Читать книгу Jääpurikas Indias - Barbara Cartland - Страница 5

“Ja kõik ülejäänu, maja, raha ja valdused jätan tingimusteta oma naisele Lucyle.”

Advokaadi ühetooniline hääl vaibus.

Tema ees istuvad inimesed vaatasid proua Lonsdale’i poole.

Mõni oli kade, mõni kaastundlik ning oli selge, et ühelegi teisele sugulasele ei olnud midagi jäetud.

Enne kui keegi midagi öelda jõudis, sõnas advokaat: “Kuus kuud tagasi tehti testamendis muudatus.”

Mitu inimest, kes oli toolidelt püsti tõusnud, istus tagasi.

Advokaat luges: “Oma vennatütrele Mavina Lons-dale’ile jätan tingimusteta viissada naela.”

See tuli üllatusena ning sellele järgnes häältesumin.

Mavinale tundus, et ta ei võinud õigesti kuulda.

Kui pärast matuseid öeldi, et advokaat loeb testamendi ette, ei olnud ta hetkekski kujutlenud, et onu talle midagi jätab.

Mavina arvas, et onule oli vastumeelne olnud, et tüdruk tema juurde elama asus, kui tal kusagile mujale minna polnud.

Ta oli end alati tundnud lastekodulapsena, kes peab olema tänulik katuse eest pea kohal.

Kui tema isa Indias tapeti, ei suutnud Mavina sellega leppida, sest kõigile arusaamatuil põhjustel oli kogu tema raha haihtunud.

Ilmselt oli isa raha Inglise pangast kaks kuud enne surma välja võtnud.

Kellelgi polnud aimugi, mis rahaga edasi juhtus.

Kolonel Richard Lonsdale teenis rügemendiga Indias, kui ta oma naisega kohtus.

Mõne aasta pärast viidi ta enda palvel üle Inglismaale ning ta jätkas armeeteenistust välismaa asemel kodumaal.

Pisut hiljem suunati ta tööle sõjaministeeriumi eriosakonda.

Ta ostis kauni maja Londoni läheduses.

Nii sai ta igal õhtul koju naasta, et olla koos oma naise ja väikese tütre Mavinaga.

Nad olid üliõnnelikud, kuni kahe aasta eest, kui Mavina oli kuusteist, ema ühel külmal talvel suri.

See juhtus nii kiiresti ja ootamatult, et esialgu oli toimunut raske mõista.

Kolonel Richard Lonsdale leidis varsti, et ei suuda igal õhtul tulla koju, kus pole tema armastatud naist.

Siis hakkas Mavina taipama, et kõik on muutunud.

Veel enne kui ta aru sai, mis juhtunud oli, saatis sõjaministeerium ta isa tagasi Indiasse.

Mavina saadeti eksklusiivsesse ja väga kallisse tütarlaste erakolledžisse.

Isa lubas talle, et niipea kui Mavina on hariduse omandanud, võib ta tulla tema juurde Indiasse.

“See oleks imetore, isa,” ütles Mavina. “Teen kõvasti tööd ja sa võid minu üle uhke olla.”

“Olen alati sinu üle uhke, mu kõige kallim,” vastas kolonel Lonsdale. “Tegelikult kutsuti mind mõneks ajaks tagasi rügementi, kuid ma ei saanud sinu ema juurest lahkuda.”

Ta luges küsimust oma tütre huultelt enne, kui too jõudis selle esitada, ning lisas:

“Jah, ma tean, me kohtusime seal ja ta armastas Indiat niisama palju kui mina. Aga arst ütles, et ta ei ole suures kuumuses vastupidamiseks küllalt tugev, nii tõingi ta tagasi ja jäin siia.”

Koloneli hääles oli tunda kibedust, kui ta lisas: “Kui oleksime Indiasse tagasi läinud, oleks ta võib-olla veel elus.”

Teades millises ahastuses isa on, oskas Mavina vaid oma käe tema pihku libistada ja öelda: “Ma armastan sind, isa, ja loodan vaid, et kuud mööduvad väga kiiresti ja ma saan sinu juurde tulla.”

Kui Mavina teada sai, et isa on surnud, ei suutnud ta seda uskuda.

Kuidas võis ta surra ja tütre maha jätta?

Kui ametlik surmateade saabus, sai Mavina teada, et see juhtus isa “tegevteenistuse” ajal.

