Читать книгу Armastuse varjus - Barbara Cartland - Страница 5

Laps uinus Nadina süles.

Tüdruk oli alles nelja-aastane ja oli terve hommikupooliku mänginud ning õppinud.

Nadina äiutas teda kergelt.

Pimestav päikesevalgus peegeldus sinise Bosporuse miljonist punktist vastu.

See oli üks vähestest kohtadest maailmas, kus meri ulatus otse maani.

Kiviklibuga kaetud randa polnud.

Terrassi ees, millel Nadina istus, loksus vesi vastu aiaäärt.

Varem oli ta lapsele näidanud kalu, kes nende all ujusid.

Nadina mõtted rändasid tagasi lapsepõlve ja ta hakkas hällilaulu laulma.

Lapsehoidja oli laulnud seda talle siis, kui Nadina oli alles väikese Rahmi vanune.

Et Rahmi oli moslem, siis oli tal palju nimesid.

Tumedad juuksed olid tüdruku väikese ümara näo ümber käharas.

Tema suurtes silmades, mis praegu olid suletud, oli arukas pilk.

Nadina jumaldas Rahmi õpetamist.

Lauldes mõtles naine rõõmuga, et on viimaks ometi leidnud koha, kus on turvaline olla.

Koha, kust teda ei leita.

Tema mahe hääl helises nii, nagu kannaks seda tuul.

Ingliskeelsed sõnad sobisid muinasjutulise vaatega.

Järsku Nadina tardus.

Tema ette, terrassi ääre taha oli ilmunud kellegi pea.

“Aidake mind!” anus mees inglise keeles. “Jumala eest, aidake mind! Nad on mul kannul.”

Veidi aega Nadina lihtsalt jõllitas võõrast, ent siis asus temas mingisugune sisemine jõud tegutsema ja ta lausus: “Toas on riideid.”

Nende sõnadega osutas ta väikesele majale, mis oli pisut suurem kui tempel.

Nadina tööandja Nannk Osman kasutas seda, kui käis Bosporuses ujumas.

Osman oli noor mees, kes jumaldas vett isegi siis, kui see oli külm.

Selle asemel et lipata tagasi suurde suvemajja, eelistas ta vee lähedal supelmajakest omada.

Seal oli mugav end kuivatada ja riietuda.

Mees, kes oli Nadinat kõnetanud, ei lausunud sõnagi, vaid vinnas end nobedalt üle terrassiääre.

Ta kadus uskumatult kiiresti majakesse, millele Nadina oli osutanud, jättes valgetele kividele suure veeloigu.

Nadina, kes oli harjunud end jälgi jätmata peitma, tõusis, haaras lapse kaenlasse ja viskas märgadele kividele valge salli, mille oli ennist magava Rahmi jalgadele laotanud.

Seejärel võttis ta põksuva südamega uuesti istet.

Nadinal oli hirm.

Varsti selgus talle ka hirmu põhjus.

Nadina vaateväljale ilmus suur lootsik, mida sõudis kuus meest.

Ta sai kohe aru, et lootsik tuli Mustalt merelt.

Bosporuse väina suue polnud aiast kaugel.

Polnud kahtlustki, et mehed on venelased.

Nad olid riskinud Bosporusse sisenemisega.

Juba Krimmi sõjast saadik oli Venemaa Türgi suur vihavaenlane.

Seda vaenu õhutas suurem osa Euroopa võimudest.

Keegi ei tahtnud, et Venemaa laieneks või muutuks tugevamaks.

Inglismaa kaitses raevukalt oma marsruuti Indiasse.

Paat liikus piki terrassi äärt ja Nadina jõllitas mehi.

Need olid suured ja tursked orjad, kellesuguseid võis leida Lõuna-Venemaal.

Ent paadi ahtris istus kaks meest, kes osutusid juba esmapilgul täiesti erinevaks.

Meeste teravad näojooned ja kahtlustavad silmad olid omased salapolitseile.

Nemad olid vastutavad osa jõleduste eest, mis pandi toime Balkanis vabaduse nimel.

Venelasi, kes olid alati valmis pahandusi tekitama, leidus kõikjal.

Türklased, kes polnud Krimmi sõjas kuigi palju kannatanud, olid venelased kergendustundega Konstantinoopolist välja visanud.

Nad tahtsid Euroopaga sooje suhteid hoida.

Kolm sõudjat haaras terrassi äärest kinni.

Kaks ahtris istunud meest sisenes aeda.

Nad takseerisid Nadinat ja üks neist ütles türgi keeles: “Siia tuli üks mees! Kus ta on?”

