, siis sa eksid. Sa oled minust liiga tihti üle olnud.”

„Ära ole rumal!” ütles markii. „Ma ei kavatse võidelda mitte sinu, vaid Percevaliga.”

„Hea küll,” andis lord Charles järele. „See, mille peale Perceval kihla vedas, on kahjuks tõsi!”

Markii vaatas hämmastunud pilguga oma sõpra.

„Kas sa tahad öelda,” ütles ta aeglaselt, justkui ei teaks ta täpselt, mida öelda tahab, „et Fleur viivitab mu abieluettepaneku vastu võtmisega seepärast, et juhul kui Dorseti hertsog sureb ja Settingtonist saab hertsog, abiellub ta hoopis temaga?”

„Ma olen alati teadnud, et sa oled kiire taibuga,” ütles lord Charles.

„Ma ei usu seda!” hüüatas markii. „Ta armastab mind, ta on seda öelnud mulle sadu kordi, ning ta hoiab meie kihlust salajas vaid seetõttu, et ta vanaema on haige.”

„Nii palju kui mina tean, on tema vanaema olnud haige juba viimased kolm aastat!” ütles lord Charles.

Markii ahmis õhku.

„Aga Settington! Sa ju tead, mida me temast mõtleme!”

„Hertsog on hertsog,” pomises lord Charles.

Markii jõi šampanjaklaasi tühjaks ning kallas endale uue.

Seejärel ta ütles:

„Mida ma teada tahan, on see, kuidas Perceval meie kihlusest üldse teada on saanud? Mina pole kunagi poole sõnagagi rääkinud oma tunnetest Fleuri vastu ja tema samuti. Ainult sina tead!”

„Igal juhul mina süüdlane ei ole!” ütles lord Charles rutakalt.

„Aga kes siis on?”

„Sulle see tõenäoliselt ei meeldi, aga Percevali teener kohtub Fleuri toatüdrukuga.”

„Kas sa tahad öelda, et see naine on rääkinud toimuvast sellele mehele, kuigi ta on vandunud oma emandale, et hoiab saladust?”

„Mu kallis Johnnie, teenijad räägivad!” ütles lord Charles. „Tegelikult pärineb suurem osa Beau Ton’is ringlevast keelepeksust teenijate käest.”

„See pole mulle iial pähe tulnud!” hüüatas markii.

„Aga loomulikult on see nii,” ütles lord Charles. „Kes siis sinu arust lobises välja Henry suhte selle väikese ahne küproslannaga, mis oleks talle äärepealt läinud maksma kogu varanduse, mille tema onu oli plaaninud talle jätta?”

„Ma ei saanudki tollal aru, kes keelt oli pruukinud ja saladuse välja lobisenud,” ütles markii.

„Teenijad on teenijad ja kuna Percevali toapoiss on lobasuu, võin ma kihla vedada, et nüüdseks teab juba kogu teenijaskond sinu ja Fleuri suhtest!”

Hetkeks tõmbusid markii käed rusikasse.

Siis suutis ta suure pingutusega sundida end rahulikult tugitoolis edasi istuma.

Ta oli kiindunud Fleuri, nagu ta polnud iial olnud kiindunud ühessegi teise vallalisse neidu.

Ammu aega tagasi oli ta vandunud, et tal ei ole mingit plaani abielluda enne, kui on nelikümmend aastat vana.

Ta oli lõbustanud ennast peenekoeliste ja ihaldusväärsete kaunitaridega, kes prints-regendi ümber tiirlesid.

Nad kõik olid abielus ning nende eluga rahulolevad abikaasad eelistasid maaelu lõputule ja väsitavale lõbujanule, mis oli haaranud kogu Londoni niipea, kui sõda sai läbi.

Nii oligi markii endale lubanud nii mõnegi kuuma ja kirgliku suhte.

Need ei väldanud kaua, kuid andsid piisavalt kõneainet, kuniks kestsid.