Kuigi sõjaministeerium ei täpsustanud üksikasju, oli ta üsna kindel, et isa oli võidelnud loodepiiril.

Ta oli sellest nii tihti rääkinud.

Mavinale tundus, et ta teab India kohta nii palju, otsekui oleks see ta kodumaa.

Kuid seoses isa surmaga oli kõik muutunud.

Tema onu ütles ilmse vastumeelsusega, et ta võib veel üheks semestriks tütarlastekolledžisse jääda.

Siis peab tüdruk tulema tema ja tädi Lucy juurde elama.

“Mis meie majast saab?” küsis Mavina hämmeldunud toonil.

“Pead arvestama,” ütles onu, “et sinu isa ei jätnud üldse raha. Maja müügist saadud rahaga peab mitu võlga ära maksma. Siis ei jää sulle midagi, millest elada, kui muidugi välja arvata see, et mina su eest hoolitsen.”

Tema hääles kõlas halvustav toon, seepärast oleks Mavina soovinud öelda, et saab ilma tema armuandideta hakkama.

Kuid ta teadis, et see pole võimalik.

Tänu oma emale ja isale sai ta hea hariduse, eriti tütarlastekolledžis, kuhu ta pärast ema surma läinud oli.

Kuid sellest ei piisanud endale elatise teenimiseks.

Ta arvas, et võiks olla lapsehoidja.

Aga kes palkaks kaheksateistaastase tüdruku oma laste järele vaatama?

“Peab olema midagi, mida ma teha saan,” mõtles ta meeleheitlikult, kuid tal polnud aimugi, mis see olla võiks.

Pakkinud enda ja ema riided, lahkus ta kodust.

Ta võttis kaasa vaid mõned asjad, mida ta keeldus müüa laskmast.

“Minu majas ei ole mööblile ruumi,” ütles tädi kindlalt.

Onu lisas: “Ma tean, et sa hindad isa kogutud raamatuid, kuid need võtaks ka liiga palju ruumi. Luban sul neist kakskümmend alles jätta, ülejäänud võib müüa koos raamatukappidega.”

Öösel üksi olles Mavina nuttis.

Tema pisarad ei tulnud mitte ainult ema ja isa kaotusest, vaid ka sellest, et ta oli jäetud üksi ja tühjade kätega.

Tema onu maja Londonis oli väike, pime ja sünge.

See asus kitsa tänava ääres.

Kuigi toad olid korralikult möbleeritud, ei olnud sisustuses isikupära, mis oli Mavina kodu maal ainulaadseks teinud.

Inimesed, kes seal käisid, olid hüüatanud: “Kui kena maja teil on! Siin on selline õnnelik õhustik, mida me kusagil mujal pole kohanud.”

Asi polnud vaid erilises õhustikus, mõtles Mavina.

Tema ema ja isa olid toonud Indiast kauneid kangaid, millest nad tegid kardinad ning katted sohvale ja toolidele.

Mavina teadis, et need olid saride värvides.

Kangad täiendasid igal laual seisvaid ja igal seinal rippuvaid nikerdisi ning teisi Indiast toodud esemeid.

Ta poleks neist iialgi vabatahtlikult lahkunud.

Olles tundnud neid esemeid beebieast saadik, näis talle, et need on osa tema elust.

Ilma Mavinale ütlemata müüs onu asjad India ajaloo-professorile.

Nagu neiu aru sai, maksis too päris hea hinna selle eest, mida ema ja isa kokku kogunud ja armastanud olid.

“Need olid minu omad, onu! Need olid minu!” ütles Mavina vihaselt, kui juhtunust kuulis.

“Nende asjade eest saadud raha aitab maksta sinu isa võlgu,” sõnas onu vaikselt.

Ta jätkas, enne kui Mavina midagi öelda jõudis. “Ma loodan, et pärast läbirääkimisi maja müügi suhtes ei jää ühtegi maksmata võlga. Kui aus olla, mu kallis vennatütar, ei jää ka sinu jaoks midagi üle.”

Mavina ei suutnud seda mõista.

Saades teada, et isa oli kõik oma vara pangast välja võtnud ja lasknud raha Indiasse üle kanda, tundus see talle veelgi arusaamatum.

“Kindlasti leidub inimesi, kellele võime kirjutada, et teada saada, mis juhtus,” ütles ta onule.