Nadina kõhkles veidi ja juurdles, kas peaks samas keeles vastama.

Kõik vene intellektuaalid kõnelesid prantsuse keelt.

Sankt-Peterburgi õukonnas ei räägitudki midagi muud.

Veidi aja pärast venitas Nadina prantsuse keeles: “Ei, siin pole ühtki meest ja teil pole õigust siia tulla. See on konsul Nannk Osmani eramaja.”

Kaks meest vahetas pilke.

Üks neist vastas Nadinale samas keeles: “Pole tõsi, mademoiselle. Me oleme kindlad, et mees tuli just siia.”

“Ma ei tea, kellest te räägite,” raius Nadina, “aga kui te siin veel kaua omavoliliselt viibite, kutsun valvurid. Nad on kuuldekauguses ja tulevad kohe majast välja, kui ma kutsun.”

Ta märkas meeste silmis värelust ja teadis, et nood ei taha mingil juhul türgi valvuritega tegemist teha.

Valvurid sattunuks kindlasti raevu, kui oleksid loata aeda sisenejatest kuulnud.

“Minge ära,” palus Nadina, “ja tehke seda vaikselt, sest muidu äratate lapse, kes on konsuli au ja uhkus.”

Mehed ei liigatanudki, ent üks neist piilus ringi ja kiikas põõsastesse.

Teine pööras pilgu supelmajakese poole, kuhu inglane oli lipsanud.

Nadina taipas, et peab aega võitma.

“Öelge mulle,” lausus ta, “kas mees, keda te otsite, ujus?”

“Just-just!” kostis üks venelastest. “Ujus küll. Kas nägite teda?”

“Mulle tundub, et nägin veidi aja eest kedagi siit mööda ujumas,” luiskas Nadina. “Ta liikus väga kiiresti.”

“Kuhu ta läks?”

Nadina tõusis aeglaselt, kõndis lapsega aeglaselt maabumiskohale ja näitas näpuga Konstantinoopoli poole.

Kaks venelast hakkas sosistama.

Nadina naasis aeglaselt tooli juurde ja istus.

Selsamal momendil tegi üks mees äkilise liigutuse vasakul oleva majakese poole.

Nadina karjatas.

“Ei, te ei tohi sinna minna!” hoiatas ta. “See on keelatud!”

Venelane vahtis teda nagu mingisugust tüütut naist ja astus uksest sisse.

Nadina hoidis hinge kinni ja palvetas mõttes, et inglane on peitu pugenud.

Ent venelast tabas toas üllatus.

Patju täis kuhjatud diivanil lamas ülisuur türklane, seljas hommikumantel ning jalas puhvis pantaloonid.

Türklase peas oli punane tuttmüts ja tema kõrval vedeles piip.

Ta magas, nägu padja sees ja käsi lõual, justkui tahaks oma pead varjata.

Teda polnud lihtne märgata, sest ribikardinad olid akende ette tõmmatud.

Türklane norskas, nii et väike tuba kajas.

Venelane jäi seisma ja teda jõllitama, kuni taipas, et on teinud vea.

Seejärel naasis ta mööda tuldud teed välja.

Teine venelane polnud sammugi astunud, vaid seisis Nadina kõrval.

Majast väljuv mees raputas pead.

Nad kiirustasid sõnatult lootsiku poole ja andsid käsu, mispeale aerumehed sõudsid merele.

Nad ei liikunud näidatud suunas, vaid pöörasid paadi ümber ja naasid Mustale merele.

Nadina tundis suurt kergendust, mis tahtis ta lausa jõuetuks muuta.

Ta teadis täpselt, mis võinuks juhtuda, kui venelased oleksid tagaaetava leidnud.

Too oleks lootsikusse lohistatud ja kaasa võetud, et teda hiljem kahtlemata üle kuulata ja piinata.

Nadina oli tundmatu mehe napilt päästnud.

Et venelane ei lausunud sõnagi, siis polnud Nadinal aimugi, mille too oli väikesest majast leidnud, kas inglane oli peitu pugenud või suutnud tagaajajaid ninapidi vedada.

Inglast polnud ikka veel kusagil.

Nadina ootas ja kikitas kõrvu, kuid tüdines peagi ja tõusis.

Ta kõmpis, laps kaisus, majakese juurde ja küsis: “Kas olete seal? Nad läksid minema!”

Veidi aega valitses vaikus ja siis kõlas vastus: “Kas olete kindel?”

“Nad sõitsid tagasi Mustale merele.”

“Sel juhul pean jumalat ja teid päästmise eest tänama,” kostis inglane.