Kui ta kohtus Fleuriga, loobus ta kõikidest oma varasematest reeglitest ning juba kolm nädalat pärast nende esmast kohtumist värises abieluettepanek tema huulil.

Fleur oli vanem kui tavapärane débutante.

Ta tuli Londonisse alles seitsmeteistkümneaastasena, sest oli pärast isa surma sügavas leinas.

Ta oli võluv.

See, et ta oli pärinud suure varanduse, oli, niivõrd kui see puudutas markiid ning paari teist meest, tähtsusetu fakt.

Niipea kui nad kohtusid, leidis markii, et nende vahel on side.

Neid tõmbasid teineteise poole tunded, millele ei saanud vastu seista.

Fleur kinnitas talle, et nende suhte salajas hoidmine on hädavajalik.

Keegi ei tohtinud midagi teada enne, kui sai lõpule tema leinaaja viimane kuu.

„Sa ju tead, kuivõrd see kõiki vapustaks,” ütles ta tasasel häälel, ”kui ma teataksin oma kihlumisest enne, kui ma heidan seljast oma viimsedki leinarõivad ning hakkan taas kandma säravaid värve.”

Markii oli teda mõistnud.

Fleur oli tulnud Londonisse varem, kui oleks pidanud, vaid seetõttu, et avaldada austust hooaja avatseremoonial, mis toimus Buckinghami palees.

Markii teadis, et vastupidiselt toimimist oleks võinud tõlgendada kui prints-regendi solvamist.

Seetõttu oli Fleur palunud, et avalikkuse ees kohtudes käituks markii temaga nii loomulikult kui võimalik.

Aga kui ta hiilis majja salaja, võisid nad teiste silme alt eemal koos olla.

Markii jaoks oli väga värskendav kohtuda naisterahvaga, kes ei hakanud oma vallutusega hooplema, niipea kui mees oli heitnud tema suunas pilgu.

Tegelikult talle isegi meeldis hiilida Park Streeti maja, kus Fleur elas, aeda.

Nähes meest tulemas, avas tütarlaps esimese korruse suured terrassiuksed, et teda sisse lasta.

Seejärel suudles markii teda, kuni mõlemad olid hingetud.

Nad tegid ühiseid tulevikuplaane, kuni tütarlaps ta minema saatis.

„Mul on kogu sellest salatsemisest kõrini,” oli markii öelnud vaid kaks päeva tagasi. „Ma armastan sind, mu kallis, ja ma tahan, et kogu maailm teaks, et sa kuulud mulle.”

„Ja mina armastan sind,” ütles Fleur õrnalt. „Sa oled nii kena, nii tark ja kõiges nii palju parem kui ükski teine mees, keda ma kunagi tundnud olen!”

„Tulevikus,” oli markii öelnud, ”tunned sa nii vähe mehi kui võimalik. Mind ajab hulluks, kui ma näen sind kõigi nende narridega tantsimas, samas kui sa võiksid olla koos minuga.”

Ta jäi hetkeks vait, et neidu suudelda, enne kui jätkas:

„Kui ma usuks, et sa oled kuulanud nende armusosinaid, siis laseksin neile kuuli pähe!”

„Oh, Johnnie, Johnnie! Sa oled nii meisterlik!” kudrutas Fleur. „Aga ma tean, et kui ma saaksin sinu naiseks, oleks suur viga lasta inimestel minu kohta pahatahtlikke jutte rääkida.”

Ta ohkas kergelt.

„Ma kardan, et mõned inimesed on armukadedad.”

„Muidugi on, sest sa oled nii kaunis!” ütles markii ootuspäraselt.

Kuid ta leidis, et tal on kergem end väljendada suudlustega kui sõnade abil.

Kui ta Fleuri juurest lahkus, sest too pidi minema õhtusöögiks rõivastuma, peegeldus tütarlapse silmadest sära.

Ta oli niivõrd veetlev, et markiil oli peaaegu võimatu end tema lähedusest eemale kiskuda.

Tütarlaps lasi ta välja sellesama ukse kaudu, kust ta sisse oli tulnud.