“Ütlesin su isa advokaadile, et ta seda teeks,” vastas too, “kuid sa pead teadma, Mavina, et nad ei tööta niisama. Kui päris aus olla, siis olen su isa omandusele juba piisavalt aega ja raha raisanud.”

Mavina ei osanud midagi öelda.

Ta teadis, et onu ootas suurt tänulikkust selle pärast, et ta Mavina eest hoolt kandis.

Nüüd, saades teada, et onu oli talle viissada naela jätnud, ei suutnud ta seda uskuda.

Mavina soovis, et onu oleks sellest rääkinud, siis oleks neiu teda tänada saanud.

Nüüd oli liiga hilja.

Kui mustades rõivastes ja loorides sugulased hüvasti jätma tulid, pomises peaaegu igaüks neist: “Õnnitlused, Mavina. Kindlasti oled rõõmus, et su onu sinu peale mõtles.”

Lõpuks olid nad kõik läinud.

Proua Lonsdale tänas advokaati tulemise eest ning too kiirustas minema, justkui oleks tal hea meel, et ülesanne on täidetud.

Teenija tõi ilma palumata tee.

Tee jaoks oli veel veidi vara, kuid ta oli kindel, et just seda tema perenaine vajab.

“Tänan, Emily,” ütles proua Lonsdale. “Olen kindel, et see teeb mu enesetunde paremaks.”

“Ei ole mõtet ennast ärritada, proua,” sõnas Emily, kes oli aastaid perekonna juures olnud. “Jumalaga ei vaielda ja jumal on võtnud ta puhkama.”

Proua Lonsdale istus silmi pühkides sohvale.

Ta ei nutnud matustel, Mavina seostas seda vaprusega.

Tegelikult oli tädi väga tagasihoidlik naisterahvas.

Kui Emily oli toast lahkunud, jõi ta veidi teed ja ütles vaikselt: “Hakkan Arthurist puudust tundma. Ma arvan, et parim, mida teha saan, on see maja maha müüa ja minna maale oma venna juurde elama.”

“Kui sa arvad, et oled seal õnnelikum,” ütles Mavina, “siis on see hea mõte.”

“Ma tean, et ta võtab mind enda juurde,” vastas tädi, “ja arvan, et ta võtab ka sind.”

Mavina ei vastanud kohe ja hetke pärast ütles tädi: “Nüüd, kui onu on sulle selle raha jätnud, saad vähemalt toitu osta, kui mitte enamat.”

Tema hääles oli toon, mis ütles Mavinale selgelt, et tädi oli pahane, et onu talle raha pärandas, eriti nii suure summa kui viissada naela.

Mavina oli alati teadnud, et tädi on õel.

Ta koonerdas toitu ostes alati ja ka muudes majapidamises vajalikes asjades.

Linu pidi nõeluma, kuni üks teener naljatades ütles: “Need näevad välja nagu tennisevõrk.”

Tikutoosid olid loetud ning proua Lonsdale teadis, kui söögitoast läks ploom või õun kaduma.

Selle järgi, kuidas ta praegu rääkis, teadis Mavina, mis juhtuma hakkab.

Kui nad koos tädi venna juurde elama läheksid, nagu tädi oli soovitanud, oleks talle pärandatud raha nädal nädala järel vähehaaval kulutama hakatud.

Lõpuks ei oleks mitte midagi järel.

Ta pani lauale oma teetassi, millest oli vaid mõne lonksu võtnud.

Häälega, mis kõlas vapramalt, kui ta end tundis, ütles neiu: “See on sinust väga kena, tädi Lucy, et soovitad mul koos endaga maale tulla. Aga nüüd, kuna onu Arthur on nii helde olnud, olen ma täpselt otsustanud, mida teen.”

“Ja mida siis?” küsis proua Lonsdale teravalt.

“Lähen Indiasse isa hauda otsima,” vastas Mavina.

Ta poleks suutnud rohkem elevust tekitada, kui oleks pommi keset tuba visanud.

Proua Lonsdale oli sellest mõttest kohutatud ja väljendas seda vastavate sõnadega.

Vaidlus jätkus terve lõunaaja.

Voodisse minnes oli Mavina veel kindlam kui päeval, et ta Indiasse läheb.

Isa ja emaga koju tulles oli ta alles laps olnud.