Nadina vakatas viivuks ja küsis: “Kas saite kõik, mis vaja?”

Samal ajal mõtles ta, mida ta ikka saab teha, kui mees peaks eitavalt vastama.

Teenijatele ei tasunud öelda, et majas viibib võõras mees.

Õnneks pidasid nood pärast lõunasööki siestat nagu kõik selle maa elanikud.

Isegi valvurid magasid, selle asemel et aias vahti pidada.

Neid ei varitsenud ükski oht.

Ent iga tähtsa türklase majas või palees leidus valvureid.

Nannk Osman oli äärmiselt tähtis tegelane.

Ta oli suurim toiduainetega varustaja ja tema kaup rändas kõikjalt Euroopast Türki.

Vastutasuks ostis Euroopa Türgilt viinamarju, pirne, granaatõunu, köögivilju ja kala, mis tõid Konstantinoopolile hädavajalikku raha sisse.

Osman oli alustanud karjääri värskelt püütud austrite praadimisega kaasaskantaval pliidil ja nende müümisega rahvarohketel tänavatel.

Ta oli müünud ka kurgitäidisega pilaffi, hagist ja ülipopulaarseid rupskeid.

Peagi oli Osman avanud oma poe turul ja seejärel linnast väljas mitu kauplust, mida tekkis iga aastaga üha juurde.

Konstantinoopolis leidsid sujuvalt aset muutused.

Nii sujuvalt, et isegi praegu oli linnavanematel seda raske uskuda.

Ometi oli viimane sultan kõike uskumatult kiiresti muutnud.

Abdulmecit oli verminud münte, ehitanud esimese silla üle Kuldsarve lahe ja loonud paljude vanamoeliste türklaste meelehärmiks uue rahvarõivamoe.

Romantilised puhvis pantaloonid, sooblinahast ääristusega kaftanid ja poolemeetrise kõrgusega turbanid kadusid näiliselt üleöö.

Nende asemele tulid ametlikud liibuvad pikad püksid, pikk ja igav must pintsak ning muidugi tuttmüts.

See oli Marokost pärit riietumisstiil, mis levis ühelt inimeselt teisele.

Vaatamata protestile, oli lääne mood võidule pääsenud.

Nadina muretses nüüd sellepärast, kas tööandja oli need riided supelmajakesse jätnud.

Kodus olles kandis Nannk Osman tihti vanamoelisi laiu türgi riideid, sest need olid mugavamad.

Nadina oli näinud teda neis hommikul, kui tööandja kiirustas suplema.

Ent siiski kartis Nadina, et inglane ei leidnud midagi, millega oma alastust varjata.

Kui ta mehe vastust ootas, ilmus too tema selja taha.

Neiu ohhetas tulijat nähes.

Võõras oli pikka kasvu, kuid õnneks oli ka Nannk Osman pikk ja laiaõlgne.

Mees kandis musti pükse ja pikka pintsakut.

Tema särk oli omamoodi veider.

See oli üks Nannk Osmani laiadest valgetest kodupluusidest.

Nadina pani nüüd tähele, et külaline on väga nägus.

Mehe tumedad juuksed olid üle nurgelise otsmiku kammitud.

Tal olid ehtinglaslikult selged näojooned.

“Kuidas saan teid enda elu päästmise eest tänada?” küsis mees vaikselt.

“Teil vedas, et olin siin,” sõnas Nadina, “kuid nüüdseks on nad läinud ja arvan, et nad ei julge tagasi tulla.”

“Ma tänan teid kogu südamest,” lausus inglane. “Teist oli väga kaval aega võita. Kui teid kuulasin, sain kohe aru, et teete just seda.”

“Ma kartsin kohutavalt,” tunnistas Nadina, “et te ei leia sobivaid riideid, millega võiksite siit lahkuda.”

“Tagastan need kohe, kui olen enda asjad üles leidnud,” lubas inglane.

Nadina vajus viivuks mõttesse.

“Selle maja omanik,” ütles ta, “sõitis kolmeks päevaks ära. Kui saaksite tuua riided tagasi nii, et keegi teada ei saa, säästaksite mind suurest selgitustööst.”

Inglane silmitses teda läbitungivalt.

Jäi mulje, nagu olnuks neiu palvel mingisugune tagamõte.

Mees naeratas.

“Muidugi teen nii, nagu palusite,” lubas ta. “Pean tunnistama, et mind hämmastab, kui kärmelt teiesugune noor naine mind vähimagi selgituseta aitas. Oleksin võinud vabalt surra.”

“Mul on peitmisega varasemaid kogemusi,” tunnistas Nadina muiates.