Kui ta seda tegi, ütles ta markiile sosinal:

„Ole väga, väga ettevaatlik! Oleks väga suur viga, kui keegi minust räägiks.”

„Sa võid mind usaldada, mu kallis.”

Ta läks kiirelt läbi aia.

Ta avas värava võtmega, mille Fleur oli talle andnud, ja väljus.

Alles siis, kui ta sammus oma Berkeley väljakul asuva maja poole, tuli talle meelde, et ta oli unustanud Fleurilt küsida, millisele õhtusöögile ta läheb.

Ta oli üsna kindel, et kui see on õhtusöök enne balli, on ka tema sinna kutsutud ning ta võiks hiljem läbi astuda.

Vähemalt oleks tal võimalik tütarlapsega tantsida.

Siis aga meenus talle, et kui ta tantsiks vallalise tütarlapsega, hakkaksid kindlasti levima kuulujutud.

Niigi liikus tema kohta kogu aeg igasuguseid jutte ringi.

Kui tabataks vähimgi vihje abieluplaanidele, oleks kõigil põnevust ülearugi.

„Ma lähen parem klubisse,” ütles ta endale.

Ta jättis tähelepanuta vähemalt viis kutset, mis sekretär oli jätnud tema tualettlauale nii, et ta oli sunnitud neid märkama.

Ta oli eelmisel nädalal näinud Fleuri kahel ballil.

Nüüd, mil ta sellele mõtles, tuli talle meelde, et tütarlaps oli tantsinud Settingtoni krahviga, kes oli Dorseti hertsogitiitli pärija.

Ta oli suhteliselt lihtne noor mees, keda markii oli näinud ratsavõistlustel, kus tema isa hobused võidu ajasid.

Ja White’si klubis võis teda tihti näha ebameeldivalt joobnud olekus.

Ei tema ega Charles arvanud teda oma sõprade hulka.

Talle polnud iial pähegi torganud, et noormees võiks olla pretendent Fleuri käele.

Oli hulk teisigi mehi, kes jahtisid Fleuri.

Kuid neil ei olnud ei tema positsiooni, jõukust ega tema sportliku mehe mainet.

Ta oli üsna kindel, et ükski neist ei olnud talle arvestatavaks ohuks.

Kuid nüüd pidi just Perceval tema ja Fleuri suhtest teada saama!

Markii ei olnud osanud eales aimatagi, et Fleur võiks jahtida kõrgemat tiitlit kui tema oma.

Kõik need mõtted tiirlesid markii peas ning ta teadis, et sõber uuris teda kartliku pilguga.

„Milliseid tundeid see kõik sinus ka ei tekitaks, Johnnie,” ütles ta, „sa ei või siin riidu kiskuma hakata.”

„Mul ei olegi plaani seda teha,” vastas markii. „Aga ma tahan teada tõde, kogu tõde, Charles, isegi siis, kui ma pean selle sinu seest välja pigistama.”

„Ma teadsin, et sa saad vihaseks,” ütles lord Charles kurvalt.

„Loomulikult olen ma vihane!” ütles markii. „Ja ma tahan sinu kinnitust, et see ei ole tõsi.”

„Ma kardan, et ma ei saa seda teha.”

„Sa tahad öelda, et see on siiski tõsi?”

„Ma kardan, et jah.”

„Miks sa selles nii kindel oled?”

Markii tundis end justkui õlekõrrest kinni hoidvat, et mitte uppuda.

Ta ei suutnud uskuda – ei saanud olla võimalik, et Fleur teda pettis.

Ta ei olnud ju ometi teeselnud, kui kinnitas markiile oma armastust või andus tema suudlustele.

Justkui lugedes sõbra mõtteid, ütles lord Charles:

„Nagu ma aru olen saanud, armastab Fleur sind tõeliselt ning ta pole iial hoolinud kellestki teisest, kuid ta ei suuda vastu panna soovile saada hertsoginnaks.”

„Kuidas sa seda kõike tead?” uuris markii ärritunult.