India oli siiski ta meeltes nii elav, nagu oleks see olnud eile.

Maa ilu, värvid, päikesepaiste, naeratavad näod, mida ta mäletas, olid ikka veel tema unenägudes alles.

“Ma lähen Indiasse!” ütles ta endale.

Ta tundis, et isa kiidab tema otsuse heaks.

“Ma ei saa siia jääda, isa,” ütles ta, justkui oleks isa tema kõrval, ”ja mul ei ole midagi teha. Olen üsna kindel, et kui tädi Lucy mind maale viib, olen lihtsalt üks kätepaar majapidamises ja mulle ei maksta selle eest.”

Ta arvas, et võiks ehk Indias lapsi õpetada.

Tädi oli vihjanud, et ta peab aastaid ootama, enne kui keegi ta Inglismaal tööle võtab.

Igatahes praegu saab ta oma reisi eest maksta.

Ta rändaks läbi maa, mida tema isa oli nii kaua armastanud ja teeninud, kuni leiaks isa haua.

Ta arvas, et see võib olla kaugel põhjas.

Kuigi onu oli palunud sõjaministeeriumist üksikasju, poldud seal vastutulelikud.

Mavina läks magama, korrates ikka ja jälle: “India, India.”

Üllatuseta nägi ta unes, et oli taas seal ning päike paistis säravalt.

Ta ei olnud end pikka aega nii õnnelikuna tundnud.

Hommiku saabudes nägi Mavina, et tädi oli varakult välja läinud.

Ta kasutas võimalust, et ka ise sedasama teha.

Mavina teadis, et laevad väljuvad Tilbury sadamasilla äärest, sest käis isa teele saatmas, kui too pärast ema surma Indiasse tagasi sõitis.

Tee viis teda linna Peninsular and Oriental laevaliini broneerimiskontorisse. Ta sõitis osa teest bussiga, mis väljus Hyde Parki nurgalt.

Siis pidi ta ümber istuma.

Mavina pidi ootama, kuni tema ees seisvat kolme-nelja inimest teenindati.

Lõpuks sai ta küsida, millal väljub järgmine aurik Indiasse.

“Ülehomme,” vastas ametnik leti taga üsna hooletult.

Mavina kena nägu nähes muutis ta tooni: “Kas saan teid kuidagi aidata, preili?”

“Kui laev veel täis pole,” ütles Mavina pisut närviliselt, “tahan ma sõita Calcuttasse.”

Ametnik vaatas mõnda paberit ning küsis: “Esimeses või teises klassis, preili?”

“Teises, palun,” vastas Mavina.

Ta arvas, et oleks viga kulutada liiga palju raha Inglismaalt lahkumisele.

Ta teadis, et see on nagunii kallis.

Mavina tahtis, et talle jääks küllalt raha Indias kasutamiseks, eriti kui ta kaugele loodepiirile jõuda soovis.

Tal polnud aimugi, kas see üldse võimalik oleks.

Kuid ta oli kindel, et kui isa seal tapeti, on ta ka sinna maetud.

“Kas teile sobiks laeva sees asuv kajut, preili?” küsis ametnik. “See ei ole nii kallis kui välisküljel.”

“Ma võtan odavama,” ütles Mavina.

Enne Indiasse sõitmist oli isa talle arve avanud ja tšekiraamatu andnud.

Mavinal oli tšekiraamat kaasas.

“Jätsin su arvele piisavalt raha,” oli isa öelnud, “sinu hariduse jaoks, kuni sa kooli lõpetad. Ka teenrite palgad ja muidugi raha, mille sa iga kuu toidule kulutad. Kui sul on raha juurde vaja, pead mulle sellest kirjutama. Kuid loodetavasti leiad, et olen sind rahaga piisavalt kindlustanud.”

“Olen nii kokkuhoidlik kui suudan, isa,” lubas Ma-vina.

“Tahan, et sul oleks mõistlikkuse piirides kõik olemas,” kinnitas isa talle. “Kui minu juurde Indiasse tuled, on meil piisavalt raha, et endale mõndagi lubada.”

Mavina heitis oma käed isa kaela ümber ja suudles teda, kuid mitte raha pärast, vaid sellepärast, et ta isa armastas.

Oli piin jääda üksi Inglismaale, nüüd kui ema oli surnud.