“Miks peaksite peituma?” küsis inglane. “Arvasin, et pärast sõda on inglased Türki vägagi teretulnud.”

Nadina pööras pilgu mujale ja lausus: “Ma pole inglane, vaid prantslane. Minu nimi on Nadina Revon.”

“Sel juhul, mademoiselle Revon, annan teile au!” hüüatas inglane.

Nad astusid aeda, kus mees lisas: “Arvan, et hakkan nüüd minema, enne kui keegi majas olijaist ärkab.”

“Kuidas te Konstantinoopolis hakkama saate?” tundis Nadina huvi.

“Ärge muretsege,” kostis mees. “Olen harjunud enda järele vaatama, kuid luban, et saate riided tagasi ja keegi ei saa teada, et ma neid laenasin.”

“Tänan teid.”

Inglane hakkas eemalduma, kuid kõhkles veidi ja ütles: “Pole aus, et ma teid kuidagi tänada ei saa. Minu nimi on Lyle Westley ja kui te kunagi hätta satute või abi vajate, siis pöörduge Briti saatkonda. Nemad teavad, kust mind leida. Kui mind pole seal, siis juhatatakse teid minu juurde.”

“Aitäh,” tänas Nadina naeratades ja sirutas vaba käe.

Mees haaras selle pihku ja kummardus Nadina suureks üllatuseks.

Inglane puudutas huultega pehmet nahka ning lausus: “Tänan teid veel kord, mademoiselle. Jumal õnnistagu teid!”

Nende sõnadega laskis mees neiu käest lahti, pööras ümber ja kadus põõsaste vahele.

Nadinale jäi mulje, nagu teadnuks mees täpselt, missuguses aia osas ta on kõige märkamatum.

Kui ta kõnnib aia lõppu, on sealt lihtne üle tara maanteele ronida.

Raha mehel muidugi polnud.

Nadina juurdles, kas pidanuks võõrale pisut laenama.

Ta oli üpris kindel, et üle kõige soovis mees end vabana tunda.

Vabana mitte üksnes venelastest, vaid ka kõikidest teistest.

Iga liigne kokkupuude inimestega oli ohtlik.

Mida rohkem asju oli tarvis tagastada, seda rohkem küsimusi ja huvi tema isiku vastu võis tekkida.

Nadina seisis ikka veel paigal ja vaatas lahkujale järele, kui väike Rahmi hakkas tema süles nihelema.

Tüdruk hõõrus silmi ja palus türgi keeles: “Räägi mulle juttu.”

“Küsi prantsuse keeles,” õpetas Nadina.

Laps kõhkles veidi ja tegi, mis palutud.

Nadina suudles teda.

“Väga tark tüdruk oled!” kiitis ta. “Kui isa koju tuleb, on tal sinu uute teadmiste üle väga hea meel.”

Väike tüdruk oli taibukas ja kahtlemata isasse.

Nadinal piisas Osmani ehitatud suure ja oivalise maja vaatamisest, et aimata, kui palju raha peremees teenis.

Teised türklased virelesid vaesuses, mida nad polnud ära teeninud.

Konstantinoopolis oli olukord väga halb.

Sõda oli takistanud venelasi Türgit vallutamast, kuid samas oli riigi vallutanud miski veelgi põhimõttelagedam – Euroopa rahalaenaja.

Abdul Aziz oli Türgi impeeriumi esimene sultan, kes langes Lääne-Euroopa rahameeste küüsi.

Ta oli laenanud suuri summasid, et armeed nüüdisajastada.

Abdul Aziz elas maailma suurimas ja luksuslikumas palees Dolmabahces ja ehitas teisele poole Bosporuse väina Beylerbeysse veel teisegi.

Dolmabahce paleed ehtisid kullast kaunistused, mis pimestasid selle imetlejaid.

Ometi pidi saabuma tasumise päev.

Ent niikaua kulutas Abdul Aziz raha nii suurtes summades, millest polnud undki nähtud.

Tema konkubiinide arv küündis üheksasajani ning neid valvas kolm tuhat mustanahalist eunuhhi.

Kõik temas, kaasa arvatud välimus, oli suur ja võimas.

Abdul Aziz ise oli arvatavasti neljasaja aasta jooksul üks oma rassi peenemaid mehi.

Ta magas kahe ja poole meetri pikkuses voodis, kuhu mahtus lisaks tema massiivsele kehale ka üks või mitu konkubiini.

Terve Konstantinoopoli rahvas jälgis sultani meeletut priiskamist ega suutnud uskuda, et see tõepoolest aset leiab.