Lord Charles kõhkles hetke, kuid lausus siis:

„Mu ema ülemteener on juhtumisi Percevali teenri onu.”

„Taevane arm!” hüüatas markii. „Jälle teenrite keelepeks?”

„Sa tead ju sama hästi kui mina,” vastas lord Charles, „et parimatesse peredesse kuuluvad teenrid antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale ning nende lapsed, nõod ja ma usun, et ka lapselapsed leiavad endale koha aristokraatide teenijatena. Kuigi sulle ei pruugi Perceval meeldida, ulatub tema sugupuu peaaegu sama kaugele kui su enda oma!”

„Ma olen alati kuulnud, et teenijad on kõige hullemad snoobid maailmas,” ütles markii, „aga ma pole seda kunagi päriselt uskunud.”

„Seda tõenäoliselt seetõttu, et sa ei pea ise nendega tegelema,” vastas lord Charles, „kuid su sekretär võib kindlasti sulle rääkida, kuidas ta hoolikalt kontrollib iga soovitust, enne kui mõnel uustulnukal on au astuda üle su lävepaku.”

Lord Charles nägi, et markii kuulas, ning jätkas:

„Su teenijad pärinevad suurelt jaolt sinu valdustes elavastest peredest ning alates kaheteistkümnendast eluaastast õpetatakse neid aukartuse ja imetlusega sinu poole üles vaatama!”

„Ah, jää vait!” ütles markii.

Samal ajal ta teadis, et sõber räägib tõtt.

Nüüd, kus ta selle peale mõtles, mõistis ta, et Eaglesis, tema perekonna valdustes, olid põlvkondade vältel teeninud samad perekonnad.

Ta mäletas, et kui ta veel väike poiss oli, võttis isa teda erinevatesse osakondadesse kaasa.

Puusepad, kiviraidurid, puuraidurid, maalrid.

Töötajaid oli üle viiekümne siis ja oli nüüdki.

„Me oleme riik riigis,” oli ta isa öelnud, „ja Johnnie, sa pead meeles pidama, et need on sinu inimesed ning sina pead nende eest hea seisma, nende eest hoolitsema ning kus võimalik aitama neil vältida vigu.”

Seda oli markii ka alati püüdnud teha nüüd, kui ta oli pärinud isa valdused.

Ta oli olnud, nagu oli kunagi ühes oma teates öelnud Wellington, hiilgav komandör.

Ta hoolises ja seisis oma vägede eest samal moel, nagu ta hoolitses oma metsavahtide, aednike, tallimeeste ja ratsurite eest.

Nüüd tabas teda kahtlus, et ehk rääkisid ka nemad teda taga samal moel nagu Percevali toapoisski.

„Mis mind vihale ajab,” ütles ta sõbrale, „on see, et ma olen oma teenreid alati usaldanud. Mulle pole iial pähe tulnud, et seda, mida ma õhtulauas räägin või toapoisile riietumise ajal ütlen, räägitakse hiljem edasi.”

„Minu arust oled sa natuke naiivne,” ütles lord Charles. „Loomulikult teenrid räägivad ning nad ei pea oma vendadele, õdedele, nõbudele või mõnele muule sugulasele edasi rääkimist üldse ebalojaalseks, sest nad on perekonna liikmed.”

„Nojah, mul jääb üle vaid öelda, et kui kõik samamoodi jätkub, on minu arust täielik ime see, et meil veel üldse riiklikke saladusi on!”

Lord Charles naeris.

„Sa ju kindlasti tead, Johnnie, et Napoleonil oli kõikjal nuhke ning nende saatmine aadlikku majja tõi rohkem kasu kui ministeeriumis ringi nuhkimine!”

„Tõesti või?” küsis markii.

„Üks Carlton House’i teener oli nuhk,” ütles lord Charles. „See vaikiti maha ning nuhk avastati ja kõrvaldati alles siis, kui Napoleon oli juba regendi külaliste ettevaatamatutest jutuajamistest üsna palju teada saanud.”