“Ma palvetan, isa,” ütles Mavina, “et aeg läheks väga kiiresti ja ma saaks jälle koos sinuga olla.”

“Ka mina hakkan päevi lugema,” vastas isa. “Mul on praegu Indias palju tegemist, kuid kui sa tuled, tahan sulle näidata selle maa ilu, mida armastan ja uhkusega kaitsen.”

Sellest, kuidas ta viimased sõnad lausus, sai Mavina aru, et isa läheb võitlema.

“Ole ettevaatlik, isa,” ütles ta. “Pea meeles, et ma vajan sind.”

“Ma ei unusta seda,” vastas kolonel Lonsdale. “Mu kallis väike tütar, pinguta koolis kõvasti, nagu ma sul palusin, ning kui me jälle koos oleme, selgitan sulle, miks see nii tähtis on.”

Mavina mõistis juba ähmaselt selle tähtsust.

Siiski ei öelnud ta seda välja, vaid suudles isa uuesti.

Ta jäi isaga P. & O. liinilaeva pardale, kuni neil, kes ei reisinud, kästi kaldale minna.

Ta oli isa uuesti suudelnud ning seisnud lehvitades kail, kuni laev aeglaselt sadamasilla äärest jõele liikus.

Mavina pöördus minekule alles siis, kui isa vaateväljast kadus ning ta läbi pisarate enam laeva ei näinud.

Isa oli korraldanud talle ööbimise tädi ja onu juures, enne kui ta kooli tagasi pidi minema.

Isa palgatud üüritõld ootas, et teda sinna viia.

Tõllas nuttis ta pisut.

Siis sisendas Mavina endale, et sõduri tütrena peab ta ka vastavalt käituma ning et aeg möödub kiirelt.

Aeg mööduski ning ta ootas isalt kirja, et võib tema juurde sõita.

Siis teataski sõjaministeeriumi ametlik teadaanne sügava kahetsusega tema onule, et kolonel Lonsdale on surnud.

Esialgu tundus Mavinale võimatu seda uskuda.

Kui ta mõistis, et see on tõsi, nuttis ta, kuni oli täiesti kurnatud.

Kuidas oli see võimalik, et ta on kaotanud nii isa kui ema?

Ta oli nüüd maailmas üksi, kui välja arvata tema onu ja tädi, kes polnud talle kunagi meeldinud.

Mavina oli veendunud, et ei meeldi ka neile.

Siiski pidi ta nende juurde elama minema, tundes, nagu läheks ta vanglasse, kust on võimatu põgeneda.

Nüüd andis just onu talle võtme vabadusse.

Mavina oli kindel, et mitte miski ega keegi ei suuda teda takistada Indiasse minemast.

Laevakontorist tagasi tulles teadis ta, et tädi saab vihaseks.

Mavina oli meelega ise kiirelt asju ajama asunud, et neid ei saaks muuta.

Ta oletas, et tädi on juba oma vennale kirjutanud, et võtab maale tulles tüdruku kaasa.

Kahtlemata oli ta lisanud, et tema mehe vennatütar on võimeline ülalpidamise eest maksma.

Mavina jäi lõunale hiljaks, saabudes tagasi inetusse, pimedasse majja, mida ta esimesest silmapilgust vihkas.

Tädi ootas teda.

“Kus sa olid, Mavina?” nõudis ta. “Ma saan aru, et sa väljusid majast varahommikul, vaata, kui palju kell nüüd on!”

“Käisin P. & O. laevaliinide kontoris,” ütles Mavina.

Proua Lonsdale kangestus.

Ta ei rääkinud, üksnes vahtis vaenulikult.

“Broneerisin koha Coromandelil, mis sõidab Indiasse ülehomme.”

“Sul pole õigust seda teha!” lausus tädi vihaselt. “Ma juba ütlesin sulle, et viin sind oma venna juurde maale.”

“Olen otsustanud Indiasse minna ja isa haua üles leida,” sõnas Mavina. “Ja arvan, et kui ma seal olen ja raha otsa saab, leian endale mingi tegevuse, kas või hoolitsen väikeste inglise laste eest.”

“Hästi, oled oma otsuse teinud,” ütles proua Lonsdale, “aga sa oled äärmiselt rumal noor naine, et raha ära kulutad, ning ma kinnitan sulle, et nii palju raha ei saa sul enam kunagi olema.”